Riias

Eriskummaline ülestunnistus võibolla?! Aga ma ei olnud siiamaani kunagi Riias käinud ja mereäärsest rannikust olin ka kaugelt mööda käinud või siis pigem sõitnud.

Ma isegi ei osanud arvata, mida ma võiks tahata Riias näha. Natukene googeldasin aga samas nagu kahe päevaga niikuinii kõike ära ei näe. Minu poolne otsus oli lihtsalt seigelda ja jõuda sinna kuhu jõuame. Ainuke asi, mis mind veidi kummitama jäi oli üks tänav, mis sai ühe öö hakul üles otsitud, et nägemata ei jääks.

Esimene pisikene peatus oli Salacgrīvas. Seal oli aega umbes 5 minutit ja ma jooksin kirikut vaatama sest see paistis silma. Oleks ma vaid teadnud, et kaks sammu edasi on jõgi ja… oeh 😀 Aga tegelikult pole hullu midagi nägin jõe ära ja kõik muu ka, mis tee peale jäi.

Mõned asjad jäid silma küll läbi Läti sõites. Näiteks see, et raielanke peaaegu pole ja kui kusagil mingi pisike ka oli siis seal oli puid märkimisväärselt rohkem peale jäetud kui meil. Selles mõttes oli lausa lust vaadet nautida.

Teine asi, mis silma torkas oli kanada kuldvits. Tee ääred olid ilusad kollased küll aga ega seal muud taimestiku suurt alles ei jää.Riiga jõudsime umbes nelja paiku. Viisime asjad ööbimiskohta ära ja läksime linna peale jõlkuma. Esimene eesmärk oli endale kaart hankida.

Seadsime sammud vanalinna. Kuidagi väga tutavlik näis kõik 😀 Kõik on küll pisut teistsugune kui Tallinnas aga samas oli ka mingeid väga sarnaseid jooni. Kui esimene päev ma veel siltidest ei jaganud maad ega õhku, peale McDonaldsi ja Hesburgeri siis sellest sai ka väga kiiresti üle.

Vanalinnas nägime ühtteist vaatamisväärsustest ära, ilma et oleks pingutanud.Natuke raskemaks läks siis kui otsisime kindlat punkti ehk mustpeade maja, kus asus ühtlasi turismiinfopunkt. Lihtsalt suutsime mitu korda ühest tänavaotsast mööda kõmpida, oli vaja ju vaadata, mis ümberringi põnevat on 🙂Et linnast ülevaadet saada siis käisime ka Peetri kiriku tornis. Pileti hind oli küll poole kallim kui Eestis aga samas sai torni sõita liftiga. Vaateplatvorm asus 72m kõrgusel ja pilt linnale oli hea. Suur osa vaatamisväärsustest saigi niiviisi ära vaadatut. Teletorn, sillad, turg, ülikool, raamatukogu, teised kirikud jms. Eks muidugi nägime neid asju hiljem lähemalt maapinnalt ka aga see polnud omaette eesmärk. Pool tundi lubati meil seal tornis vaadata siis hakati vaikselt sulgema. Kirik ise oli vist mingi pool tundi kauem lahti ja saime seal ka tiiru peale teha. Seal oleks vaatamist ja uudistamist olnud küllaga aga ma pean tunnistama, et polnud sellises meeleolus. Piisas lihtsalt tiiru peale tegemisest. Peale selle, et seal oli palju igasugu vanu vidinaid oli seal ka klaasi-ja maali näitus. Selle tõttu ei pannudki algul tähele, et see kirik oli võimsalt suur.Järgmine otsus oli minna vaatama Läti juugendit. Täiesti kogemata leidsime Kārlis Padegsi maja, kes ta oli me muidugi ei teadnud aga kuidagi sai seinatahvlilt midagi kokku veeritud. Jõudsime ühe pargi veerde ja sama tüüp skulptuurina tee peal ees 😀 Ma veidi siis googeldasin, et ta jäi väga nooreks, suri tuberkuloosi juba 28 aastaselt ja oli maalikunstnik (ekspressionist). Kusjuures tal on päris põnevad tööd. Ja põnev oli ka see, et kuigi ta veetis kogu oma elu Riias, siis lapsepõlves on ta elanud ka mõne aja Tartus.Juugend on küll selline asi, mida on raske pildile püüda. Ma isegi ei üritanud, klõpsisin niisama ehk jääb midagi peale 🙂

Üks hoovivärav oli pärani lahti ja läksime vaatama, mis seal on. Täiesti ausalt öeldes polnud seal eriti midagi. Kui välimised seinad on dekoori all lookas siis sisehoov oli suhteliselt tavaline.

Mis oli tore, oli see et üks maja uks oli ka pärani lahti. Saime juugendiga ka seestpoolt tuttavaks. Päris hästi ei saanud aru, kes seal elutsevad- niisama skvotterid või kunstnikud või luuletajad või mõni muu sama rassi tõug. Igatahes oli seal parajalt räämas selles mõttes, et keegi seda remontinud üsna jupp aega polnud, samas kõik uksed olid kenasti värviliseks võõbatud ja siin seal oli mingeid pildikesi ja postkaarte seintele kleebitud. Omamoodi elamus oli see kindlasti, mulle meeldis. Pärast  oli värav kinni pandud aga õnneks lukus see ei olnud. Värava peal oli ka loomulikult silt eravaldus vms, enne ei pannud seda lihtsalt tähele 🙂Lonkisime seal juugendi tänavatel ja leidsime mingi kunsti koha. Nii tore oli näha ka midagi eestimaist MinaJaLydia graffiti. Peale selle leidus ühes lillepotis mõlki löödud aga täiesti täis Saku õlle purk 😀

Liikusime kaardi järgi ja avastasime ühel hetkel, et maaala kaardil saa otsa 😀 Hulkusime siis niisama ja ära ei eksinud kusagile.Lõpuks tahtsime üles otsida Riia kunstibiennaali asukoha. Andrejsala on umbes midagi sellist nagu meil Telliskivi või Noblessner.  Rahvast oli seal reede õhtul murdu, nii et kui me otsustasime pisikese puhkepeatuse teha siis öeldi, et ainus võimalus on istuda väljas. Meil polnud selle vastu midagi. Näha oli et tuleb ilus päiksesloojang ja jõeäärne oli ilus. Muidugi väga kauaks ei kannatanud jääda, veidi külm hakkas ja kõht vajas ka täitmist.Et päev täie ette läheks siis sõitsime veel umbes viimase trammiga selle lõpp- peatusesse ja tagasi. Oli vist nr10 aga seda kaardile polnud märgitud. Turistidel pole vaja kõike teada 😀 Igatahes ei näinud udumuffigi sest nii pime oli.

Tundsime huvi, et kaua see tramm seal lõpp-peatuses seisab ja  saime trammijuhiga jutu peale. Muidugi oli huvitav teada, mis sellest eesti-läti karantiinist sai. Ta teadis, et see lükati nädala võrra edasi. Ta imestas samuti, et kaardile polnud tema liini märgitud sest see pidavat juba 50 aastat töös olema. Vähemalt saime teada, kus me käisime 😀 Bišumuiža oli selle koha nimi.

Ja minu peas oli Riia kuidagi väga tagurpidi linn, sellega ma ei harjunudki ära.

Kesklinna seinamaalingud ja natuke ilusaid või huvitavaid maju ka.

Eelmisest päevast veidi kangete jalgadega otsustasin, et võiks mingi väikese tiiru teha. Kuna I tahtis kuhugi Rocca al Maresse mingit torni vaatama minna õhtu poole siis läksin lõunast välja, et enne veel üks tiir teha. Hahaa, see tundub nagu suhteliselt ebaloogiline lause praegu 😀

Ühesõnaga ma ei viitsinud õhtuni kodus passida ja kutsusin A välja lonkima, ilma kindla plaanita. Või no väike plaan oli aga suhteliselt sihitu, teadmata paikadega. Ehk minna ja otsida üles Uue Maailma seinamaalingud.

Estonia juures saime kokku. Tahtsin välja jõuda Luise tänavale. Tundus, et põnevam oleks minna läbi vanalinna. Huh, turistide hordid juba mõllasid ringi, nii et eriti ei tahtnudki seal olla.

Sel korral oli mul mingi täielik ukse fetiš. Hanna-Liina roosa uks läks kahjuks meelest ära.

Vanalinnas on ka kurikuulsaks saanud MinaJaLydia graffiti “Kas nüüd on kunst?”

2015 tegi von Lõngus samale seinale Alasti keisri. Majaelanikud olid šokeeritud, kuidas selline õudus võib seinal olla ja ajasid asja nii kaua kuni linnavalitsus lasi pildi survepesuga hävitada. Nädala pärast ilmus seinale uus pilt, mis kestab siiamaani – ilmselt on kunst 🙂

Kevade tänava uksed ♡

Esimene seinajoonis, mis mul plaanis oli. Tundus eemalt vaadates ägedam kui lähedalt.

Street Art Jam-i käigus 2016 aastal valminud mural by Andreas Luigas.

Uue maailma graffitid. Mõnedeni jõudsime suhteliselt kergelt, mõne asukohta ei teadnud üldse. Aga need, mis plaanis olid said üles otsitud.

Okeiko tegleased.

Kala

Luha autoaed. Ei suutnudki kuidagi ära tuvastada, kes autor on.

Järgmise muraliga oli lugu vastupidine, autor on teada, pilte olen näinud aga kus asub, ei tea. Õnneks oli täiesti leitav. Martin Roosna ja Neki Baltic Session 2015.

A tahtis minna ja vaadata linnade nimelisi tänavaid, ega ma isegi pole seal käinud, nii et suund oli seatud. Samas tuli mulle meelde, et Kristiine juures olevas rongi tunnelis olid ka ägedad maalingud.

Ma olin juba käega löömas aga A ütles, et ta pole seal kunagi käinud. Eks see üks peaaegu edasi tagasi trampimine oli, küll erineval pool raudteed aga suhteliselt iiiigav sirge oli küll.

Vanad ilusad maalingud olid üle joonistatud. Samas selles ju graffiti mõte seisnebki. Ma isegi ei tea, kas see on hea või halb kui mural üle tehakse?! Või tegelikult pole asi isegi selles vaid selles, et üle tegija võiks olla ka heal tasemel. Mõned asjad on ok aga mõni asi on pigem lihtsalt sodimine.

Nummi

Leidsin veel ühe Lõnguse teose, tegelikult ma olen seda ennem ka näinud aga polnud meeles. Sellega seoses tuli meelde, et varem oli selline Viru tunnelis ka aga ju polnud piisavalt kunst – jälle!

Lonkisime Kohila tänava lõppu ja sealt edasi raudtee äärt pidi. Tuli välja, et sealt me enne Tallinn Väikese jaama ära keerata ei saagi.

Tallinn-Väike raudteejaama veetorn aastast 1901.

Tallinna tornid paistavad

Tallinn- Väike jaamahoone

Ilusaid uksi jäi meie teele veel.  Üldse on seal kandis see puitasum jube ilus.

Sättisime ennast tagasi linna poole, et Rocc al maresse minna. Raudteele joonistatud hoiatus.

Uue maailma elektrikapp.

Ilus katusehoidja või kuidas seda nimetada võiks?

Enne bussi peale minekut nägime ühel hiinakal ka seinamaalingut.

Pilte sai nii palju, et otsustasin Õismäe raba ja pärastise jalutuskäigu järgmiseks korraks jätta. Kilomeetrid jagasin kahe retke vahel suhteliselt suvaliselt.

Sel korral:14km/Aprillis:176km/Aastas:609km