Jüri- Kurna- Tallinn

Selle retke ajal oli plaanis jõuda ka Jürisse aga ei jõudnud. Mulle tundus, et seal on ühtteist vaadata.  Kuna sel korral otsustasin, et alustame Jürist siis otsisin välja kõik võimalikud asjad, mida vaadata ja siis elimineerisin umbes pooled neist. Vaatsin kaardi pealt umbestäpselt kust oleks põnev minna.

Ekströmi marsiga ühel päeval sai asi teoks tehtud. Ei viitsinud nii vara tõusta ja nii palju käia jnejne. Kuigi lõpuks tuli igatepidi sama välja. Ärkasin 6:50 ja käisin 32km 😀 Aega ei osanud ma ka kuidagi arvestada. Ma arvestasin sellega, et lõpu osa läheme otse ja seega oleks kilomeetreid veidi vähem olnud aga 7 valget tundi oli meie jaoks ilmselgelt liiga vähe.

Esimene käik oli surnuaeda, ma arvasin, et see on mingi uus variant ja ega seal midagi vaadata pole. Aga oli ja kuidas veel. Minu jaoks täiesti eriskummaline vaatepilt oli perekonnahaud, kus läbisegi olid vanad raudristid, kivirist ja hauakivid. Tagantjärgi lugesin, et kalmistu on rajatud hiljemalt 19 saj. ehk vanu riste, monumente jm on küllaga. Ehk meil kulus juba surnuaias käimisele palju rohkem aega kui plaanis oli. Jüri kiriku juures on samuti väike surnuaed. Üksjagu põnevat vaatamist.  Vanad kiviristid, raudristid, kabelid ja mälestusmärgid piiblile ja vabadussõjas hukunutele ja muidugi kirik ise ka.

Üle tee kiriku vastas on üks väike tiik ja selle juures rauasulatamise mälestusmärk. Aga enne seda oli meil vaja edasi-tagasi käia sest kaardi pealt ei viitsinud vaadata ja ma olin veendunud, et see asus kaugemal. Vahele ka ei tahtnud jätta. Kirved olid ägedad aga osa tundus, et oli pihta ka pandud, augud ainult järel.

Tee ääres oli põnevaid maju, eri kihistuid jms. Plaan oli minna Vaskjala veehoidla juurde siis otsisin tee peale ka paar punkti, et igav minna poleks. Üks lohuga kultusekivi on Aruküla tee ääres. Ja väiksematele tänavatele keerates on üks suurem kultusekivi – Aabakivi aga kahjuks aia sees ja natuke võsas ka, nii et seda ma eriti ei soovita vaatama minna kui just lihtsalt “küla vahel” jalutada ei taha.

Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli Pirita jõgi, mis siin tundus eriti lai ja suur. Vaskjala lahinguväli ja mälestusmärk. Sellega saime ka natuke petta. Mõtlesime omapäi, et tegu on a´la mingi kiviaegse lahinguga.

Üle tee oli Vaskjala veehoidla, kaardi pealt vaadates oli seal sild aga tegelikuses oli aed ees ja võisime ainult pikkade nägudega vaadata, kuidas me sealt läbi ei saa. Aga iseenesest oli äge vaikne nurgatagune kohake.

Ühesõnaga pidime sama teed tagasi marssima aga õnneks oli see maa suhteliselt lühike. Keerasime teiselt poolt Pirita jõge suuna jälle veehoidlale sest sealt juurest sai edasi tootmishoonete juurde, mille tagant oli plaanis läbi murda, et ei peaks tervet teed edasi-tagasi käima.

Jõudsime lõpuks aia taha välja, mingid tüübid tegid suitsu ja vaatasid, kuidas me seal aia taga jalutame. Hõiskasid, et tagapool läheb veel märjemaks. Aga küsimusele, kas aia äär jätkub samamoodi, saime vastuse, et enamvähem. Ehk läksime edasi. Ruumi on ju küll.

Ma ütleks, et see oli täiesti lahe käimine. Vahepeal käisime võsa vahel ka aga kui kraav laiemaks läks, tundus kindlam hoida aia äärde sest plaan nägi nii ette 😀

Mõni koht oli läbimiseks kehva. Natuke järsk ja libe ja sinna kraavi ei tahtnud sisse libiseda kuigi see polnud sügav ega midagi. Aga tervet ülejäänud päeva ei tahtnud märgade jalgadega ringi käia. Lõpuks oli lugu selline, et aia tagune keeras ja me olime kraavidega ümber piiratud. Samas teine kraav oli pisut kitsam ja seal oli “igast” värki sees, mille peale astuda. Üks puupakk ja rehv, sealt me üle saimegi.

Jõudsime tänavatele. Üks kultuskivi jäi vahele sest meil olid natuke ebamäärased kaardid ja hiljem enam tagasi ka ei viitsinud minna aga võimalik, et me isegi nägime seda. Teise kivi leidsime üles. Ilus, lohuga ja puha.

Sealt polnud enam palju maad Lehmja tammikuni. Esimese asjana vaatasime Rae valla mälestusmärki.

Ja see tammik võlus meid täiesti ära. Ilmselt oleks me võinud seal õhtuni istuda. Nii ilus ja nii tore ja kõik puud nii vahvad. Jänkut nägime ka, vaatas suurte silmadega otsa ja pani ajama.

Ma leidsin sealse kultusekivi ka üles kuigi enne koju jõudmist polnud ma selles sugugi kindel kuna seal metsa all oli kive igasuguseid.

Kõhkluse koht oli selles, kuidas üle ringtee saaks ja et ikka õiges suunas läheks. Õnneks sellega probleeme ei tekkinud. Saime normaalselt hakkama. Ainus kehv asi oli see, et auto teede ääres oli sopp põlvini ja kui me ükskord teisel pool teed olime, kaalusid saapad vähemalt kilo rohkem 🙂 Maha seda ka kuidagi ei saanud aga natukese käimisega siiski läks kergemaks.

Mõte oli minna eemalt mingit teed mööda Kurna poole aga kuna see jäi eemale ja tundus, et suure tee äärest saab ka täiesti okeilt siis ei hakanud mujale minema. Pealegi oleks see kõrval tee lõpuks ikka sama tee äärde välja tulnud. Kohati käisime võsa vahel, vahepeal maantee piirde taga ja suure osa ajast kahe kraavi vahel. Tahtsime kiiresti edasi jõuda sest tasapisi ähvardas ilm hämaraks minna. Aga mõisa tahtsime päevavalges näha ja palju pilte klõpsida.

Õlleköögi teelt keerasime sisse ja pärastisel vaatamisel selgus, et ka sealt oleks ühe kultusekivi juurest saanud läbi minna aga see jäi mul kodus olles kuidagi kahe silma vahele. Samas oli mõisa viinaköök, mis silma hakkas. Nägi igatepidi põnev välja.

Kahjuks üsna haledas seisus. Tegelikult oli seal kõik käest ära lastud peaaegu. Suur osa kõrvalhoonetest on  ainult lagunenud alusmüüride näol olemas.

Viinaköögis käisime sees ka, uksed olid lahti. Päris kole oli aga samas leidus seal igasugust imeliku kraami, mida oli põnev vaadata. Ülemisele korrusele piilusin trepi otsalt, ei tundunud, et seal oleks kõige turvalisem ringi trampida.

Mõisahoone oli põlenud seda ma teadsin aga päris sellist vaadet vist ka ei oodanud nagu seal oli. Põhimõtteliselt midagi päästa pole. Kas lasta seista või kokku lükata. Üks tiib oli põlengust pääsenud kui kiiresti teeks võibolla selle poolega saaks isegi midagi ette võtta. Kuigi jah eks seal oli ka kõik niiskusest punnis ja lopergune.

Kui me seal tervemas tiivas sees ringi vaatasime käis õues mingi kolks ja A arvas, et meid võidakse luku taha panna. Ma seda ei uskunud aga seda küll, et keegi meile loengut lugema tuli, et miks te siin olete, kuidas siia saite ja et kogu see värk on ohtlik jnejne.

Aga hoopis mingi noormees oli. Ütles, et tuli vihmavarju. Ja appi- appi sadaski, täiega.  Meil oli plaanis mõisa juures söögipaus teha, et natuke üle poole teest peaks käidud olema.

Poiss tegi siis juttu ja rääkis, mis kohalikud seal teinud on, kuidas nad mõisa parki koristanud on ja et Üksikus Rüütlis kummitab jms. Lõpuks tunnistas üles, et on veidi joonud kah. Siis läks asi imelikuks, vihm jäi järgi aga poiss minema ei läinud. Meile tundus millegipärast imelik nagu tema nina all sööma ka hakata, samas galerii alune oli selleks nagu loodud. Käisime ümber maja ja tegime pilte aga tüüp seisis paigal ja ei kavatsenudki ära minna. Kippus nagu hoopis meid minema suunama 😀 Lõpuks läksimegi meie, tema juhtnööride järgi, läbi kultuuritunneli ja “meie majade” vahelt läbi 🙂

Kultuuritunnel oli täielik tuulekoridor. Mul hakkas nii külm, et söögipausi pidime edasi lükkama ja veidi tempot tegema. Pealegi sadas jälle lõrtsi ja vihma ja mida iganes veel.

Kusagil põldude vahel leidsime mingi kivihunniku, mis millegipärast tundus sobiv paik einestamiseks. Romantiliselt rehvikuhja kõrval, kuu taevas siramas, teisel pool päike loojumas, ahmisime sööki sisse, nälg oli silmanägemist võtmas 🙂

Edasi polnudki muud kui enamvähem Tartu mnt-ni välja. Kusagil põllul oli kergliiklustee, seda mööda saime natuke käia. Tee ääres olevaid kultusekive ei näinud aga lõbus oli siiski omavahel arutada, et kas see või teine kuhi võiks olla kivi või on see midagi muud 😀

Lõpuks pidime natuke ka päris Tartu mnt ääres käima. Oleks valge olnud siis oleks võinud ka tee äärses võsas kolada, tundus täpselt selline samblike ja puuseente mets olevat.

Assakul läksime küla peale. Nõiakivi otsisime üles. Kivi oli äge aga kunagi tahaks seda valges ka vaatama minna. Samas on seal veel mitmeid asju mida vaadata, et vähemalt üks käik sellel suunal tuleks teha küll veel 🙂

Vana Tartu mnt äärest hakkasime linna liikuma, tundus mõistlik. Rahulik, vaikne mitte nagu Tartu mnt ääres. Veidi pikem maa küll oli aga ma arvan, et palju mõnusam. Lõpetasime lennujaama juures.

Kaart on küll see, mis ma algselt tegin aga väga palju me sellest ka mööda ei läinud 🙂

Kilomeetreid:32/165

Pildigalerii

Lagedi mõis, Vabadusvõitluse muuseum ja Rae mõis

Mul oli ilus plaan nagu ikka. Liikuda mööda Pirita jõe äärt – nii palju kui saab – Vaskjala veehoidlani, sealt läbi Jüri ja Rae Tallinna poole.

Algus läkski nii nagu vaja. Alustasime Lasnamäe lõpust Seli peatusest. Läksime läbi väikese metsatuka Pirita jõe äärde. Esimene vaatamisväärsus oli Iru pais. See oli jääga kaunistatud aga siiski veel voolav vesi.

Natuke enne sinna jõudmist võtsin fotoka välja ja puhastasin objektiivi, Hakkasin paisust pilti tegema, fotokal pilt ees aga nupule vajutamisele ei reageeri.  Ei saanud mina aru, mis värk on aga siis läks pilt sootuks eest ära. Vaatasin, et akut pole, seda kinni hoidvat klappi ka mitte. No selge – akust olen ilma aga igaks juhuks otsisime ikka. Pöörasin koti pahupidi ja leidsin selle klapi. Kuna me akut ei leidnud siis oli kaks varianti, et kas olen selle ennem juba ära kaotanud või on see mul esimene kord, kus see on koju jäänud.

Matkamist sellepärast pooleli ka ei jätnud aga mõte ikka keerles aku ümber.

Kirusin ainult seda, et nüüd oli kotis kilogramm lisaks, mida seljas vedada. Peale selle pidime järgmisel hommikul metsa minema ja selleks ajaks oli vaja veenduda, et aku on kodus ja kui pole siis poodi uue järele minna, mis tähendas seda, et ma oleks poole ööni saanud väljas olla ja see ajas veidi meele mustaks küll.

Aga siit loo moraal ära nurise selle üle, et sul pole pildi tegemiseks ei motivatsiooni ega inspiratsiooni 😀

Igatahes pidin ma sel päeval oma telefoniga läbi ajama, mis on suhteliselt ajast ja arust juba. Aga mõne pildi ikka tegin.

Iru pais

Alguses üritasimegi enamvähem jõe ääres olla aga siis tuli meelde, et nehatu mõisa juures oli kuri koer ja et kusagil keset põldu on kivikalme. Koera ega kalmet ei näinud, rühkisime edasi raudteesilla poole, et selle alt läbi põigata ja kui alt poleks saanud siis pealt.

Edasi läks kuidagi sujuvalt kergliiklusteeks. Ma absoluutselt ei viitsinud mõelda, nii et tuimalt marssisime ja kaaslane ei öelnud kah midagi, peale selle, et vahepeal oli igav 😀

Aga mulle meeldis selline kergelt sombune, kusagil aimatav päike, udu tõusmas. Oli aega imetleda ka ja koht oli selline, kus ma jala pole käinud võis siis väga võibolla kunagi ammu ühe korra ja osaliselt. Ma kahtlustan, et ega ma autogagi sealt läbi sõitma pole eriti juhtunud.

Väga kaua ei läinudki kui jõudsime Lagedi mõisa juurde. Alguses oli roheline võrkaed ja silt eramaa, siis olid suured kuused ja tundus, et sealt vahelt võib läbi minna küll. Klõpsisime pilte, vaatasime ringi.

Jõe ääres silla juures oli jälle silt, et läbikäik keelatud. Samas tundus see käivat silla kohta, mida sillaks on natuke raske nimetada. Kuigi eks hakkajamad saaks sealt üle kindlasti.

Igatahes tuli üks venekeelne onu meid ära ajama ja polnud sel korral ei bravuuri ega isegi huvi rohkem uurida sealset ala. Läksime edasi, mööda põldude vahelisi teid kuni jõudsime Eesti vabadusvõitluse muuseumi tagaukse juurde. Kiibitsesime seal ei teadnud, kas minna sisse või mitte. Ees oli jälle suur silt ERAMAA sissepääs ainult omaniku loal.  Kuna A-le tundus, et see nüüd küll õige koht pole ja tema on ikka normaalsest sillast sinna muuseumisse korra käinud siis luurasime ümber aia. Eest küljest saime ilusasti sisse ja sattusime Velikije Luki lahingus langenud eest sõjameeste mälestuspäevale. Muuseumisse sisse ei läinud vaatasime pargis ringi.

Sealt maalt oli tunne, et ma ei jaksa enam sekunditki söömata olla. Nälg näpistas aga ometi oli vaja see koht leida, kus süüa. Tee ääres nagu ei tahaks. Lõpuks läksime eramaale, et oleks natukenegi privaatsem ja ilusam.

Sai kukkus ka nagu kiusupärast lumme. Ma oleks selle äragi söönud aga lumi ei tulnud maha ja koos lumega polnud eriti maitsev. Õnneks teine pool saiast pääses kergemalt ja päris nälga ei jäänud. Kuigi tundub, et talvel tuleks näksimist veidi rohkem kaasa võtta, energiat kulub päris palju sellisele kõmpimisele.

Kõige tipp oli muidugi see, et viimased 10 kilti sain ilma saapapaelata kõmpida, läks teine lihtsalt pooleks. Aga sellepärast veel midagi tegemata ei jää. Rae mõisa käisime vaatamas, seest ja väljast.

Lootus oli, et ehk jõuame Peeter Suure merekindluseni ka aga nii hämaraks läks, et tundus mõttetu. Niikuinii jäi palju asju nägemata, võib vabalt uue tiiru seal kandis teha.

Läksime üle põllu, kanali äärde ja kõmpisime linna. Mõnusalt vaikne ja hämar oli.

Ja oh seda õnne kui kodus avastasin, et aku on oma laadijas. Ei pidanudki õhtul pimedas väsinuna uut ostma minema 🙂

Käisime umbes 25km Jaanuaris matkatud: 120km

Umbkaudne kaart ka