Bussiga Vormsil

Bussireisidest pole ma eriti kirjutanud aga samas kui on ilusad kohad siis mõnikord ju võib 🙂 Nii umbes kolm kuud tagasi 27.09.2020 oli ilus soe suveilm, sai lühkadega õues käia ja puha. Vormsile sõit tundus igatepidi mõnus kuigi ma käisin seal sel suvel juba teist korda.

Algus oligi minu jaoks selles mõttes veidi igav, et läksime muuseumi. Kuna seal oli juba eelmine kord nähtud ja kuuldud siis lonkisin niisama lähiümbruses ringi, piilusin üle aedade ja klõpsisin pilte.Eks ma käisin muuseumis ka kui vähem rahvast oli. Pärast tuli välja, et üks maja oli vahele ka jäänud – eelmisel korral.  Seal sai käsikiviga jahu jahvatada. Päriselt. Terad olid sees ja lase aga kätel käia 🙂

Edasi sõitsime läbi külade: Norrby, Diby, Rälby. Väljas ei käinud. Samas pole seal ka väga midagi vaadata, piisab bussiaknast nähtuna ka.

Mulle tundub, et Vormsi ongi selline koht, kus võiks käia korra auto või bussiga nö. saare üle vaadata kähku. Kui huvi tekib siis järgmine kord juba ratstega või jala minna eluolu lähemalt uurima. Järgmine peatus oli Püha Olavi kiriku ja rõngasristide juures. Kui eelmisel korral jäi surnuaia vaatamiseks vähe aega siis sel korral pühendsin seal jalutamisele rohkem aega. Edasi tuli söögiaeg. Minus tekitas muidugi suurt elevust see, et menüüs oli seenekaste, mida ma ei söö. Kana ja kartul ja salat, kodus küpsetatud leib tundus täitsa fain. Ma ei saa aru, et kui tuleb suur kamp inimesi, miks siis ei tulda selle peale, et kõik ei ole seenesöödikud? Igatahes oli kana ja seened ühte kastmesse lajatatud. Minu õnneks poolnud nad viitsinud seenete hakkimisega vaeva näha, et neid polnud raske välja õngitseda ja kuidagi seene maitse kastmes mind ei sega. Nii et sellega sai asjad jutti 🙂 Kusjuures ma oleks põhimõtteliselt võinud ka seened ära süüa, sest kukeseen on üldse ilma maitseta ja kuuseriisikat ma maitsesin kuna seda kiideti kui maailma parimat seent. Kõlbas kah kuigi vabatahtlikult ma neid vist siiski väga ei sööks. Aga mine tea, mis tulevik toob.

Ahjaa, me osalesime ühtlasi ka Läänemaa seiklusorienteerumises. Vormsil oli kaks rada ja meil tuli mõnes kohas jalgu ka kasutada, et vastuseid teada saada. Käisime kiigeplatsil kiikesid üle lugemas ja kiikumas. Uurisime, mis number on kirjutatud õigeus kiriku uksele. Selle oleks tegelikult eelmise korra piltide pealt ka vaadatud saanud.

Käisin vaatasin üle, et kas meie omadest keegi midagi võitis ka. Tuleb välja, et ma ise olen võitnud Läänemaa sportlaste raamatu ja minuga on suisa lubatud ühendust võtta aga pole võetud nagu enamasti juhtub. Loosimine oli juba 5. oktoobril.

Edasi viis tee meid Suuremõisa. See koht oli minu jaoks uus. Kuigi mõisast pole tuhkagi alles (pisut varemeid) siis kõrvalhooneid on üksjagu. Osa neist on kohutavas seisus, teised korda tehtud. Talli üks alles olev sammas oli omaette vaatamisväärsus 🙂

Jääkelder on vist üsna värskelt uuenduskuuri saanud. Täpselt ei saanudki aru, mis seal oli või tulema hakkab? Igatahes sattusime sinna kuidagi sisse ja see oli päris uhke. Üldises plaanis võiks ehk öelda, et seal oli suur kaminasaal ja mõned väikesed kõrvalruumid.

Üks põhjusi, miks ma tahtsin Vormsile tagasi minna oli Saxby tuletorn. Sinna polnud ma kunagi varem jõudnud. Pealegi tundus ka paekivi rand põnev.

Päris naljakas oli trepist üles minnes, et ei leidnud platvormile minevat ust üles. Kõigepealt pahutses minu ees olija aga kuna ta oli piisavalt kaugel ees siis ma ei näinud kust ta lõpuks välja pääses. Seisime ja vaatasime ringi. Lõpuks suure otsimise peale leidsime ka ukse 😀 Seal oli ilus.

Kui olime piisavalt vaadanud siis otsustasime ka mere ääres jalutuskäigu teha. Lubati, et seal on kivististe rohkeim rand aga pean tõdema, et mina ei näinud ühtegi. Ju olid eelmised turistid kõik minema vedanud. Kivine rand oli ikkagi elamus omaette. Ma pole Osmussaarel käinud, nii et Vormsi on veel vist ainuke koht kus midagi sarnast näha?

Lõpuks jäi veel natukene aega Rumpos käia. Kahjuks küll mitte nii palju kui oleks tahtnud. Seega peab ütlema, et ühe päevaga Vormsil hakkama ei saa, vähemalt sel juhul mitte kui sa oled natuke rohkemat kui vähenõudlik. Aga Rumpo oli tore oma “lehmade” ja päikeseloojanguga. Üks on kindel, et Vormsile tagasi lähen ma igaljuhul veel 🙂

Ratastega Vormsil

Vormsile olen mõelnud minna juba jupp aega aga laiskus on vist selle asja nimi, mis mind takistas. Igal juhul on asi mul aastaid mõtteis olnud. Kunagi põhikooli ajal sai seal ekskursioonil käidud. Mul on meeles, et muljed olid head aga ega ma suurt midagi ei mäletanud, rõngasristid on ainult silme ette sööbinud.

Teine asi on alati olnud see, et kuna ma olen Hiiumaalt pärit siis jube raske tundub Rohukülas “vale” praami peale istuda.

Nüüd siis tuli selline variant, et päevane rattamatk Vormsil. Kui juba suurem seltskond kaasas on siis on kergem kuidagi see “vale” praami värk 😀

Merel oli nagu ikka või noh vaade oli vale 😀

Praami peal üllatas, mind see “tuhatoos”, kui sellele mõmmi kõrvad külge kleepida, tahaks iga laps tulevikus karule suitsu silma puhuda.

Kel vaja sai rattarendist rattad võtta. Ma sain teada, et olen Eesti keskmisest naisest kaks sentimeetrit pikem. Veel sai mul mure murtud, et äkki on seal ainult käsipiduritega rattad ja ma ei oska nendega normaalselt sõita 😀 Pole harjunud.  Õnneks oli jalapidur kah kuigi kehvake. Järgmine peatus oli Vormsi talumuuseumis. Seal oli tore küll aga mul on veidi mingi eelarvamus selliste muuseumide kohta. St. minu meelest on iga talukoha ait umbes samasugune, ainult et võibolla koristamata ja asjad pilla-palla laiali. Samas sai natuke ajaloost teada ja õues oli kontsert, kes kuulata viitsis. Oli kohvikutepäev ja rahvast murdu.Otsustasime mõne poisiga ees ära minna, et saaks rahulikult pilte klõpsida.

Plaan oli vaadata Söderby bussipeatust, sest seal pidi äge olema ja tuletorni, mis pidi sealt natuke maad edasi olema.

Õues oli täielik leitsak, nii et metsavahetee oli mõnus kosutus. Bussipeatus oli nagu ikka maal on aga seal oli ka väga äge raamaturiiul, mis oli tihkelt raamatuid täis ja ma ütleks, et seal ei olnud ainult igasugust jama vaid ka täitsa põnevat kraami.

Tuletorni juurde me ei jõudnud sest tee ääres oli silt kuri koer ja tundus, et tegemist on eravaldusega. Lootsime näha veel mõnd teed aga olime juba otsaga Norrbys väljas.Tagasi ka ei viitsinud minna. Oleks veel kindel olnud, et see koeraga tee oli õige aga me ei olnud. Pärast tuli välja, et see ikkagi oli õige.

Nägime tee ääres silti Kirikukivi. Üks poistest küsis, kas võiks selle juurde minna ja ma ei pidanud aru, lubasin kohe. Poiss pani ajama ja siis hakkasime seal ülejäänud seltskonnaga arutama, kas see ikka on hea mõte, ikkagi kuus kilti edasi-tagasi. Aga poiss oli juba lännu ja kaugel eemal, et ei kuulnud meie kisamist kah, seega läksime järele.

Tee oli heinamaal murus ja võsa vahel sopas, nii et väikest kirumist oli justkui kuulda 😀 Aga tegelikult oli ilus ka ja pealegi kui suur on tõenäosus sinna veel sattuda?! Igakord ju ei viitsi iga nurgatagust üle vaadata.

Natukese aja pärast olin ise ka pisut pettunud. See paganama kivi oli kusagil kaugel, täielik petekas.

Läksime sama teed tagasi, muud varianti polnud. Higi voolas ja päike lajatas täiega. Tee äärde tagasi jõudes oli ülejäänud rattamatka seltskond just mööda läinud. Nii et pisike tagaajamine Dibyni  andis tulemuse ja vana koolimaja kivi juures saime nad kätte.

Seal pidime ka söögipausi tegema aga kuna kodukohvik oli tühjaks ostetud, liikusime edasi Rälbysse.

Sealsed vaatamisväärsused olid kabel, valgusfoor ja tuulik. Tuuliku juures oli ka kohvik, nii et seal saime kõhud täis süüa ja maja nurga taga varjus istuda.Sain jälle kiiresti hakkama ja kimasin poistega parunikivi otsima. Tee ääres olid sildid väljas aga natuke kulus leidmiseks siiski aega kui ei teadnud, kus see on.

Parunikivi sai nime selle järgi, et Otto Friedrick Fromhold von Stackelberg – parun, oli armastanud selle juures käia. Pojad lasid isa mälestuseks kivile teksti raiuda.

Läksime läbi metsa Vormsi püha Olavi kiriku juurde välja. Selle juures olin ma kunagi juba käinud aga vot ei olnud üldse tuttav. Esimese asjana jäi silma päikesekell aga see on seal suhteliselt värskelt taastatud. Kell näitas täiesti õiget aega 🙂 Ühe rõngasristi leidsime ka põõsast.Kus ülejäänud on, seda esialgu ei avastanudki. Vaatasime vabadussõjas langenute mälestusmärgi üle ja käisime ringi nagu peata kanad. Riste pole mitte kusagil. Lõpuks küsisime mingi naise käest ja see saatis meid ikka väga vales suunas 😀 Lõpuks pidime oma ratta grupikaaslastega ühinema, et ise ka lõpuks kalmistule jõuda. Mulle meeldis. Minu meelest tasub kasvõi ainult nende pärast Vormsil ära käia 🙂Järgmisena tahtsin mina kindlasti jõuda allikamatkarajale, ükskõik kas teised tulevad või mitte. Allika juures ma enda meelest lapsepõlves ei käinud, ma arvan et see oleks mulle muljet avaldanud ja meelde jäänud. Igatahes oli tulijaid üksjagu. Piltidelt olin näinud sellist ilusat suurt järvelaadset asja. Hakkasime ühes suunas astuma, seal oli mingi väga vana sammaldunud laudtee ja pärast tuli välja, et see oligi vana tee, seiklesime võpsikus ja jõudsime õigesse kohta välja ikkagi.  Terviseallika puhul ei tuvastanud õiget kohta ära. Seal oli üks rada, mis oli vee all ja kogu lugu. Selle eest olid seal ilusad lõhnavad käoraamatud.

Vaatetorni juures oli ka suhteliselt kesine. Polnud erilist vaadet aga sai head külma vett.Suurallikas oli lõpuks see, mida ma vaatama olin tulnud. Kui on kiire siis olekski mõistlik sinna minna. Muidu soovitan kõigest hoolimata kogu raja läbi uurida. Allikas on ilus, aga vetikane. Seda tunnet seal ei tekkinud, et tahaks vett võtta või midagi.

Edasi sõitsime Hullo keskusesse. Seal oli võimalus vaadata käsitööpoodi või minna jätsi ostma. Jama oli see, et poes oli pikk saba ja keegi ei viitsinud vist väga seista seal 🙂 Sõitsime Hullo õigeusu kiriku juurde. Lagunenud aga kena.Käisin nagu kass ümber palava pudru ja üritasin igast avausest sisse vaadata. Vaatasin, et üks tüdruk on sees ja sain ka teada, kuidas ta sinna sai. Kuigi sissesaamine oli veidi ebamugav siis sees oli täiesti vapustav. Oleks nagu kusagile välismaale sattunud 🙂Aega enam palju polnud. Aga tee ääres mõne pildi peatuse ikka jõudsin teha. Nägime lennuvälja, Vormsi ajaaeda. Hommikune hein oli õhtuks pallides. Andsime rattad ära ja tuligi laevale minna.

Mulle meeldis Vormsil väga. Arvan, et mõnikord võiks paariks päevaks minna, tahaks teist poolt saarest ka näha 🙂