Müts 6 Raudalu- Männiku

Eelmine Mütsi retk jäi mul jõulude tõttu vahele. Kui teised tatsasid Ülemiste järve taga oma 16 kilomeetrit, siis mina sõitsin Hiiumaa poole.

Sel korral olin ma jälle platsis kuigi neid kaugemaid otsi on paras piin kaasa teha. See bussilogistika ja varane tõusmine võiks minu poolest olemata olla, siis ma käiks heameelega 😀 Täna oleks pidanud siis kolme erineva bussiga sõitma, et kohale jõuda aga mind õnneks säästeti sellest  🙂

Retk oli umbes 7km pikk ja osales 17 inimest.  Selle sarja raudselt kõige lühem retk 😀

Ilm oli imeline. Päike paistis, taevas mänglesid värvid nagu oleks kogu aeg veidi päikesetõus või -loojang olnud. Külmakraadid olid vist ka aga täpselt nii palju, et kõndida oli mõnus, seista mõneti ebameeldiv. Seega suuri seisakuid ei olnud ja umbes ühe paiku oli retk läbi.

Alustasime Raudalu bussipeatuse juurest, kõmpisime piiripunktini, tegime avastuse, et piiripost ei taha hästi püsti seista. Natuke maad edasi oli “mingine” veider koht, mida võiks ju muidu kellegi pühaks paigaks pidada aga enamasti on looduseusku inimesed teadlikud ka sellest, et plastmassi pole mõtet metsa viia. Muidugi võib see olla ka mõne koera või kassi kaunistatud haud aga … neh… Kummaline igatahes.

Jõudsime Raku järve äärde. Juba kaugelt hakkasid silma püramiidid. Vahepeal oli täielik ikaldus, suvel nagu polnudki midagi. Vähemalt praegu ei saa kurta, et  neid vähe oleks. Seal oli äge, tuterdasime otsa kah.

Et natuke teekonda pikemaks venitada tegime pisikesele poolsaarele tiiru peale ja vaatasime oma lõpp-punkti. See oli peaaegu käega katsutav aga mitte kuidagi muudmoodi ligipääsetav kui suure ringiga ümber järve minna. Piir jookseb ka kusagilt järvede keskosast läbi, nii et seda teekonda saaks ainult käreda külmaga ette võtta, kel julgust on.

Edasi läks nii, et ma veidi irdusin meie meeldivast seltskonnast ja läksin järve serva mööda, võsa vahelt, nautisin vaadet ja tegin pilte. Ja kui ma tee peale ükskord tagasi jõudsin olid teised kaugel ees 😀

Andsin päkkadele valu ja varsti jõudsingi järele. Samas siis lõpp juba peaaegu paistis ka. Korra kivi juurest läbi, teepaus ja bussipeatusesse.

Kivi juurde minek oli isegi üllatavalt lihtne, tavaliselt on seal minu meelest kaks loiku olnud, millest mööduda, sel korral oli ainult üks. Kõrvalt sai kenasti läbi ja puha. Pärast tulid motikapoisid ja sonkisid maa üles. Õnneks mitte täiesti läbimatuks.

Lõpetuseks veel üks väike mäkke ronimine. Kuna me keegi ei viitsinud joosta siis jäime kenasti bussist maha ja kuna järgmiseni oli pea 20 minutit aega siis matkapikendus tuli mööda Männiku tee serva. Selle ajaga jõudsime päris kaugele 😀

 

 

Matk ümber Tallinna Merivälja- Iru

Matk ümber Tallinna teine retk algas Meriväljal Noa resto taga.

Minu palve, et selleks korraks oleks ilm veidi ilusam kui eelmine kord, läks täide. Kuigi jah üsna sombune oli. Samas pilve sees päike paistis. Tegin paar klõpsu, leidsin kivistise ja ootasin, et me minema hakkaks. Ma olen alguses eriti kannatamatu ja ei viitsi kuulata.

Eriti muud varianti polnud kui Merivälja tänavatel kõmpida. Samas seal ei saa kurta väga, selline eramajade vahel jalutamine ei ole sugugi  väga hull. Pealegi on seal ägedad majad. Ufo maja vaatasime ka üle kui seal juba olime. Keegi oli selle ära ostnud ja teeb seda korda. Varsti ei tunne äragi 🙂
Huvitavad dekoratiivtaimed ja orav tekitasid ka pisut elevust.

Täiesti täpselt me sel korral piiri ei järginud, enamvähem siiski. Läksime üle raudtee Viimsi valda ja Soosepa rappa. Oli üsna rahulik, üks mees jalutas veel, nii et raba oli peaaegu meie päralt 🙂

Rabast leidsime ristikivi ehk piirikivi. Nägime lihtsamaid rabataimi. Sookailu lõhna oli maa- ja ilm täis.

Käisime mööda raba sinka-vonka, et oleks võimalik rohkem raba näha ja tegime kohvipeatuse.
Rabast välja jõudes võtsid meid vastu teletorni alused lehmad 😀
Kuna seal kandis on ka Eesti üks suurimatest hiidrahnudest – Pärnamäe hiidrahn, siis käisime vaatasime selle loomulikult üle. Julgemad said otsa ka ronida. Oli märg ja libe. Üles ronimine on alati lihtsam ka kui alla tulemine 😀 Ma tükk aega leiutasin, milline moodus kõige parem oleks, kas jäädagi kivi otsa või tulla tagumiku peal alla 😀

Raudtee taga tegime külale tiiru peale. Seal oli, mida vaadata 😀
Oma pikal rännakul jõudsime Tallinna piiridesse tagasi. Vihma hakkas sadama aga õnneks polnud seda kauaks. Käisime sauna taga tiigi ääres, imetlesime esimesi pajutibusid.

Edasi tuli läbida Pärnamäe surnuaia tagune ala. Seal on kõige põnevam koht Ristaia järv. Tahaks kunagi tiiru sellele peale teha 😀 aga siiamaani pole viitsinud. Sinna juurde minemine on juba päevane matk 😀

Künka otsas tuli pikem peatus söömiseks ja tee joomiseks. Vaade on seal ilus.

Lõpuspurt. Vaatasime haisvat Käära oja. Tegelikult on sel mingi omamoodi ilu ka, päris niisama sinna ei läinud.

Kõmpisime läbi Laiaküla, kus saime kraavi ületada. Ammu pole saanud, linnas on kõik kohad viimasel ajal viisakalt sildu ja purdekesi täis ehitatud. Pikakoivalistel oli eelis kuiva jalaga üle saada, kuidas lühematel jalgadel läks, ei tea. keegi ei kurtnud 😀

Iru ämma taga olid veel õunad puus. Maitsesime. Mõnedele sattusid head, mulle eriti mitte 😀 Iru ämma juures tegime lõpugrupipildi. Sel korral keegi väga ei kipunudki laiali minema, lobisesime veel jupp aega 🙂

Kõndisime umbes:14km ja 4tundi

Ülemiste taga metsas

Peale Tallinna maratoni oli ühel tegelasel vaja jalgu venitama, sirutama, taastama minna. Mina see ei olnud, mina ei jookse – vähemalt mitte veel. Pealegi ma arvan, et kui ma just hulluks ei lähe siis maratoni ma jooksma ei hakka 😀 Ilmselt ma olen liiga laisk ka, et trenni sellisel tasemel teha, et ise pärast rahule jääks. Nähes maratoonlasi, kes tulid, kes näost kaame, kes tulipunane, longates, liibates, hing vaevu sees – siis erilist isu ei tekita selline värk.

Pärast jooksu läksime jooksuga trammi peale sest busse ei jõudnud ära oodata. Trammist maha saime siis tulid kõik bussid korraga, nii et pidime bussi peale ka jooksma, mul oli nalja kui palju. I krimpsutas veidi nägu 🙂

Sügis metsas=seened. Metsaalune oli igasugu seeni täis aga mina suurt osa seentest ei tunne, nii et oli ainult pildistamise rõõm.

Juba eelmisel aastal nägin seal mingeid imelikke seeni. Alumine ots on sellel nagu tavaline suur pruun seen (võibolla mingi riisikas) ja peal kasvavad pisikesed valged. Ilmselt on valged pruuni hõivanud aga et seda on massiliselt ja teist aastat järjest, tundub mulle imelik. Igatahes ma kavatsen järgi uurida, mis värk on 🙂

Nii juba enne kui ma postituse valmis olen saanud, sain teada: mustjas pilvik parasiitlehikuga 🙂

Kuivanud punase kärbseseene, mis omal moel nägi isegi päris nupsik välja.

…ja ilmselt roosa…

Mingi pilvik (kui netist üritada määrata, läheb keeruliseks aga seeneraamatus mul pilvikuid eriti ei ole)

Vahepeal vaatasin niisama ringi ka, seened muutusid üksluiseks. Kohe hakkas silma üks männipuu. Ilmselt üraskite poolt ära näritud, koored värskelt maha kukkunud. Pean tõdema, et midagi sellist polegi varem märganud. Kaskedel käiguradasid ikka näed.  Selliseid konkreetseid rõngaid, ei tule justkui ette. Samas neid oli seal veel, teistel mändidel küll vähem, ilmselt on erinevatel üraskitel erinevad kombed. Osad ovaalid ongi sellised pesa moodi- üraskite pesad 🙂

Jalutasime edasi järve tagumise külje poole. Vahepeal oli puid maha võetud, miks jäi minu jaoks mõistetamatuks. Rada mööda olen ennegi käinud oli teine täiesti korralik. Ei saa ka öelda, et võsa oleks maha võetud sest tee ääres vedelesid männid. Ja pärast ka konkreetselt tee peal ees. Jalakäijatena polnud meil väga hullu, et neist üle ronida aga üks rattur pidi päris korralikult ponnistama, et läbi pääseda.

Natuke aega oli üsna igav kõmpimine aga järve taga läks põnevamaks. Seal on üsna palju soist ala, kuhu märjal ajal väga “metsa” alla vaatama ei kipu. Praegu oli mõnusalt kuiv ja pääses igale poole ligi. Liikusime siia-sinna. Lõpuks “eksisme” ära.  Päriselt seal ära eksida muidugi ei anna aga kui mööda maad seeni jahtida ja suvaliselt igas suunas liikuda siis suunataju ajas sassi küll. Samas oli põnev ringi uidata. Seenevalik läks ka teiseks. Oli igasugu puravike, külmaseeni, riisikaid jm.

Metsas oli täiesti hämar. Piltide tegemisega oli kergelt probleeme.

Maastik oli kihvt. Tekkis kohe tahtmine värvilisemal ajal tagasi minna.

Kasepuravik, mille ma määrasin kaskede järgi. Samas võib vabalt ka kirju puravik olla 🙂

Punaseid pilvikuid olid kõik kohad täis.

väikesed lillad seened

Vahepeal kui me “eksinud” olime sain ennast rõõmustada, tõmbasin I haneks. Näitasin, näe siin on matkarada… aga vaene väsinud I ei mõistnud mitte tuhkagi, vaatas ja imestas, et näe ongi 😀

Jõudsime oma teega Kurna oja juurde välja.  Kusagil vees keegi pladistas väga kõvasti – võibolla kobras – neid on seal palju. Meie ei näinud igatahes kedagi.

Kohe kui ma sain öeldud, et siin ma pole elu sees olnud, hakkasin omi sõnu sööma. Jõudsime Tallinna piiripostini ja siis teiseni ja siis tuli teekond ka meelde.

Kohe jõudsime ka Raudalu kivideni. Mõlemas kohas olen ühe korra käinud, nii et väga piinlik pole et kohta kohe ära ei tundnud.

10km/Septembris:52km/Aastas:1157km

Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 2

Esimesed 5km.
Järgmiseks läksime pitsilisi puitvillasid vaatama.

Esimesena jäi tee peale Lavretsovi villa. Kaugel aia taga, lipitud-lapitud. Aga oma endist hiilgust siiski veel meelde tuletades. Lavretsov oli vene kaupmees ja metseen. Koos abikaasaga rajasid ja pidasid nad üleval Narva haiglat, sünnitusmaja ja kunstimuuseumi. Villa oli perekonna suveresidents.

Eks uhkeid villasid on ka kaasajal ehitatud vanade pärlite asemele.

Narva kaupmehe Filipp Pantelejevi villa on puude taga peidus, et üldse mingit vaadet saada, tuli üle kraavi ronida.  Hullumeelselt palju pitse, sambaid. Rohelise kollase kirju. Ainult, et lähemalt oleks tahtnud vaadata või erinevaid vaatenurki saada.

Vahele mõni mitte villa mõõtu hoone.

Elamu, mis on muinsuskaitse all.  Maja põletati maha ja ehitati uuesti üles, küll ilma pitsideta. Sedasi nägi see minu jaoks suhteliselt ilmetu välja.

Mõnes kohas leidub veel nõuka aegseid tänava silte.

Narva-Jõesuu Jumalaema Kaasani Ikooni kirik jäi ka tee peale. Päris põnev ja pisikene. Kummaline oli minu jaoks see, et aed oli lukus, tavaliselt pääseb kiriku juurde lähemale, nüüd kiibitsesime aia tagant.

Natuke veidrad olid ka kujud. Mulle meenutasid need pigem mingeid indiaani või peruu kujukesi.

Üle aia ei tohi ronida.

Kuna õues oli palav läksime vahepeal randa tagasi, ujuma ja sööma. Kui mina olen harjunud sellega, et merevesi tavaliselt paistab läbi ja sa võid oma varbad kokku lugeda siis Narva-Jõesuus oli vesi täiesti must. Ma pidin jupp aega ennast koguma, et sinna sisse hüpata aga kuna palavus tahtis tappa siis lihtsalt ei jäänud palju muid variante üle. Peale selle oli seal mingi jubedalt kleepuv liiv, mis jäi igale poole külge ja ei tahtnud enam maha tulla.Päike oli terve selle rannas olemise ajal pilve taga. Nii kui minema läksime tuli ja hakkas kütma jälle. No ja kõige lõpuks viriseks selle kallal kah, et süüa ka normaalselt ei saanud, herilased täiega ründasid – ainus variant oli jalgupidi vette ronida, sinna nad millegipärast väga järgi ei kippunud tulema.

Läksime edasi. Meie kuuest ja poolest tunnist oli veel kolm alles aga üksjagu asju oli ka veel vaadata. Kui aega oleks rohkem olnud siis oleks võibolla kiiganud, kuhu see rada viib.

Aga meie läksime järgmisi villasid otsima. Üks sattus kogemata teele. Ilus sinine.

Postkast oli ka väga stiilne ja tabalukuga 😀

Siin elab lord või “keski”.

Narva-Jõesuu Koduloo muuseum. Samuti pitsiline. Peale selle on seal elanud ka Tammsaare.

Muuseumi hoovi peal oli jube ilus paviljon. Kahtlaselt Pantelejevi villa moodi ja kahtlaselt sama värvi ka.  Kahjuks ei suutnud me nii arusaadavalt eesti keeles küsida, et me adekvaatse vastuse oleks saanud. Aga nii palju saime teada, et see on lahti võetud ja kusagilt mujalt toodud. Leele Välja on kommenteerinud seda, nii et on tõenäoline, et see kuuluski Pantelejevi villa juurde või siis on lihtsalt sama tegija.

Järgmine villa jäi jälle juhuslikult tee peale. Tundub, et seal toimetatakse veidike 🙂 Samas jälle aias, puude taga ja näha polnud suurt midagi.

Üks kurb vana trepp

Üks villa, ilma pitsita aga mulle meeldis, kuidagi mõnusalt kodune.

Jõudsime Heledasse parki, see nägi ka kena välja. Tiik, paviljon ja lõpuks kuursaal. Peale selle oli seal üks ohvrikivi, mille otsas me istusime aga millest pilti päriselt ei teinudki.

Kuursaal on ka imeline aga üsnagi täbaras seisus. Vähemalt on plaan see korda teha. Kannatanud on maja palju. Esimene hoone põles maha. Ehitati uus. 1944 õhiti sellest suurem osa, 1950-datel ehitati alles olnud tiiba ümber. 1990 põles see jälle. Tundub, et siis pandi tervele Narva-Jõesuule tuli otsa.

Teel viimase puitvilla poole leidsime ühe murali kah. Päris vahva bussi peatus.

See viimane villa oli ilus aga jälle puude taga peidus, õnneks aeda sel ümber polnud, nii et sai tiiru peale teha. Tagant küljest oli küll suhteliselt igav – tavaline.

Seal samas kõrval oli kohe ka kirik. Jälle suur võrkaed ümber ja taba ees.

…ja kaks sammu edasi mälestusmärk Vildele.

Ainult, et maja polnud enam 😀

Ma leidsin päris põneva artikli ja kusagil selle lõpus on pilt ka sellest majast, kus Vilde elas ja puhkas 🙂

Veidi kaasaegset pitsi tänavapildis.

Jõudsime tagasi linnade vahelisse bussipeatusse. Tuli välja, et meil on üle jäänud poolteist tundi aega. See tähendas seda, et ma sain oma vana sadamat ka lähemalt vaadata ja näpuga katsuda.

Esimene põnev maja.

Meenutas veidi Hara sadamat.

Lonkisimegi tagasi. Veel viimased klõpsud Narva jõest ja bussi peale.

15km/Juulis:94km/Aastas:1010km

Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 1

Juba iidamast-aadamast on olnud plaan minna Narva-Jõesuusse. See idee sai alguse sellest, et saime Simple bussidega mingi 4.- Viljandisse. Siis kusjuures ei ostnud pileteid nädalaid ette. Tekkis huvi, et kas oleks võimalik kuhugi ägedasse kohta näiteks 1.- saada kui pilet varakult ette osta. Kui edasitagasi pilet 2.- siis pole ju ka hullu kui minna ei saa. Tundub siiski, et naljalt üheks päevaks neid pileteid saada pole.  Ühesõnaga jahtusime me sõbrantsiga natuke maha ja jätsime selle mõneks teiseks korraks ootele 🙂

Nüüd oli sellest juba aastaid möödas kui I tuli välja jutuga, et võiks Narva-Jõesuusse minna, võiks piletid ette ära osta… no põhimõtteliselt see, mis endal tegemata oli jäänud. Ühesõnaga kolm nädalat ootamist ja ilmaennustuste jälgimist aga lõpuks jõudis see päev kätte.

Plaani pidasime enne nii palju, et vaatasime, mis linnas vaatamisväärset on. Puitpitsid oli kindel valik, peale selle oli näha paar kirikut, rand ja mõned mälestusmärgid. Sellest tuli juba umbes 10km ring. Ülejäänud asjad olid suhteliselt kaugemal ja lõpuks jõudsime otsusele, et kuhugi jooksma ei hakka ehk võisime suhteliselt vabalt võtta ja rahulikult ringi kooserdada.

Hommikul 8 paiku sõitis buss välja. Ma muidugi piletitelt ei vaadanud kaua buss sõidab. Teada on, et kaua aga et nii kaua, see võttis veidi ahhetama küll: 4 tundi ja 15 minutit. Samas sõitsime päris mitmeid kohti läbi ja bussi aknast oli põnev vaadata. Juba tuli ka palju uusi ideesid, kuhu minna tahaks.

Umbes poole ühe paiku jõudsime kohale. Mina nägin kusagil netis mingi vana sadama pilte, see tundus äge ja tahtsin sinna minna.  Kuna kohe bussipeatuse juures oli silt sadam siis läksime vaatama. Sealt ma nägin, et see nö. minu sadam on kaugel eemal. Jätsime selle pärastiseks. Jõesuudmes olevas sadamas oli keelumärk ees. Samal hetkel sõitis sinna turvamees ja I läks küsima, et äkki me ikkagi tohiks seal sadamas ringi vaadata. Tohtisimegi. Mitte, et seal nüüd hirmus põnev oleks olnud aga natuke siiski 🙂 Vanad lagunenud majad, paadid, võrgud. Natuke selline Nõukaaegne miljöö.

Venemaa liivarannad.

Narva-Jõesuu majakas.

Et teisele poole aeda saada, pidime päris pika ringi jalutama. Vahepeal nägime lillelist paati ja Tuglase mälestusmärki.

Rand iseenesest oli ilus aga minu jaoks veidi räpane.

Tuletorni vaade oli ainult eemalt ilus. Lähedalt vaadates oli kole aed ja hunnik vedelevadi betoonplokke ümber.

Selle eest jõudsime esimese piiripostini ja elevust oli palju 😀  Sadama “värgendused” olid ka ägedad. Foto:Ilme

Mööda ranna äärt liikusime järgmiste sihtmärkide poole. Kui jõe pool tundus vesi ilus läbipaistev siis mida edasi seda koledam see paistis.

Supelvankrid olid väga ägedad.

Tšaikovski paviljon hakkas juba eemalt silma. Imeilus pitsiline aga kahjuks täiesti võsas ja suhteliselt täiesti käest ära lastud.  Leidsin mingeid vanu artikleid, kus linn avastab, et sellel “putkal” polegi omaniku ja tahab ise omanikuks saada ja kuidas seda üritatakse 28.- (alamhind) kuus üürile anda. Tundub, et 7 aasta jooksul pole see õnnestunud vms. Kunagi 80-datel olevat see olnud vetelpääste putka.

Nimetus tuleneb sellest, et Tšaikovski olevat käinud Narva-Jõesuus puhkamas ja paviljonis klaverit mängimas. Mõni teine teab rääkida, et Tšaikovski polevat Narva-Jõesuus ilmselt kunagi käinudki ja lähim koht, kus ta suvitas oli Sillamäel. Põnev igatahes, olgu kuidas oli.

Meil jäi vahele üks skulptuur ja läksime seda vaatama. Seega jalutasime paviljonist alguses lihtsalt mööda ja imetlesime eemalt.

Täiesti kogemata leidsime veel ühe skulptuuri, mis näeb välja natuke nagu DNA.

Leidisme veel ühe paviljoni, mis tundus veidi kaasaegsem. Pärast oli neid veel nii mõneski kohas. Sedasi tundus, et Narva-Jõesuu võiks kuurortlinn olla küll.

Pime pargis oli veel kaks paviljoni sinine ja kollane.

Päikesesammas, mis minu silmas oli üks suhteliselt mõttetu skulptuur. Tagapõhja ma ei teadnud ja välja ei näe see eriti hea kui aus olla 🙂

Hiljem lugedes sain teada, et Päike on Narva-Jõesuu “vapiloom”. Metallist päike on kiirtega kinnitatud kivile, päikeselisel päeval särab see niisama. Muul ajal valgustab seda kivile kinnitatud valgusti.

Läksime randa tagasi, et jõuda uuesti Tšaikovski paviljoni juurde ja seda lähemalt uudistada.

Need pitsid on imeilusad ikka.

Natuke kõndisime mööda laudteed ka.

15km/Juulis:94km/Aastas:1010km