Veidi suurem ring ümber Maardu järve

12.11.2022

Kraade oli 13 umbes, tuul oli kõva. Kilomeetreid tuli 21.

Polnud plaani võsa vahele minna, sõbranna tahtis näha Saha kabelit, polevat seal varem kunagi käinud. Et sõbrannajutte ajada, siis kõndisime mööda kergliiklusteed.

Lasnamäe lõpust on Saha kabelisse umbes 7km, edasi-tagasi 14, tundus paras.

Saha püha Nikolause kabel on ehitatud 15. sajandil ja ainuke terviklikul kujul säilinud kabel maal. On peetud Pirita kloostri miniversiooniks. On üks palverännutee sihtpunkte.

Sisse saab ka piiluda. Võib üles ronida, kuigi seal väga midagi vaadata pole.

Veidi eemal hakkas silma suur tool. Eks neid ole varemgi nähtud, aga nii kõrget vist isegi mitte. Tool oli üle 2 m kõrge ja sinna otsa ronimine oli paras tegu 🙂

Kõndisime tagasi ja sõbranna nägi silti Maardu mõis. Küsis, kas see on kaugel. Väga kaugel pole ja ring tuli umbes 7km pikem kui me arvasime.

Mõnusam oli lonkida ka kui päris edasi-tagasi ei pea käima. Tee ääres oli palju võililli, et need tuli lausa pildile püüda.

Jõudsimegi mõisa juurde. Ilmselt oli seal pidu tulemas, sest kõik kohad olid autosid täis ja polnudki erilist tahtmist seal vahtida.

Tee ääres nägime kellegi mälestuskivi. Vanasti oli neid palju, aga need korjati mingil ajal ära. Järve ääres oli võpsik maha võetud ja uued teed ehitatud, varsti on seal kah kõik kohad maju täis. Natuke nagu kurb.

Järve randa jõudes nägime palju palju kalamehi, aga mina oleks tahtnud hoopis ujuma minna. Kuna polnud plaani vee äärde jõuda, siis ei võtnud ujukaid kaasa. Nii, et seekord jäi vees käimata. Siinjuures tahaks mainida, et ma tegelikult olen ikka suviujuja, aga kui ilm soe, siis tahaks ujuda 🙂

Üsnagi varakult hakkas päike looja minema. Järve ääres veel päris loojang ei olnud, aga värvid olid ilusad.

Koju minek oli imeline. Ühelt poolt taevas roosatas, teisel pool olid pilvetriibud taevast värvimas.

Matk ümber Tallinna Iru- Sõjamäe

Sel korral alustasime Iru ämma juures. Plaaniks mööda Tallinna piiri kõndimine ehk Pirita jõe kaldal kõndimine. Iru ämma juurest jõe parem kaldalt kuni Iru sillani ja siis teiselt poolt edasi. Kunagi suvisemal ajal jäi meil märgade olude tõttu see plaan katki aga sel korral oli maapind külmunud ja läbi pääsemise lootus suur. Asusime teele, kusagilt rägastikust leidsime Tallinna piiriposti, mis on  nii ammu ümber kukkunud, et puud olid selle järgi kuju võtnud.

Kohati oli langus küllaltki järsk aga midagi hullu siiski ei olnud. Ühes kohas oli maapind siiski ka märg aga mitte üleliia. Leidsime esimesed korralikud jääpurikad.
Esmakordselt õnnestus mul näha inglijuukseid. Võibolla on neid varemgi metsa all olnud aga pole lihtsalt osanud tähele panna. Sel korral leidsin neid mitmelt poolt.  Võpsikut oli üksjagu ja samas ka pilliroogu. Tundus, et siin ei saa teineteist silmist lasta võib “heina” vahele ära kaduda 🙂 . Mitmel pool oli kobraste tegutsemise jälgi, nii näritud puid kui ka pesa poole suunduvaid teid. Kuna lehti enam ei olnud sai päris palju näha.

Merkindluse raudtee sillapostid vaatasime üle, ronisime otsa ka, et vaadet nautida.Üle põllu, kus kenasti käimiseks rada ees ja juba jõudsimegi sillani. Mõned läksid mööda torusid, mõned olid korralikud ja kasutasid silda. Edasi liikusime jõe vastas kaldal. Sinna ma polnudki kunagi käima sattunud, see tundus põnev.Iru paisu käisime lähemalt vaatmas. Sealgi hakkasid esimesed jääkoorikud tekkima. Jõgi kohises mõnusalt ja vaade oli kaunis.

Päris kalda ääres käia ei saanud, seal oli märg ja vähe ruumi, ronisime üles. Seal oli natuke võsa, natuke heinamaad. Huvitaval kombel oli seal ka mingi vana hõbekuuse mets. Miks see seal on ei teadnud keegi aga omamoodi vahva oli see ikkagi. Raudtee silla juures on ka mingid vana silla jäänused võiks arvata, et needki on merekindluse aegadest.

Et üle suure tee ei peaks jooksma valisime ühe silla aluse kust läbi pääses. Silla alt edasi algab juba Väo karjäär. Üritasime seal kuidagi laveerida, et mitte päris karjääri uitama minna. Mõningad kraavid tuli ületada, et mitte raudteele ronida. Karjääri servast sai paar pilti klõpsida. Edasi saime juba karjääri aia ja vangla aia vahele kõmpima. Seal oli ruumi piisavalt, et väike lõunapaus teha.Betooni tn jõudes nägime, et Väo karjääril on plaanis veel oma tiibu sirutada, palju võpsikut oli maha võetud. Elu huvitavamaks tegemiseks läksime tehaste taha võpsikusse. Seal võib leida palju koledat aga kes tahab näeb ka ilusat 😉

Üks  äärmiselt vana piirikivi jääb Sõjamäele. Seal on küll tore plats aga sinna pääsemine pole niisama lihtne. Kuiv koht tuleb pilliroo vahelt leida ja veel on seal väike kraav, mida tuleb märgata. Praegusel ajal pole õnneks maduussidega probleeme, neid seal ka lademes muidu.

Tegime väikese pausi ja grupipildi, et siis tundmatusse sukelduda. Nimelt läheb Tallinna piir otse läbi ühe aiaga piiratud ala. Alati oleme läinud lühemat teed mööda aga sel korral otsustasime pikema tee kasuks. Õnneks olid esimesed külmakraadid maa külmetanud ja pooleldi kandva jää tekitanud muidu poleks sealt ilmselt kuiva jalaga läbi pääsenudki. Suurema osa ajast kõndisime pilliroo ja hundinuia puhmastes, vaadet seega väga palju polnud 🙂 Samas oli see omamoodi vahva.  Päike hakkas taspisi loojuma ja siis olid hästi ilusad värvid ümberringi.

Ümber aia saanuna, pidime natuke maad tagasi minema, et jõuda viinaravila betoonseinte vahele. Sealse ala käisime läbi aga väga pikalt uudistama ei viitsinud jääda, pimedaks hakkas ka tasapisi minema. Võibolla järgmise korra alguses läheme vaatame natuke veel, mis seal põnevat leidub.Sel korral tuli meil kokku umbes 14km.

 

Paljassaare retk, Tallinn 800

Jaanuari viimasel pühapäeval käisime saja raja retkedega Paljassaare matkal. Külma oli nii kümmekond kraadi.

Ma olin üsna skeptiline selle matka suhtes. Mitte, et ma arvaks, et kehv matk tuleb vaid sellepärast, et ma olin just seal käinud, mis seal ikka nii väga muutunud on.  Samas oli tore sõbrale kaasa elama minna.

Nalja hakkas kohe alguses saama. Kodust välja tulles jäin maha bussist, millega ma oleks jõudnud linna, nii et oleks saanud läbi vanalinna jala Baltasse minna kust siis oleks järgmise bussi peale saanud.

Ainuke võimalus bussile jõuda oli minna trammi peale. Loomulikult jäin ma ka järgmisest trammist maha ja sellest järgmisega ma enam bussile ei jõudnud. Sõitsin siis parem kohe Sitsi ja lootsin, et tramm ehk sõidab nii palju otsem, et jääb see ajavahe, et ma jõuan minna Paljassaare tee ääres olevasse esimesse bussipeatusesse. Ausalt öeldes tundus see suhteliselt uskumatu aga ma jõudsin. Ma olin suhteliselt õnnelik – muidu oleks olnud variant jala Pikakari randa kõmpida ja siis uurida, kus matkalised oma järjega on, kas minna neile järele või vastu. Viimane variant oleks muidugi jama olnud siis oleks saanud edasi-tagasi käia.

Pean tõdema, et kui me kohale jõudsime siis ma enam üldse ei kahelnud, et tuleb äge matk. Ilm oli lihtsalt nii ilus, lund nii palju, päike kuldas mere ära. Lihtsalt vaatad ja imetled.

Saime kuulda kultuuriloolist tausta. Piilusime varemete “ukse” vahelt sisse. Kõndisme merejääl. Kusjuures kalda ääres oli korralik tugev jää. Kuigi võib öelda, et üldises plaanis oli meri jäävaba.

Vaatasime üle pangaserva alla, uurisime lähemalt Merekindluse rajatisi ja käisime ümber suure maalingutega kaetud tünni.

Seda lund, jääd ja päikesesillerdust võiski vaatama jääda. Sumpamist oli ka üksjagu. Pangaalusel ulpisid jää-pannkoogid.

Ägedalt jäätunud olid ka mägiveiste aia postid, mis olid nagu kodumaine Stonehenge. Või mingid kummalised kummitused, merejääl seismas 🙂

Pean tunnistama, et nii talvise ilmaga ma polegi varem Paljassaarel käinud. Kuigi kaks nädalat varem olin seal, siis lund oli tunduvalt vähem ja jäädki polnud eriti.

Edasi ronisime valgesse torni. Nautisime seda jäist ja lumist vaadet ülevalt poolt. Õrnalt hakkasid taevasse tekkima loojangutoonid.

Järgnes Nõuka aegne laut, mis seisab varemetena ja on täidetud erinevate maalingutega.

Loojanguks jõudsime tagasi algpunkti. Soovitan kõigil, kel vähegi matkapisik sees on talvist Paljassaart nautima minna, muidugi kui ükskord jälle lumi maha tuleb 🙂

Kui ametlik osa läbi sai siis vaatasime, et bussini on üksjagu aega ja otsustasime aja kasulikult veeta. Jalutasime “linna” poole tagasi aga mööda sirget teed ei viitsi ju.  Käisime kolasime varemete vahel, vaatasime veetorni.

Käisin tegin “Rahu” kino pildi ka enne kui see igaveseks tänavapildist kaob.

Kokku: 10km/jaanuaris134km

Männiku püramiidid

Matk koos lastega Männiku karjääri. Edasi tagasi 7km, eesmärgiks näha püramiide. Ilm oli külm -9 aga mitte liiga hull. Päike paistis.
Minu teekond 19km

Alustasime Liiva surnuaia peatusest. Kuna mina jõudsin natuke liiga vara Nõmme kanti, otsustasin osa maad jala minna. Tuli välja, et valisin vist enamvähem kõige pikema tee kust kaudu kohale jõuda.

Läksime läbi surnuaia, mööda Raku järve kallast. Katsusime jääd, vaatasime jääpurikaid.

Keskpäeval oli taevas nagu päikesetõusu või -loojangu ajal.

Püramiidideni jõudsime natuke varem kui ma ise lootsin. Selles kohas pole varem mägesid näinud. Ilus oli ja ronimise lusti jagus ka üksjagu.

Veetsime seal omajagu aega aga tundus, et kõnniks veel. Suvel oli teisel pool järve mõned mäed, otsustasime neid vaatama minna.

Tee peal tegime mõned looduspildid ka 🙂

Umbes 4 km tuli minna kui jõudsime ühele karjääriväljale. Seal oli suhteliselt igav. Ainult üks mägi ja see ka pealt sile. Samas oli ilus vaade järvele.

Ja palju pilliroogu jääga. Jääle minek oli võibolla natuke kahtlane värk aga tundus, et kannab piisavalt ja põnev oli ka, kalad ujusid varba all 🙂 Julgemad nagu pärast näha sai, käisid suhteliselt rahulikult keset järve ringi, jalutasid koera.

Ausalt öeldes teised mäed enam vaimustusest kiljuma ei pannud, suhteliselt samasugused ju, ainult teist värvi. Pole nii teravatipulised ka.

Aga! Mis mulle juba suvel muljet avaldas ja ka sel korral väga meeldis on karjääriauk või-seinad, kuidas neid iganes nimetada. See liiva pind on nii kihvt.

Päike hakkas looja minema. Kuna keegi kunagi midagi rääkis, et Raku ja Männiku järve vahelt enam läbi ei pääse, siis ei läinud uurima ka, kas see vastab tõele või mitte vaid jalutasime sama teed tagasi, suure ringi ümber järve. Kuigi loogiliselt võttes ma arvan, et pääseb ikka 😀 Katsetama ei hakanud lihtsalt sellepärast, et kui tõepoolest poleks läbipääsu siis oleks tulnud veel pikem ring tagasi kõmpida. Teiseks hakkas vaikselt külm ja meil oli väike lootus, et ei jää päris kottpimedasse jalutama, mitte et sel mingit tähtsust oleks aga kui midagi ei näe siis pole nagu eriti põnev.

Et päris enda jalajälgedes ei astuks siis liikusime rohkem järve ääres.

Päikeseloojangu püramiidid.

Lõpuks läks üsna pimedaks kätte ära. Väsimus tuli peale. Männiku “mäest” üles minnes oli võhm nii väljas, et lihtsalt pidasime poolel teel hingetõmbepausi 😀 Ega ma muidugi ei arvanud ka, et ma nii palju käinud olin. Talveriided ja ronimine takkapihta.

Bussiga linna ja seal nägin meteoriiti. Väsimus kui käega pühitud. Lonkisin üle tee pilti tegema.

Selle aasta kilomeetrid: 84