Pääsküla rabas

Kui aega ei ole laialt käes, sest hommikul ei taha vara tõusta ja õhtul läheb vara pimedaks, siis on paras ette võtta retk kusagile lähedale. Pääsküla rabas polnud ammu käinud ja juhtumisi avastasime kaardilt enda jaoks mõned uued allikad ka.

Selle aasta esimene külm ilm, 0 ja 1 kraadi vahel.

Mõistlikum tundus läheneda Männiku poolt.

Alguses tegime tempokat kõndi, et soe sisse saada. Kaardi pealt jälgisime, kui allikatele hakkasime lähenema ja siis keerasime rajalt ära. Kohe hakkas põnevam.

Okastraataiaga saime maadelda, esimeste Kerbu allikate juures oli seda vähem. Vahva oli, teelt tasub kõrvale astuda küll.

Teiste allikate otsimisele ei viitsinudki väga aega kulutada. Aga piilusime võsa vahel ringi.

Jalutasime niisama mööda radu siit ja sealt, et mõned kilomeetrid kirja saada, rabas tuli neid mingi 5. Veetase oli kõrge, polegi varem vist nii näinud. Päris ilus oli, hoolimata sellest, et lehed olid läinud ja midagi väga erilist polnud.

Et päris vara koju tagasi ei jõuaks, kõndisime läbi Vabaduse ja Ravila parkide Nõmme keskuse poole. Roosid õitsesid. Saime teada, et Arved Haugil oli sünniaastapäev. Külma päeva kohta täiesti mõnus käik 🙂

Nõmme, Harku mõis, Merekindlus ja Hüüru mõis

Pühapäeval kui vihma sadas, linn oli kui liuväli tuli ikkagi kange tahtmine välja minna. Mõttes oli küll selline väiksem ring ehk kümmekond kilomeetrit.

Sõitsime rongiga Nõmmele, täpsemalt Pääskülla. Kumbki meist polnud kuulnud midagi Nõmmelt küüditatute mälestusmärgist, läksime vaatasime üle.  Oli täiesti olemas.  Nõmme liuväljadel liueldes ja enda püsti hoidmisega tegeledes võtsime ette veel kaks Nõmme villat.

Merekindluse ohvitseride klubi ja Peetri aedlinna rajamist kureerinud ülevaataja elamu. Teine maja ongi jäänud aegade algusest poolikuks. Ju siis pole olnud saatuse poolt määratud valmis saama.

Tegelik plaan oli minna Harku metsa, mida tegema polnud päris selge sest mööda rada ju käia ei tahaks. Aga kuna oli väga märg ja raske lumi siis lontisime ikka mööda teed mõisa poole.  Kõik suuskurid saatsid meid kurja pilguga, et mida te pärdikud siin teete, ah? Ühesõnaga olime igal pool jalus Nõmme tänavatel ka sest seal polnudki võimalik mujal liikuda kui umbestäpselt keset sõiduteed. Oeh.

Enne mõisa keerasime väiksemale rajale, et lõpuks rahulikult omaette nohiseda 😀

Minu üks kindel idee oli minna vaatama merekindluse linnakut. Plaanis on need juba ammu olnud aga millegipärast pole kunagi nende majade juurde jõudnud.  Aga enne seda nautisime kõndimist mõisa alleel.

Majad nägid välja täpselt sellised, et võibolla nendega isegi tehakse midagi. Barakk oli mitmevärviline elamu. Jääkeldril oli uus katus peal. Elamu ja komandandi majad nägid suhteliselt kahtlased välja. Samas seal oli nagu ka midagi toimetatud. Ühel oli hoov korrastatud, teine oli mattunud euroalustesse- seegi ju elumärk.

Kunagi bussi aknast nägin sealsamas lähedal olevaid kolmnurkseid “kive”. Mis need täpsemalt on ma ei teagi aga põhimõtteliselt täitsid need lahinguväljal sama osa, mis praegu betoontuvid Tallinna linna peal vms 😀

Need olid kaardilt mõõdetult umbes 300m kaugusel teeotsast kust me loogiliselt oleks võinud välja minna. Ma olin isegi valmis, et sel korral jätame need vahele ja tuleme mõni teinekord. Aga… kuna sealt tundus, et saab otse majade vahelt läbi tee peale, küll läbi raske lume sumbates siis võtsime ikkagi plaani.

Sealt sattusime kergliiklusteele. Tundus, et ega see Hüüru mõiski kaugel pole. Korraks käis mõte peast läbi, et sealt saaks isegi bussiga tagasi aga ajad ei klappinud kohe üldse. Samas kui pähe sai võetud siis enam seda mõtet sealt välja ei saanud.

Tee oli ikka nagu liuväli aga vähemalt joonistas päike selle kuldseks oli kohe rõõmsam astuda.

Mõisa juures ma varem käinud pole, ainult mööda sõitnud. Seega oli avastamist küll ja mulle meeldis seal väga. Mõis oli kuidagi selline mõnusalt kodune.  Sepikoja varemed olid nii ilusa gooti kaarega. Jõgi vulises, päike veel piilus. Nagu oleks kevad.

Veski hoovi peal nuuskisime ka kõik nurgatagused läbi. Kohe näha, et seal on panustatud sellele, et inimestel oleks mida vaadata. Igasugu põnevaid kujukesi ja detaile.

Natuke maad pidime linna poole tagasi jalutama, siis saime uue tee valida. Selle servas oli Hüüru tall. Tundus päris uhke aga kahjuks talvelgi piisavalt võsa varjus, et mitte midagi näha.  Veidi edasi oli hobuste koppel, hobuseid oli üksjagu.

Kõik oli justkui kena kuni sinnamaani, et tuli keerata Harku poole. Tee pidi seal küll olema aga ilmselt on see selline mullarada ehk me saime mõnuga lumes sumbata. Hea oli see, et see maa polnud õnneks väga pikk.

Nagu ikka jõudsime lõpuks ka kolekohta, kuhugile betoonijurakate ja katkiste paatide paradiisi. Õige pisut veel ja olime tagasi Harku mõisa alleel.

Mõisast mööda ja teiselt poolt Harku metsarada tagasi linna poole.

Nii lihtsalt saigi umbes kümnest kilomeetrist kakskümmend.

20km/veebruar 53km/aasta:199km

Winter Xdream

Detsembris ja jaanuari alguses oli võimalik läbida Xdreami jõulurada.

Meie valisime selle kõige hullema päeva kui tuiskas nagu põrguline. Ühe silmaga ripsmete vahelt piiludes, käsikaudu kobades leidsime mõned punktid üles ka.  Telefonist kaarti ka kogu aeg vaadata ei viitsinud, nii et käisime kohati suhteliselt peast 😀

Üks punkt jäi konkreetselt sellepärast leidmata, et see oli ilmselt minema lennanud, olevat juba eelmisel päeval kusagil tunneli avas vedelenud. Me pöörasime terve tunneli pea peale aga ei midagi 😀  Ümber tunneli käisime ka aga seegi ei andnud tulemust.

Männi metsas uidates oleks peaaegu võrgutatud saanud.

TTÜ tagant läbi, läksime Tallinna üht kõrgeimat punkti külastama. Mina isegi ei lootnud, et punkt kusagil all on. Väike pingutus peab ju ka olema. Hakkasin kohe üles ronima.

…ja seal see oligi ühe geodeetilise punkti küljes.

Hüpemäe all  ja üleval vaatasime kah ringi

Lõpetasime päris pimedas. Silla alt saime teada, et viimaseks ülesandeks on selfie tegemine Glehniga. Sai tehtud nii see kui teine pilt 😀

Kokku tuli 9km/ jaanuaris: 15km

Linnasaraseretk 2. Nõmme-Mõigu.

Linnasarase teine etapp: Nõmme- Mõigu. Üldiselt kulgesime mööda piiri aga vahepeal läks see läbi Ülemiste järve, seega olime sunnitud valima, kas järve eest või järve tagant, kas kuiv asfalt või soo, mets ja sopp. Mu meelest polnud nagu vaja validagi 😀

Alustasime Nõmmel Glehni kuju juures. Kuna jõudsime natuke varem, käisime korraks vanakal, üks seltsimees sai seal viimase lume peal pooliku kelguga alla lasta 😀

Läksime alguspunkti tagasi, et uuesti samast kohast läbi käia 😀

Piiri tn ja vana raudteetammi mööda jõudsime Ülemiste järve taha välja.  Tee peal nägime kitsarööpmelise raudtee Rahumäe jaamahoonet, Rahumäe raudteesilda, Liiva jaamahoonet ja veetorni.

Igatepidi kenasti kaunistatud.

Seest oli vähe viisakam.

Liiva jaama veetorn

Kuna ma olen korduvalt seda sama maad läbinud siis eriti ei viitsinud pilte ka teha. Kuidagi tundus, et pole nagu millestki teha. Kevad polnud veel suure lombi taha jõudnud, mis omamoodi oli hea, maa oli külmunud ja me ei pidanud hullus sopas mässama nagu ma alguses kartsin.

Elus satika kinkisin ära 🙂

Jõudsime Kurna oja juurde. Mõtlesime järve ka vaatama minna aga jäime vahele 😀 Aga see oli isegi omamoodi lahe, patrulli tüübid jäid endale kindlaks, et me ikkagi ei tohi järve äärde minna aga samas lobisesid ja ajasid muhedalt juttu.  Ja niiiiiii naljakas oli kui üks mees keelumärgile toetas ja see ümber kukkus 😀

Järv paistab ja patrullauto ka kui terasemalt silmitseda.

Mõned jeesukesed kõndisid meil vee peal aga üldine enamus otsustas ikkagi kobraste poolt ära järatud sohu minna 🙂

Enne sood oli palju purdeid, mida proovida tuli. Ühest mindi üle, ülejäänuid katsetati. Toeks võiks öelda, et võeti terve puu, et raskem oleks siis seentega 🙂

Kobras oli mändi närinud.

Hambajäljed

Tundub, et koprad on nagu hunt kriimsilmad, mitme ameti peal, kes langetab purdeid, kes kaevab kraavi…

Esimest korda kui sinnakanti sattusin siis võttis veidi kõhedaks küll, maa oli siis pehme ja nägin igal pool kopra auke, siis  mõtlesin et huvitav, milline see maapind altpoolt võiks välja näha.

Samas on see mets nii mõnus seal, et kusagilt ringiga ümber selle ka minna ei tahaks.

Mööda soist metsa uidates võib tunduda, et sild jääb päris kaugele, tegelikult on see torust umbes kilomeetri kaugusel. Ilmselt kui olud on vesisemad siis sillast kuiva jalaga üle ei saa aga  meil vedas ainult suur loik oli tee peal ees.

Silla pealt on imeline vaade ojale.

Teisel pool oja pidasime pikniku. Selleks ajaks oli umbes pool maad käidud.

Samas lähedal on üks ilus väike kasesalu.

Liikusime mööda teed edasi, vett oli palju. Sookurgi oli palju.

Selle nurga peal tekkis juba igipõline teema, kust me edasi läheme. Mina tahtsin ikka läbi haldjametsa, retkejuht tahtis natuke nagu teed mööda minna sest siis oleks eelmisest aastast erinev rada olnud. Aga no rahvale vastu ei saa, läbi metsa on ikka ägedam 🙂 See niiske ala, kus sügise poole oli “järv” oli veel sel hetkel piisavalt külmunud, et üle minna.

Täielik pettumus oli see, et see ilus mets oli maha võetud.

Käisime vanalt kiigeplatsilt läbi, vaatasime kas sipelgad juba tegutsevad.  Olid tegusad küll.

Panime matkajuhile paju kasvama siis on järgmine kord jälle põhjust läbi metsa minna 😀 Muidugi juhul kui seal üldse enam mingit metsa on. Eelmisel aastal võeti teiselt poolt puid maha.

Lonkisime üle põllu Peetri tuuliku juurde.

Sealt üritasime läbi küla orienteeruda. Jäime kraavi taha kinni. Kraavis ujus haug, see oli äge, kõik läksid elevile.

Betoonist maja küll aga kuidagi inimlikum või mis?

Leidsime kõrge mäe. Ilmselt ehitamise käigus tekkinud, ainus imelik asi oli see, et miks nii kõrge ja nii järskude seinadega?

Võsast läbi rühkisime pühamäe poole. Natuke oli silmailu ka. Harilik karikseen.

Enne veel kui kohale jõudsime tuli mööduda majast, mille väraval silt- lasen hoiatamata. Eelmine aasta tundus, et seal veel elati. Kuigi maja tundus mahajäetud olid kõrvalhooned enamvähem ja aed justkui korras. Aga nüüd oli maja põlenud ja kõik kuurid viltu vajunud.

Veidi veel ja jõudsimegi Mõigu kalmistule ehk pühamäele ehk tõenäolisesse endisesse pühapaika.

Julius Jäckeli, Tallinna Toomkooli muusikaõpetaja, dirigendi ja koolijuhi ümber lükatud hauakivi.

Laps, kes ilmavalgust ei näinudki või sündis ja suri samal päeval 4.12.1904, sai nimeks Samuel Reinhold Winkler. Huvitaval kombel kandis täpselt sama nime Seewaldi haiglakompleksi rajanud arst, kohe tekkis huvi kas neil on ka seos omavahel?

Läbi pokude maa astusime Tartu mnt poole. Tee ääres oli endiselt see maru põnev elamine 😀 Mõni asi püsib muutumatuna ka.

Sellega asi enamvähem piirduski, kes läks bussi peale, kes otsis oma autod üles, kes liikus niisama kodu poole.

Sel korral:17km/Aprillis: 33km/Aastas:466km

8.aprill 2018 Eelmine matk

Kes edaspidi tahab kaasa lüüa siis:

6.mai 2018 Mõigu- Pirita

Vana linnapiir- esimene osa. Tiskre-Nõmme

Linnapiir sai läbi käidud ja tuli midagi uut ette võtta. Vana linnapiir ehk linnasarase piir. Mingil määral on see suhteliselt sarnane praeguse piiriga aga natuke põnevam, vähemalt minu jaoks.  Punktuaalselt seda piiri taga ei ajanud aga nii enamvähem. Pealegi väga täpseks on raske minna sest seda piiri on siia sinna natuke liigutatud.

Mind edutati selleks korraks matkajuhiks, nii et pidin kindlasti õigeks ajaks kohale jõudma. Kuna nr 4 buss, mis Tiskresse sõidab käib laupäeval ja pühapäeval 1 kord tunnis siis ma hakkasin kodust õige varakult minema 😀 Kui ma 42-ga Rocca al mare poole sõitsin siis vaatasin, et mul on pea pool tundi aega, nii et tulin kolm peatust varem maha ja läksin jala edasi.

Aega oli, käisin klõpsisin jää koerast pildi, muidu sinna kanti niikuinii ei satu.

Bussi peale jõudsin.

Tiskres tekkis meil väike segadus kui osad väljusid lõpp- peatuses kuigi oleks vaja olnud edasi sõita. Buss teeb Tiskre peal ringi ja sõidab linna poole tagasi. Samas ma ise ka esimest korda läksin seal peatuses maha sest lõpp-peatus ongi ju tavaliselt lõpus. Ootasime teised siis õiges peatuses järgi ja panime mööda Luugi teed ajama kuni mereni välja. Mere peal peeti väike kõne linnasarasest ja mina sain lõpuks oma kuldmedali ka linnapiiril käimise eest kätte 😀

Algus oli selline kergem, lihtsalt jalutamine.  Trepist üles, mööda pankranniku äärt maanteeni välja. Vahepealseks vaatamisväärsuseks Rannamõisa silmaallikas.

Mäest alla Lucca teele vaatama Indrek Allmanni eramut.

Suure tee äärde tagasi ja juba oligi pea 4km käidud. Kuna liiklus oli väike siis ei viitsinud maantee alt tunnelist minna ja jooksime üle tee, et saaks otse Nõmme teele. Seal ääres oli paar suurt rändrahnu ja Rabakivi tamm.

Majade tagant suundusime Kallaste pangale. Kuna kõik tulid vapralt järele siis ei hakanud väga pangale turnima, pole vaja et keegi luid -konte murraks. Aga üles pidime ikka ronima. Samas seal on üks veidi lihtsam koht, mis peaks enamvähem igaühele jõukohane olema.

Kõik said kenasti üles, nii et astusime mööda panga ülemist äärt edasi. Harku küla vahelt läbi, joastiku juurest mööda. Sel korral oli see veel rohkem lume all, et võisin ainult rääkida, et tegelikult ka siin on joastik 😀

Oli vast purikas.

Ma ei tea, kuhu ma jokutama jäin, igatahes panid kõik ees minema, nii et neid nähagi polnud. Valisid ise pikema tee, mida mööda minna. Samas muidugi ei pidanud edasi tagasi käima, mis on hea. Samas see tagasiminek oleks olnud mõnikümmend meetrit ja tee poole lühem. Kuigi jah see pool kilomeetrit siia-sinna pole ka teab, mis probleem.

Läksime edasi Harku karjääri, pidasime väikese pikniku. Vaatasime mäge ja juga, mis lume alt välja ei paistnud.

Siin on see juga, mida näha pole 🙂

Karjäärist välja minek oli selline veits kahtlane. Ma olin sealt ühe korra varem käinud  aga põhimõtteliselt oli tegu eravaldusega, mingi onkel  toimetas seal midagi aga ei teinud meist välja. Igatahes läbi pääsesime ilma probleemideta.

Sealt sai juba otse Astangu laskemoonaladude juurde. Käisime tiigijääl. Ragises teine jala all, veidi kõhedaks võttis küll. Mind häirib teadmatus, kui palju vett mu all on. Peale selle ei tahaks sealt jääst läbi vajuda kuna see vesi haiseb seal kohutavalt 😀 Aga saime kõik üle. Vaatasime paari tunnelisse sisse ja ühes tegime terve tiiru ära.

Kadaka pangast ronisime üles. Läksime üle “heinamaa” kitsarööpmelise raudtee tammi poole, kus praegu on kergliiklustee.  Üle tee on kohe õpiringikivid. Need üle vaadatud läksime läbi metsade ja võsade. Alguses autoregistrikeskuse juurde, selle tagant läbi Glehni rahulasse, vaatasime üle ka Glehni aednikumaja torni.

Lõpuspurt. Mööda alliksoo tänavat mäeni. Viimaste jõuraasudega mäest üles. See on üks Tallinna kõrgemaid kohti 😀 Suusahüppetornide tagant läbi. Üle silla Nõmmele.

Tund aega läks üle aja. Ma ausalt öeldes kartsin, et läheb kauem, nii et kokkuvõttes polnud hullu 🙂

Sel korral käisime:20km/Märtsis:33km/Aastas:318km

Kaart

Kes edaspidi tahab kaasa lüüa siis:

8.aprill 2018 Nõmme-Mõigu
6.mai 2018 Mõigu- Pirita