Lasnamäel, Pirital ja Maardus

Kui bussiga ei liigu siis jääb kõndimiseks suhteliselt ahtake maa. Kaugemale kui 15 km ei viitsi minna, tagasi ka vaja tulla ju 🙂 Samas leiab enda lähikonnast uusi kohti või siis selliseid, kuhu tavaliselt ei lähe 😀 Et Lasnamägi veidi põnevam oleks siis kõnnin võimalikult erinevatest kohtadest.

Tondirabas käin küll tihti aga praegu huvitas, kas käpalised on oma ninad välja pistnud. Ühe hall käppa leidsin. Peale selle nägin ka uusi “ehitisi” või siis pole neid lihtsalt varem märganud.

Paneelmajade vahelt valin alati erineva tee, leiab uusi detaile.

Kuulsin, et nõukaaegseid mänguväljakuid hakatakse eemaldama, lootsin mõne pildile saada aga tundub, et kellelgi on päris kiire olnud ja mänguväljakud juba läinud. Uuel mänguväljakul oli aed kinni ja mänguasju kuhjades nagu oleks lapsed just ära läinud.

Leidsin tühermaalt esimesed nurmenukud ja kellegi pisikese pealuu. Vaatasin üle ussimäe kivid. Kahjuks on seal konkreetselt prügimägi. Muidu võiks päris kena koht olla.Iru linnamäe juures oleval grillplatsil ei paistnud väga kedagi. Põhjus tuli ka välja. Nn. grillmajakene oli aedade vahele kinni pandud. Mõned inimesed siin-seal siiski olid. Võibolla on mupo ka kimbutamas käinud?!

Mõtlesin Iru pangaastangut uurida aga kuigi kaugele ei jõudnudki. Leidsin ühe kitse luukere ja enam ei isutanud seal olemine üldse. Nägin üht rada metsatuka vahele minemas ja hakkasin mööda seda minema.  Läksin ja läksin ja järjest vesisemaks läks. Lõpuks olid suisa järvekesed. Päris lahe oli hulkuda ja uurida, mis seal leidub. Esimese puugi leidsin kah mööda püksisäärt kõndimas. Rohkem õnneks ei näinud. Plats asub Iru aiandist linna pool. Korra mõtlesin, et läheks Miku raudkivide juurde ka aga siis mõtlesin ümber. Tundus, et ei jää nagu päris tee peale.  Otsest plaani ka polnud, et kusagile välja peaks jõudma või noh pärast koju 😀Piisavalt ringi vaadanud, hakkasin Pirita poole tagasi vantsima. Jalutasin Käära oja juures ja mõtlesin, et võiks proovida Tallinna väiksemale järvele tiiru peale teha. Tavaliselt on seal selline padrik, et ninapidi järve äärde saab mõnes kohas. Või saaks küll aga oleks suhteliselt ebamugav. Praegu oli suhteliselt superluks. “Hein” ja lehed ei kasvanud, maa oli enamvähem kuiv.Erinevate nurkade alt vaadates oli järve vesi täiesti erinevat värvi. Maastik on seal ka mõnus. Üks kallas sile, teisel pool küngas. Juhuslikult võssa sukeldunult leidsin eest koloonia käopäkki. Murdunud puu vahele oli keegi omale pesa põiminud.Igatahes on nüüd karantiini käigus Tallinna suurimale ja väiksemale järvele tiirud peale tehtud 😀

Ristaia järve kaldajoone pikkus on natuke üle poole kilomeetri ja tegemist on tehisjärvega.Hakkasin kodu poole kõmpima. Esiteks läbi Pärnamäe surnuaia, kus ma veidi imestasin et tuntud inimeste hauad olid ühes koos ja korra juba kahtlema hakkasin, et ega ma Metsakalmistule pole  sattunud aga samas ma teadsin, et see pole võimalik.

Pärnamäe tee ääres sattusin radadele, kus ma vist ei ole kunagi käinud, igatahes ei tulnud tuttavad ette. Seega läksin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oli päris mõnus metsavaheline rada.Jõe ääres olen tihti jalutanud aga Botaanika aia sillast edasi Iru poole oli võõram kant, nüüd olen neid radu juba omajagu tallunud ja et igav ei hakkaks olen igal pool alla ka roninud. Nii võib päris lahedaid paiku leida. Samas olid mõned kohad ka sellised, kus saad üles alla ronida aga vaadet väga pole 😀 Ei teagi, miks seal rajad sisse sõtkutud on? Üksiku kalamehe püügipaik?

Kummaline oli üle pika aja näha Botaanikaaia silda tühjana. Vahepeal oli seal tihe liiklus.Ega enne koju ei saanud kui omakandi võpsiku olin ka läbi luusinud. Peab mainima, et suhteliselt kole koht. Võsane, sopane ja sodi täis aga positiivne on see, et sain teada, et sinna pole mõtet rohkem minna.Kokku tuli ligikaudu 20 km, pigem rohkem kui vähem 🙂

Kose mõisa mõistatus

Pühapäeva keskpäeval kogunes umbes 50 inimest, et matkata pisike kolmekilomeetrine matk.

Esimene peatus või siis peaaegu, et kokkusaamise koht oli Kose mõisa sulasemaja või tallihoone juures. Koht on suhteliselt võika ajalooga ja üsna suure tõenäosusega leiaks seal maad kaevates mõned või isegi rohkemad laibad.  Räägiti ka, milline võiks olla sealne tulevik juhul kui linn selle ära osta saaks või tahaks.Kose mõis on iseenesest kena aga veidi räämas. Keegi on seal siiski midagi toimetanud. Trepialune auk kust sisse sai piiluda oli totaalselt kinni müüritud, mis iseenesest on ka arusaadav.

Mõisa juures on imelised vanad jugapuud, suured ja marjarohkedMõned päevad varem pakkusin välja, et peaks vaatama minema ega katakombides liiga palju vett pole. Ja oo seda hämmingut ka sealsed ukseavad olid kinni müüritud. Ühele avale oldi ilmselt kohe peale juhtutud ja ümber lükatud. Huvitav kauaks seda rõõmu jätkub? Müüritakse uuesti kinni?

Aga kõik, kes kohal said sees ringi vaadata. Pime oli, palju ruume aga tundub, et kui nii palju inimesi koos on siis pole võimalik seal ära eksida 😀 Muidu tundus küll, et kolm koridori, kaks korrust ja palju ruume, kes seda kõike jõuab meeles pidada.

Kilomeeter edasi ja jõudsimegi Kochi kabeli juurde. Sinna tavaliselt sisse ei pääse, sel korral  saime vaadata, mis seal on.  Ei midagi palju ega ka midagi erilist selles mõttes, et ega sinna mahukski. Põnev oli ikkagi.

Pirita uues kloostris pidi meile räägitama Arno Kochist. Kuna sinna minnes jäid tee peale ka kloostrivaremed siis vaatasime pisut seal ringi. Mõned kabeli kohad.

Uue kloostri vaatasime üle nii seest kui väljast kust aga sai 🙂 Saime piiluda ka hotelli poole peale. Seal ma polnud kunagi varem käinud ja aknast avanes huvitavaid vaateid. Mõnes toas olid ägedad vaated vana kloostri varemetele.

Ilmaga vedas ka enamvähem. Vihma hakkas sadama alles siis kui olime juba kloostri juures. Lubati varem 🙂

Pirita asum.

Pirita asumi matkal käisime esialgu ühe poole läbi, teine pool on veel tegemata aga küll tuleb see kord ka kui seal käiakse.

Nimelt on  lugu selline, et Pirita jõgi jaotab asumi kaheks ja üle jõe saab ühes kohas, järgmine sild asub kaugel eemal teises asumis 😀

Alustasime kloostri ees. Astusime paar sammu jõe poole ja siis läks vadistamiseks lahti, mis majad seal on, kus oli vanasti sild ja milline, mis oli enne silda ja kus ja kuidas olümpiaregatti peeti. Alati on lahe kui peale matkajuhi on ka keegi, kes oskab kaasa rääkida ja omi mälestusi jagada. Muidugi juhul kui need on asjalikud kommentaarid, päris igakord ei ole aga sel korral oli põnev kuulata.

Ilmaga vedas ka. Just enne matka oli tugev paduvihm aga kui alustasime paistis päike ja seda kogu õhtu läbi 🙂

Jalutasime rannas. Lapsed olid hoolega losse ehitanud, neid oli seal mitmeid. Saime teada, kus oli Eesti ajal naiste plaaž. Kust asutusest visati pätte välja ja muud põnevat 😀

Pirita majandusgümnaasium jäi samuti teele. Metsavahist räägiti ka ühtteist.

Vaatasime üle maja, mille Erika Salumäe sai oma olümpiakulla eest. Muidu oli seal kandis muid põnevamaid maju ka – arhitektuurilisest küljest vaadatuna siis. Sattusime kogemata värskelt maha pandud  asfaldile – uus Kloostrimetsa kergliiklustee, mis kulgeb nagu joodiku rada.

Kabelisaarel käisime ka. Vaade oli nii ilus. Aga ilma inimesteta pilti oli keeruline saada sest keegi kogu aeg supi-tas või aerutas või…

Kabelivaremeid nägime aga juurde ei hakanud minema. Suht nõgesene oli. Oma nõgesed me saime pärast kloostri tagant ka kätte 😀

Muidu oli sel korral üsna viisakas retk, vähe võssi ja rohkelt juttu 🙂 Ja hoolimata sellest, et igal pool oli enamvähem käidud siis oli vahva ikka 🙂

Aga minu jaoks jäi retke pikkus väga lühikeseks – 4km ju polegi midagi. Kõmpisin koju sain umbes sama palju juurde. Päikeseloojang oli ka ilus 🙂

Palverännu retk 2019

Iga-aastane palverännu retk sai läbitud – Tallinna osa siis nimelt. Sel korral Irust Piritale.

Sel korral kuidagi ei keskendunud jälle asjale ja vaatasin bussi kellaaegu valesti ja üldse oli pea laiali otsas. Täiesti kogemata jõudsin sel korral siiski õige bussi peale, mis tähendas aga seda, et ma jõudsin pool tundi varem kohale kui teised ehk mul oli aega ringi kolada.

Kuna rohi pole veel kõrvuni kasvanud, otsustasin konkreetselt üle vaadata ühe kivikalme, mis ma teadsin, et seal on. Ühe korra olen vaatamas käinud aga siis nagu jäigi vist mõistatuseks, et kas see ongi või? Igatahes sel korral olid märgid nähtaval, kuigi ümber lükatud ja maha visatud jne. Peab tõdema, et ilus oli. Kirsike õitses künka otsas ja udu tegi kõik mõnusalt vaatemänguliseks. Lõhnas ka hästi 😀

Iru ämma juures passisin kah sest ma millegipärast kujutasin endale ette, et kohtumispaik on seal aga ei olnud 😀  Ämma taga oli ka keegi läbustamas käinud. Huvitav, et inimesed jube-väga kangesti tahavad endast saasta maha jätta :/

Lõpuks saime siiski kokku ja asusime oma teed rändama. Vaatasime ämma üle. Käisime all orus koopa juures ja vana allika kohta vaatamas. Sosnovski karuputke kasvab seal päris mehesti. Ja vaatasin  maa-ameti kaardil seda kohta ära märgitud pole, nii et keegi seda sinna hävitama ka ei lähe. Huvitav, kas peaks kuhugi teada andma?!

Linnamäele tegime tiiru peale, tuletasime eelmisi aastaid meelde. Jões oli vett palju, seal kus me ükskord põlvini vees sulistasime oli praegu vähemalt nabani. Vaatasin ka ilmselt mingisse merekindluse aegsesse punkrisse sisse. Nagu arvata oli – oli seal prügimägi. Uduse ilmaga polnud linnamäel varem käinud ja kui punkrist välja sain siis olid teised kadunud 😀  Saime siiski üsna pea kokku 🙂

Jalutasime mööda Pirita parempoolset jõekallast. Teele jäi Iru hiieväli, “kopra töö väli”, võluaed, vana maja, kolmeharuline kuusk.  Botaanikaaia juures läksime üle rippsilla. Minu jaoks oli uus see puidust sild, mis metsa tekkinud oli. St. ma teadsin selle olemasolust aga polnud ise näinud veel. Teine sild oli veelgi suurem üllatus. Sealt oli varem päris keeruline läbi pääseda. Mõnes mõttes on ju tore kui tehakse “korda” ja pääseb hästi liikuma, teisest küljest nagu natuke hirmutab kah. Kui kaugele on vaja minna selle korrastamisega, millal asfalt metsa maha pannakse? Kose uues lasteaias saavadki lapsed juba asfaltteel loodust tundma õppida…

Muidugi olen ma hea ninatark. Ise virisesin kui liikuvast puust hakati üle märgala minema. Ma lõpuks ei läinudki. Läksin pisikese ringiga ja sain kah sinna kuhu vaja 😀

Jõudsime nõukaaegse varjendini ja Kose mõisa juurde. Kuna meid palju polnud tegime asja veidi uhkemaks ja käisime varjendis sees kah. Mina olen seal küll korduvalt käinud aga selline pime, kole ja metsik on ikka natuke erutav teema 😀 Pilte on seal kottpimedas muidugi raske teha, seda enam, et kellelgi polnud korraliku taskulampi kaasas. Kose mõisa vaatasime ka aga sealt lasime üsna kiiresti jalga 😀 Kes teab see teab 😉

Vihma sadas ja palju pilte enam teha ei tahtnud. Üsna vähe maad oli minna ka. Aga tähtsamad punktid siiski said üles võetud. Kose mõisa valitsejamaja, üks väga kurja minevikuga maja. Metsatulekahju paik, mille meie avastasime ühel varasemal palverännu retkel. Materdasime tule maha ja tuletõrjujad käisid asja viimistlemas 😀 Selles mõttes vedas, et tuli oli algfaasis ja meid oli palju. Muidu oleks pilt päris koledaks võinud minna.

Pirita jõel nägin esimest korda haigrut.

Muidugi Kochi kabel ja Pirita kloostri varemed.  Vihma sadas endiselt ja otsustasime pikniku varjus pidada. Matkajuht oli hunniku pirukaid kaasa võtnud…mmm.  Peale selle olid muidugi igaühel ka oma  toidumoon kaasas, nii et saime kõik kalorid tagasi pugida, mis maha käisime aga mõnus oli. Loodetavasti järgmine aasta jälle 🙂

Kokku tuli veidi üle 12km.

Pirita piirjoon. 1.advendi eri

Käisime avastasime ka kolmandat korda Pirita piirjoont. Nagu ikka siis piiri peal käisime ja kiikasime ka natuke ümbrust.

See oli päev, mil esimest korda oli päriselt külm matkata. Pikemaid jutupause ei saanud pidada.

Alustasime Kelluka peatusest. Vantsisime natuke tee serva pidi ja siis pangaastangu serval. Alla läksime alles Varsaallikate juures. Seal oli vana trepp nii lehti täis, et alguses ei saanud arugi, et trepi peal oleme ja tegelikult oli mõistlikum minna trepi kõrvalt. Nüüd olid puud juba täiesti raagus ja Varsaallika vaade oli mõnusalt avardunud 🙂 Käisime seal lähedal ka kellegi lossi piilumas. Vaatasime üle Mustakivi tee läbilõike koha. Päris masendav tegelikult. Praegu on seal loodus ja selline maalähedane õhkkond, eramajad ja ainult kergliiklustee läheb mäest alla.  Ei taha mõelda, milliseks see kant kujuneb siis kui sealt suur maantee kulgema hakkab. Üht suurt paksu rebast nägime seal ka.

Vaatasime üle Purde joa, mida minu meelest on natuke palju joaks nimetada aga seal ikkagi midagi niriseb natuke, mudane ja märg on seal ka aga et aru saada, et see juga on selleks peab fantaasiat olema. Praegu kui jääkirme oli peal siis isegi oli aimatav, et seal võiks midagi olla. Ronisime üles ja vaatasime , mis ülevalt poolt näha on.

Tundub, et niipalju kui ma seal suvest saadik käinud olen, olen kinnisilmi astunud ühest kohast mööda. Nimelt Narva mnt kurvist, kuhu kunagi tuleb Lasnamäe haigla.  Sinna olid tehtud mingid imelikud tee jupikesed ja väike parkla moodi ala. Olin üsna suures hämmingus ja ei uskunud, et see seal juba pool aastat olnud on. Küsisin Lasnamäe grupist järgi, millega tegemist on. Sain teada, et peale Tallinna haigla tuleb sinna ka tervise keskus ja planeeringute registrilt on näha, et natuke eemale ka elamurajoon. Peale selle seiklusrada ja laudtee ehk loodusest saab lõbu ja läbu ala. Kui mõelda, et ka Mustakivi läbilõige võtab suure osa Lasnamäe lähistel asuvast looduslikust alast ära siis on Lasnamäe seis tulevikus üsna nutune. Samas teisalt on siis üsna loogiline, et sinna haigla ehitatakse. Kui stress ja depressioon kivi ja betooni urkas võimu hakkab võtma siis on vaja seda ka ju ravida.

Tulime mäest alla, vaatasime kommunismiohvrite memoriaali üle.  Üle tee mere äärde. Kuna minul oli juba nii külm siis läksime päris kiire sammuga. Et veidi sooja saada läksime hotelli varbaid soojendama, ühtlasi pidasime ka tee ja söögipausi. Lobisesime maast ja ilmast.

Kuna võimalus oli ka Pirita kloostri varemetes käia, siis kasutasime seda ära. Seal oli päris mõnus.

Jalutasin koju kah, mõtlesin, et ei taha väga bussi oodata, tuleb külm uuesti sisse. Metsa vahel oli tuulevaikne ja palju soojem kui kogu eelnev matk kokku 😀

10km/Novembris:69km/Aastas:1658km

Ümber Pirita, teine etapp. Läti eri

Pirita piirimatk, mida sai tervelt läbida ehk kokku 27km või käia kolm korda ja iga kord umbes 9km. Mina muidugi eelistasin käia terve korraga siis on tunne, et oled natuke käinud ka. Kuna viimati jäi see lõpu 9km pimeda peale siis mõtlesin, et käin selle 9km hiljem uuesti kaasa. Vahepealset etappi ei plaaninud ma kaasa jalutada, pealegi oli mul see nädalavahetus suhteliselt täis planeeritud, nii et raske oli aega leida.

Aga juhtus, nii et mul tekkis sel hommikupoolikul 3 tundi vaba aega, nii et ma sain minna.

Kuna matkapäev sattus Läti 100 sünnipäevale siis tasuta pääsesid matkale Läti lipuga lehvitajad, Läti isikutunnistuse näitajad, läti keeles laulu jorutajad ja Riia palsami valajad…

Lippe oli, puna-valgeid lehvikesi ja paelu ka. Riia palsamit pakuti ja Karumsi kohukesi ka. Oli üsna Läti.

Sel korral alustasime Mähel Ecolandi hotelli juurest.

Sinna saamine oli paras naljanumber. Pidin minema kahe bussiga. Nende vahe oli 3 minutit ja ma pidin selle ajaga üle tee ka jõudma. Tundus üsna ulme. Pühapäeval sõidavad bussid nii harva, jäävad hiljaks ja sõidavad varem minema.  Minu juurest minev buss jäi minuti võrra hiljaks. Kui ma jõudsin ümberistumise kohta olin ma juba 5 minutit hiljaks jäänud. Mõtlesin juba kustkaudu mul oleks parem matkalistele vastu jalutama  hakata. Aga tuli välja, et sel korral vedas ja teine buss jäi ka hiljaks ehk ma jõudsin isegi õigeks ajaks kohale 🙂

Väga palju pilte ei viitsinud teha, alles ju käisin seal. Karuputke jäänukid raudtee ääres ja astelpaju põõsas.

Kõndsime männimetsas, prügimäe kõrvalt mööda, läbi surnuaia, Iru ämma juurde välja. Seal oli meil Karumsi peatus 😀

Käära oja. Pisut-pisut oli pisikesi muudatusi ka marsruudis.

Iru ämma juurest läksime Pirita jõe äärt mööda edasi. endisele tühermaale, kus hetkel on tehtud uus tee aga majad on veel ehitamata, selline veidi sürr koht. Veidi lonkisime mööda Kose tänavaid ja siis oligi juba lõpp käes.  Tundus kuidagi nii vähe maad käidud olevat aga kuna mul endal oli vaja niikuinii ära minna siis tuli sellega leppida 😀

9km/Novembris:36km/Aastas:1625km

Ring ümber Pirita

Ümber Pirita linnaosa käimisest oli juttu juba ammu. Kuna tegemist pidi olema jooksu-matkaga siis see mind nagu eriti ei huvitanud, eriti ei süüvinud teemasse. Lihtsalt ma ei suuda ette kujutada, miks keegi peaks tahtma sellist maad kähku läbi joosta. Mulle meeldib rahulikult käia, vaadata, kuulata, imetleda. Nii muuseas mainisin, et siis võiks see ring vähemalt tagurpidi olla, et siis oleks huvitavam (enne oleme seda piiriala nii ühe kui teise matka raames käinud aga alati ühte pidi.)

Igatahes vajasin ma kõvasti motiveerimist, et kaasa minna. Lubati šokolaadimedalit, mida ma ei saanudki aga vähemalt komme oli küll küllaldaselt 😀

Täiesti ausalt mõtlesin ka sellele, et kui hirmus jooksmine on siis Lasnamäelt lähen lihtsalt koju ära kui mul just mingi eriline võitlusvaim sisse ei tule ja lõpuni minna ei taha.

Aga Pirita kloostri juurde jõudes sai asi kohe selgeks, et mingit jooksmist seal küll ei tule. Üks lapsevanker ootas juba ees. Aga nagu öeldud, mina joosta ei tahtnud ja seega vaatepilt oli hea. Pigem oli väike mure selles, et ega me nüüd täielikult mööda teed ei kõnni, sest käruga nagu igale poole ju ei pääse.

Kõik sujus kenasti. Kui käruga käia ei õnnestunud mindi eemalt mööda teed. Meie saime ikka natuke võsa vahel ragistada.

Läksime mööda jõe äärt mereni, sealt edasi kuni Noa restoranini mööda liivaranda. Vahepeal tuli meil kaks oja ületada.

Edasi liikusime sisemaa poole. Vaatasime ufo maja. Kõndisime raudtee ääres. Nägime hiina laternaid, lehmi ja läbu, võsa. Natuke veel ja saatsimegi esimesed 9km peale tulnud inimesed ära. Kes tahtis sai poest söögipoolist ostma minna.

Õnneks jäi tempo samaks, mis enne, nii et sai mõnusasti lonkida ja nautida. Ragistasime tühermaal, männikus. Nägime Ristaia järve ja Käära oja, kes teadis, et Tallinnas sellised kohad olemas on?

Jalutasime läbi Pärnamäe surnuaia, natukene maad mööda kergliiklusteed ja jõudsime järgmisesse poepunkti, kes tahtis sai varusid täiendada, kohvi osta sest Iru ämma juures pidi meil piknikupaus tulema.  Süüa oli mõnus ja kommipakke oli ka üksjagu, mida ringi käima lasti.

Järgnes “Lasnamäe osa” ehk Kose ja Maarjamäe. Algus kulges mööda jõe kallast, sealt edasi juba Kose majade vahelt. Kusjuures seal on päris põnevaid elamuid. Võiks vahest võibolla niisamagi minna ja vaadata. Peamine tõmbenumber on seal muidugi Varsaallikad ja pangaastang.

Mööda astangu serva jõudsime kesklinna välja. Vahepeal piilusin ka juga või allikat, mis kivikihtide vahelt välja voolab. Päris palju vett oli juba.

Kui suhkrumäele jõudsime oli päike tegelikult juba loojunud. Mingeid värve siiski sai pildile ka aga üldiselt oli üsna lahja loojang, nii et väga ei kurda selle üle, et seda näha ei saanud. Selleks ajaks oli matka ajaplaan ammu lõhki ja edasi ka jooksma ei hakanud. Pirita kloostri juurde jõudsime pimedas. Seal saime veel teed juua ja juttu puhuda. Käisime alla 4km tunnis, mis on igati hea tempo veidi suurema seltskonnaga, ei seisa paigal, ei kihuta. Jõuad kõike näha ja nautida.

Hoolimata sellest, et ma olen neid kohti kõiki näinud ja läbi käinud oli siiski vahva, tore seltskond lisas muidugi oma panuse 🙂

27km/Novembris:27km/Aastas:1616km

Palverännu tee Piritalt Iru linnamäele.

Taaskord, minu jaoks juba kolmandat korda sai käidud palverännu teed Piritalt Irusse.  Peale selle olen ma seda kanti ka niisama edasi-tagasi käinud. Nii et ei saa öelda, et seal minu jaoks midagi uut oli aga nagu poisid pärast ütlesid, et Pirita jõeorus on alati ilus jalutada. Peab tõdema, et ma olen nendega täiesti nõus.

Pirita kloostri juurde kohale jõudmine on minu jaoks omaette teema. Bussiga saab sinna ainult ümberistumisega. Tegelikult käib üks buss otse ka aga ainult korra tunnis, nii et see ei ole minu jaoks arvestatav variant. Kokkuvõttes võib öelda, et ma jõuan jala peaaegu sama kiiresti, nii et esimesed 5km võtsid aega natuke üle poole tunni.

Kloostrite juures sain veidi hinge tõmmata.

Rännaku alguspunkt. Pirita kloostrikiriku Maarja Roosipärja kabeli vundament.

Üle jõe on kohe Kochi kabel ja Pirita uus kalmistu.

All pool jõe ääres on vana tamm, mida kallistamas käidi. Neli või viis naist olid mõõdupuuks. Mäe otsas on meie eelmisel aastal avastatud kulupõlengu koht. Tol korral läks kõik hästi ja tuli sai kustutatud enne kui tuletõrje kohale jõudis.

Seal on ka mingi tellistest lagunenud maja, ilmselt mingi nõukaaja jäänuk.

Kunagi lugesin kusagilt, et joodikud joovad halva energiaga kohtades. Naljaga pooleks tõestus sellele.

Scheeli mõisa sulastehoone, kus 1941 tapeti Sergei Kingisepa juhtimisel vähemalt 78 inimest. Nad maeti sulastemaja põranda alla ja valati betooniga üle. Üks naine olevat koguni elusalt maha maetud ja tema hauapaik on täpselt teadmata.

Kose suvemõisa poole liikudes jääb tee peale veel üks kahekordne  “sõjaväe” maja. Lippasime korraks seest ka läbi. Ega seal midagi huvitavat ju tegelikult pole. Mõned graffitid.

Mõis ise laguneb jätkuvalt. Varem oli aed ümber ja videovalve nüüd võivad kõik käia ja vaadata ja teha, mis pähe tuleb.

Üks trepialuse akendest oli lahti ja me läksime vaatasime sinna kah. Uhked võlvid.

Laudade vahelt ei saanud just paremaid pilte aga näha on, et äge kelder on sel majal.

Mõisa kõrval on üks põlenud maja. Selle jures kaev ja puu küljes oli ilus nagi ka.

Mööda kevadist jõeorgu edasi, kõrvalepõikega varsaallikate ja kuradisadula juurde.

Varsaallikate juures imestasime, et seal oli kuidagi väga puhas. Pärast tuli välja, et selle puhtuse taga on mu enda tuttav 🙂

Kahtlane tunne, et varsaallikas ja/või sealne ümbrus on ka kunagine pühapaik olnud. Koht ise on eriline. Seal kandis on päris mitmeid põlispuid. Ja üldiselt ei panda tänavatele ka lambist nimesid nagu hiiepuu ja hiie põik.

Kuradisadulal käisime. Selle otsas oli suur mahlane punt võililli kasvamas, teises servas pisike kibuvits – või kurdlehine roos.

Ja tagasi jõe äärde.  Varsakabjad õitsesid just.

Üle Iru hiievälja.

Iru silla alt läbi.

Iru linnamäele.

Iru ämma juures saime tõdeda, et traditsioonid jätkuvad. Eelmisel aastal punusime meie pärja, sel korral oli keegi juba ette jõudnud 🙂

Kokku jalutasin:12km+5km/Mais:155km/Aastas: 749km

Sõjavangide kalmistu, Soosepa raba, Viimsi terviserada

Üks ilus laupäeva hommik kui tahtsin välja minna aga ühtki väga head ideed ei olnud, võtsin endale paar sihtmärki ja otsustasin ülejäänud maa sealt vahelt juhuse hooleks jätta.

Teadsin, et jänesekapsad õitsevad. Kose metsas olid ilusad lillaõielised kapsad eelmisel aastal, otsustasin vaadata, kas need on alles.

Teiseks punktiks valisin Pirita sõjavangide kalmistu. Seal ma polnud varem käinud ja seal ümber olev mets on ka suhteliselt vähe avastatud.

Kolmas punkt- Matka tee, Pirital

Neljas punkt-Soosepa raba

Viies punkt – minu karulaugu koht

Kuues punkt Viimsi terviserada sest seal pidavat käopäkk õitsema.

Sel korral saab postitus hirmus lilleline sest kõiksugu õisi oli juba nii palju ja nii ilusaid.

Õitehullus hakkas juba Lasnamäel peale.

Esimesed maasika õied

Toomingaid igasuguses staadiumis: täies õies ja alles nupud.

Kose metsaalune oligi lillasid jänesekapsaid täis.

Et järgmisesse punkti jõuda oli vaja üle minna Pirita jõest ja läbi metsa. Kloostrimetsa tee ja Metsavahi tee nurgast läheb tee metsa, mis viib kalmistuni.

Mul polnud aimugi, mida oodata. Aerofotolt oli näha, et midagi seal on aga mida täpsemalt ei tea, googeldama ka ei hakanud, et oleks põnevust.

Mulle tundus see tee jube pikk ja sirge. Tegelikult polnud poolt kilomeetritki aga sirged teed on kuidagi pikemad kui kõverad 😀

Lõpuks jõudsin kohale. Pean tõdema, et mulle täiesti meeldis see kalmistu. Tundus nii mõnus vaikne kohake viimaseks puhkuseks. Ilus roheline muru, ülaseid täis tipitud, linnud laulmas, liblikad lendamas. Ümberringi suured vanad puud.

Mets oli seal vägev. Vanad kuused päikesevalgus vaevu läbi paistmas. Mõnusalt ürgne.

Seda muidugi teest eemal. Nii kui raja äärde jõudsid nii ka prügi igal pool vedeles. Samas peab tõdema, et Tallinna kohta siiski suhteliselt puhas.

Palju erikujulisi ja huvitavaid mände leidub seal.

Sõnajalad nagu pead tõstvad tulnukad.

Kolmanda punktiga oma nimekirjas läks mul veidi nihu. Kodus kaarti vaadates nägin, et kui surnuaiast mööda minna siis pean veidi paremale kalduma, et jõuda matka teele. Aga ma kaldusin väga palju paremale ja jõudsin jasmiini teele, nii et sel korral jäi mul matka tee nägemata, tagasi ka ei viitsinud minna.

Soosepa rappa minekuks tuli üle raudtee minna, otseloomulikult sattusin kohe suurte siltidega tähistatud eramaale. Kuna tegemist oli lageda platsiga siis ma otsustasin, et ma ei tee kellelegi liiga kui ma sealt üle lähen.

Aga sellised sildid ärritavad mind natuke küll. Kui sa paned lagedale platsile sildi, et eramaa. Siis on mul tegelikult õigus sealt päevasel ajal läbi jalutada, samas kui lisa – omaniku loal, teeks muśt justkui mingi pahareti kui ma sealt läbi lähen. Kui omanik arvab, et tema luba maksab, millega ma tegelikult olen täiesti nõus, siis pangu oma telefoni number ka suurelt välja, et ma saaks seda luba küsida või pangu inimene platsile, kes siis otsuse teeb, kas ma tohin läbi minna või mitte. Urrrr! Lisaks võiks maha märkida kust maalt see tema maa otsa saab, võin serva mööda ka kõndida .

Õnneks algab raba seal samas. Käidud on seal nüüdseks juba päris mitmeid kordi ja hakkab juba vaikselt tuttavaks saama. Mõnus on ikka.

Karulauku sain oma kohast ja nii palju ülaseid kui seal oli, pole ma vist küll kunagi näinud.

Kraavi pervel oli mustmiljon varsakapja.

Astusin ülevalt poolt põhjakonna trepi poole, mööda kergliiklusteed. Natukese aja pärast selgus, et see on alles pooleli. Jälle ma tahaks viriseda, et kui tee niiviisi otsa saab, et sealt pole võimalik põhimõtteliselt  kuhugi minna siis võiks ju mingi sildi panna, et tee saab otsa või midagi sellist. Mul vajus suus suhteliselt lahti kui sellist lõpplahendust nägin 😀

Eks ma siis koperdasin üle mullahunnikute ja muu värgi, tagasi ka enam minna ei viitsinud. Kui märg oleks olnud, poleks sealt läbi ka pääsenud ja ma oleks hirmus tige olnud.

Läksin trepist alla, vaatama kus need käopäkad olla võiks. Leidsin üles.

Olid juba veidi äraõitsenud.

Mõni õis oli värskem ka.

Seekord sain “plaani” peaaegu täidetud. Matka tee jäi vahele aga sinna ma satun kunagi niikuinii. 🙂

Käisin:17km/ Mais:107km/Aastas:702km

Iru ja Botaanikaaed

Käisime kevadet otsimas. Kas sinililled on juba väljas? Sõitsime bussiga Priislesse ja läksime Iru linnamäe juurde vaatama.

Esialgu tundus, et erilist lootust peale pisikeste nuppude midagi  näha ei ole aga siiski mõned pikemad leidsime ka. Päikselise ilmaga oleks need ilmselt lahtigi olnud.

Välja tulime ilma igasuguse edasise plaanita, nii et kui natuke aega ninad maas ringi käinud olime ja suurem õhin mööda sai siis tekkis küsimus, et mis edasi peaks saama 🙂

Botaanikaaed tuli kuidagi meelde. Pole ammu käinud ja lootust oli, et äkki seal on lilli rohkem.

Läksime mööda jõe äärt edasi. Kohati oli talv ja kohati kevad. Oli jääd, oli lund, veed vulisesid, päike paistis, külm tuul puhus. Seened kasvasid 😀

Sadas vihma, rahet ja lund.

Silla alt läbi ei pääsenud, vähemalt mitte ilma märgade jalgadeta, seega jooksime üle sõidutee.

Radade peal vulisesid ojakesed, nii et olime sunnitud mujalt käima.

Pisikesed kevadised seened

Samas kõrval olid jääväljad, mine lase liugu kui tahad.

Kõrval mõllas Pirita jõgi, kevadiselt hiiglaslik.

Kuna rippsilla poolsest küljest botaanikaaeda ei pääse siis pidime päris pika tiiru tegema, et sisse saada.

Vaatasime ringi ja tundus, et botaanikaaed on täiesti lilletu: hall ja pruun. Igav ühesõnaga. Ma lootsin, et seal on umbes miljon sorti lumikellukesi ja krookuseid jms. Krookused me leidsime sest neid ma olin enda arust näinud botaanikaaia maja ees peenras. Kuigi ma pole kindel, et tulpide õitsemise ajal neid sealt leida võiks, varasemal ajal ma pole seal käinud. Vahet tegelikult pole sest krookused olid ju olemas 😀

Suundusime kiviktaimla poole. Seal oli vähemalt natukene värvi.

Lõpuks leidsime ka lumikellukesed aga täiesti tavalised. Pundi lumekuppe ja pisikesed alpikannid ja siniliiliad. Kui pilte vaadata siis on justkui raske uskuda, et need ühel päeval on tehtud.

Ja kui juba midagi leitud siis hakkas ka muud silma, näiteks nõiapuud.

Lonkisime veel siin seal. Ma polnud Pätsi talu näinud ega midagi, käisime lähemalt vaatamas. Seal oli äge kaartega sild ja mingi kummaline kõrvalhoone, mis nägi väga äge välja.

Roosa maja nurga tagant välja astudes sattusime meelte aeda. Ma polnud sellest midagi kuulnud. Ei seostanud millegiga aga põnev nägi välja. Tundus pigem selline hingeline koht, et võtad aja maha ja mõlgutad omi mõtteid. Aga selles mõttes tundus natuke imelik, et siis ootaks rohkem loodusliku paika. Ma ei lugenud silte ka nägin ainult, et seal oli pimedate kirja kasutatud. Pärast tuli välja, et ongi mõeldud erivajadustega inimestele. Tegelikult polegi vahet, kellele või milleks mõeldud, kuidagi armas ja soe õhkkond oli seal.

Sellest aianurgast leidsime lõpuks ka lumeroosid. Olime täiesti veendunud, et neid peaks ju botaanikaaias olema aga mujal neid näha ei olnud.

Kui aiast välja saime, leidsime ilusad suured lumikellukesed.

Mulle tundus suhteliselt mõttetu hakata läbi linna koju sõitma. Ajaliselt oleks natuke võitnud aga mingit elamust poleks kuidagi saanud.

Võtsin suuna  Lükati silla poole. Pole päris kaua Pirita metsas käinud ja jälle avastasin, et seal on nii äge loodus. Hoolimata sellest, et seal on palju igasugu radasid ei kohtunud ma enne silla juurde jõudmist kedagi. Mõnus rahulik olemine.

Varsti olingi Lükati silla juures, jää läks. Päris äge oli vaadata.

Jõgi oli sealkandis ka äärmiselt lai. Tavaliselt pääseb silla alt kuiva jalaga läbi ja on ruumi astuda 🙂

Läksin otse, Purde tänavale. Hakkas laia lund sadama. Korraks piilusin siiski ka oma lumikellukese kohta. Olid ennast lõpuks lume alt välja pressinud. Alles mõned päevad tagasi polnud neist jälgegi näha.

harilik karikseen

Seda lund oli küll ainult hetkeks, kohe hakkas päike paistma ja okstel pärlendasid piisad ja see oli jube ilus vaatepilt aga pildile püüda ei õnnestunud seda kuigi hästi.

Pangast üles ja kodu poole. Tee peal nägin veel katkujuuri, tohutuid veeloike keset tavalisi radu, pidin uued rajad vaatama, et kuiva jalaga läbi pääseda 🙂

12/12/445