Matk ümber Tallinna teine retk algas Meriväljal Noa resto taga.
Minu palve, et selleks korraks oleks ilm veidi ilusam kui eelmine kord, läks täide. Kuigi jah üsna sombune oli. Samas pilve sees päike paistis. Tegin paar klõpsu, leidsin kivistise ja ootasin, et me minema hakkaks. Ma olen alguses eriti kannatamatu ja ei viitsi kuulata.
Eriti muud varianti polnud kui Merivälja tänavatel kõmpida. Samas seal ei saa kurta väga, selline eramajade vahel jalutamine ei ole sugugi väga hull. Pealegi on seal ägedad majad. Ufo maja vaatasime ka üle kui seal juba olime. Keegi oli selle ära ostnud ja teeb seda korda. Varsti ei tunne äragi 🙂 Huvitavad dekoratiivtaimed ja orav tekitasid ka pisut elevust.
Täiesti täpselt me sel korral piiri ei järginud, enamvähem siiski. Läksime üle raudtee Viimsi valda ja Soosepa rappa. Oli üsna rahulik, üks mees jalutas veel, nii et raba oli peaaegu meie päralt 🙂
Rabast leidsime ristikivi ehk piirikivi. Nägime lihtsamaid rabataimi. Sookailu lõhna oli maa- ja ilm täis.
Käisime mööda raba sinka-vonka, et oleks võimalik rohkem raba näha ja tegime kohvipeatuse.
Rabast välja jõudes võtsid meid vastu teletorni alused lehmad 😀
Kuna seal kandis on ka Eesti üks suurimatest hiidrahnudest – Pärnamäe hiidrahn, siis käisime vaatasime selle loomulikult üle. Julgemad said otsa ka ronida. Oli märg ja libe. Üles ronimine on alati lihtsam ka kui alla tulemine 😀 Ma tükk aega leiutasin, milline moodus kõige parem oleks, kas jäädagi kivi otsa või tulla tagumiku peal alla 😀
Raudtee taga tegime külale tiiru peale. Seal oli, mida vaadata 😀
Oma pikal rännakul jõudsime Tallinna piiridesse tagasi. Vihma hakkas sadama aga õnneks polnud seda kauaks. Käisime sauna taga tiigi ääres, imetlesime esimesi pajutibusid.
Edasi tuli läbida Pärnamäe surnuaia tagune ala. Seal on kõige põnevam koht Ristaia järv. Tahaks kunagi tiiru sellele peale teha 😀 aga siiamaani pole viitsinud. Sinna juurde minemine on juba päevane matk 😀
Künka otsas tuli pikem peatus söömiseks ja tee joomiseks. Vaade on seal ilus.
Lõpuspurt. Vaatasime haisvat Käära oja. Tegelikult on sel mingi omamoodi ilu ka, päris niisama sinna ei läinud.
Kõmpisime läbi Laiaküla, kus saime kraavi ületada. Ammu pole saanud, linnas on kõik kohad viimasel ajal viisakalt sildu ja purdekesi täis ehitatud. Pikakoivalistel oli eelis kuiva jalaga üle saada, kuidas lühematel jalgadel läks, ei tea. keegi ei kurtnud 😀
Iru ämma taga olid veel õunad puus. Maitsesime. Mõnedele sattusid head, mulle eriti mitte 😀 Iru ämma juures tegime lõpugrupipildi. Sel korral keegi väga ei kipunudki laiali minema, lobisesime veel jupp aega 🙂
Ümber linna matka alustasime pidulikult Raekoja platsilt, suure tuule ja vihmaga. Täiesti imestama pani, et keegi üldse viitsis kohale tulla ja sellepärast võin kohe alguses öelda, et kõik olid hiigla tublid. Ilm oli tõeliselt raju ja esimene külmema õhuga päev ka, nii et polnud sugugi mõnus.
Enda seisukohast võttes oli nagu eriti vastik teist päeva järjest niiviisis käia aga samas nagu vist juba tekkis harjumus ka, tuima näoga ennast läbi kõleda Tallinna vedada 😀 Kõlab juba koledasti?
Sel korral ei saanud fotokat õieti põuest välja võttagi sest ladistas kogu aeg ja ekraan oli vihmapiisku täis aga vahepeal ma lihtsalt pidin, näiteks kui me jõudsime linnahalli katusele.Esialgu oli täiesti vahava igasugu jõnksusid sisse teha. No ja minu meelest pidi lihtsalt minema üle kesklinna tühermaa, kuhu muidu ei satu ja mida varsti võibolla ei ole. Pealegi tuli meelde eelmise korra seiklus, kus me ronisime üle aia, et näha, mis teisele poole kirjutatud on 😀
Ahjaa lihtsalt, kes veel ei tea siis minul on see juba teine ring, mis Tallinnale peale tehakse. Sel korral otsustasime teistpidi käia, et endal ka veidi põnevam oleks.Sadama alal tegime igaks juhuks esimese grupipildi ära, et seina ääres oli justkui veidi vähem vihmasabinat ja tuult. Mõnes kohas juba uputas, nii et pidime veidi tiirutama. Alko poodide lähistelt leidis meie üks matkaline täiesiti kinnise läti õlle 😀 Vaatasime üle hõlmikpuu, mis istutatud Eesti ja Saksa sõpruse märgiks. Suundusime Reidi teele, mis on üks suur betoonist ala, olematu rohealaga.
Pirita tee ääres kaotasime esimesed matkalised aga vihmavarjud andsid alla ja paduvihma kallas endiselt.
Veel oli jupp maad Piritani. Pingutasime selle nimel, et saime korraks nina sooja pista ja asjad radika peale tahenema panna. Sooja teed ja süüa 🙂 Päris mõnus hakkas. Välja minna justkui enam ei tahtnudki aga polnud midagi teha 5 km oli vaja veel käia.
Läksime Pirita randa, kus tuiskas vihma, nii et enamus meist otsustas tagurpidi käia 😀 Kindad olid nii märjad, et enam ei pidanud käest ära võtmagi vaid sai juba niisama vett välja pigistada 😀 Aga nii kummaline kui see ka polnud oli märgade kinnastega soojem kui ilma.
Rannahoone juurest otsustasime metsa vahele minna ja oh, mis mõnus vaikne ilmake, ei tuult ega ka suuremat vihma. Kohe hakkas toredam 🙂
Samas oli sealgi sadanud ohtrasti. Ojad olid suuremad kui eales varem. St, mina pole neid nii suurte ja laiadena näinud. Peale selle tekkis “suvalisi” ojasid vihma veest ja eks teerada metsas oli ka oma viie cm veekihiga kaetud.
Kahjuks tuli metsa vahelt jälle välja minna 😀 Tuul puhus endiselt ja ma nii lootsin, et äkki näeb Meriväljal jälle suurt lainet aga tuhkagi. Meri oli üldse kuidagi tavatult vaikne. Muuli pealt nägime olematut Tallinna panoraami. Poopuud olid marju täis ja see tegi vaate kuidagi helgemaks ja kohe-kohe hakkas ka meie teekond selleks korraks lõppema. Viimased sammud, viimane grupipilt ja siis otsustasime tuppa kohvile minna. Mõnus.
Käisime umbes 14-15km.
Järgmine kord kohtume NOA taga kell 11, pühapäeval 10.11. 2019. Kõnnime Meriväljalt Irru.
Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.
Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.
Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.
Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.
Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.
Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.
Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.
Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.
Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀
Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.
Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.
Veidi kunsti jäi teele.
Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.
Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.
Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.
Üks pühapäeva hommik, mil ma ei maganud lõunani aga siiski ärkasin piisavalt hilja. Ilm tundus aknast vaadates kena ja tekkis tahtmine õue minna. Mul oli isegi idee, kuhu minna 🙂 Ma leidisin kaardi pealt Viimsi ps oleva karjääri ja tahtsin näha, mis seal on. Peale selle oli I eelmine päev sealt mingeid kive otsimas käinud ja ma mõtlesin, et läheks vaataks kah.
Igatahes oli mul suhteliselt kiire sest valget aega oli umbes 5 tundi.
Väljas selgus, et ega see ilm nüüd teab, mis kena polnudki. Tormas täiega ja ma polnud sellest isegi kuulnud, et torm peaks tulema või midagi 😀 Seega mere ääres laineid nähes oli selge, et esimene peatus tuleb merivälja muulil. Ma pole seal kunagi suurt lainet pildile püüdmas käinud ja kuuldavasti tuleb sinna mingi jahisadam, nii et tuleb jäädvustada kui veel saab.
Samas kaua olla ei kannatanud, lihtsalt külm hakkas.
Läksin bussipetusesse tagasi ja vaatasin, et buss tuleb alles 4 minuti pärast, seega läksin jala edasi. Muidu oleks enne ära külmunud kui metsa jõudnud oleks.
Suund oli Randvere teele ja et ma eriti palju mööda tee äärt ei peaks minema siis astusin läbi Viimsi mõisa pargist. Polnud väga hea idee – väga märg, väga sopane ja väga pehme maa. Aga samas ikkagi parem kui täiesti tee ääres 🙂
Laidoneride mälestusmärgist jalutasin mööda. Kuidagi jube hästi tehtud märk, vähemalt mind tõmbab küll ligi ja lähemalt vaatama, pea alati kui sealt mööda lähen.
Pargist läbi jõudnud, läksin kahe kaubanduskeskuse vahelt Põhjakonna terviserajale. Seal ma olin suhteliselt värskelt käinud, nii et käisin kiiresti. Torm oli palju puid murdnud.
Kui rada otsa sai siis läksin võsa vahelt lihtsalt edasi. Huvitav oli see, et ma teadsin, et seal peab kusagil rauaallikas olema. Kaardi pealt vaadates kusagil kuradikoopa läheduses. Seda ma siis veel ei teadnud, et see on kanalisatsioonikaevu luugiga kaetud. Igatahes leidsin mina ka rauaallika, võtke heaks või pange pahaks.
Kuradikoopa ukseavast piilusin ka sisse kui juba sinnakanti sattusin
Õige pisut maad tuli jälle tee ääres kõmpida, et huvitavam oleks tegin väikese kõrvalepõike kasekivi juurde, polnud seda varem päevavalges näinud. Natuke maad edasi on koht, kus ma polnud käinud aga kuhu ma kangesti minna olen tahtnud. Igakord kui neeme tipu poolt olen mööda Randvere teed linna poole tagasi jalutanud, olen tee ääres näinud küngast või astangut aga iga kord on olnud kas liiga pime, et pole viitsinud katsetama minna või ükskord oli lihtsalt kiire sest linnas hakkas bussiliiklus vaikselt ära lõppema ja päris jala poleks tahtnud koju minna. Ühesõnaga seda küngast oli vaja uurida ja ma arvan, et ma lähen kunagi vaatan veel sinna 🙂
Aga üldiselt oli seal tore veidi räsitud metsaalune.
Käisin luusisin natuke ümber karjääri, kaugele ei viitsinud minna sest märg oli 😀 Aga põhimõtteliselt ma isegi ei näinud, kas seal on midagi põnevat või mitte. Jälle hakkas kiireks minema sest ma tahtsin veel läbi metsa Tammneeme minna ja pime märg mets ei ole siiamaani väga minu teema olnud. Nii et ma jätsin asja üsna kähku pooleli aga kunagi ma tahaks ikkagi näha, mis seal on.
Hakkasin vaikselt Tammneeme poole astuma, läbi tundmatu metsa. Millegipärast kaldusin küll rohkem Leppneeme suunas.
Ehk siis läksin Leppneeme poole, et sealtkaudu Tammneeme minna.
Ma tundsin ennast nagu mingi piiluja kui üle aia pesust pilti tegin aga see oli nii äge kuidas valged alukad ja taskurätid reas rippusid.
“Jooksin” edasi, kõikidest kividest mööda. Tiirukivi nägin kaugelt eemalt aga tagasi ka minema ei hakanud. Kaldaalust kivi nägin natuke lähemalt aga päris külje alla ka ei pugenud.
Valgepõsk laglesid nägin ka.
Päike oli peaaegu juba täitsa looja minemas. Suht jama sest ma tahtsin veel Tädu kuuse metsa ka jõuda. Käisin bussipeatuses kaarti vaatamas, kas ja kuidas kõige otsem minna oleks. Sellepeale pakuti mulle kohe küüti. Aga minu seikleja vaim ei lubanud mul veel linna minna, nii et jalutasin edasi.
Natuke maad käisin mööda kergliiklusteed, natuke põikasin metsa vahele.
Tädu kuuse juurde jõudsin ma jälle suhteliselt hämaras.
Hakkasin mööda tädu loodusrada astuma. Kui ma ennist ütlesin, et märg pime mets pole minu teema siis sel korral sain selle oma teemaks kah 😀 Aga vähemalt ma teadsin, et tee ei saa olla väga pikk ja ka seda kuhu ma enamvähem välja jõuan.
Veidi kriipi oli küll 😀
Aga ei pidanudki seal väga kaua mõllama. Varsti jõudsin mäealuse teele välja. Aga vot seal oli pime, isegi taskulambi valgel oli keeruline pilti teha 🙂
Aga põhimõtteliselt olin tsivilisatsioonis tagasi. Üritasin veel mingit kivikalmet leida aga tundus suhteliselt lootusetu. Aga Pärnamäe veehoidlat käisin ma küll vaatamas. Kaardi pealt olen seda kogu aeg näinud aga kohale pole kunagi läinud. Nüüd on see siis tehtud aga pean mainima, et ega ma eriti ei näinud midagi 🙂 Võiks uuesti minna millalgi.
Sellega sai matk peaaegu läbi. Vaatamisväärsusi rohkem polnud. Või no Viimsi mõis oli aga pilti sellest ei teinud 🙂
Teine retk: Meriväljalt Irusse 10.11.2019 14km
Kolmas retk:Irust Sõjamäele 24.11.2019 14km
Neljas retk: Sõjamäelt Mõiku 8.12.2019 10km
Viies retk: Mõigu Raudalu 16km – ei osalenud
Seitsmes retk: Männiku- Laagri 19.1.2020 16km
Kaheksas retk: Laagri- Tiskre 2.2.2020 16km
Üheksas retk: Tiskre- Rocca al Mare 16.02.2020 10km
Kümnes matk: Rocca al Marest Koplisse 1.3.2020 10km
Minu rajad 