Jõelähtme palverännutee teine päev

Teine päev.

Magasin nagu kott, ei teadnud maast ega ilmast midagi. Järelikult sai eelmisel päeval piisavalt väsitatud ennast. Samas olid silmad kuidagi väsinud nagu poleks üldse maganud. Tasapisi sai end üles aetud, hommikusöök söödud ja ennast matka valmis seatud.

Enne veel kui Ihasalust Loo poole kõmpima hakkasime, käisime tutvusime kohalike vaatamisväärsustega.

Esiteks Rootsikari. Meie saime otse läbi eravalduse. Kusagilt mujalt pidi siiski ka juurde pääsema. Midagi erilist seal just polnud aga samas lihtsalt ilus. Mõned suuremad ja väiksemad kivid, meri ja liivarand. Palju haigruid ja kormoraane, luiged ja kajakad.

Siia võikski jääda 🙂

Kividest takistusrada 🙂 Hm, kuidas ma alla saaks?

Läksime tagasi, tegime ühes väga lurri kohviga pausi aga asi seegi 😀

Majakeses oli piibel ka, et ikka oleks midagi, mis palverännuga seostuks. Päris äge 1903 välja antud, gooti kirjas. Ma rohkem ei viitsinud veerida kui paar esimest rida.

Selline majake siis. All kaks tuba ja köök, üleval veel 4 magamiskohta. Duširuum ja wc. Köögi puhul võiks laita ainult seda, et seal ei olnud toidu soojendamise võimalust ega veekeetjat. Selle eest oli külmkapp 🙂

Hoovi peal leidus veel muudki põnevat.

Ja ka Ihasalu allikas asub eravalduses.

Tegelikult oli ammu aeg astuma hakata aga roidumus oli peal.  Teine päev ja juba ei jaksa. Ainus lohutus endale on see, et tõesti oli palav. Raske oli üldse ennast liikuma sundida. Aga samas oli tahtmine uusi kohti näha. Palju kohti olid tegelikult ju nähtud aga jala pole ma seal kandis eriti kusagil käinud.

Ma ootasin Ihasalu metsalt natuke rohkemat. ma pean tõdema, et seal oli üsna igav. Alguses oli mingi kivimüür, mille kohta kohalikud väitsid, et seal võis olla kunagi kindlus või linnus- täiesti tõsi jutt 😀

Kohe hakkas paistma ka Ihasalu rist ja palvepink. Ma leidsin vigu ka, mida laita. Kui palvepinki istuda ja teksti lugeda siis, seal on kirjas: ” Kas see ime oligi siia kabeli püstitamise põhjuseks, ei ole teada. Ent tunnetagem seda, istudes viivuks pingile ja pöörates pilgu mere taustal seisvale ristile.” Kuna pink ja rist asetsevad kõrvuti siis ei ole seda võimalik teha. Sa saad, kas risti taga seista ja seda vaadet nautida või pingil istuda ja mere vaadet vaadata. Tähenärija olen 🙂

Peale seda oli suhteliselt pikk maa tuimalt astuda. Üsnagi üksluine mets. Midagi seal kasvas ka. Näiteks õitsevat Rootsi kukitsat ma pole ennem näinud vist.

Et põnevam oleks sai end lilledega ehitud.

Aga mis siin ikka jaurata, parem ikka kui maantee äärt mööda käia 🙂

Jube imelik oli, et piibelehed alles õitsesid. Mujal olid ammu juba õitsenud. Sealt ma leidsin esimese puugi kah ennast mööda üles ronimas. Õnneks külge ei hakanud keegi.

Mõnes kohas oli ilusaid tammepuid.

Maantee äärde välja jõudes läks veidi põnevamaks.  Üks hobune oli oma aias. Hästi ilus. Vaatasime seal kui ta meie poole hullu galopiga tuli, igaks juhuks sai samm kõrvale astutud. Meid üle vaadanud, läks minema. Tee ääres sõitsid rattad siis läks küll põnevaks, kuidas hobune ratastega võidu jooksis. Õnneks jäi ikka oma aeda pidama.

Veidi maad edasi oligi juba Linnamäe hüdroelektrijaam. See suutis mind ka üllatada, ma pole kunagi näinud, et see kuivalt seisaks.

Teine hea üllatus oli veel. Seal oli maasikaid 🙂 Natuke kehvem oli ehk see, et need kasvasid kallaku peal ja seal polnud kuigi mõnus neid korjata. Aga ikkagi, super maitsvad olid 🙂

Käisime Jägala linnamäel ka kui juba seal olime. Siis üle silla teisele poole jõge.

Edasi tuli selle päeva maiuspala 😀 Läbi hiiglama tiheda võsa orgu ja sealt üles ja jälle alla ja üles ja lõpuks veel väga-väga tihedat võsa. Tahtsime Kukemiku kivi juurde minna aga andsime suhteliselt kiiresti alla. Samas üldse ei kurda, oli märksa põnevam kui metsa vahel käimine.  Pealegi oli üsna ergutav teadmine, et varsti saab süüa ja puhata 🙂

Laulumäe kivi oli meie söögilaud. Pakkus nii varju kui päikest. Lilled õitsesid, maasikad kasvasid. Mmm mõnus!

Pärast seda olin mina küll juba omas mullis. Kuigi oli väga ilus ja isegi tore siis samas oli ka natuke nagu tülpimus sees. Võtsime vaikselt ja puhkasime kui vaja.

Väga kaugele ei jõudnudki kui oli vaja jätsi paus teha.  Koogi pood jäi tee peale.

Vaatasime veel natuke Jõelähtmes ringi.

Jõelähtme postijaam ja -jõgi.

Seal kandis oli jube palju toonekurgi.

Jõe maa alla mineku koht või siis maa peale tõusmise koht, kuidaspidi võtta.

Vaatasime Jõelähtme pastoraati, kirikut ja aeda.  Kõik imekena, mõnus oli jalgu puhata, päike hakkas tasapisi looja minema.

Jooksime üle Narva mnt. Ööbima saime Loo ajaveski juurde. Sinna suuna võtsimegi. Mulle ei andnud rahu kolme kuninga kivi, teadsin, et see peab seal samas tee ääres olema. Nii käisime mööda põldu ja otsisime. Enne sattusime mitmele kultusekivile.

See pole mingi ime, seal on enamvähem iga kivi kultusekivi ja neid kive on seal palju.

Kolme kuninga kivi leidsime ka üles.

Veski juurde jõudsime kõige ilusamal ajal 🙂

Mina, kes ma võõrastes kohtades ei maga kuigi hästi, vajusin ära ja magasin hommikuni nagu nott, jälle 🙂

18km/Juunis:110km/Aastas: 868km

Advertisements

Mäealuse MKA

Kui nägin, et RMK Viimsi külastuskeskuses on perepäev, siis tundus et tahaksin sinna minna. Isegi ei tea miks aga kuna ma polnud seal käinud siis tundus hea mõte. Tahtsin minna sealt edasi Pandju saarele aga tuli välja, et alates 14.dast on seal käimine keelatud. Olin pettunud aga ei tahtnud keelust üle ka astuda.

Lõpuks otsustasime A-ga RMK-sse  minna ja vaadata, mis edasi saab. Kuna A oli ikka veel pooleldi haige ja ma ise ka nohune, siis ei pidanud võimatuks, et sellega asi piirdubki.

Saime Kadriorus kokku. Mina lippasin jälle kanalist Poskasse ja jõudsin isegi natuke enda ümber vaadata.

Viimsis leidsime külastuskeskuse lihtsalt üles. Üllataval kombel oli seal hullult põnev. Vaatasime katsetasime kõik asjad läbi.

Põnevad eksponaadid igatahes, kes pole käinud sellele soovitan.

Läksime mere äärde. Vett ei olnud nii vähe kui arvanud oleks. Jube palav oli ka. Oma tilkuvate ninadega polnud see sugugi mõnus.

Seega otsustasime hoopis metsa minna. Oligi juba ammu tahtmine vaadata, mida leidub Mäealuse MK-l.

Esialgu jõudsime küll Karulaugu Terviserajale. Kõik rohetas karulaugust, mõnus.
Lõhn oli ka nii tugev, et isegi oma nohuse ninaga tundsin seda.

Rauaallikas oli täiesti toimiv – see uus.

Ei saanud ka kuradikoopas käimata jätta kui juba sealkandis olime. Leidsime suhteliselt uue täienduse “graffiti”maailmas 😦

Koopa kõrvalt oli värskelt midagi alla ka sadanud.

Vaatasin siis selle päris rauaallika ka üle. :/

Jõudsime suusamäe alla. Lund oli veel küllalt, eemalt vaadates tekkis tunne, et võiks äkki lumeingleid teha aga lähemalt vaadates enam väga ei tahtnud 🙂

Kuna A polnud kasekivi juures käinud, viisin ta sinna ka. Põhimõtteliselt jäi ju tee peale. Pärast vaatasime, et oleme vist tupikus. Kaardilt vaadates ei tundu nii, igatahes keerasime otsa ringi ja läksime vastassuunas.

Sealt sai natuke maad mööda aia äärt minna, edasi läksime põllule. Võsa servas paistis, et on eramaad ja aiad ja… Ühesõnaga seal kus kannatas minna läksime läbi. Võsas iseenesest oli ka põnev, mingi vana palgivirna alune hakkas silma, karikseened olid hiiglaslikud.

Matka teelt käisime ka läbi. Tegin uue taustapildi aga tundub, et varsti tuleb niikuinii uus teha.

Edasi otsisime kohta kust metsa põigata, igal pool tupikud, eravaldused jms. Aga lõpuks leidsime  selle “augu” ka kust metsa pääses.

Leidsime mitmeid suuri kive

Väga mõnus metsaalune oli.

Midagi militaarset leidsime ka.

Kivi peal kasvab pisike nunnu kuusevälu.

Rähni pidulaud ehk mitu hunnikut käbipuru.

Lubasin A-le, et ta võib sinililli ka näha. Kippus kehvasti minema, esialgu leidsime ainult ühe. Pärast nägime kahte veel, tänu sellele, et ma suutsin neile peale astuda ja A “kisama” pistis.

Puhkepaus, kuuse all, mis üritab mastimänni moodi välja näha. Lähivaatlusel avastasime, et oleme pisikeste mändide kuuskede pesas.

Päris tõsine kivi tee.

Mets ka kive täis.

Mõnus astumine oli kuni jõudsime teeristini. Ühel pool oli liuväli, teisel pool tiik ja otse ees mets, mis oli väga kutsuv. Läksimegi sinna aga varsti saime aru, et oleme veega ümber piiratud.

Keerasime otsa ringi ja proovisime jääteed mööda. Esimesest kraavist üle, teisest enam ei läinud, tundus, et asi ei lähe sugugi paremaks. Risttee või ristvee?

Lõpetuseks võtsime siis selle tee, mis tundus kõige hullem ehk tiik keset teed.

Aga tegelikult oli nii et kui sellest loigust kaarega mööda läksime siis oli tee väga ok. Või noh igav pikk sirge. Vahelduse mõttes oli siiski mõnus astuda, ei pea kogu aeg jalge alla vaatama.

Üritasime veel korra metsa põigata aga oli näha, et see on suhteliselt lootusetu, märg ja kraavid ja õhtu ja … Tegelikult olime selle aja peale mõlemad suhteliselt väsinud ka juba. Aga mõni asi ikka pani üle kraavi hüppama, näiteks kui me esimesi ülaseid nägime.

Mäealusel läksime panga alla. Paras võsa oli, sopane kah aga seal oli suur kraav vahel, nii et olime teest ära lõigatud ja pidime seal hakkama saama 😀

Kui teise otsa jõudsime siis seal oli lage maa, eelmine aasta võeti sealt millegipärast kõik see võsa maha ja puud ka. Aga tänu sellele, et mõni toigas oli kõduneme jäänud, kasvas seal meeletutes kogustes karikseeni.  See oli tõsiselt äge vaatepilt.

Hoolimata sellest, et plaanis oli lühemat sorti käik jõudsime Viimsisse tagasi päikeseloojangu ajaks.

kaart

Sel korral: 20 km /Aprillis:61km/Aastas:494km

Presidendimatk 15

Paar aastat olen sattunud peale Presidendimatkale aga kunagi pole kohale läinud sest tegelikult mulle väga suured seltskonnad ei meeldi. Ei meeldi mulle ka need mööda teed matkamised, selleks pole vaja Aegviitu sõita, saab vabalt ka Tallinnas kusagil ringi tatsata.

Üks tuttav oli mineja ja mõtlesin, et haagin ennast külge. Enne tegime muidugi plaanid valmis. Ei jää algust ootama vaid “jookseme” Jänedale, sööme kõhud täis ja siis metsast tagasi Aegviitu. Tundus, et aega on ilmatu palju aga tegelikult kippus natuke väheseks jääma. Suvel oleks ehk okei aga talvel paksus lumes sumbata tundus küll päris raske, seda enam et 24-dal matkasime ka 25km. Oli kohe tunda, kuidas jalg üle murdunud puu ei taha tõusta. 😀

Esimese asjana jäin ma maha bussist, millega ma oleks Balti jaama jõudnud. Õnneks tuli mulle meelde, et tegelikult pole mul vaja sinna jõuda, Ülemistesse on lühem maa ja rong jõuab sinna ka natuke hiljem. Tavaliselt lihtsalt ei kasuta selle suuna ronge eriti ja siis pole meeles, et saab ka lähemalt peale hüpata. Igatahes rongile ma jõudsin, sain isegi natuke oodata.

Kartsin, et rong on püstiseisjaid täis aga õnneks mitte, mahtus istuma küll. Kuigi  pärast rongist maha tulijaid vaadates tundus, et rong oli vist kummist 🙂

Pean tõdema, et presidendi matkast ma eriti pilte ei teinudki. Jäneda pool oli küll ka natuke huvitavamaid kohti tee ääres aga üldiselt üsna nüri kõmpimine. Võibolla polekski viitsinud Jänedale välja minna aga kuna ma pole seal kunagi käinud, vähemalt ma ei mäleta et oleks siis ma tahtsin näha, mis seal on.  Nägin, et mõis ja linnamägi on seal kohe kindlasti, mis mind huvitada võiks.

Aga enne veel oli Jänijõgi, päris maaliline.

Jäneda Allikajärv tundub, et on ka imeilus. Talvel oli küll suures osas jää all aga natuke siiski oli lahtist vett ka näha. Huvitav oli “äravoolu toru”, muud nime ma sellele anda ei osanud aga näeb välja nagu laseks vannist vett välja 🙂

Finish paistiski. Kõik osalejad said endale lõpetamise puhul kleepekad. Kuidagi vanaaegne värk, lapsena ma oleks isegi õnnelik olnud, praegu tekib küsimus, et mis ma sellega tegema peaks. Tegelikult on see ju lihtsalt prügi kui täiesti aus olla.

Musta täku tallis pakuti süüa. Kuna ma juba ette teadsin, et söögiks on hernesupp ja seda ei söö ma isegi pika hambaga mitte, siis oli oma söök kaasas. Aga noh, polnud vajagi, seal oli nii palju erinevaid saia variante, et ma sain neistki kõhu täis. Magusaid ja soolaseid ja ilmselt kohapeal või lähistel küpsetatud, njämma. Hea oli ka see, et jõudsime suhteliselt varakult kohale, oli istumise ruumi ja sai rahulikult süüa.

Edasine plaan nägi ette Jäneda mõisa. Sinna sai sisse ka, nii et kasutasime juhust ja söime ühed koogid ka või pigem isegi tordid. Ei saa mainimata jätta, et maitses hästi, oli magus nagu kook olema peab aga need ilusad roosid maitsesid kahjuks nagu papp.

Mõisa ait oli ilus.

Natuke vaatasime mõisas ka ringi.  Ühes toas olid topised, teises rahvariided.

Kook söödud, meel hea, hakkasime liikuma. Esmalt tuli ületada Jänijõgi ja siis oli üks suur mäkketõus kogu aeg. Olime nagu ah ja oh, no lihtsalt jaksu polnud eelmisest päevast üldse alles.

Aga mäele me jõudsime. Vaade oli ilus, puukujusid oli ka, mõned olid ümber lükatud.

Peab tõdema, et meist kumbki pole eriline järvejääl kõndimise armastaja aga ringiga ka ei viitsinud minna, läksime otse üle Kalijärve.

…või siis mitte nii otse

Järve ääres olid ka puukujud. Näkineid ja vetevana vms 😀

Järgmiseks sihiks olid siniallikad. Aga enne seda olid mäed ja mäed ja mäed. Raske oli kohale jõuda. Allikas oli peaaegu üleni kinni külmunud aga isegi see oli ilus, mis lahti oli 🙂

Hoolimata väsimusest oli metsa vahel imeilus jalutada. Päris talvine, päris lumine, väga valge.

Siniallikas

Siinkohal tekkis vaikselt tunne, et me peaks tempot tõstma, et rongile jõuda. Presidendimatkal saab teatud kindlate rongidega ühe piletiga sõita. Aga asi polnud isegi mitte nii väga selles, et piletiraha kokku hoida vaid selles, et meil polnud kummalgi sularaha kaasas. Põhimõtteliselt oleks saanud tagasi ka Tartu rongiga aga siis oleks lihtsalt pimedas Aegviidus pidanud passima paar tundi või umbes nii.  Ja tegelikult tahtsime me veel ka Sööriksoo loodusrajale jõuda, eriti mina. Ma pole seal kunagi käinud sest alati kui sinna kanti sattuda siis jääb see paari kilomeetrine rada lõppu, et kui jõuab siis käib läbi aga siiamaani ei ole jõudnud, nii et pidime keel vesti peal kimama 😀

Jõudsime natuke rohkem kui tund enne rongi väljumist kohale, nii et saime üsna muretult selle raja läbi käia. Aga sinna tahaks tegelikult mingil muul ajal ka minna.

Jõudsime metsast välja täpselt nii palju varem, et saime veel ka raudteejaama hooned üle vaadata.

Rong ootab.

Rongiaknast nägime päikeseloojangut ja lumetuisku.

Ülemistel astusin välja ja mõtlesin, et kuna ma plaanin võibolla kunagi seal kandis ühte matka teha siis oli täpselt paras aeg eelluurele minna. Pärast seda olin kodule juba nii lähedal, et tundus mõttetu bussiga sõita. Lõpuks tuli kilomeetreid kokku 28.

veebruaris:100km/aastas 285km

Männiku püramiidid

Matk koos lastega Männiku karjääri. Edasi tagasi 7km, eesmärgiks näha püramiide. Ilm oli külm -9 aga mitte liiga hull. Päike paistis.
Minu teekond 19km

Alustasime Liiva surnuaia peatusest. Kuna mina jõudsin natuke liiga vara Nõmme kanti, otsustasin osa maad jala minna. Tuli välja, et valisin vist enamvähem kõige pikema tee kust kaudu kohale jõuda.

Läksime läbi surnuaia, mööda Raku järve kallast. Katsusime jääd, vaatasime jääpurikaid.

Keskpäeval oli taevas nagu päikesetõusu või -loojangu ajal.

Püramiidideni jõudsime natuke varem kui ma ise lootsin. Selles kohas pole varem mägesid näinud. Ilus oli ja ronimise lusti jagus ka üksjagu.

Veetsime seal omajagu aega aga tundus, et kõnniks veel. Suvel oli teisel pool järve mõned mäed, otsustasime neid vaatama minna.

Tee peal tegime mõned looduspildid ka 🙂

Umbes 4 km tuli minna kui jõudsime ühele karjääriväljale. Seal oli suhteliselt igav. Ainult üks mägi ja see ka pealt sile. Samas oli ilus vaade järvele.

Ja palju pilliroogu jääga. Jääle minek oli võibolla natuke kahtlane värk aga tundus, et kannab piisavalt ja põnev oli ka, kalad ujusid varba all 🙂 Julgemad nagu pärast näha sai, käisid suhteliselt rahulikult keset järve ringi, jalutasid koera.

Ausalt öeldes teised mäed enam vaimustusest kiljuma ei pannud, suhteliselt samasugused ju, ainult teist värvi. Pole nii teravatipulised ka.

Aga! Mis mulle juba suvel muljet avaldas ja ka sel korral väga meeldis on karjääriauk või-seinad, kuidas neid iganes nimetada. See liiva pind on nii kihvt.

Päike hakkas looja minema. Kuna keegi kunagi midagi rääkis, et Raku ja Männiku järve vahelt enam läbi ei pääse, siis ei läinud uurima ka, kas see vastab tõele või mitte vaid jalutasime sama teed tagasi, suure ringi ümber järve. Kuigi loogiliselt võttes ma arvan, et pääseb ikka 😀 Katsetama ei hakanud lihtsalt sellepärast, et kui tõepoolest poleks läbipääsu siis oleks tulnud veel pikem ring tagasi kõmpida. Teiseks hakkas vaikselt külm ja meil oli väike lootus, et ei jää päris kottpimedasse jalutama, mitte et sel mingit tähtsust oleks aga kui midagi ei näe siis pole nagu eriti põnev.

Et päris enda jalajälgedes ei astuks siis liikusime rohkem järve ääres.

Päikeseloojangu püramiidid.

Lõpuks läks üsna pimedaks kätte ära. Väsimus tuli peale. Männiku “mäest” üles minnes oli võhm nii väljas, et lihtsalt pidasime poolel teel hingetõmbepausi 😀 Ega ma muidugi ei arvanud ka, et ma nii palju käinud olin. Talveriided ja ronimine takkapihta.

Bussiga linna ja seal nägin meteoriiti. Väsimus kui käega pühitud. Lonkisin üle tee pilti tegema.

Selle aasta kilomeetrid: 84