Nõmme sild

Linnapiir sai läbi käidud ja tuli midagi uut ette võtta. Vana linnapiir ehk linnasarase piir. Mingil määral on see suhteliselt sarnane praeguse piiriga aga natuke põnevam, vähemalt minu jaoks. Punktuaalselt seda piiri taga ei ajanud aga nii enamvähem. Pealegi väga täpseks on raske minna sest seda piiri on siia sinna natuke liigutatud.

Mind edutati selleks korraks matkajuhiks, nii et pidin kindlasti õigeks ajaks kohale jõudma. Kuna nr 4 buss, mis Tiskresse sõidab käib laupäeval ja pühapäeval 1 kord tunnis siis ma hakkasin kodust õige varakult minema 😀 Kui ma 42-ga Rocca al mare poole sõitsin siis vaatasin, et mul on pea pool tundi aega, nii et tulin kolm peatust varem maha ja läksin jala edasi.

Aega oli, käisin klõpsisin jää koerast pildi, muidu sinna kanti niikuinii ei satu.

Bussi peale jõudsin.

Tiskres tekkis meil väike segadus kui osad väljusid lõpp- peatuses kuigi oleks vaja olnud edasi sõita. Buss teeb Tiskre peal ringi ja sõidab linna poole tagasi. Samas ma ise ka esimest korda läksin seal peatuses maha sest lõpp-peatus ongi ju tavaliselt lõpus. Ootasime teised siis õiges peatuses järgi ja panime mööda Luugi teed ajama kuni mereni välja. Mere peal peeti väike kõne linnasarasest ja mina sain lõpuks oma kuldmedali ka linnapiiril käimise eest kätte 😀

Algus oli selline kergem, lihtsalt jalutamine. Trepist üles, mööda pankranniku äärt maanteeni välja. Vahepealseks vaatamisväärsuseks Rannamõisa silmaallikas.

Mäest alla Lucca teele vaatama Indrek Allmanni eramut.

Suure tee äärde tagasi ja juba oligi pea 4km käidud. Kuna liiklus oli väike siis ei viitsinud maantee alt tunnelist minna ja jooksime üle tee, et saaks otse Nõmme teele. Seal ääres oli paar suurt rändrahnu ja Rabakivi tamm.

Majade tagant suundusime Kallaste pangale. Kuna kõik tulid vapralt järele siis ei hakanud väga pangale turnima, pole vaja et keegi luid -konte murraks. Aga üles pidime ikka ronima. Samas seal on üks veidi lihtsam koht, mis peaks enamvähem igaühele jõukohane olema.

Kõik said kenasti üles, nii et astusime mööda panga ülemist äärt edasi. Harku küla vahelt läbi, joastiku juurest mööda. Sel korral oli see veel rohkem lume all, et võisin ainult rääkida, et tegelikult ka siin on joastik 😀

Oli vast purikas.

Ma ei tea, kuhu ma jokutama jäin, igatahes panid kõik ees minema, nii et neid nähagi polnud. Valisid ise pikema tee, mida mööda minna. Samas muidugi ei pidanud edasi tagasi käima, mis on hea. Samas see tagasiminek oleks olnud mõnikümmend meetrit ja tee poole lühem. Kuigi jah see pool kilomeetrit siia-sinna pole ka teab, mis probleem.

Läksime edasi Harku karjääri, pidasime väikese pikniku. Vaatasime mäge ja juga, mis lume alt välja ei paistnud.

Siin on see juga, mida näha pole 🙂

Karjäärist välja minek oli selline veits kahtlane. Ma olin sealt ühe korra varem käinud aga põhimõtteliselt oli tegu eravaldusega, mingi onkel toimetas seal midagi aga ei teinud meist välja. Igatahes läbi pääsesime ilma probleemideta.

Sealt sai juba otse Astangu laskemoonaladude juurde. Käisime tiigijääl. Ragises teine jala all, veidi kõhedaks võttis küll. Mind häirib teadmatus, kui palju vett mu all on. Peale selle ei tahaks sealt jääst läbi vajuda kuna see vesi haiseb seal kohutavalt 😀 Aga saime kõik üle. Vaatasime paari tunnelisse sisse ja ühes tegime terve tiiru ära.

Kadaka pangast ronisime üles. Läksime üle “heinamaa” kitsarööpmelise raudtee tammi poole, kus praegu on kergliiklustee. Üle tee on kohe õpiringikivid. Need üle vaadatud läksime läbi metsade ja võsade. Alguses autoregistrikeskuse juurde, selle tagant läbi Glehni rahulasse, vaatasime üle ka Glehni aednikumaja torni.

Lõpuspurt. Mööda alliksoo tänavat mäeni. Viimaste jõuraasudega mäest üles. See on üks Tallinna kõrgemaid kohti 😀 Suusahüppetornide tagant läbi. Üle silla Nõmmele.