Viimsi ps.

Viimane etapp ümber Tallinna matkast. Sel aastal käisime Tallinnast väljas pool, lähivaldades. Merepiiri ei teinud ehk alustasime Tiskrest ja jõudsime lõpuks Püünsi külla välja.

Sel korral alustasime Tädu kuuse juures. Kuna kuusest on paar juurikat alles siis ei veetnud seal ülemäära aega. Läksime vaatasime ka uut kuusekivi või kivikuuske. Päris suur teine juba.

Liikusime mere äärde. Vaatasime üle paar kivi: Kaldaaluse kivi ja Tiiru kivi. Külavahel õilmitsesid esimesed lilled: krookused, paiselehed, märtsi- ja lumikellukesed.

Jõudsime välja Villa Katerina aia taha ja perenaine rõõmustas meid nähes, kutsus aeda vaatama. No ei oskagi midagi arvata. Ühtpidi eestlase silmale ehk liiga suur ja liiga kitš. Samas teistpidi tundus nagu oleks välismaale sattunud. Igatahes oli see tore vaheldus.

Turnisime mööda ranna äärt edasi. Kohati oli täitsa vahva “kaluriküla”. Rahul ei ole ainult sellega, et enamikes kohtades on mere äär kinni, igal pool eravalduste sildid. Põhimõtteliselt pääseb läbi ka aga pole nagu väga mugav.

Käisime Kelvingi küla vahelt läbi. Vahepeal oli natuke metsa ja juba jõudsimegi Rohuneeme raketibaasi juurde. Peaaegu vist esimest korda hakkas sel aastal vihma sadama. See oli kuidagi värskendav ja mõnus. Suure kivi kõrval pidasime pikniku. Osad kutsuvad seda Maisiniidi kiviks, teised Rohuneeme rändrahnuks.

Et edasiminek oleks põnevam läksime otse läbi märja metsa. Minu meelest on see palju vahvam kui mööda rada kõmpida. Külastasime ka Armuneeme tippu. Lõpp oli selline, et kes bussiga tahab ära tulla see Pandjule ei saa. Kuna mina olin juba värskelt käinud ja päikeseloojangut, mida nautida ka veel ei olnud siis otsustasin linna ära tulla. See ei tähendanud veel ringkäigu lõppu. Piritalt jalutasin koju ja peab tunnistama, et ka sinna läksin hommikul jala. Seega sain selle aasta esimesed 30 km umbes. Ühesõnaga ma olen laisk olnud 😀

Lasnamäe Pirita-Kose.

Mõnus kui õhtuti on nii valge, et võid ka siis paari tunniseid jalutuskäike teha ilma et pimeda peale jääks.

Vahepeal olid mõned soojemad päevad ja otsustasin väikese ringi teha, vaadata kuidas sinililledega lood on. Äkki leiab veel midagi põnevat.

Raja ääres oli paiselehti ja katkujuuri. Suuremad loigud olid ära kuivanud, nii et päris kevade moodi oli juba.

Leidsin ühe jõuluselt sillerdava  kuusepuu. Huvitaval kombel on neid sel aastal igal pool ja palju.

Esimesed lehepungad hakkavad lahti minema.

Ma ei viitsinud surkima hakata aga näis nagu püünis, keset Pirita metsa.

Leidsin mõned uued seinamaalingud.

Sinililli oli ka, veel ei sinetatnud. Samas on see ka suhteliselt varjuline koht, kus tavaliselt leiab esimesi sinililli siis kui mujal nende aeg vaikselt läbi saama hakkab.

Siilikalli, nii nummi

Polnud nagu meeleski, et Scheeli mõisa juures on nii vinge tammepuu. Lehed peal on siis ei pane seda suurust niiviisi tähelegi.

Minu üllatuseks oli isegi suusarada alles veel kuigi suusatada võiks sellisel rajal ainult mõni väga hull fanaatik.

See putka on küll igal aastal erineva kujundusega. Kunagi oli seal küll midagi asjalikumat peal.

Jõgi oli äraütlemata lai, jää oli läinud. Kuidagi imelik on nagu mõeldagi, et natuke rohkem kui kuu aega tagasi saime mööda Pirita jõge matkata 🙂

Et mitte täpselt sama teed tagasi minna, siis jalutasin läbi metsa Varsaallika oja juurde ja vaatasin kuidas veed vulisevad. Mõnus.

Politseiakadeemia aia äärt mööda Lasnamäe poole.

Metsatukast läbi. Leidsin karikseeni. Peaks olema verevad karikseened aga kõik nimetavad neid harilikeks, samas väidetakse, et neid harilikke on Eestis leitud ainult ühe korra. Millalgi muudeti nende nimed ka ümber, nii et üks suur-suur segadus minu jaoks.

Sametkõrgesed eelmisest aastast tõenäoliselt.

Juba panga serval kööludes nägin, et sarapuudel on sel aastal eriliselt palju õisi. Ei tea, kas saab ka palju pähkleid?

Sel korral:8km/Aprillis: 41km/Aastas:474km