Miiduranna, Krillimäe, Viimsi

Ühel soojal päeval jalutasin Viimsi poolsaarel. Sel korral Miiduranna – Krillimäe MKA. Kilomeetreid umbes 15, seega mitte liiga pikalt aga enamvähem.

Mõnus lilled õitsesid. Sel aastal on lilled ja liblikad kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Minu esimene ülane ja nurmenukk sel aastal said ära nähtud. Samas niisama looduses meeldib mulle väga. Ma olen õnnelik, et lumi on läinud ja ehk sellel aasta poolel enam tagasi ei tule ka. Isegi vett ja soppa pole üle mõistuse palju. Selveri taga sukeldusin metsa. Mõni koht oli siiski liiga märg, et tossuga läbi pääseda, kuiva jalaga. Mõnusad kõverad puud ja mõned kivid. Tähelepanelik tuleb olla okastraadiga. Vaatasin üle katkise Miiduranna rannakaitsepatarei. Praegu on seal hea vahtida, suvel mõllab seal Sosnovski karuputk.

Üle tee ja sealt edasi mere äärde. Tähtkants ja rand. viimane oli imeilus ja rahvast ka liiga palju ei olnud. Plaan oli kõndida umbes rannarahva muuseumini. Seda sai umbes määrata muuli järgi. Nagu ikka sattusin kellegi hoovi ja pärast ka mingisse tsooni, kus oli keelatud olla. Samas olen ma piisavalt peenike, et end aiapraost läbi pressida ja vabasse maailma tagasi pääseda 😀

Pisut luusisin kiriku ümber ringi. Seal on vahva. Millegipärast mulle seal isegi meeldib selline veider arhitektuur ja kivihunnikud.

Parajalt pikk maa tuli mööda tänavat minna aga see tasus end ära. Krillimäe mets on äge, niipalju kui ma seal üldse käinud olen. Erinevaid samblaid, lilli, puid, vett ja kitsi oli seal ka või tiirutas üks ja seesama seal minu ümber.

Seeni ma kahjuks nii hästi ei tunne aga need on niisamagi vahvad vaadata. Paks punn peaks kännupess olema ja esimesed võiks mingiteks taeladeks pakkuda?! Üraski kiri ka.

Tammepuu nagu tootem, kivi nagu ilus sile kiilaspea 😀 Igapidi müstiline mets.

Elöusolendid ka: sitasitikas, metskits ja musträstas

Kuna hilja hakkas vaikselt kätte jõudma, otsustasin tagasi minna mööda kergliiklusteed. Koju saan otse bussiga ja see käib harva aga otsustasin selle ära oodata. Jalutasin niisama lõpp peatuse juures ringi. Seal on Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi peahoone ja selle ees kasvab lillemeri. Mõnus!

Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste

Kuna Ülemistejärve asum on oma mõõtmetelt Tallinna suurim ja seda on suhteliselt raske poolitada siis sel korral tegin üle pika aja matka nädalavahetusel. Kilomeetreid kogunes, kuidas kellelgi 19-23 või midagi sellist 😀 Adekvaatselt pakuks ikkagi 20 kanti.

Alguse pool (Ülemiste keskuse vastas) oli minu jaoks keeruline sest kergliiklusteid ma väldin. Aga kohati on Järvevana tee ja aia vahel puhas asfalt, tee mis tahad 😀

Üritasime siis kuidagi miskit rääkida, et tee nii igav poleks: paberivabrikust, härjapeajõest, veepuhastusjaamast.

Päris suure osa suutsime siiski teed vältida ja põnev oli ka sest ega ma nii väga seal võsas vahtimas pole käinud. Aia ja tee vahele jääb kohati ribake metsalaadset ala. Isegi kaks kitse jooksid seal -uskumatu sest seal pole justkui küll kuhugi mõistliku kohta minna. Loodetavasti jõudsid päris metsa tagasi.

Matkamise mõttes on kehvad lood ka sellega, et nüüd on ka Ülemiste järve Järve poolses otsas tehtud kergliiklustee. Raudalu pool võid lendava taldrikuga mööda pead saada. Varsti pole loodusest haisugi.

No vähemalt praegu on rahule jäetud Rae valla poolne külg. Aga eks nemadki taha seal kogu hingest asfalti maha saada. Mõelda vaid, mida seal siis teha saab kõike.

Igatahes õnnestus meil leida selliseid kohti, kus isegi mina pole käinud. Päris põnev oli ukerdada metsalodus. Vett oli siin ja seal. Pokud aitasid hädast välja ja kui ei aidanud siis leidus mõni puu, millest silla sai teha või, mis juba iseenesest oli silla eest.

Kurna oja toru oli vee all, nii et ülemineku alternatiivina polnud see kaalumiselgi. Minu õnneks 😀  Kuidagi kooslus vesi ja peenikesed purded ajavad mu tasakaalu tunnetuse täiesti paigast ära.

Läksime edasi ja leidsime ühe kena rohelise muruplatsi, mis oli kui loodud pikniku pidamise kohaks. Laotasime oma kraami välja kui meiega ühines üks tore Nõmme onu.

Tuli jalutama ja leidis, et me oleme piisavalt toredad, et meiega koos jalga puhata. Küll see onu ikka puuris ja uuris, kes me oleme aga suhteliselt raske oli midagi  ta küsimustele vastata.

“Kas te olete ekrelased jah?”
“Ei hoopis demokraadid jah? Need armastavad loodust”
“Mis vennaskond te olete kui nii võib küsida? Teil ju siiski naised ka seltsis” jne jne. Lobises teine palju aga ei olnud ebameeldiv, pigem nagu päeva nael. Ettearvamatu tore juhtumine.

Selliseid suhtlejaid inimesi võiks rohkem olla, nii harva kui mõni teregi ütleb, rääkimata muust.

Meie teekond lühenes umbes paari kilomeetri võrra sest juhuslikult oli Kurna ojale langenud üks väga hea kasepuu või tegelikult isegi mitu.  Nagu ma ütlesin ei meeldi mulle eriti sellised purde moodi asjakesed aga see oli täiesti okei. Olid oksad millest kinni hoida ja kui ühe puu peal käia ei suutnud sai jalga teise puu peale toetada. Õige pisut oli kahju, et me sohu ja kobraste juurde ei jõudnud. Teisalt oli selline sillake kõigile veidi elevust pakkuv. No ja tegelikult nägime me vett ja kopra jälgi seal ka, kus ma varem sattunud polnud 😀

Sammusime mööda Tallinna piiri. Vaatasime uut ja vana piirimärki. Saime veel ühe kosutava purderalli ehk palju vett ja palju puid, mida mööda astuda. Õnneks pole rohkem metsa maha võetud aga  sellegi poolest on kõik üsna hõre.

Vaatasime üle vana külaplatsi, mida oleme korduvalt söögiplatsina kasutanud.  Astusime ligi Mõigu mõisale. Lonkisime mööda Peetri küla sest see on ikkagi põnevam kui marssida mööda Vana-Tartu mnt äärt. Vallutasime kaks “mäge”. Külastasime vana hiiepaika ja lõpuks tegime kiire lõpu ehk poolteist kilomeetrit Tartu mnt veerel.

Hoolimata sellest, et ma olen korduvalt ümber Ülemiste järve käinud siis ikkagi on igakord kuidagi eriline ja teistmoodi. Kunagi ei tea, mis olud ees ootavad ja alati on midagi vaadata.

 

Eelluurel – Tallinna vana linnapiir

4.dal märtsil on Tallinna linnasarase matk. Kui keegi ei tea, mis see on siis kõige lihtlabasemalt lahti seletatult olid need linnale kuuluvad põllu-, metsa- ,heina- ja karjamaad.

Et matk ära teha oli mul vaja teha väike eelluure, et teada saada, kuidas mõnda kohta pääseda ja kas mõnda kohta üldse pääseb ja kuidas?

Kavatsesin terve maa korraga läbi kõndida, mis see 15 kilomeetrit ikka on. Aga asjad ei läinud sugugi nii libedalt kui ma ootasin. Läbipääsu võimalusi otsides, edasi-tagasi kõndides olin ma poolel teel juba 13 km läbi käinud. Peale selle hakkas õhtu kätte jõudma, kulunud oli 5 tundi, mis pidi terve raja läbimiseks kuluma. Peale selle olid jalad märjad ja jube külm hakkas, nii et pidin teise poole järgmiseks korraks jätma.

Ehk siis teekond algas Tiskres ja lõppes Õismäel. Põhimõtteliselt olen ma selle osa juba kunagi varem ka läbi käinud, tundus et ei tohiks raske olla. Samas oli mingeid nipet-näpet asju, mida pole varem tähele pannud, millest pole varem midagi kuulnud jne.

Igatahes olen ma mitu korda tulnud Rannamõisa loodusradadelt ja näinud tee ääres ühte eriti uhket maja ja teist veidi vähem uhket maja. Ma olen isegi rääkinud midagi sellist, et need  näevad välja nagu mõisad. Aga sinnapaika see kõik jäigi. Kui matkaga tegelema hakkasin siis vaatasin, et sealkandis on 2 mõisa olnud Lucca ja Tiskre. No ja kummagi kohta on andmeid nii napilt, et isegi seda ei saanud alguses aru, kas need on üks ja sama. St. mõis võib ju mitme nime all tuntud olla. Peale selle ajas asja segaseks see, et ühes oli invaliidide kodu ja teises vanadekodu. Samas võis see ka ju üks ja sama asutus olla.  Huh. Aga lõpuks pika uurimistöö tulemusena sain teada, et mitte nii uhke maja on Tiskre mõis ja ilusam maja on Tiskre mõisa külalistemaja. Ja see on kõik, mis ma teada sain – uskumatu. Ja kõige lõpuks sain ma teada, et see võibolla ikkagi ei ole Tiskre mõis sest keegi ei ole seda sellise nime all kuulnud olevat. Pakuti Muti mõisa. Samas muinas.ee-s on Tiskre mõis sees ja näeb minu silmis samasugune välja nagu minu pildil olev  mõis 😀 Igatahes kui keegi teab midagi täpsemalt siis ma oleks hullult õnnelik kui mulle ka teada antaks 🙂

Lucca mõis oli natuke eemal astangu peal ja lammutati 1987a.

Edasi jalutasin mere äärde, piidlesin Luugi tee äärseid kraave. Seda ma isegi mäletasin, et seal olid mingid kivid laotud “kraavi seinteks”.  Vaatamisväärsus, mida lume alt eriti ei näe aga ehk midagi siiski. Mälestis, ehitatud kunagi kraavi kaitseks, pangaastangult voolava vee eest. Peale selle on seal luugi talukohad olnud. Vaadata pole midagi aga teadmiseks võib võtta 😀

Mere ääres oli hall ja sombune.  Sai kähku tulema.

Keegi oli panga peale haakristi joonistanud.

Järgmine vaatamisväärsus Rannamõisa silmaallikas. Sellega ma eriti ei maadelnud. Ühel kaardil on see ühes kohas, teisel teises kohas. Samas on Rannamõisa pangalt alla tuleva ojasängi juurde pandud silt, et allikaline oja ja ühel kaardil selle oja alguseks ongi silmaallikas. Ega ma eriti rahul selle teadmatusega pole aga eks teinekord võib seda asja edasi uurida.

Üks tark tüdruk ronis trepi kõrvalt paksust lumest üles. Kohale jõudes olid silmad peas pahupidi ja siis tuli välja, et üleval oli trepil vahekoht ja sai ka niisama ilma igasuguse pingutuseta oja juurde minna. Allika lähistele oli natuke raskem pääseda, suured puud olid ees ja lõpuks polnud näha suurt midagi.

Läksin mööda treppi alla tagasi, lootuses pääseda kusagilt Lucca tänavale. Ronisin siit ja sealt ja iga kord jõudsin aia taha või kellegi hoovi. Lõpuks ma vaatasin, et lootusetu juhtum. Läksin Luugi teele tagasi, trepist üles. Katsusin väravat, oli lukus. Seega jäi minul Lucca teele minemata. Lonkisin mööda panga serva.

Vaatasin üle ääre Indrek Allmanni eramut, ei torganud eriti silma. Tuleb altpoolt vaatama minna.

Mäest alla tulles  jäi vasakut kätt Kongsi kõrts. Varem oli seal väike kõrts, mis põles kahtlastel asjaoludel maha. Pärast seda ehitati samale kohale kolmekordne puidust kõrtsihoone, kus all oli söögi ja joogikoht, teisel korrusel ööbimise võimalus ja kolmandal peremehe enda elamine.

Ka see kõrts läks salapäraselt põlema. Kolmandat korda otsustati samasse kohta enam kõrtsi mitte ehitada. Vaatamiseks peaks kusagil Kongsi kõrtsi kelder olema aga kui ma teel olin siis ma ei teadnud sellest midagi. Üle tee oli mingi pisike vanaaegne ehitis…

Tunnelist läbi, teisele poole teed. Tee äärt mööda üles.

Suured rändrahnud olid lume all peidus nagu heinakuhjad.

Samas jooksid kitsed ringi.

Isegi rabakivi tammes pole ma enam kindel. Kuna silt asub kahe tamme vahel siis mõtle ise välja kumb see õige on. Samas see , mis minu pildil on – on igapidi uhke tamm- olgu siis nimega või ilma.

Edasi saab natuke aia taga sumbata, näha eemalt rändrahne  ja suunduda Kallaste panga poole.

Panga all kepsutasid järgmised kitsed.

Kuna lumi oli paks oli kraavist üle hüppamisega natuke raskusi – ei saanud ju aru, kus see kallas on. Mingit toigast ka polnud, et järgi uurida. Palju puudu ei jäänud, et otse kraavi oleks hüpanud 😀 Panga astangule ronima väga ei kutsunud, lonkisin all, ronisin üle murdunud puude. Lõpuks tuli siiski üles ka minna, muidu jääd lihtsalt aia taha kinni.

Kui ma juba siiani olin jõudnud siis oli pea kolm tundi juba läinud.  Uskumatu. Panga ülemist serva mööda läksin Harku joastiku poole. Üks murdja koer ajas mind taga.

Juga pidin mitu korda vaatama enne kui üles leidsin. Mitte kui midagi polnud  näha. Või no “energiasammas” keset oja oli veidi imelik küll.

Joa vastas üle tee läheb paeastang. Juba tükk aega on piinanud mõte, kas sealt saaks läbi minna. Kohe alguses sain selgeks, et suurema rahvamassiga ei läheks sealt niikuinii aga ise võiks ju proovida. Päris karm ronimine oli ja lõpuks kui peaaegu teisel pool väljas olin siis oli aed ees ja kogu lugu. Kui oleks veidi kuivem ja kindlam jalgealune olnud siis oleks võinud üle panga serva piiluda ja vaadata, et äkki oleks ülevalt läbi pääsenud.

Sel korral läksin joa juurde tagasi ja mööda teed karjääri poole. Pilpaküla vahelt läbi, sealt täies ulatuse polnudki varem käinud. Varemalt sai otse mäkke ronitud.

Karjäär oli nii valge nii valge.

Juga oli veel õigepisut lahti aga põhimõtteliselt ka juba peaaegu nähtamatu.

Kuna jalad olid jube märjad ja külm oli ja kell oli palju siis otsustasin Õismäele bussi peale minna. Ehk siis umbes 2km jalutamist.

Rada

Sel korral: 13km/veebruaris: 34km/aastas: 219km

Matk ise ka.