Ruhnu esimene päev

Käisin elus esimest korda Ruhnus. Polnud isegi päris kindel, et ma sinna saan sest laevapiletit mul polnud. Olin valmis ka lihtsalt Pärnus ringi hängima. Pärnu oli nii võõraks jäänud, et sinna peaks kindlasti millalgi minema. Pole seal muidugi palju käinud ka. Vihma kallas aga samas oli ikka nii ilus, lilled õitsesid. Ega koha peal olekuks palju aega jäänudki.

Läksime laevale ja teada oli, et tuul on vastu. Eriti tugev ei pidanud olema a´la umbes 10m/s. Aga oli tugevam. Laev sõitis üle tunni kauem kui muidu ja loksus terve selle aja nii mis kole. Õnneks mina olen harjunud aga suurel enamusel oli ikka väga paha. Ühesõnaga okseralli.

Alguses oli mul lõbus aga pärast viskas juba kopa ette, kaua võib. Ma ei tulnud selle peale ka, et raamat kaasa võtta. Meeletult igav oli sest kõigil oli ju iseendaga tegemist. Eks ma siis tuiasin sisse ja välja. Väljas oleks lõbusam olnud, seal oli rahval justkui veidi parem olla aga külm oli. Lõpuks kui Ruhnu silmapiiril nagu triip oli, siis kõik olid juba õnnelikud, et lõpuks saab see sõit läbi 🙂 Pildid on meelega viltu sest paremini ei saanud ja see annab miljööd edasi.

…ja päike loojus. Värve jätkus veel pikaks ajaks. Kui enamvähem kogu kamp kokku sai siis matkasime öömajja tagasi aga üle heinamaade ja läbi metsa. Natuke olime siiski veel ka mere ääres. Kuna seal oli mitmel pool hülgeid näha või no teravama pilguga inimesed nägid siis liikusime aeglaselt. Mina poleks palja silmaga midagi näinud. Fotokaga tegin paar klõpsu, mille pealt sain vaadata, et tõepoolest olidki hülged.

Keldrimäe vana ja uus

Keldrimäe asumi puhul ma natukene pabistasin sellepärast, et asum on väike, pikka tiiru teha pole võimalik, samas peaks päris palju teadma ja kolmandaks pole seal võimalik eriti metsikut linnaretke teha 😀

Teisest küljest oli mul endal põnev, et tekitada vähemalt viie kilomeetrine ring, mõelda välja millest rääkida.

Ma arvan, et ma suutsin asjaga peaaegu eeskujulikult hakkama saada. Sel korral rääkisin tunduvalt rohkem kui muidu  aga olid põnevad teemad ka. Ajastuliselt oli väga palju kihte millest rääkida.

1979 leiti sealt kandist 2300a. vanune tuleaase.  Järgnes Peeter I ajastu. Märtsipommitamine, nõukaaeg, noor värske Eesti maffia, kaasaeg ja tulevik.

Samuti leidub seal arhitektuuriliselt põnevaid maju ja tänavakunsti.

Kogunesime nagu ikka kell 18:00, keskturu väravas, sel korral siis viiekesi. Mõnus pisike seltskond 🙂

Keskturust ma üritasin võimalikult kokkuvõtlikult rääkida aga läks vist päris pikale. Järgnes supergraafiline teos, lastekodu ja sõdurikodu ja minu esimene Tallinna kodu 😀 Atendaadid ja järgmine seilmaaling, mõrv ja politseimaja on märksõnad, mida ma sain esimese neljasaja meetri jooksul rääkida.Kõrval tänaval vaatasime Tallinna tüüpi ja Lenderi tüüpi majasid, priipritsumeeste maja.Edasi tulid juba Scouts pataljoni elamu ja Keldrimäe uus mural.

Mardi tänaval uurisime, kus elas üks mõrtsukas ja kus oli bordell. Juhkentali tänava äärde minekuks leidsin ühe imepisikese võsa ka.Veskist mööda pleekmäele ja Kaasani kiriku juurde, kusjuures pleekmäel oli kottpime, ma ise naiivselt arvasin, et kesklinnas on valgust rohkem kui küllalt 🙂 Pildid tegin nö. eelkäigul, muidu polekski midagi saanud.Vaatasime täitapusauna, Dvigateli tööliste ühiselamuid, Kasela ja Temnikova galeriid. Lõpuks uudistasime ka Tartu mnt äärseid muraleid.

Kokku käisimegi umbes 2 tundi ja 5km. Ma arvan, et enamvähem kõikidele tänvatele jõudsime ja peaaegu tiiru tegime asumile peale ka.

 

Viimased mustikad ja seened. Laagri taga ja Harku mets

Päike paistis ja ilm säras. Ühesõnaga oli õue aeg. Sel korral polnud tahtmist käia mingit kindlat rada vaid lihtsalt veidi hulkuda ja vaadata, mis tee peale jääb. Umbes mingi teekond silme ees terendas seda oleks saanud siis pikemaks ja lühemaks teha, kuidas vaja.

Sõitsin rongiga Laagrisse ja sain A-ga kokku.Laagrist läksime kähku läbi.

Ruttu metsa vahele. Ühe korra olen talvel seal käinud kusagil aga tundus, et võiks veel minna. Eks seal üks paras padrik oli aga samas oli põnev ka.

Seeni leidsime, enamus küll söödamatud või siis meile tundmatud. Kärbseseeni igasugust värvi.

Mõnus lonkimine oli, nii et metsast endast pilte ei viitsinud tehagi.  Selle kohta oli kusagil mingi naljapilt, tekstiga: “Ma ei teagi kumb mulle rohkem meeldib, kas seenel käia või vaikselt noaga metsas ringi jalutada” 😀

Metsast väljudes saime ületada kaks jõge: Vääna ja Pääsküla.

Sealt enam polnudki palju minna, Harku mets paistis juba.

Ma millegipärast arvasin, et seal võiks igasuguseid seeni kasvada aga enamus olid pilvikud või mingid tatikad. Neid oli kohati tõesti palju. Kuldkukeseenikuid ka, sirasid vastu nagu päikesed 😀

Kuigi Harku metsas käin ma alati täiesti suvaliselt ringi, teadmata kuhu ma täpselt välja jõuan siis mõningaid asju ma olin juba varem näinud ja sinna kanti sattunud.

Leidsime üles maaga paralleelselt kasvava kuuse ja ühe “veeloigu”.

Veidi saaki saime ka.

14km/Septembris:96km/Aastas:1201km
Ligikaudne kaart

Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 2

Esimesed 5km.
Järgmiseks läksime pitsilisi puitvillasid vaatama.

Esimesena jäi tee peale Lavretsovi villa. Kaugel aia taga, lipitud-lapitud. Aga oma endist hiilgust siiski veel meelde tuletades. Lavretsov oli vene kaupmees ja metseen. Koos abikaasaga rajasid ja pidasid nad üleval Narva haiglat, sünnitusmaja ja kunstimuuseumi. Villa oli perekonna suveresidents.

Eks uhkeid villasid on ka kaasajal ehitatud vanade pärlite asemele.

Narva kaupmehe Filipp Pantelejevi villa on puude taga peidus, et üldse mingit vaadet saada, tuli üle kraavi ronida.  Hullumeelselt palju pitse, sambaid. Rohelise kollase kirju. Ainult, et lähemalt oleks tahtnud vaadata või erinevaid vaatenurki saada.

Vahele mõni mitte villa mõõtu hoone.

Elamu, mis on muinsuskaitse all.  Maja põletati maha ja ehitati uuesti üles, küll ilma pitsideta. Sedasi nägi see minu jaoks suhteliselt ilmetu välja.

Mõnes kohas leidub veel nõuka aegseid tänava silte.

Narva-Jõesuu Jumalaema Kaasani Ikooni kirik jäi ka tee peale. Päris põnev ja pisikene. Kummaline oli minu jaoks see, et aed oli lukus, tavaliselt pääseb kiriku juurde lähemale, nüüd kiibitsesime aia tagant.

Natuke veidrad olid ka kujud. Mulle meenutasid need pigem mingeid indiaani või peruu kujukesi.

Üle aia ei tohi ronida.

Kuna õues oli palav läksime vahepeal randa tagasi, ujuma ja sööma. Kui mina olen harjunud sellega, et merevesi tavaliselt paistab läbi ja sa võid oma varbad kokku lugeda siis Narva-Jõesuus oli vesi täiesti must. Ma pidin jupp aega ennast koguma, et sinna sisse hüpata aga kuna palavus tahtis tappa siis lihtsalt ei jäänud palju muid variante üle. Peale selle oli seal mingi jubedalt kleepuv liiv, mis jäi igale poole külge ja ei tahtnud enam maha tulla.Päike oli terve selle rannas olemise ajal pilve taga. Nii kui minema läksime tuli ja hakkas kütma jälle. No ja kõige lõpuks viriseks selle kallal kah, et süüa ka normaalselt ei saanud, herilased täiega ründasid – ainus variant oli jalgupidi vette ronida, sinna nad millegipärast väga järgi ei kippunud tulema.

Läksime edasi. Meie kuuest ja poolest tunnist oli veel kolm alles aga üksjagu asju oli ka veel vaadata. Kui aega oleks rohkem olnud siis oleks võibolla kiiganud, kuhu see rada viib.

Aga meie läksime järgmisi villasid otsima. Üks sattus kogemata teele. Ilus sinine.

Postkast oli ka väga stiilne ja tabalukuga 😀

Siin elab lord või “keski”.

Narva-Jõesuu Koduloo muuseum. Samuti pitsiline. Peale selle on seal elanud ka Tammsaare.

Muuseumi hoovi peal oli jube ilus paviljon. Kahtlaselt Pantelejevi villa moodi ja kahtlaselt sama värvi ka.  Kahjuks ei suutnud me nii arusaadavalt eesti keeles küsida, et me adekvaatse vastuse oleks saanud. Aga nii palju saime teada, et see on lahti võetud ja kusagilt mujalt toodud. Leele Välja on kommenteerinud seda, nii et on tõenäoline, et see kuuluski Pantelejevi villa juurde või siis on lihtsalt sama tegija.

Järgmine villa jäi jälle juhuslikult tee peale. Tundub, et seal toimetatakse veidike 🙂 Samas jälle aias, puude taga ja näha polnud suurt midagi.

Üks kurb vana trepp

Üks villa, ilma pitsita aga mulle meeldis, kuidagi mõnusalt kodune.

Jõudsime Heledasse parki, see nägi ka kena välja. Tiik, paviljon ja lõpuks kuursaal. Peale selle oli seal üks ohvrikivi, mille otsas me istusime aga millest pilti päriselt ei teinudki.

Kuursaal on ka imeline aga üsnagi täbaras seisus. Vähemalt on plaan see korda teha. Kannatanud on maja palju. Esimene hoone põles maha. Ehitati uus. 1944 õhiti sellest suurem osa, 1950-datel ehitati alles olnud tiiba ümber. 1990 põles see jälle. Tundub, et siis pandi tervele Narva-Jõesuule tuli otsa.

Teel viimase puitvilla poole leidsime ühe murali kah. Päris vahva bussi peatus.

See viimane villa oli ilus aga jälle puude taga peidus, õnneks aeda sel ümber polnud, nii et sai tiiru peale teha. Tagant küljest oli küll suhteliselt igav – tavaline.

Seal samas kõrval oli kohe ka kirik. Jälle suur võrkaed ümber ja taba ees.

…ja kaks sammu edasi mälestusmärk Vildele.

Ainult, et maja polnud enam 😀

Ma leidsin päris põneva artikli ja kusagil selle lõpus on pilt ka sellest majast, kus Vilde elas ja puhkas 🙂

Veidi kaasaegset pitsi tänavapildis.

Jõudsime tagasi linnade vahelisse bussipeatusse. Tuli välja, et meil on üle jäänud poolteist tundi aega. See tähendas seda, et ma sain oma vana sadamat ka lähemalt vaadata ja näpuga katsuda.

Esimene põnev maja.

Meenutas veidi Hara sadamat.

Lonkisimegi tagasi. Veel viimased klõpsud Narva jõest ja bussi peale.

15km/Juulis:94km/Aastas:1010km

Laagris ja Pääsküla rabas

Laagri asumi jätkumatkaks sai edasi mindud teisele poole jõge Saue valla Laagrisse.  Mõtlesin A-le üht seinamaalingut näidata. Aga enne veel sattusime Teemanti parki, mis oli  pooleli aga minu meelest päris ilus. Või kas ilus aga kuidagi kutsuv, selline mõnus, et võiks seal maha istuda küll.

Juhuslikult läksime mööda mustkunstiteatrist. See hakkas silma oma huvitavate akendega.

Veel tuli mulle meelde, et seal kusagil läheduses peaks olema Jaan Teemanti mälestuskivi. Läksime seda otsima.  Leidsime. Pean mainima, et sel hetkel ma veel ei teadnud, et me Teemanti pargis oleme 😀 Oletasin, et see on eemal oleva pargi “jätkulugu”.

Saime ka teada, et selle koha peal asus Jaan Teemanti pere Veskimöldre talu koduõu.

Sealt paistis juba mingi järgmine skulptuur. Aga silm eemalt üldse ei seletanud, mis see olla võiks. Kuna see oli kivikuhja otsas siis läksid mõtted kohe kuidagi vabadussambale. Natuke maad edasi nägime mingit heledat kandilist asja kuju küljes ja jõudsime järeldusele, et see on mingi kaasaegne abstraktne skulptuur. Veel lähemale jõudes nägime mingit musta kuju ka – nagu ülestõstetud käega naine. Natuke veel ja me nägime juba koeri ja lõpuks olid need hoopis jänesed, kes tirisid porgandit maast välja. See on ka hea näide silmade ja aju koostööst 😀 Häbi isegi tunnistada, et ma olen sellest kujust täiesti teadlik olnud ja isegi mõelnud seda vaatama minna. “Suur saak” Tauno Kangro 2017. Pargi nimeks Jõekääru park ja suunatud aktiivsematele inimestele. Seal leidus igasuguseid spordi jaoks vajalikke instrumente.

Lõpuks jõudsime ka seinamaalinguni. Awer´i 2016 a maalitud teos eestimaistest juurviljadest, veidike abstraktne kuid lähemal vaatlusel täiesti ära tuntavad: sibul, küüslauk, ingveri juurikas.

Päris palju uut ja põnevat arhitektuuri oli. Polnud üldse igav mööda tänavaid kõndida.

Suund oli meil siiski Hortese kanti. Seal lähedal asus 20-datel vangilaager, mille järgi Laagri oma nime sai. Maa alal oli üks vana maja ka aga, kas sellel laagriga ka mingi seos on, pole aimugi. Kusagilt midagi leida ei õnnestunud.

Laagri Peeter Suure Merekindluse varjendites olen nii sees kui väljas käinud aga kaarti uurides on üks “üksus” vahele jäänud. See asub teistest jupp maad eemal ja mul polnud aimugi, et see olemas on. See oli kaugeim punkt, kuhu jõuda tahtsin. Esialgu oli ainuke mõeldav tee sinna jõudmiseks kõmpida mööda Jälgimäe teed, vat see oli küll igav. Aga ilmselt oli seda vahepeale vaja sest edasine läks päris hulluks kätte ära 😀

Igatahes me leidsime nii varjendi kui ka maja. Kaardile on need märgitud kui rooduvarjend nr6.

Maja oli jubedalt ära lagastatud ja näib, et oodatakse aega kui see ümber kukub,  saab midagi peale ehitada, nagu seal kandis juba tehtud on.

Tagasi enam mööda Jälgimäe tee äärt ei tahtnud minna. Kuna teised varjendid jäävad linna poole siis tundus, et võiks ehk ladude tagant minna. Seal on nagu natuke loodust ka. Tee oli sopane. Mõningates kohtades oli näha väravaid ja aedu. Samas läbi pääses otseselt tupikut nagu ka ette ei tulnud.

Natuke veel ja leidsime metsa vahelt trammi. Väheke naljakas oli küll. Algul piidlesime kaugemalt, lõpuks pistsin nina ukse vahelt sisse ja vaatasin ega seal kedagi ei ela. Polnud kedagi.

Jätkuvalt äärmises hämmingus, läksime edasi. Asi hakkas selginema kui jõudsime Nõukaaegsete militaarobjektideni, kus oli värvisõda mängitud.  Ilmselt on see siis mingi “lõbustuspark”, millest ma mitte kunagi midagi kuulnud pole. Ma pole ka teadnud, et seal seda Nõukogudeaegset värki leidub. Googeldades tuli välja, et mingi aeg taheti neid seal lammutada ja osaliselt on seda ilmselt ka tehtud sest leidsime mitmeid vundamente.

Koht oli iseenesest päris sürr. Igasugu gaasimaskides tüüpe vedeles siin ja seal, Elektri(ratas)tooli leidsime. Vanu autosid ja igasugu muud atribuutikat.

Eemalt vaadates ei saanud aru, kas me oleme aias sees või väljas, meelega ei tahtnud eramaale minna 🙂 Üritasime mujalt minna aga päris hullu võpsikusse ennast ka pressida ei tahtnud, lõpuks otsustasime selle värava ikkagi üle vaadata. Nagu arvata oli – olime eramaal.  Õnneks peale väravate seal midagi polnud, nii et saime oma teed jätkata.

Merekindluse rooduvarjenditest käisime ilmselt veel nr2 ja nr4. Päris kindlalt ei oska  väita aga tundub, et umbes nii võiks olla.

Arvatava nr 2 juures tegime lõuna ka, hoolimata sellest et kell hakkas 6 saama.

Oleks võinud sealt samast ka bussi peale minna aga ei tea miks oli vaja Pääsküla rabast ka läbi käia 🙂

Ega otse käimine ei tulnud ka kõne alla, ikka põigetega siia sinna. Prügimäe tagant läbi , turbaväljade vahelt, peaaegu Männikule, et siis jälle tagasi Hiiu poole keerata.

Lõpuks oli elamusi juba nii palju, et suisa väsitav oli. Koju jõudsin 9 paiku, selleks ajaks oli väljas paks udu tõusnud.

Käisime: 17km/ Mais:23km/Aastas: 638km

Laagri asum

Vabal päeval oli plaanis minna rappa aga juhtus nii, et ma jäin magama. Tunni ajaga kohe kuidagi ei jaksanudend üles ajada, sööki kaasa pakkida jne. Natuke aega kohvitanud ja mõelnud, mida teha, ei tulnud ühtki väga head ideed. Seega lasime A-ga käiku plaan B. Ehk ammu on kavas olnud asumimatkad. Mitte kuidagi pole viitsinud süübida, kus need piirid täpselt on, mida leida võib. Natuke ehk ajalugu ka juurde.

Et natukenegi loodusele ligi pääseda ja kuhu kanti mul muid ideid tekkis, et edasi minna oli Laagri asum. Hea pisike esimeseks ampsuks. Mets ümberringi, üks seinamaaling ka seal kandis nägemata. Pealegi polnud aega suurt uurimistööd ette võtta.

Laagri on Nõmme linnaosa kõige lõunapoolsem asum, piirnedes ühelt poolt Saue vallaga ja teiselt poolt Pääsküla asumiga. Pindala on 0,41 km2. 
Laagri asumi Pääsküla jõest põhja poole jääv osa liideti Tallinnaga 1968.  Suurem osa elamutest pärineb seitsmekümnendatest aastatest.
Laagri oli osa Pääskülast kuid vangilaagri ja sõjaväelaagri tekkimise tõttu hakati järjest rohkem kasutama Laagri nime.

Rongilt maha tulles käisin tegin pildi Seinamaalingust, mine tea, kas pärast enam viitsib sinna minna.

Izak one “Make believe”

Seinamaal kujutab kunstnikku, kes maalib Nõmme maastikule mände, kandes endas meie kultuuripärandit rahvuslike motiivide näol.

Kõige lihtsam tundus mööda raudtee äärt minema hakata. Eksimise võimalus puudub. Kogemata suustsime siiski tükk maad asumist välja jalutada enne kui tähele panime, et oleks pidanud ära keerama. Mis siis ikka jalutasime tagasi.

Pajude puiesteel tuleb käia niikaua kuni see otsa lõppeb. Et oleks natuke mõnusam läksime üle kraavi, kus oli mõnus rabamets.  Kraavis olid mingid imelikud toikad püsti, midagi on seal kunagi olnud aga mis?

Piir jooksis läbi aedade. Läksime sealt kus sai ehk natuke asumist välja. Lasteaia kõrvalt läbi jõe äärde.

Huvitav on see, et Laagri alevik on kaheks jaotatud ja asumi lastel on raske pääseda kodukohale lähimasse kooli sest see asub teises vallas.

Jõudsime piiritsooni. Siin lõpeb Tallinn, Nõmme ja Laagri asum –  või siis algab, oleneb kust poolt vaadata.

Edasi tuli mööda jõe äärt minna. Igalt poolt ei pääsenud läbi. Siit ehk oleks veel edasi pääsenud aga see ei olnud kuigi kutsuv. Läksime Männimetsa põiku mööda edasi.

Huvitav oli see, et meie tee pidi kattuma Tallinna linnapiiri matkaga aga mitte ükski koht ei tundunud tuttav. Ainult see suur pruun maja tuli hiljem meelde. Midagi me seal asjatasime.

Pidin kodus suisa pilte vaatama, et kus me siis ikkagi käisime ja mida tegime. Tuli välja et see koht pidigi tuttav olema 🙂

Järgmisest autosillast edasi ei pääsenud. Hea tahtmise korral võiks ju seal “järsaku” peal ronida aga suur oht oleks sisse kukkuda ja nii suured fanaatikud me nüüd ka ei ole.

Läksime mööda tänavat raudteeni ja “sõlmisime otsad kokku”.

Käisime veel mõned tänavad keskelt läbi ja suundusime üle jõe Laagri alevikku.

Käisime umbes 6km/ Mais:6km/Aastats: 621km

Kaart.

Õismäe rabas

Kesklinnas parasjagu pikk tiir kõnnitud suundusime A-ga Õismäe poole. Jõudsime 15-20 minutit enne I-d. Ei tahtnud seal tee ääres passida ja oodata, läksime hoopis Suurhalli taha metsa.

Ülaseid oli seal nii palju, et valendas aga muidu oli suhteliselt kole ja must. Sodi täis.

Natuke uidanud ja ringi vaadanud kui I juba helistaski. Läksime natuke maad edasi jäähallist mööda metsa sest I oli seal mingit torni näinud. Veetorn see muidugi on aga miks see keset metsa künka otsas on seda pole ära suutnud tuvastada.

Jalutasime läbi metsa Vabaõhumuuseumi teele. Sealne metsaalune oli kuidagi ilusam ja puhtam. Samas oli seal ägedalt palju vett ka 🙂

I polnud Lõuka kivi näinud, A veel vähem 😀 Tegelikult ei imesta selle üle väga. Kivi on aias. Naljalt nagu võõrasse aeda ei lähe. Samas mina kunagi käisin, vaatasin et värav on lahti, majad on eemal ja pigem nagu mitte päris eramajad, nii et väga hull see asi ka ei tundunud. Seega teadsin asukohta ja viisin prouad kohale.

Graffiti pink

Edasi suundusime Õismäe rappa. Ma pole sinna varem sattunud.  Raba moodi nägi see välja küll. Kuigi väga ära hekseldatud. Igal pool kraavid ja turbavõtu augud, miljon rada. Ja jälle tehakse “ilus, uus terviserada”. Loodetavasti ikka koos asfaldiga ja nii nagu peab. Kohati mulle tundub, et tahetakse terve Tallinn ära asfalteerida välja arvatud muidugi autoteed, mis on auklikud nagu sõelapõhjad.

Tolknesime suhteliselt suvaliselt ringi kui liiga märjaks läks läksime mujale.  Uue raja jaoks oli palju puid maha võetud. Mingi imeliku ollusega olid need kännud kaetud. Nagu seen või nagu vaik või?!

Üks kraav tuli ette kust me üle ei saanud. Või eemalt oleks saanud sest I läks sealt. Aga me olime nii jonni täis ja ehitasime purde. Puud olid maas olemas, oli vaja ainult paika seada.

Veel mõned kraavid, mõned kivid ja läksimegi rabast välja.

Saime kohe bussi peale. Kuna teised läksid pirnis maha siis ma otsustasin ka minna, et jalutada kirsi tänavale kirsiõie seinamaalingut jäädvustama. Päris ilus.

Sõitsin järgmise bussiga linna ja jäin täpselt oma bussist maha, mõtlesin et longin järgmisse peatusse aga kuidagi sujuvalt läksin natuke kaugemale 😀

Klaaslinn

“Suitsupääsuke”

“Saarepiiga”

Jalutasin laulupeo peatuse suunas ja ilm oli nii ilus, et otsustasin tiiru Kadrioru pargis ka teha. Lõpetasin Kumu juures.

Kaelustuvid kudrutamas.

Sel korral:6km/Aprillis:182km/Aastas:615km

Kesklinna seinamaalingud ja natuke ilusaid või huvitavaid maju ka.

Eelmisest päevast veidi kangete jalgadega otsustasin, et võiks mingi väikese tiiru teha. Kuna I tahtis kuhugi Rocca al Maresse mingit torni vaatama minna õhtu poole siis läksin lõunast välja, et enne veel üks tiir teha. Hahaa, see tundub nagu suhteliselt ebaloogiline lause praegu 😀

Ühesõnaga ma ei viitsinud õhtuni kodus passida ja kutsusin A välja lonkima, ilma kindla plaanita. Või no väike plaan oli aga suhteliselt sihitu, teadmata paikadega. Ehk minna ja otsida üles Uue Maailma seinamaalingud.

Estonia juures saime kokku. Tahtsin välja jõuda Luise tänavale. Tundus, et põnevam oleks minna läbi vanalinna. Huh, turistide hordid juba mõllasid ringi, nii et eriti ei tahtnudki seal olla.

Sel korral oli mul mingi täielik ukse fetiš. Hanna-Liina roosa uks läks kahjuks meelest ära.

Vanalinnas on ka kurikuulsaks saanud MinaJaLydia graffiti “Kas nüüd on kunst?”

2015 tegi von Lõngus samale seinale Alasti keisri. Majaelanikud olid šokeeritud, kuidas selline õudus võib seinal olla ja ajasid asja nii kaua kuni linnavalitsus lasi pildi survepesuga hävitada. Nädala pärast ilmus seinale uus pilt, mis kestab siiamaani – ilmselt on kunst 🙂

Kevade tänava uksed ♡

Esimene seinajoonis, mis mul plaanis oli. Tundus eemalt vaadates ägedam kui lähedalt.

Street Art Jam-i käigus 2016 aastal valminud mural by Andreas Luigas.

Uue maailma graffitid. Mõnedeni jõudsime suhteliselt kergelt, mõne asukohta ei teadnud üldse. Aga need, mis plaanis olid said üles otsitud.

Okeiko tegleased.

Kala

Luha autoaed. Ei suutnudki kuidagi ära tuvastada, kes autor on.

Järgmise muraliga oli lugu vastupidine, autor on teada, pilte olen näinud aga kus asub, ei tea. Õnneks oli täiesti leitav. Martin Roosna ja Neki Baltic Session 2015.

A tahtis minna ja vaadata linnade nimelisi tänavaid, ega ma isegi pole seal käinud, nii et suund oli seatud. Samas tuli mulle meelde, et Kristiine juures olevas rongi tunnelis olid ka ägedad maalingud.

Ma olin juba käega löömas aga A ütles, et ta pole seal kunagi käinud. Eks see üks peaaegu edasi tagasi trampimine oli, küll erineval pool raudteed aga suhteliselt iiiigav sirge oli küll.

Vanad ilusad maalingud olid üle joonistatud. Samas selles ju graffiti mõte seisnebki. Ma isegi ei tea, kas see on hea või halb kui mural üle tehakse?! Või tegelikult pole asi isegi selles vaid selles, et üle tegija võiks olla ka heal tasemel. Mõned asjad on ok aga mõni asi on pigem lihtsalt sodimine.

Nummi

Leidsin veel ühe Lõnguse teose, tegelikult ma olen seda ennem ka näinud aga polnud meeles. Sellega seoses tuli meelde, et varem oli selline Viru tunnelis ka aga ju polnud piisavalt kunst – jälle!

Lonkisime Kohila tänava lõppu ja sealt edasi raudtee äärt pidi. Tuli välja, et sealt me enne Tallinn Väikese jaama ära keerata ei saagi.

Tallinn-Väike raudteejaama veetorn aastast 1901.

Tallinna tornid paistavad

Tallinn- Väike jaamahoone

Ilusaid uksi jäi meie teele veel.  Üldse on seal kandis see puitasum jube ilus.

Sättisime ennast tagasi linna poole, et Rocc al maresse minna. Raudteele joonistatud hoiatus.

Uue maailma elektrikapp.

Ilus katusehoidja või kuidas seda nimetada võiks?

Enne bussi peale minekut nägime ühel hiinakal ka seinamaalingut.

Pilte sai nii palju, et otsustasin Õismäe raba ja pärastise jalutuskäigu järgmiseks korraks jätta. Kilomeetrid jagasin kahe retke vahel suhteliselt suvaliselt.

Sel korral:14km/Aprillis:176km/Aastas:609km

Laagris ja Sauel

Kui ma Jüris käisin siis tegin enda jaoks avastuse, et mul on Tallinna lähiümbrus suhteliselt tundmatu maa. Rongi või bussiga sõidan tavaliselt veidi kaugemale. Nii näiteks leidsin Saue, kus ma kas pole üldse käinud või siis ainult läbi sõitnud. Samas tundus, et ega seal pole ka väga midagi vaadata. Esmapilgul ehk ainult mõis.

Ühel laupäeval otsustasime sõbrannaga väikese matka teha. Enne seda vaatasin kaardi hoolega üle, mis, kus, miks ja milleks asub. Lõpuks leidsin täiesti teekonna, mis tundus põnev. Mõnes kohas väikese ringiga läbi metsa jne. Ainsaks mureks olid suuremate teede servad, need on tüütud ja veidi ka ohtlikud kui nii võtta. Aga kuna sõbranna on ka matkasell siis otsustasin, et vaatame, kuidas kulgema hakkab, et tegelikult polnud ma üldse 100 protsenti kindel, et me just sellise marsruudi läbime nagu mina kaardile joonistasin. Kui kusagil oleks tundunud, et tahaks rohkem metsas olla siis oleks läinud ja vaadanud, veel oli variant, et Sauele ei lähegi, hoopis teisele poole. Minu meelest nii on kõige mõnusam matkata, et teed nii nagu parasjagu meeldib.

Otsustasin rongi kasuks ja sõitsime Laagrisse sest seal kandis nagu ma olin kunagi ammu lugenud asub üks seinamaaling. Aga ma absoluutselt ei mäletanud, milline see välja nägi ja netist leidsin Itaalia kunstniku Aweri seinamaalingu, mille ta maalis 2016 oktoobris Street art jam-i ajal. See tundus hea küll. Hiljem leidsin googeldades veel ühe pildi, mida ma tegelikult mõtlesin ja mis meil vahele jäi – väga napilt kusjuures. Samas on põhjust veel sinna kanti minna.

Peale grafiti vaatamist oli plaan minna mööda jõe äärt suure teeni. Aga kuidagi haarasid silmi kasvuhoonete vrakid ja tee tundus sealt otsem ja aeda ka ei paistnud olevat.

Igatahes läksime sinna kolama, nii äge oli.

Ma näen igal pool südameid 🙂 Kommentaariks öeldi, et ilmselt on mu silmadel midagi viga 😀

Vahepeal peab nalja ka tegema 🙂

Edasi läks nii nagu ma ei plaaninud ehk jõeäärsel majal oli aed ees ja kasvuhoonetel oli ka tegelikult aed ümber. Nii et karta oli, et me peame võibolla algusesse tagasi jalutama. Õnneks niipalju meil siiski vedas, et  ühes kohas oli üks värav, mis imekombel oli isegi lahti.

Edasi oli natuke maad igavat kõndimist ja orienteerumist, et kus kohas me metsa peaks minema.

Natuke orienteerusime valesti. Metsavahel pidi tee või rada minema, kaardile märgitud punktiirjoonega. St. see tee ei pruugi väga tee moodi olla. Hakkasime mööda kraavi äärt minema, mul oli üsna kindlalt meeles, et see tee läks kraavi kõrvalt. Aga tegelikult ei läinud, läks hoopis üle kraavide. Kuna meile hakkasid majad vastu tulema ja ma teadsin, et need ei peaks meile vastu tulema siis hakkasime ka üle kraavide minema ehk tegelikult me käisime tee kõrval metsas, tegime üle kraavi teivashüpet 😀 Aga see oli ka täitsa tore.

Tundus, et seal on massiliselt kitsi ja jäneseid. Kellegi teise jälgi me ei näinud.

Edasi pidime natuke maad mööda teed minema, et üle jõe pääseks. Võibolla oleks kusagilt ka mõne põnevama raja leidnud aga lihtsalt niisama lumes ka sumbata ei viitsinud.

Järgmine peatus oli Sõeru ohvriallikas. Lõhnas nagu maal laudas aga polnud viga, elasime rõõmsalt üle 😀

Koht nägi natuke räsitud välja aga olemine oli seal mõnus ja allikas ilus.

Kohapeal saime teada, et seal on ka mingi matkarada. Kodus uurisin ja puurisin aga väga palju targemaks ei saanud. Peale selle, et meie teel olid ka mingid Peetre Suure punkrid, mida mina ühelgi kaardil ei näinud :/

Liikusime põllu äärt mööda Vanamõisa poole, et sealt kusagilt üle raudtee minna.

Kui raudteest üle saime olimegi Sauel. Mul oli jälle põnev, palju igasuguseid põnevaid aedu, mida vaadata. Lapsena oleks selline aed ülikõva kindlus vms 😀

Järgmine sihtmärk oli Saue Kristliku Vabakoguduse kirik. Tundus piltide pealt põnev, lähedalt vaadatuna üsna igav. Samas oli seal kivi Eesti Iseseisvuse eest langenutele.

Kiriku kõrval on Saue tammik.  Vanu tammesid oli aga mitte ülemäära palju. Aga need, mis olid olid ilusad ja võimsad.

Jõudsime spordiradadele. Tore oli näha, et palju inimesi on väljas. Samas olen kuulnud ka, et discgolf rikub rämedalt puid. Peale selle on lihtsalt jalutajatel suhteliselt ebamugav liikuda. Nii et üritasime kusagile välja jõuda, et edasi liikuda. Kuidagi panime jälle suhtkoht “metsa” oma minekuga. Igal juhul Saue mõisa läksime me paraja ringiga.

Mõis oli ilus, korras.

Jalutasime lähemale, vaatasime et hoovi värav on lahti ja läksime seiklesime veidi pargis ringi.

Kui peamine osa mõisast on kena ja korralik siis pargipaviljon on käest ära lastud, kunagi on see ka ilmselt imeilus olnud.

Kell hakkas päris palju saama, nii et hakkasime edasi minema, mõisa tagune maa oli natuke kahtlane, ei teadnud mida täpselt oodata on ja seega tahtsime võimalikult valges sealt läbi minna.

Aga siis tuli välja, et me oleme aias täitsa korralikult kinni, ei paistnud ühtki aiaauku, samas nagu ei viitsinud mõisa juurest ringiga ka minna. Vaatasime hoolega ja “varjatud aiaaugu leidsime, isegi läbi mahtusime.

Kui me olime seal aia ääres võsas juba üsna palju maad mütanud, tuli välja, et tagapool oli üks puu aiale langenud ja sealt oleks palju lihtsamini üle pääsenud.

Aga lõpuks läks võsa koledaks kätte ära. Aga naljakas oli ka kui heitsid enda põõsasse ja jäid ikkagi väga püstisesse asendisse. Igast asjast saab rõõmu tunda 😀

Kuidagi suutsime enne õiget teeotsa ära keerata, mis tähendas seda, et saime jälle üle kraavide hüpata. Et teel veel midagi näha siis lõpetuseks läksime Jälgimäe mõisa vaatama. Mõnus külavahetee.

Jälgimäe mõis oli selline suhteliselt pisike vana talumaja moodi. Aga kogu see miljöö oli mõnus.

Kuigi jah see tellistest osa võiks olemata olla.

Maja seina pealt saime teada, et seal sündis Nikolai von Glehn

Kuna õues oli juba pime siis oli lõpus kergliiklusteel käimine täitsa OK. Ma ise oletasin, et jõuame valges tagasi ja igavleme 4km 😀 Aga kuna oli pime siis sai igasugu asju tehtud ja teekond möödus märkamatult 🙂

Umbes selline rada tuli välja.

Sel korral: 25km/veebruaris: 68km/aastas: 253km