Kui ma Jüris käisin siis tegin enda jaoks avastuse, et mul on Tallinna lähiümbrus suhteliselt tundmatu maa. Rongi või bussiga sõidan tavaliselt veidi kaugemale. Nii näiteks leidsin Saue, kus ma kas pole üldse käinud või siis ainult läbi sõitnud. Samas tundus, et ega seal pole ka väga midagi vaadata. Esmapilgul ehk ainult mõis.
Ühel laupäeval otsustasime sõbrannaga väikese matka teha. Enne seda vaatasin kaardi hoolega üle, mis, kus, miks ja milleks asub. Lõpuks leidsin täiesti teekonna, mis tundus põnev. Mõnes kohas väikese ringiga läbi metsa jne. Ainsaks mureks olid suuremate teede servad, need on tüütud ja veidi ka ohtlikud kui nii võtta. Aga kuna sõbranna on ka matkasell siis otsustasin, et vaatame, kuidas kulgema hakkab, et tegelikult polnud ma üldse 100 protsenti kindel, et me just sellise marsruudi läbime nagu mina kaardile joonistasin. Kui kusagil oleks tundunud, et tahaks rohkem metsas olla siis oleks läinud ja vaadanud, veel oli variant, et Sauele ei lähegi, hoopis teisele poole. Minu meelest nii on kõige mõnusam matkata, et teed nii nagu parasjagu meeldib.
Otsustasin rongi kasuks ja sõitsime Laagrisse sest seal kandis nagu ma olin kunagi ammu lugenud asub üks seinamaaling. Aga ma absoluutselt ei mäletanud, milline see välja nägi ja netist leidsin Itaalia kunstniku Aweri seinamaalingu, mille ta maalis 2016 oktoobris Street art jam-i ajal. See tundus hea küll. Hiljem leidsin googeldades veel ühe pildi, mida ma tegelikult mõtlesin ja mis meil vahele jäi – väga napilt kusjuures. Samas on põhjust veel sinna kanti minna.
Peale grafiti vaatamist oli plaan minna mööda jõe äärt suure teeni. Aga kuidagi haarasid silmi kasvuhoonete vrakid ja tee tundus sealt otsem ja aeda ka ei paistnud olevat.
Igatahes läksime sinna kolama, nii äge oli.
Ma näen igal pool südameid 🙂 Kommentaariks öeldi, et ilmselt on mu silmadel midagi viga 😀
Vahepeal peab nalja ka tegema 🙂
Edasi läks nii nagu ma ei plaaninud ehk jõeäärsel majal oli aed ees ja kasvuhoonetel oli ka tegelikult aed ümber. Nii et karta oli, et me peame võibolla algusesse tagasi jalutama. Õnneks niipalju meil siiski vedas, et ühes kohas oli üks värav, mis imekombel oli isegi lahti.
Edasi oli natuke maad igavat kõndimist ja orienteerumist, et kus kohas me metsa peaks minema.
Natuke orienteerusime valesti. Metsavahel pidi tee või rada minema, kaardile märgitud punktiirjoonega. St. see tee ei pruugi väga tee moodi olla. Hakkasime mööda kraavi äärt minema, mul oli üsna kindlalt meeles, et see tee läks kraavi kõrvalt. Aga tegelikult ei läinud, läks hoopis üle kraavide. Kuna meile hakkasid majad vastu tulema ja ma teadsin, et need ei peaks meile vastu tulema siis hakkasime ka üle kraavide minema ehk tegelikult me käisime tee kõrval metsas, tegime üle kraavi teivashüpet 😀 Aga see oli ka täitsa tore.
Tundus, et seal on massiliselt kitsi ja jäneseid. Kellegi teise jälgi me ei näinud.
Edasi pidime natuke maad mööda teed minema, et üle jõe pääseks. Võibolla oleks kusagilt ka mõne põnevama raja leidnud aga lihtsalt niisama lumes ka sumbata ei viitsinud.
Järgmine peatus oli Sõeru ohvriallikas. Lõhnas nagu maal laudas aga polnud viga, elasime rõõmsalt üle 😀
Koht nägi natuke räsitud välja aga olemine oli seal mõnus ja allikas ilus.
Kohapeal saime teada, et seal on ka mingi matkarada. Kodus uurisin ja puurisin aga väga palju targemaks ei saanud. Peale selle, et meie teel olid ka mingid Peetre Suure punkrid, mida mina ühelgi kaardil ei näinud 
Liikusime põllu äärt mööda Vanamõisa poole, et sealt kusagilt üle raudtee minna.
Kui raudteest üle saime olimegi Sauel. Mul oli jälle põnev, palju igasuguseid põnevaid aedu, mida vaadata. Lapsena oleks selline aed ülikõva kindlus vms 😀
Järgmine sihtmärk oli Saue Kristliku Vabakoguduse kirik. Tundus piltide pealt põnev, lähedalt vaadatuna üsna igav. Samas oli seal kivi Eesti Iseseisvuse eest langenutele.
Kiriku kõrval on Saue tammik. Vanu tammesid oli aga mitte ülemäära palju. Aga need, mis olid olid ilusad ja võimsad.
Jõudsime spordiradadele. Tore oli näha, et palju inimesi on väljas. Samas olen kuulnud ka, et discgolf rikub rämedalt puid. Peale selle on lihtsalt jalutajatel suhteliselt ebamugav liikuda. Nii et üritasime kusagile välja jõuda, et edasi liikuda. Kuidagi panime jälle suhtkoht “metsa” oma minekuga. Igal juhul Saue mõisa läksime me paraja ringiga.
Mõis oli ilus, korras.
Jalutasime lähemale, vaatasime et hoovi värav on lahti ja läksime seiklesime veidi pargis ringi.
Kui peamine osa mõisast on kena ja korralik siis pargipaviljon on käest ära lastud, kunagi on see ka ilmselt imeilus olnud.
Kell hakkas päris palju saama, nii et hakkasime edasi minema, mõisa tagune maa oli natuke kahtlane, ei teadnud mida täpselt oodata on ja seega tahtsime võimalikult valges sealt läbi minna.
Aga siis tuli välja, et me oleme aias täitsa korralikult kinni, ei paistnud ühtki aiaauku, samas nagu ei viitsinud mõisa juurest ringiga ka minna. Vaatasime hoolega ja “varjatud aiaaugu leidsime, isegi läbi mahtusime.
Kui me olime seal aia ääres võsas juba üsna palju maad mütanud, tuli välja, et tagapool oli üks puu aiale langenud ja sealt oleks palju lihtsamini üle pääsenud.
Aga lõpuks läks võsa koledaks kätte ära. Aga naljakas oli ka kui heitsid enda põõsasse ja jäid ikkagi väga püstisesse asendisse. Igast asjast saab rõõmu tunda 😀
Kuidagi suutsime enne õiget teeotsa ära keerata, mis tähendas seda, et saime jälle üle kraavide hüpata. Et teel veel midagi näha siis lõpetuseks läksime Jälgimäe mõisa vaatama. Mõnus külavahetee.
Jälgimäe mõis oli selline suhteliselt pisike vana talumaja moodi. Aga kogu see miljöö oli mõnus.
Kuigi jah see tellistest osa võiks olemata olla.
Maja seina pealt saime teada, et seal sündis Nikolai von Glehn
Kuna õues oli juba pime siis oli lõpus kergliiklusteel käimine täitsa OK. Ma ise oletasin, et jõuame valges tagasi ja igavleme 4km 😀 Aga kuna oli pime siis sai igasugu asju tehtud ja teekond möödus märkamatult 🙂
Umbes selline rada tuli välja.
Sel korral: 25km/veebruaris: 68km/aastas: 253km
Minu rajad 