Riburada Tondirabas

Neljapäeva õhtul käisime läbi kaks asumit Tondiraba ja Katleri. Kohtusime nagu ikka kell kuus õhtul, Taevakivi bussipeatuses.

Tondiraba asum asub mõlemal pool Laagna kanalit. Vaatasime nii ühel kui teisel pool ringi. Retk oli kindlasti põnev sellepoolest, et sama teekonda paari aasta pärast ette võttes on see kant hoopis teistsugune. Sama retk kümmekond aastat tagasi oleks ka väga teistsugune olnud. Kõik on muutumises.

Tallinki tennisehall ja suviti türkiissinine “järvesilm” olid esimesed vaatamisväärsused. Järvesilm on kaevatud juba hulk aega tagasi ja sinna pidi tulema Tallinna uhkeim, Põhjamaades ainulaadne äri-ja lõbukeskus. Ilmselt jäi rahalaev tulemata. Praegu tundub, et sinna võiks hoopis natuke liiva vedada ja imelise privaatranna teha või lihtsalt linnarahvale järvesilmaga pargikese. Tõenäoliselt siiski tehakse sinna varsti mingi maja peale. Kõrvalt niideti juba pilliroogu ja põõsaid maha.

Läksime Laagna tee alt läbi. Tondiraba tunnel pole just vaatamisväärsus aga rääkida võib sellest palju. Või pigem siis inimlikust lollusest, mis kogu selle tunneliga kaasas käib. Otsisime üles meteoriidi jälgede asukoha ja rääkisime mineviku plaanidest.

Isiklikust kogemusest mäletan, kuidas igal pool oli mets. Laagna asumi poolses küljes oli autoparkla. Metsa hakati järjest maha võtma ja asemele maju ehitama. Alguses jäähall, siis Selver ja nüüd võib öelda, et metsa praktiliselt polegi.

Kuidas erinevad linnapead kergliiklusteid on avanud? Üks lõikas linti ja avas tee ei kusagile ehk tühermaale. Teine korraldas rulluisu võidusõidu ja võitja avas ühtalsi ka tee.

Käisime läbi ka Katlerist, mis on Lasnamäe üks väiksematest asumitest. Suurelt osalt koosneb paneelelamutest, nii et midagi väga vaatamisväärset seal pole aga seal on alles pisike metsatukk, ilmselt jäänuk Tondirabast.

Rabas tegime pikema tiiru. Kahe aasta pärast tuleb sinna väidetavalt elanike soovil suur grilliala, mini-loomaaed ja dendropark kõikide Eesti puudega ehk hävitatakse raba täielikult.

Asja juures kõige nõmedam ongi see, et on tehtud uuringuid jms ja leitud et rabaala, mis on alles vajaks säilitamist. See on ainuke ala Tallinna rohevööndis Lasnamäel, kus rändlindudele on sobiv paik pesitsemiseks ja söömiseks. Seal on mitmeid liike käpalisi. Ma ütleks, et üks väheseid kohti Lasnamäel, kus on veel päris loodus. Ma isiklikult nõustuks sellega kui tõesti keegi arvab, et see on nii hirmus paik, et siis tehtaks veidi harvendustöid ja nt. multsirada või laudrada. Ei ole vaja suvalist muru ja tänavakividega platse nagu terve Lasnamägi täis on.

Rabas on järvesilm, mille ääres tegime väikese teepausi.  Sealt edasi läksime müstilisse kohta, kus keegi on ehitanud  aedu, pinke, puuslike, paar onni. Samuti on seal ohvrikivi. Sellest on ka kahju kui see kaotsi läheb, see näeb lihtsalt äge välja 😀

Veel käisime vaatasime üle Katleri mõisa umbkaudse asukoha  ja uue särava tähe “Vega”, mis ehk võibolla nii särav polegi kui väljast paistab.

Sel korral tuli kilomeetreid umbes 6 ja aega veetsime ehk kaks ja pool tundi.

 

Männiku püramiidid

Matk koos lastega Männiku karjääri. Edasi tagasi 7km, eesmärgiks näha püramiide. Ilm oli külm -9 aga mitte liiga hull. Päike paistis.
Minu teekond 19km

Alustasime Liiva surnuaia peatusest. Kuna mina jõudsin natuke liiga vara Nõmme kanti, otsustasin osa maad jala minna. Tuli välja, et valisin vist enamvähem kõige pikema tee kust kaudu kohale jõuda.

Läksime läbi surnuaia, mööda Raku järve kallast. Katsusime jääd, vaatasime jääpurikaid.

Keskpäeval oli taevas nagu päikesetõusu või -loojangu ajal.

Püramiidideni jõudsime natuke varem kui ma ise lootsin. Selles kohas pole varem mägesid näinud. Ilus oli ja ronimise lusti jagus ka üksjagu.

Veetsime seal omajagu aega aga tundus, et kõnniks veel. Suvel oli teisel pool järve mõned mäed, otsustasime neid vaatama minna.

Tee peal tegime mõned looduspildid ka 🙂

Umbes 4 km tuli minna kui jõudsime ühele karjääriväljale. Seal oli suhteliselt igav. Ainult üks mägi ja see ka pealt sile. Samas oli ilus vaade järvele.

Ja palju pilliroogu jääga. Jääle minek oli võibolla natuke kahtlane värk aga tundus, et kannab piisavalt ja põnev oli ka, kalad ujusid varba all 🙂 Julgemad nagu pärast näha sai, käisid suhteliselt rahulikult keset järve ringi, jalutasid koera.

Ausalt öeldes teised mäed enam vaimustusest kiljuma ei pannud, suhteliselt samasugused ju, ainult teist värvi. Pole nii teravatipulised ka.

Aga! Mis mulle juba suvel muljet avaldas ja ka sel korral väga meeldis on karjääriauk või-seinad, kuidas neid iganes nimetada. See liiva pind on nii kihvt.

Päike hakkas looja minema. Kuna keegi kunagi midagi rääkis, et Raku ja Männiku järve vahelt enam läbi ei pääse, siis ei läinud uurima ka, kas see vastab tõele või mitte vaid jalutasime sama teed tagasi, suure ringi ümber järve. Kuigi loogiliselt võttes ma arvan, et pääseb ikka 😀 Katsetama ei hakanud lihtsalt sellepärast, et kui tõepoolest poleks läbipääsu siis oleks tulnud veel pikem ring tagasi kõmpida. Teiseks hakkas vaikselt külm ja meil oli väike lootus, et ei jää päris kottpimedasse jalutama, mitte et sel mingit tähtsust oleks aga kui midagi ei näe siis pole nagu eriti põnev.

Et päris enda jalajälgedes ei astuks siis liikusime rohkem järve ääres.

Päikeseloojangu püramiidid.

Lõpuks läks üsna pimedaks kätte ära. Väsimus tuli peale. Männiku “mäest” üles minnes oli võhm nii väljas, et lihtsalt pidasime poolel teel hingetõmbepausi 😀 Ega ma muidugi ei arvanud ka, et ma nii palju käinud olin. Talveriided ja ronimine takkapihta.

Bussiga linna ja seal nägin meteoriiti. Väsimus kui käega pühitud. Lonkisin üle tee pilti tegema.

Selle aasta kilomeetrid: 84