Pääsküla rabas

Kui aega ei ole laialt käes, sest hommikul ei taha vara tõusta ja õhtul läheb vara pimedaks, siis on paras ette võtta retk kusagile lähedale. Pääsküla rabas polnud ammu käinud ja juhtumisi avastasime kaardilt enda jaoks mõned uued allikad ka.

Selle aasta esimene külm ilm, 0 ja 1 kraadi vahel.

Mõistlikum tundus läheneda Männiku poolt.

Alguses tegime tempokat kõndi, et soe sisse saada. Kaardi pealt jälgisime, kui allikatele hakkasime lähenema ja siis keerasime rajalt ära. Kohe hakkas põnevam.

Okastraataiaga saime maadelda, esimeste Kerbu allikate juures oli seda vähem. Vahva oli, teelt tasub kõrvale astuda küll.

Teiste allikate otsimisele ei viitsinudki väga aega kulutada. Aga piilusime võsa vahel ringi.

Jalutasime niisama mööda radu siit ja sealt, et mõned kilomeetrid kirja saada, rabas tuli neid mingi 5. Veetase oli kõrge, polegi varem vist nii näinud. Päris ilus oli, hoolimata sellest, et lehed olid läinud ja midagi väga erilist polnud.

Et päris vara koju tagasi ei jõuaks, kõndisime läbi Vabaduse ja Ravila parkide Nõmme keskuse poole. Roosid õitsesid. Saime teada, et Arved Haugil oli sünniaastapäev. Külma päeva kohta täiesti mõnus käik 🙂

Pääsküla rabas

Pühapäeval oli vaba päev ja ilus ilm. Tegelikult küll pisut liiga palav. Alustasime Männiku poolt aga seal läks tulistamiseks, nii et lasime kiiresti jalga. Mets oli krõbekuiv ja pilti justkui polnudki millestki teha. Alguses tunduski et käime mõned kilomeetrid ja ehk leiame mõne mustika ja muraka ka. Praktiliselt midagi ei õitsenud.

Kasealleel nägime mõningaid liblikaid.

Mingil hetke ajel otsustasime minna turbaväljade poole. Mööda kruusateed kõmpides nägime paari laialehist neiuvaipa. Polnudki täiesti närtsinud. Piinlik tõdeda aga sel aastal pole käpalisi vaatamas käinudki. Mõned on juhuslikult teele jäänud.

Liblikaid oli meeletult ja üks väike roomaja ka 🙂 Puud olid ämblikuvõrke täis.

Turbaväli oli põnev. Kõik oli äärmiselt kuiv aga “asjad” olid olemas. Huulhein oli õitsema hakkamas. Mingid eriti hõredad villpead olid tuules lehvimas. Esmakordselt nägin ungrukolda, LKIII.

Bussipetusesse kõndides nägime ka veel ühtteist. Mingi “prükar” oli seal, kus kasvas igasuguseid taimi, moone, kosmoseid, tilli 🙂

Kaarti saad vaadata siit”

Müts 7 Männiku-Pääsküla-Laagri

Kohtumispaik oli Männiku bussipeatuses.

Mina hakkasin kohe õiendama, et ei lähe midagi tee äärest. Lähme üle mäe ja järvede äärest läbi ja… teeme natuke rohkem kilomeetreid ja on natuke huvitavam ka.

Käisime vaatasime üle piiri, see jookseb mööda järvi. Sealt läksime Männiku metsa. Nägime varemeid ja “künkaid” ja ilusat männimetsa. Peale selle toimus seal ka mingit sorti ekstreemne spordivõistlus, kus ka üks meie kaasmatkaja osales aga teda me kahjuks ei näinud. Selle eest teisi oli päris palju ja nende siblimist oli vahva vaadata.

Aiataguse allikad olid endiselt töös ja nägi muinasjutuline välja nagu ikka 🙂Pääsküla raba läbisime enamvähem mööda teid. Samas seal väga valikut pole ka, olen kunagi kusagil võpsikus üksinda käinud, ma arvan et keegi sinna väga kaasa ei kipuks 😀  Laudtee oli libe, sai liugu lasta ja puha. Kusjuures ma isegi ei mäleta, kas ma olen seal varem sellisel aastaajal käinud, et laudtee all oleks vesi olnud. Igatahes tundus vaatepilt uudne.

Korra põikasime laudteelt kõrvale ka, leidsime “supimaterjali”. Päriselt oli keegi ilmselt loomadele süüa viinud 🙂Väike lõuna Nõmme mändide vahel ning rühkisime edasi.

Järgnes veidi soine märgala, kus tuli pisut vaadata, kuhu astuda. Probleem oli selles, et ei leidnud enam raja otsa, mis varem olemas oli ja hiljem tuligi välja, et seal on mingeid “korrastustöid” tehtud. Kraav kaevatud, puid maha võetud jms. Tähtis on see, et õigesse kohta jõudsime välja  🙂Mäe otsas pikemat peatust ei teinud.

Laudtee teisel pool oli justkui veidi unarusse jäetud, oli teine veidi viltu ja mõnes kohas auklik, paar puud peale langenud. Seal kandis hakkas meile jälle sportlasi vastu tulema, ilmselt oli sinna mõni punkt peidetud.Liikusime mööda Pääsküla jõe kallast. Üldiselt oli ruumi käia aga seal on ka mingi imelik aed, mis on jõeni välja ehitatud, samas justkui poleks põhjust. Aed, mis ei piira kellegi õueaala vaid lihtsalt on seal 🙂 Igatahes sealt sai mööda põigata ja mõnedki vahvad pildid 😀

Üks pugemise koht on seal veel. Ühe aia taga on mingisugune põõsas, millest tuleb ennast läbi murda, et tee peale välja jõuda.

Edasi kulges teekond natuke aega mööda tänavat, läbi tunneli. Mul polnud enam meeleski, et sinna tehti millalgi muraleid. Mulle oli see igatahes põnev vaatamisväärsus 🙂

Pisut maad kulges läbi Laagri aleviku kuniks jõe äärde tagasi läksime ja natuke aega seal saime jalutada. Siis tuli veel jupp maad mööda tänavaid kõmpida, et jõuda järgmise korra alguspunkti. Kokku käisime 16 kilomeetrit.

Pööripäeva lille nuusutamise retk

Tekkis mingisugune plaan pööripäeval väike matk teha. Alguses ma isegi ei mõelnud, kas üksi või kellegiga koos. Ühesõnaga mõte idanes ja mõni päev enne otsustasin, et hõikan välja ka. Kui keegi tuleb siis tuleb ja kui ei siis lähen üksi.

Oluline oli õhtune aeg sest siis on ehk näha, kuidas udu tõuseb ja ööviiulid hakkavad mõnusasti lõhnama.

Algne plaan oligi selline, et vaatame ära laudtee äärsed käpalised, naudime lihtsat maastiku. Kuna osa matkasellidest polnud kindlad kui pikalt nad käia suudavad siis sai tehtud selline väiksem ja suurem ring. Väiksema ringi tegijad pidid lihtsalt mööda laudteed tagasi alguspunkti minema, teistega läksime edasi.

Käpalistest olidki õitsemas peamiselt ööviiulid ehk kahelehised käokeeled. Teisi veel ei olnud või õigem oleks öelda, et need alles hakkavad õitsema. Pisikesi õienuppe oli siin ja seal küll. Varasemad olid juba ära õitsenud. Samas tee ääres oli lilleilu küll.

Suve võtsime vastu, Aiataguse allikatel käisime, torni ronisime. Kusjuures tuli meelde, et kevadisel pööripäeval käisime ka osaliselt sama seltskonnaga matkamas 🙂

Edasine teekond oli mõnda aega minu jaoks veidi igavam sest tuli natuke mööda sirget teed kõmpida. Samas sai niisama lobiseda ja tegelikult oli tee keset metsa, nii et vahepeal vaatasime seda ka mis seal paistab. Männi tuulepesa polnudki vist varem näinud. Ise tahtsin jõuda turbaväljadeni sest seda ma teadsin, et seal raudselt ilus. Tupp-villpead oma valgete tupsukestega on nii nunnud. Peale selle leidub seal ka käpalisi. Jänest nägime ka.

Edasi juhtus kuidagi selline lugu, et läksime seiklema, mis minu meelest on alati lahe.

Põhimõtteliselt oleks ehk keeranud tagasi alguspunkti poole aga teatavasti ei pääse kusagilt üle jõe.  Kuna mingisugune rada läks jõe äärde siis läksime vaatama ehk keegi on mingi purde ehitanud vms.

Nii öelda purre seal oli ka – kopratamm. Sellest sai päris kenasti üle minna. Jõudsime hullu võsa vahele 🙂 Lootsime ennast kuhugile välja pressida aga igal pool oli piisaval vedel maapind ja ühes küljes suisa pääsküla jõe haru ees, nii et lõpuks pidime ikkagi tagasi minema.

Aga see veel ei vähendanud seiklemisjanu. Kui jõeületus taaskord tehtud sukeldusime metsa alla. Lihtsalt seal oli väga ilus. Päike paistis puude vahel, ööviiulid õitsesid ja…

Ainus häda kui nii võib öelda olid kraavid. Neist saab üle küll aga jube tüütu kui  neid on palju ja need on laiad ja tuleb otsida seda kohta kust üle saab ja… Pealegi oli näha, et edasi läheb soisemaks ja otsustasime tee peale tagasi minna.  Iseenesest oli ka tee peal kena astuda. Ühel pool täiesti raba moodi ala, teisel pool  männimets. Tee ääres maasikad. Mmm.

Lõpetasime Vana-Pääskülas. Kokku tuli veidi üle 12km.

 

Pääsküla prügimägi, raba ja Männiku

Sel aastal alustasin matkamist juba üsna tuttavaks saanud radadel, tasa ja targu ehk 10 km ja mitte sammugi rohkem. Tegelikult ehk oleks kauemgi ringi vaadanud aga päike läks looja ja polnud erilist mõtet rohkem ringi kooserdada.

Üks tuttav ütles, et pole kunagi Pääsküla rabas käinud, mul jäi suu natuke lahti ja viga tuli ometigi ära parandada. Pärast tuli küll välja, et päriselt ta ikkagi oli käinud aga natukene ja  kusagil alguses (st hiiu poolses küljes).

Et oleks põnevam, vedasin ta ka Pääsküla prügimäele ja et mul endal oleks põnev siis läksime ühes kohas rappa sisse ja nohistasime võsa vahel. Paar kraavi sai ületatud ja natuke oli elevust ka, et kuhu me küll välja jõuame sest ega ma suunda eriti ei jälginud, vahet ju polnud, lõpuks jõuab ikka kuhugi välja.

Kusagil läksime laudteele, ronisime torni vaadet nautima ja teepausi pidama.

Kuna edasist plaani otseselt polnud siis otsustasin talle Tallinna suurimat rändrahnu näidata või vähemalt üht suurimatest ehk Männiku hiidrahnu.

11km / Aastas:26km

Männikul ja Pääskülas seeni otsimas

Mustamäelt  Juske matkalt suundusime Männikule seeni otsima. Mitte söömiseks vaid piltide tegemiseks.

Seeni oli üksjagu. Kui sealt korjata kõlbaks siis oleks seeni olnud küll. Ilmselt kõiki söögiseeni ei tunne. Mõningad inimesed korjasid ka  aga keegi ei ütle, et endale. Neid võib ehk hiljem keskturult või lasnamäelt osta 😦

Neid seeni ma ei oska “millekski” määrata aga neid oli palju 😀

Näha oli kasepuraviku ja porgandiriisikat. Mingeid tatikuid, vist lamba ja lehma, liiva.  Mingid pilvikud. Tegelikult oli seeni üsna tihkelt aga ei midagi hullupööra uhket.

KasepuravikLambatatik?

Liivatatik?

Hallitama läinud narmik? Vähemalt kui alumist serva vaadata.

Kärbseseeni polnud seal näiteks üldse. Ravenelli peniseened olid pisikesed ja neid oli vähe. Võibolla millalgi hiljem on vaatepilt ägedam.

Endise  Männiku prügimäe külje alt läbi, üle raudtee, üle maantee. Seal ei paistnud väga midagi. Kanarbik oli ilus.

Hariliku murukera vedeles ka siin-seal. “Vedeles”sellepärast, et üksikutena näevad need suhteliselt kivi moodi välja ja kui ei tea siis jääb pool maailma nägemata 🙂

Jõudsime pääsküla rabatorni alla välja.  Jalutasime allikani ja sealt laudteed mööda edasi. Mina imetlesin vett ja metsa ja päikesekiiri puude vahel jms, nii et perekond kärbseseentest oleks ma küll mööda kõndinud. Õnneks kõndisid kaaslased silmad maas ringi 🙂

Peaks olema kollakaspruun kärbseseen?

Piilusime raba peale ka, leidsime sinikametsa, mõned pohlad ka. Kuigi tundub, et pohladega on siin Tallinna kandis kehvad lood.

Edasi liikusime juba kodu suunas.

Sügis hakkab vist vaikselt kätte jõudma, päike läheb varakult looja. Õnneks on veel soe 🙂

8km/Septembris:18km/Aastas:1123km

Pääsküla raba ja Männiku

Sel aastal on käpalised üsna varakult õide löönud nagu kõik muugi. Käisin tegin ühe pisikese tiiru Pääsküla rabas ja Männikul.

Kust poolt alustada jätsin busside hooleks ehk kumb enne tuleb, kas 5 või 18. Tuli viimane. Seega sõitsin Nõmme poole. Alguses plaanisin Hiiul maha minna aga käigupealt otsustasin ümber ja sõitsin paar peatust edasi.

Raba laudteedel pühapäeval jalutamine tundus suhteliselt kahtlane. Arvasin, et on liiga palju inimesi ja no mõned muud põhjused olid ka.

Sookail lõhnas uimastavalt. Päike paistis lagipähe. Kõikjal oli krõbekuiv.

Kõdu koralljuur. Ma olin kindel, et üksi käies ma raudselt ei näe seda. No ja kui täiesti aus olla ega ma eriti ei mäletanud ka, kus see päris täpne asukoht oli 🙂

Käisin mõned kauni kuldkinga kohad läbi. Sel aastal olid pundid vist pisut lahjemad kui eelmisel aastal. Ühes kohas 5 õit, teises kaheksa ja kolmandas ainult üks.

Kõiki kohti ei jõudnud läbi kammida võibolla mõni pesakond on kasvanud ka.

Soovõhku oli ka päris rohkelt.

Ojamõõlad olid mõnusalt prisked.

Hall käppasid oli palju aga üldises plaanis üsna nigelad. Ilmselt vajavad veel aega, et kasvada ja kosuda. Mõned siiski olid päris kenad prisked ja pontsakad ka.

Edasi liikusin juba Männiku poole.

Liival kasvas mets-seahernes

Suured käopõlled olid täiesti erinevas staadiumis. Mõned alles pisikesed, teised peaaegu õitsenud. Üldiselt võib siiski öelda, et pigem on praegu õitseaaeg.

Soo-neiuvaip on ka varsti valmis õied avama.

Kahelehine käokeel. Esimene, mis sealkandis lahti paistis olevat.

Kuningakübarate esimesed õied. Seenlilledest polnud jälgegi. Ilmselt on liiga kuiv.

Balti sõrmkäppi oli ka aga jällegi sellised pisikesed alles.

Edasi kimasin juba linna, et jõuaks vanalinnapäevade raamis ühele matkale.

Viimased klõpsud. Ida-kitsehernes.

Käisin 15km/Juunis:24km/Aastas: 782km