Palverännu tee Piritalt Iru linnamäele.

Taaskord, minu jaoks juba kolmandat korda sai käidud palverännu teed Piritalt Irusse.  Peale selle olen ma seda kanti ka niisama edasi-tagasi käinud. Nii et ei saa öelda, et seal minu jaoks midagi uut oli aga nagu poisid pärast ütlesid, et Pirita jõeorus on alati ilus jalutada. Peab tõdema, et ma olen nendega täiesti nõus.

Pirita kloostri juurde kohale jõudmine on minu jaoks omaette teema. Bussiga saab sinna ainult ümberistumisega. Tegelikult käib üks buss otse ka aga ainult korra tunnis, nii et see ei ole minu jaoks arvestatav variant. Kokkuvõttes võib öelda, et ma jõuan jala peaaegu sama kiiresti, nii et esimesed 5km võtsid aega natuke üle poole tunni.

Kloostrite juures sain veidi hinge tõmmata.

Rännaku alguspunkt. Pirita kloostrikiriku Maarja Roosipärja kabeli vundament.

Üle jõe on kohe Kochi kabel ja Pirita uus kalmistu.

All pool jõe ääres on vana tamm, mida kallistamas käidi. Neli või viis naist olid mõõdupuuks. Mäe otsas on meie eelmisel aastal avastatud kulupõlengu koht. Tol korral läks kõik hästi ja tuli sai kustutatud enne kui tuletõrje kohale jõudis.

Seal on ka mingi tellistest lagunenud maja, ilmselt mingi nõukaaja jäänuk.

Kunagi lugesin kusagilt, et joodikud joovad halva energiaga kohtades. Naljaga pooleks tõestus sellele.

Scheeli mõisa sulastehoone, kus 1941 tapeti Sergei Kingisepa juhtimisel vähemalt 78 inimest. Nad maeti sulastemaja põranda alla ja valati betooniga üle. Üks naine olevat koguni elusalt maha maetud ja tema hauapaik on täpselt teadmata.

Kose suvemõisa poole liikudes jääb tee peale veel üks kahekordne  “sõjaväe” maja. Lippasime korraks seest ka läbi. Ega seal midagi huvitavat ju tegelikult pole. Mõned graffitid.

Mõis ise laguneb jätkuvalt. Varem oli aed ümber ja videovalve nüüd võivad kõik käia ja vaadata ja teha, mis pähe tuleb.

Üks trepialuse akendest oli lahti ja me läksime vaatasime sinna kah. Uhked võlvid.

Laudade vahelt ei saanud just paremaid pilte aga näha on, et äge kelder on sel majal.

Mõisa kõrval on üks põlenud maja. Selle jures kaev ja puu küljes oli ilus nagi ka.

Mööda kevadist jõeorgu edasi, kõrvalepõikega varsaallikate ja kuradisadula juurde.

Varsaallikate juures imestasime, et seal oli kuidagi väga puhas. Pärast tuli välja, et selle puhtuse taga on mu enda tuttav 🙂

Kahtlane tunne, et varsaallikas ja/või sealne ümbrus on ka kunagine pühapaik olnud. Koht ise on eriline. Seal kandis on päris mitmeid põlispuid. Ja üldiselt ei panda tänavatele ka lambist nimesid nagu hiiepuu ja hiie põik.

Kuradisadulal käisime. Selle otsas oli suur mahlane punt võililli kasvamas, teises servas pisike kibuvits – või kurdlehine roos.

Ja tagasi jõe äärde.  Varsakabjad õitsesid just.

Üle Iru hiievälja.

Iru silla alt läbi.

Iru linnamäele.

Iru ämma juures saime tõdeda, et traditsioonid jätkuvad. Eelmisel aastal punusime meie pärja, sel korral oli keegi juba ette jõudnud 🙂

Kokku jalutasin:12km+5km/Mais:155km/Aastas: 749km

Advertisements

Sõjavangide kalmistu, Soosepa raba, Viimsi terviserada

Üks ilus laupäeva hommik kui tahtsin välja minna aga ühtki väga head ideed ei olnud, võtsin endale paar sihtmärki ja otsustasin ülejäänud maa sealt vahelt juhuse hooleks jätta.

Teadsin, et jänesekapsad õitsevad. Kose metsas olid ilusad lillaõielised kapsad eelmisel aastal, otsustasin vaadata, kas need on alles.

Teiseks punktiks valisin Pirita sõjavangide kalmistu. Seal ma polnud varem käinud ja seal ümber olev mets on ka suhteliselt vähe avastatud.

Kolmas punkt- Matka tee, Pirital

Neljas punkt-Soosepa raba

Viies punkt – minu karulaugu koht

Kuues punkt Viimsi terviserada sest seal pidavat käopäkk õitsema.

Sel korral saab postitus hirmus lilleline sest kõiksugu õisi oli juba nii palju ja nii ilusaid.

Õitehullus hakkas juba Lasnamäel peale.

Esimesed maasika õied

Toomingaid igasuguses staadiumis: täies õies ja alles nupud.

Kose metsaalune oligi lillasid jänesekapsaid täis.

Et järgmisesse punkti jõuda oli vaja üle minna Pirita jõest ja läbi metsa. Kloostrimetsa tee ja Metsavahi tee nurgast läheb tee metsa, mis viib kalmistuni.

Mul polnud aimugi, mida oodata. Aerofotolt oli näha, et midagi seal on aga mida täpsemalt ei tea, googeldama ka ei hakanud, et oleks põnevust.

Mulle tundus see tee jube pikk ja sirge. Tegelikult polnud poolt kilomeetritki aga sirged teed on kuidagi pikemad kui kõverad 😀

Lõpuks jõudsin kohale. Pean tõdema, et mulle täiesti meeldis see kalmistu. Tundus nii mõnus vaikne kohake viimaseks puhkuseks. Ilus roheline muru, ülaseid täis tipitud, linnud laulmas, liblikad lendamas. Ümberringi suured vanad puud.

Mets oli seal vägev. Vanad kuused päikesevalgus vaevu läbi paistmas. Mõnusalt ürgne.

Seda muidugi teest eemal. Nii kui raja äärde jõudsid nii ka prügi igal pool vedeles. Samas peab tõdema, et Tallinna kohta siiski suhteliselt puhas.

Palju erikujulisi ja huvitavaid mände leidub seal.

Sõnajalad nagu pead tõstvad tulnukad.

Kolmanda punktiga oma nimekirjas läks mul veidi nihu. Kodus kaarti vaadates nägin, et kui surnuaiast mööda minna siis pean veidi paremale kalduma, et jõuda matka teele. Aga ma kaldusin väga palju paremale ja jõudsin jasmiini teele, nii et sel korral jäi mul matka tee nägemata, tagasi ka ei viitsinud minna.

Soosepa rappa minekuks tuli üle raudtee minna, otseloomulikult sattusin kohe suurte siltidega tähistatud eramaale. Kuna tegemist oli lageda platsiga siis ma otsustasin, et ma ei tee kellelegi liiga kui ma sealt üle lähen.

Aga sellised sildid ärritavad mind natuke küll. Kui sa paned lagedale platsile sildi, et eramaa. Siis on mul tegelikult õigus sealt päevasel ajal läbi jalutada, samas kui lisa – omaniku loal, teeks muśt justkui mingi pahareti kui ma sealt läbi lähen. Kui omanik arvab, et tema luba maksab, millega ma tegelikult olen täiesti nõus, siis pangu oma telefoni number ka suurelt välja, et ma saaks seda luba küsida või pangu inimene platsile, kes siis otsuse teeb, kas ma tohin läbi minna või mitte. Urrrr! Lisaks võiks maha märkida kust maalt see tema maa otsa saab, võin serva mööda ka kõndida .

Õnneks algab raba seal samas. Käidud on seal nüüdseks juba päris mitmeid kordi ja hakkab juba vaikselt tuttavaks saama. Mõnus on ikka.

Karulauku sain oma kohast ja nii palju ülaseid kui seal oli, pole ma vist küll kunagi näinud.

Kraavi pervel oli mustmiljon varsakapja.

Astusin ülevalt poolt põhjakonna trepi poole, mööda kergliiklusteed. Natukese aja pärast selgus, et see on alles pooleli. Jälle ma tahaks viriseda, et kui tee niiviisi otsa saab, et sealt pole võimalik põhimõtteliselt  kuhugi minna siis võiks ju mingi sildi panna, et tee saab otsa või midagi sellist. Mul vajus suus suhteliselt lahti kui sellist lõpplahendust nägin 😀

Eks ma siis koperdasin üle mullahunnikute ja muu värgi, tagasi ka enam minna ei viitsinud. Kui märg oleks olnud, poleks sealt läbi ka pääsenud ja ma oleks hirmus tige olnud.

Läksin trepist alla, vaatama kus need käopäkad olla võiks. Leidsin üles.

Olid juba veidi äraõitsenud.

Mõni õis oli värskem ka.

Seekord sain “plaani” peaaegu täidetud. Matka tee jäi vahele aga sinna ma satun kunagi niikuinii. 🙂

Käisin:17km/ Mais:107km/Aastas:702km

Lasnamäe Pirita-Kose.

Mõnus kui õhtuti on nii valge, et võid ka siis paari tunniseid jalutuskäike teha ilma et pimeda peale jääks.

Vahepeal olid mõned soojemad päevad ja otsustasin väikese ringi teha, vaadata kuidas sinililledega lood on. Äkki leiab veel midagi põnevat.

Raja ääres oli paiselehti ja katkujuuri. Suuremad loigud olid ära kuivanud, nii et päris kevade moodi oli juba.

Leidsin ühe jõuluselt sillerdava  kuusepuu. Huvitaval kombel on neid sel aastal igal pool ja palju.

Esimesed lehepungad hakkavad lahti minema.

Ma ei viitsinud surkima hakata aga näis nagu püünis, keset Pirita metsa.

Leidsin mõned uued seinamaalingud.

Sinililli oli ka, veel ei sinetatnud. Samas on see ka suhteliselt varjuline koht, kus tavaliselt leiab esimesi sinililli siis kui mujal nende aeg vaikselt läbi saama hakkab.

Siilikalli, nii nummi

Polnud nagu meeleski, et Scheeli mõisa juures on nii vinge tammepuu. Lehed peal on siis ei pane seda suurust niiviisi tähelegi.

Minu üllatuseks oli isegi suusarada alles veel kuigi suusatada võiks sellisel rajal ainult mõni väga hull fanaatik.

See putka on küll igal aastal erineva kujundusega. Kunagi oli seal küll midagi asjalikumat peal.

Jõgi oli äraütlemata lai, jää oli läinud. Kuidagi imelik on nagu mõeldagi, et natuke rohkem kui kuu aega tagasi saime mööda Pirita jõge matkata 🙂

Et mitte täpselt sama teed tagasi minna, siis jalutasin läbi metsa Varsaallika oja juurde ja vaatasin kuidas veed vulisevad. Mõnus.

Politseiakadeemia aia äärt mööda Lasnamäe poole.

Metsatukast läbi. Leidsin karikseeni. Peaks olema verevad karikseened aga kõik nimetavad neid harilikeks, samas väidetakse, et neid harilikke on Eestis leitud ainult ühe korra. Millalgi muudeti nende nimed ka ümber, nii et üks suur-suur segadus minu jaoks.

Sametkõrgesed eelmisest aastast tõenäoliselt.

Juba panga serval kööludes nägin, et sarapuudel on sel aastal eriliselt palju õisi. Ei tea, kas saab ka palju pähkleid?

Sel korral:8km/Aprillis: 41km/Aastas:474km

Iru ja Botaanikaaed

Käisime kevadet otsimas. Kas sinililled on juba väljas? Sõitsime bussiga Priislesse ja läksime Iru linnamäe juurde vaatama.

Esialgu tundus, et erilist lootust peale pisikeste nuppude midagi  näha ei ole aga siiski mõned pikemad leidsime ka. Päikselise ilmaga oleks need ilmselt lahtigi olnud.

Välja tulime ilma igasuguse edasise plaanita, nii et kui natuke aega ninad maas ringi käinud olime ja suurem õhin mööda sai siis tekkis küsimus, et mis edasi peaks saama 🙂

Botaanikaaed tuli kuidagi meelde. Pole ammu käinud ja lootust oli, et äkki seal on lilli rohkem.

Läksime mööda jõe äärt edasi. Kohati oli talv ja kohati kevad. Oli jääd, oli lund, veed vulisesid, päike paistis, külm tuul puhus. Seened kasvasid 😀

Sadas vihma, rahet ja lund.

Silla alt läbi ei pääsenud, vähemalt mitte ilma märgade jalgadeta, seega jooksime üle sõidutee.

Radade peal vulisesid ojakesed, nii et olime sunnitud mujalt käima.

Pisikesed kevadised seened

Samas kõrval olid jääväljad, mine lase liugu kui tahad.

Kõrval mõllas Pirita jõgi, kevadiselt hiiglaslik.

Kuna rippsilla poolsest küljest botaanikaaeda ei pääse siis pidime päris pika tiiru tegema, et sisse saada.

Vaatasime ringi ja tundus, et botaanikaaed on täiesti lilletu: hall ja pruun. Igav ühesõnaga. Ma lootsin, et seal on umbes miljon sorti lumikellukesi ja krookuseid jms. Krookused me leidsime sest neid ma olin enda arust näinud botaanikaaia maja ees peenras. Kuigi ma pole kindel, et tulpide õitsemise ajal neid sealt leida võiks, varasemal ajal ma pole seal käinud. Vahet tegelikult pole sest krookused olid ju olemas 😀

Suundusime kiviktaimla poole. Seal oli vähemalt natukene värvi.

Lõpuks leidsime ka lumikellukesed aga täiesti tavalised. Pundi lumekuppe ja pisikesed alpikannid ja siniliiliad. Kui pilte vaadata siis on justkui raske uskuda, et need ühel päeval on tehtud.

Ja kui juba midagi leitud siis hakkas ka muud silma, näiteks nõiapuud.

Lonkisime veel siin seal. Ma polnud Pätsi talu näinud ega midagi, käisime lähemalt vaatamas. Seal oli äge kaartega sild ja mingi kummaline kõrvalhoone, mis nägi väga äge välja.

Roosa maja nurga tagant välja astudes sattusime meelte aeda. Ma polnud sellest midagi kuulnud. Ei seostanud millegiga aga põnev nägi välja. Tundus pigem selline hingeline koht, et võtad aja maha ja mõlgutad omi mõtteid. Aga selles mõttes tundus natuke imelik, et siis ootaks rohkem loodusliku paika. Ma ei lugenud silte ka nägin ainult, et seal oli pimedate kirja kasutatud. Pärast tuli välja, et ongi mõeldud erivajadustega inimestele. Tegelikult polegi vahet, kellele või milleks mõeldud, kuidagi armas ja soe õhkkond oli seal.

Sellest aianurgast leidsime lõpuks ka lumeroosid. Olime täiesti veendunud, et neid peaks ju botaanikaaias olema aga mujal neid näha ei olnud.

Kui aiast välja saime, leidsime ilusad suured lumikellukesed.

Mulle tundus suhteliselt mõttetu hakata läbi linna koju sõitma. Ajaliselt oleks natuke võitnud aga mingit elamust poleks kuidagi saanud.

Võtsin suuna  Lükati silla poole. Pole päris kaua Pirita metsas käinud ja jälle avastasin, et seal on nii äge loodus. Hoolimata sellest, et seal on palju igasugu radasid ei kohtunud ma enne silla juurde jõudmist kedagi. Mõnus rahulik olemine.

Varsti olingi Lükati silla juures, jää läks. Päris äge oli vaadata.

Jõgi oli sealkandis ka äärmiselt lai. Tavaliselt pääseb silla alt kuiva jalaga läbi ja on ruumi astuda 🙂

Läksin otse, Purde tänavale. Hakkas laia lund sadama. Korraks piilusin siiski ka oma lumikellukese kohta. Olid ennast lõpuks lume alt välja pressinud. Alles mõned päevad tagasi polnud neist jälgegi näha.

harilik karikseen

Seda lund oli küll ainult hetkeks, kohe hakkas päike paistma ja okstel pärlendasid piisad ja see oli jube ilus vaatepilt aga pildile püüda ei õnnestunud seda kuigi hästi.

Pangast üles ja kodu poole. Tee peal nägin veel katkujuuri, tohutuid veeloike keset tavalisi radu, pidin uued rajad vaatama, et kuiva jalaga läbi pääseda 🙂

12/12/445

Jäälille retk Pirita jõel

Naistepäeva retk Pirita jõel tuli suhteliselt äkki, nii umbes paar päeva enne anti teada. Kuna tööpäevad lõppevad erinevatel aegadel siis oli 2 kokkusaamise aega. Pool tundi enne oli warm up Pirita topi taga mullamäe otsas. Nii naiselik 😀 Aga tuleb tõdeda, et seal oli ilus vaade ja ronida mulle meeldib ka.

Kuna mul oli aega läksin jala kohale ka. Eriti pikk maa pole aga lõpuks andis see kodust tulek ja koju minek umbes 10 km juurde.

Jõudsin esimesena kohale vist. Igatahes oli mul aega seal mägede vahel ringi tuiata.

Korraks oli isegi linna siluetti näha.

Peaks sinna mõnikord valges ja lumesajuta päeval minema, eriti hea oleks päikeseloojangu ajal minna.

Kui esimesed inimesed kohale jõudsid, ronisime mäe otsa. Alguses polnudki väga midagi näha aga varsti läks ägedaks. Meri sai triibuliseks ja siis ruuduliseks. Vägev.

Kaua seal olla ei saanudki, poole tunni pärast pidime juba kloostri ees olema. Grupipilt tehtud läksime jõele.

Käisime neljal saarel.  Kohtusime uisutajaga.

Lükati silla alt läbi.

Mina läksin sealt maa peale tagasi mõneks ajaks. Mulle ei tundunud kõige mõistlikum kärestiku peal käia. Aga noh, keegi sisse ei kukkunud ju siis polnud nii hull. Üleval oli Lükati rändrahn.

Mõnes kohas oli vesi lahti.

Huh, mõnikord praksus jää jala all ja oli natuke hirmus. Samas oli tore ka pole enne nii pikalt mööda jõge käinud 🙂  Edasi oli juba nii pime, et pilti polnud mõtet teha. Botaanika aia taga ronisime mäest üles ja käisime aia taga. Suvel pidavat see pea võimatu olema aga praegu sai läbi küll. Botaanika aia silla panid mõned tegelased nii kõikuma, et pärast käisid maa peal ka jalad all ringi. Lõpp oli metsakooli peatuses. Kuna mul polnud erilist vahet, kas minna jala või bussiga, eriti palju kodule lähemale ei saa ja 10 minutit oodata väga ei viitsi, siis läksin jala. Ja see oli päris põnev, polnud sealkandis varem käinud.  Võiks mõnikord päevaavalges ka seal kolada 🙂

Sel korral käisin:17km/Märtsis:50km/Aastas:335km

Korraldas: Saja raja retked