Viimsi ps matk

Tegin väikse matka Viimsi ps ja Pirital, lõpuks see enam nii väike ei olnudki, plaanisin 15 km aga juhtus jälle, et tuli 20km. Alustasime Viimsis busside lõpp-peatuses. Kokku sai meid neli. Vaatasime üle Kirovi kalurikolhoosile kuulunud maa-alad, käisime mere ääres, kus oli jupp tegemist et üle jäätunud kivide ronida, aga muidu oli mõnus. Päike soojendas kevadiselt. Ette jäid Miiduranna tähtkants ja rannakaitsepatarei nr 13. Loomulikult sai räägitud ka Viimsi maa-alustest tunnelitest.

Järgneva võpsiku osas polnud ma väga kindel, kas sealt läbi pääseme. Kevadel on seal väga vesine ja võimalused olid nii- ja naasugused. Õnneks oli seal imeliselt kõva lumi, mis kandis. Mõni koht oli veidi pehmem ka, aga jalgu keegi igatahes märjaks ei saanud. Seal võpsikuski on ühtteist vaadata, näiteks üks suur kivi ja mingeid ehitisi, ilmselt tunneli õhutusavad vms. Jõudsime välja Selveri taha ja kuna paar inimest polnud Haabneeme rändrahnu näinud, tegime poetiiru ka 😀

Üle tee minnes olid juba Viimsi mõis ja mõisapark, kuna ka seal polnud mõned meist käinud, siis tegime mõisale tiiru peale, mis oli täiesti plaaniväline, aga samas miks ka mitte? Karulaugurada oli hirmus jäine, nii et mina tatsasin järjekindlalt tee kõrval ja seisin hädavaevu püsti 😀

Kui rada lõppeb tuleb juba põnevam osa. Kuigi ma kahtlustan, et ega seda asja nii ei jäeta ja küll tuleb sinna taha poole ka rada ja trepp vms, et oleks turvaline koobast uudistama minna.

Paar kütusemahutit on võetud kasutusele, et anda Artiumile lisaruumi. Kahes tünnis hakkavad olema vabaõhulava ja õuesõpe. Ühele neist on kuppel peale ehitatud. Tagumistes saab veel sees käia ja seda võimalust on ka kasutatud. Ühes tundus, et on lausa elatud ja teises olid ilmselt küla noored lõbutsemas käinud. Igatahes oli Lubja küla peldik ja üks pikk pink alla visatud. Esimene vedeles kusagil poolel teel alla, aga pink oli kenasti kütusemahutisse veetud. Esimesed karulaugu nupsud olid ninad välja pistnud ja sai proovida, kuidas maitseb. Kevade esimesed on ikka parimad. Puudepungad pakatasid. Samas oli veel jääd ja jääpurikaid. Muide, kes kavatseb nö. rajalt välja astuda, hoidke silmad okastraadi suhtes lahti.

Rauaallika uus tulemine või oli neid seal kohe algselt rohkem? Igatahes toimib ja vesi vuliseb. Oleks vaid keegi, kes seda ka puhastaks. Kuigi jah, eks joogikõlbmatu oleks see nii või naa, puhta õlilaike täis. Õige allikas suunati suusamäe parkla ehitamisega seoses maa alla. Natuke rohelist oli juba ka, metspipar, mis inimestele söömiseks ei sobi, on mürgine, vürtsika ja mõru maitsega.

Ronisime üles kuradikoopa juurde. Käisime vaatasime sees ka ringi ja leidsime kaks nahkhiirt magamas. Mingit suurt kära me ei teinud, nii et loodame, et nendega on kõik hästi. Aga samas oli nii tore neid lähedalt näha. Teised saatsin üles, aga ise nägin et oma saabastega ma sellest liuväljast üles ei roni. Läksin siis kõrvalt, kus oli lumine, aga lõpuks pidin ikka puujuurikatest ennast üles tõmbama. Ülemine mäe veerg oli külmunud ja jääs, aga üles ma sain.

Üleval on kohe Lubja majakas ja Lubja külaplats. Majaka kompleksist on alles veel kelder ja õunapuuaed, lisaks ka üks vanaaegne GPS punkt 😀

Külaplatsil tegime väikese pikniku ja sealt edasi tuli jälle liuväli, okastraataedade vahel. Sai ülevalt poolt Viimsit vaadelda ja konna treppi kaeda. Mingi punker on mäeveerul ka, millel on ilmselt mingisugune sõjaline otstarve olnud, aga mis, täpselt ei tea. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi mina pole kunagi käinud, oli põnev kuigi veits räämas. Lisaks nägime jänkut kah.

Läksime ühe korstna juurest mööda, suundusime Soosepa rappa. Kus oli jälle ainult jää, jää, jää.

Pärast seda olime sunnitud natuke aega tänaval kõndima. Vanad suvilad on ümber ehitatud või uued majad asemele ehitatud. Kontrast on päris huvitav, kohati mõni putkalaadne maja ja kõrval loss, õnneks on ka selliseid, kes on reaalsustaju säilitanud. Kloostrimetsas vaatasime laskepesa ja jalutasime läbi Metsakalmistu serva. Lõpetasime ametlikult Lükati silla juures, bussipeatusesse läksime ka kõik üheskoos. Igatahes üks üsna jäine, aga siiski kuidagi kevadehõnguline retk.

Sünnipäeva retk

Tuttaval matkasellil oli juubel. Pidada ta seda otseselt ei tahtnud, samas kui tuttavate matkalistega kokku saada tahtis küll. Lõpuks leiutas ta välja plaani, et kingituseks tahaks ta saada sellist matka, kus ta käinud ei ole. Iseenesest pole ju keeruline aga kuidagi sattus see tööpäeva õhtule ja märtsis läheb veel üsna varakult pimedaks.  Arvestada saime umbes 3 tunniga, teades, et siis on ka lõpp juba pime. Ah ja külalisi pidime ka meie kutsuma ja see oli palju keerulisem kui matkaga hakkama saada. Kes see ikka kolmapäeva õhtul ennast välja vedada viitsib. Mõned siiski viitsisid 🙂

Umbkaudne plaan oli  minu jaoks selge kuna ma tean peaaegu täpselt, kus juubilar matkanud on või pole 😀 Et asi huvitavamaks teha siis otsustasime nii et enamus asju võiks olla varem nägemata.

Alustasime Mähel. Kuna üks matkasell jäi hiljaks siis otsustasime algset plaani nii palju muuta, et läksime varem maha ja jalutasime paari kivi juurest läbi. Pole nagu kõige põnevamad kivid aga aja parajaks tegemise mõttes kulusid ära küll 🙂

Tegelikult polnud aega vaja parajaks tehagi kuna meie istusime ummikus ja järgmine buss tuli kiiresti kohale. Seega sai hilineja neiu hoopis meid oodata 😀

Päris matk hakkas peale Pärnamäe hiidrahnu juurest. See on mu meelest juba selline kivi, mis võtab mitte nii suured kivisõbrad ka ahhetama.

Aga enne seda nägime põnevat silti.

Hahaa. Koeral on käsi hambus. Õnneks olime neid koeri juba varem näinud, nii et me arvasime, et nad päris elu kallale ei kipu.

Tundub, et need koerad armastavad naabritel külas käia 🙂

Jalutasime läbi Soosepa raba ja meil oli natuke kiire. Sest me tahtsime päikeseloojangu ajaks jõuda Põhjakonna trepi juurde.

Nii et siis lidusime sabad jalge vahel. Tegelikult siiski astusime üsna rahulikult. Huvitav koht on ka Pärnamäe veehoidla. Seda ma olin ennem ainult pimedas näinud ehk peaaegu sama hea kui üldse mitte näinud.

Otse üle ei julgenud minna, mõnes kohas tundus, et jää ei ole kuigi paks. Kalda ääres oli maani läbi külmunud ja moodustas imeilusaid mustreid.

Majade vahelt läbi ja Põhjakonna trepp juba paistabki. Päike ka loojub.

Kui nii kaugele on välja tuldud otsustasime vaadata ka Lubja majakat, kuradikoobast, uut rauaallikat. Peamine põhjus oli tegelikult see, et ootasime pimedat. Juubilar polnud valgustatud treppi näinud ja tahtis näha. Seega oli vaja senikauaks tegevust leida.

Üleval oli tore jalutada aga alla minekuga tekkis pisikesi probleeme. Jube libe oli ja maapind külmunud ka. Nii et kui libisema hakkad siis libised allla välja. Polnud kõige meeldivam väljavaade. Kuidagi puust puuni see allaminek siiski õnnestus.

 Koopas olid mõned nahkhiired. Polnud neid nii lähedalt näinudki.  Vaatasime üle ja lasime kähku jalga.

Uus rauaallikas. Ei saa neid allikaid luku taha panna

Kõige naljakam oli asja juures see, et tol õhtul ei pandudki konna trepi tulesid põlema 😀

Pikniku pidasime juba taskulambi valguses.

Sel korral käisin:10km/Märtsis:148km/Aastas:433km