Top 10

Kui aasta kokku võtta siis sai üksjagu käidud ja tehtud. Kirjapanemisega on olnud suuri raskusi ja koos tänase üllitisega mahub aastasse 2020 20 postitust.

Kuna see wordpressi uuendus on kõik pea peale pööranud ja ma ei saa suurt muffigi aru, mis ma siin teen siis ma pole varem ka statistika vastu huvi tundunud. Päris üllatav, et aasta lõpuks on kindlasti 30 000 vaatamist täis. Kõige populaarsem on maikuu 3664 vaatamist, kehvem veebruar 1499 vaatamisega.

Kõikide postituste Top 10

1. Rabasaare küla ja Lehtse 19.10.2019 16km

2. Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste 21.09.2019

3. Männiku püramiidid 13.01.2018

4. Pikaliiva asum ehk retk ümber Harku järve 30.07.2019

5. Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 2 24.07.2018

6. Müts 6 Raudalu- Männiku 06.01.2020

7. Mäealuse MKA 14.04.2018

8. Lasnamäel, Pirital ja Maardus 19.04.2020

9. Müts 8 Pääsküla- Tiskre 02.02.2020

10. Männiku lilled ja püramiidid 01.07.2018

Mis veel kokkuvõteks öelda? Kolm selle aasta postitust on tabelis. 10-nest 6 on minu korraldatud matkad või omaette lonkimised.

Veel on ka mulle endale palju tähelepanu pööratud kuigi ma ise käisin nüüd uudishimulikult vaatamas, et mida põnevat seal näha saab? Mitte midagi 😀 Ma vaatasin, et võiks enda infot veidi kohendada kui aega on 🙂

Eriti kehvad postitused on need kus mööda jääd on käidud või lilli nuusutatud 😀

Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 2

Esimesed 5km.
Järgmiseks läksime pitsilisi puitvillasid vaatama.

Esimesena jäi tee peale Lavretsovi villa. Kaugel aia taga, lipitud-lapitud. Aga oma endist hiilgust siiski veel meelde tuletades. Lavretsov oli vene kaupmees ja metseen. Koos abikaasaga rajasid ja pidasid nad üleval Narva haiglat, sünnitusmaja ja kunstimuuseumi. Villa oli perekonna suveresidents.

Eks uhkeid villasid on ka kaasajal ehitatud vanade pärlite asemele.

Narva kaupmehe Filipp Pantelejevi villa on puude taga peidus, et üldse mingit vaadet saada, tuli üle kraavi ronida.  Hullumeelselt palju pitse, sambaid. Rohelise kollase kirju. Ainult, et lähemalt oleks tahtnud vaadata või erinevaid vaatenurki saada.

Vahele mõni mitte villa mõõtu hoone.

Elamu, mis on muinsuskaitse all.  Maja põletati maha ja ehitati uuesti üles, küll ilma pitsideta. Sedasi nägi see minu jaoks suhteliselt ilmetu välja.

Mõnes kohas leidub veel nõuka aegseid tänava silte.

Narva-Jõesuu Jumalaema Kaasani Ikooni kirik jäi ka tee peale. Päris põnev ja pisikene. Kummaline oli minu jaoks see, et aed oli lukus, tavaliselt pääseb kiriku juurde lähemale, nüüd kiibitsesime aia tagant.

Natuke veidrad olid ka kujud. Mulle meenutasid need pigem mingeid indiaani või peruu kujukesi.

Üle aia ei tohi ronida.

Kuna õues oli palav läksime vahepeal randa tagasi, ujuma ja sööma. Kui mina olen harjunud sellega, et merevesi tavaliselt paistab läbi ja sa võid oma varbad kokku lugeda siis Narva-Jõesuus oli vesi täiesti must. Ma pidin jupp aega ennast koguma, et sinna sisse hüpata aga kuna palavus tahtis tappa siis lihtsalt ei jäänud palju muid variante üle. Peale selle oli seal mingi jubedalt kleepuv liiv, mis jäi igale poole külge ja ei tahtnud enam maha tulla.Päike oli terve selle rannas olemise ajal pilve taga. Nii kui minema läksime tuli ja hakkas kütma jälle. No ja kõige lõpuks viriseks selle kallal kah, et süüa ka normaalselt ei saanud, herilased täiega ründasid – ainus variant oli jalgupidi vette ronida, sinna nad millegipärast väga järgi ei kippunud tulema.

Läksime edasi. Meie kuuest ja poolest tunnist oli veel kolm alles aga üksjagu asju oli ka veel vaadata. Kui aega oleks rohkem olnud siis oleks võibolla kiiganud, kuhu see rada viib.

Aga meie läksime järgmisi villasid otsima. Üks sattus kogemata teele. Ilus sinine.

Postkast oli ka väga stiilne ja tabalukuga 😀

Siin elab lord või “keski”.

Narva-Jõesuu Koduloo muuseum. Samuti pitsiline. Peale selle on seal elanud ka Tammsaare.

Muuseumi hoovi peal oli jube ilus paviljon. Kahtlaselt Pantelejevi villa moodi ja kahtlaselt sama värvi ka.  Kahjuks ei suutnud me nii arusaadavalt eesti keeles küsida, et me adekvaatse vastuse oleks saanud. Aga nii palju saime teada, et see on lahti võetud ja kusagilt mujalt toodud. Leele Välja on kommenteerinud seda, nii et on tõenäoline, et see kuuluski Pantelejevi villa juurde või siis on lihtsalt sama tegija.

Järgmine villa jäi jälle juhuslikult tee peale. Tundub, et seal toimetatakse veidike 🙂 Samas jälle aias, puude taga ja näha polnud suurt midagi.

Üks kurb vana trepp

Üks villa, ilma pitsita aga mulle meeldis, kuidagi mõnusalt kodune.

Jõudsime Heledasse parki, see nägi ka kena välja. Tiik, paviljon ja lõpuks kuursaal. Peale selle oli seal üks ohvrikivi, mille otsas me istusime aga millest pilti päriselt ei teinudki.

Kuursaal on ka imeline aga üsnagi täbaras seisus. Vähemalt on plaan see korda teha. Kannatanud on maja palju. Esimene hoone põles maha. Ehitati uus. 1944 õhiti sellest suurem osa, 1950-datel ehitati alles olnud tiiba ümber. 1990 põles see jälle. Tundub, et siis pandi tervele Narva-Jõesuule tuli otsa.

Teel viimase puitvilla poole leidsime ühe murali kah. Päris vahva bussi peatus.

See viimane villa oli ilus aga jälle puude taga peidus, õnneks aeda sel ümber polnud, nii et sai tiiru peale teha. Tagant küljest oli küll suhteliselt igav – tavaline.

Seal samas kõrval oli kohe ka kirik. Jälle suur võrkaed ümber ja taba ees.

…ja kaks sammu edasi mälestusmärk Vildele.

Ainult, et maja polnud enam 😀

Ma leidsin päris põneva artikli ja kusagil selle lõpus on pilt ka sellest majast, kus Vilde elas ja puhkas 🙂

Veidi kaasaegset pitsi tänavapildis.

Jõudsime tagasi linnade vahelisse bussipeatusse. Tuli välja, et meil on üle jäänud poolteist tundi aega. See tähendas seda, et ma sain oma vana sadamat ka lähemalt vaadata ja näpuga katsuda.

Esimene põnev maja.

Meenutas veidi Hara sadamat.

Lonkisimegi tagasi. Veel viimased klõpsud Narva jõest ja bussi peale.

15km/Juulis:94km/Aastas:1010km

Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 1

Juba iidamast-aadamast on olnud plaan minna Narva-Jõesuusse. See idee sai alguse sellest, et saime Simple bussidega mingi 4.- Viljandisse. Siis kusjuures ei ostnud pileteid nädalaid ette. Tekkis huvi, et kas oleks võimalik kuhugi ägedasse kohta näiteks 1.- saada kui pilet varakult ette osta. Kui edasitagasi pilet 2.- siis pole ju ka hullu kui minna ei saa. Tundub siiski, et naljalt üheks päevaks neid pileteid saada pole.  Ühesõnaga jahtusime me sõbrantsiga natuke maha ja jätsime selle mõneks teiseks korraks ootele 🙂

Nüüd oli sellest juba aastaid möödas kui I tuli välja jutuga, et võiks Narva-Jõesuusse minna, võiks piletid ette ära osta… no põhimõtteliselt see, mis endal tegemata oli jäänud. Ühesõnaga kolm nädalat ootamist ja ilmaennustuste jälgimist aga lõpuks jõudis see päev kätte.

Plaani pidasime enne nii palju, et vaatasime, mis linnas vaatamisväärset on. Puitpitsid oli kindel valik, peale selle oli näha paar kirikut, rand ja mõned mälestusmärgid. Sellest tuli juba umbes 10km ring. Ülejäänud asjad olid suhteliselt kaugemal ja lõpuks jõudsime otsusele, et kuhugi jooksma ei hakka ehk võisime suhteliselt vabalt võtta ja rahulikult ringi kooserdada.

Hommikul 8 paiku sõitis buss välja. Ma muidugi piletitelt ei vaadanud kaua buss sõidab. Teada on, et kaua aga et nii kaua, see võttis veidi ahhetama küll: 4 tundi ja 15 minutit. Samas sõitsime päris mitmeid kohti läbi ja bussi aknast oli põnev vaadata. Juba tuli ka palju uusi ideesid, kuhu minna tahaks.

Umbes poole ühe paiku jõudsime kohale. Mina nägin kusagil netis mingi vana sadama pilte, see tundus äge ja tahtsin sinna minna.  Kuna kohe bussipeatuse juures oli silt sadam siis läksime vaatama. Sealt ma nägin, et see nö. minu sadam on kaugel eemal. Jätsime selle pärastiseks. Jõesuudmes olevas sadamas oli keelumärk ees. Samal hetkel sõitis sinna turvamees ja I läks küsima, et äkki me ikkagi tohiks seal sadamas ringi vaadata. Tohtisimegi. Mitte, et seal nüüd hirmus põnev oleks olnud aga natuke siiski 🙂 Vanad lagunenud majad, paadid, võrgud. Natuke selline Nõukaaegne miljöö.

Venemaa liivarannad.

Narva-Jõesuu majakas.

Et teisele poole aeda saada, pidime päris pika ringi jalutama. Vahepeal nägime lillelist paati ja Tuglase mälestusmärki.

Rand iseenesest oli ilus aga minu jaoks veidi räpane.

Tuletorni vaade oli ainult eemalt ilus. Lähedalt vaadates oli kole aed ja hunnik vedelevadi betoonplokke ümber.

Selle eest jõudsime esimese piiripostini ja elevust oli palju 😀  Sadama “värgendused” olid ka ägedad. Foto:Ilme

Mööda ranna äärt liikusime järgmiste sihtmärkide poole. Kui jõe pool tundus vesi ilus läbipaistev siis mida edasi seda koledam see paistis.

Supelvankrid olid väga ägedad.

Tšaikovski paviljon hakkas juba eemalt silma. Imeilus pitsiline aga kahjuks täiesti võsas ja suhteliselt täiesti käest ära lastud.  Leidsin mingeid vanu artikleid, kus linn avastab, et sellel “putkal” polegi omaniku ja tahab ise omanikuks saada ja kuidas seda üritatakse 28.- (alamhind) kuus üürile anda. Tundub, et 7 aasta jooksul pole see õnnestunud vms. Kunagi 80-datel olevat see olnud vetelpääste putka.

Nimetus tuleneb sellest, et Tšaikovski olevat käinud Narva-Jõesuus puhkamas ja paviljonis klaverit mängimas. Mõni teine teab rääkida, et Tšaikovski polevat Narva-Jõesuus ilmselt kunagi käinudki ja lähim koht, kus ta suvitas oli Sillamäel. Põnev igatahes, olgu kuidas oli.

Meil jäi vahele üks skulptuur ja läksime seda vaatama. Seega jalutasime paviljonist alguses lihtsalt mööda ja imetlesime eemalt.

Täiesti kogemata leidsime veel ühe skulptuuri, mis näeb välja natuke nagu DNA.

Leidisme veel ühe paviljoni, mis tundus veidi kaasaegsem. Pärast oli neid veel nii mõneski kohas. Sedasi tundus, et Narva-Jõesuu võiks kuurortlinn olla küll.

Pime pargis oli veel kaks paviljoni sinine ja kollane.

Päikesesammas, mis minu silmas oli üks suhteliselt mõttetu skulptuur. Tagapõhja ma ei teadnud ja välja ei näe see eriti hea kui aus olla 🙂

Hiljem lugedes sain teada, et Päike on Narva-Jõesuu “vapiloom”. Metallist päike on kiirtega kinnitatud kivile, päikeselisel päeval särab see niisama. Muul ajal valgustab seda kivile kinnitatud valgusti.

Läksime randa tagasi, et jõuda uuesti Tšaikovski paviljoni juurde ja seda lähemalt uudistada.

Need pitsid on imeilusad ikka.

Natuke kõndisime mööda laudteed ka.

15km/Juulis:94km/Aastas:1010km