Mõigu avastusretk

Viimasel ajal on tunne olnud, et tahaks rohkem metsa ja vähem linna, rohkem puhata ja vähem mõelda. Seega matkamise kohta valides võtsin koha, mida ma veidi olen juba tundma õppinud, mille kohta ma ka midagi tean aga samas endal oleks ikkagi ka huvitav.

Mõigu asum asub kesklinna linnaosas ja peab tõdema, et ega keegi sinna naljalt ei satu, kui siis läbi sõitma. Isegi mina, kes ma oma nina igale poole topin olen seal suhteliselt harva käinud.

Kui päris aus olla siis Mõigus me olime tegelikult päris vähe aega 😀 samas kõik tähtsamad kohad saime vaadatud ja lisaks Rae valla erinevaid vahvaid kohti.

Alguses oli natuke igavamat kõmpimist tänaval aga samas kes käinud pole sellele võibolla ka mitte nii igav 😀 Jõudsime lennujaama taha välja just parajal hetkel kui mõned lennukid olid õhku tõusmas.

Edasi läks tee läbi metsa ja raba. Vahva oli see, et peale minu oli see kõigi teiste jaoks uus koht 🙂

Veidike igavam oli jälle kanali ääres kõmpimine aga seda poleks väga millegi muu paremaga asendada ka olnud. Veensin kõiki, et kanali ääres kõmbime ainult 600m aga tegelikult oli hoopis 1,6km, ei tea kuhu ma oma peas selle kilomeetri kaotasin 😀  Enivei nii pikk see ma ka ei tundunud, lihtsalt 600m kohta tundus veidi palju olevat 😀 No ja vahepeal oli natuke vaadata kah, kuidas inimesed ja koerad ja pardid ujuvad. Päikese ümber olevat halo näha jms. Kel huvi pakub siis soojal ajal on seal palju liblikaid ja kiile lendamas.

Jalutasime pisut Mõigu majade vahel, läksime üle Tartu mnt ja sealt sai juba parkmetsa sukelduda. See on küll pisike metsatukk majade vahel, millele on rajad sisse tehutud aga iseenesest oli metsa loomulik kuju alles jäetud, mitte polnud kuidagi “ilusaks tehtud”.

Edasi oli plaane kolm 😀 Igav, põnev ja veel põnevam aga samal ajal mida põnevam, seda rohkem võsa ja nõgeseid. Lasin matkalistel valida. Tulemus oli see, et me olime hullus võsas 😀 Ma pean tõdema, et läbi olen ma sealt läinud talvisemal ajal ja siis on seal ka üsna korralik võsa, samas selle põhjal ma oleks isegi veel hullemat oodanud 😀

Ronisime mäe otsa, kus kasvas kollaste lillede väli, päike hakkas looja minema ja kõik oli nii ilus 🙂 Aga mäest alla minek osutus veidi keerulisemaks ja kuna näha polnud midagi siis valisime veidi järsema koha alla minekuks. No ja suureks rõõmuks olid kõrvuni nõgesed ja vaarikad. Vaarikatest oli vähemalt nii palju abi, et neist sai alla minnes kinni hoida.

Järgnes väike metsik võsa ja soine heinamaa või kuidas seda kutsuma peaks?! Läbi vana põlenud maja hoovi, kust oli kadunud silt, et seisa muidu tulistan vms 😀

Lõpuks jõudsime Mõigu kalmistule, kus tuli ka veel üksjagu võsas ragistada enne kui enamvähem põlvekõrguse heina sisse saime. Vaatasime pisut ringi. Näha polnud praegusel aastaajal suurt midagi.

Läksime veel natuke maad edasid ja vaatasime läbi aia Mõigu kõrtsi ja piirikivide umbkaudseid asukohti.

Kokku käisime umbes 10km

Retke kaart Punasega on märgitud meie rada ja rohelisega Mõigu asumi piirid

Kuue järve matk ja selle eel

Nädala alguses tuli mõte, et teeks ühe järverohke matka. Plaanis oli ette võtta 6 järve aga juhtus, nii et sai 7 järve üle vaadatud +2 peaagu silmatud ehk kokkuvõttes vaatasime üle pooled Tallinna järved.

Kutsusin avalikult inimesi kaasa seega otsustasin paar päeva enne päris matka mõned kohad üle vaadata. Ilm oli tol päeval küll selline, et normaalne inimene ei aja koeragi välja aga mina ennast piitsutasin küll.  Pealegi jäin hilja peale ka, nii et ma tõesti plaanisin korraks minna.

Männikul oli kõik selge.  Üht mälestuskivi tahtsin üles leida aga ilmselt on see lumehunnikute all ja lõin käega. Eks suve poole satub sinna kanti veel siis lihtsam otsida.

Kõik see lumi lirtsus ja plärtsus, järvejää tundus ka täiesti lödi. Männiku kivi juurde ei viitsinud minnagi sest seal oli loik suisa lahti.

Lippasin edasi kuni Kurna ojani välja. Mõtlesin algselt sealt Järvele minna aga mõtlesin ümber. Kant on tuttav, pole hullu kui pimeda peale jääb ära ikka ei eksi ja paar kilomeetrit siia-sinna ei oma erilist tähtsust minu silmis. Natukese aja pärast ma hakkasin ennast natuke kiruma sest oja äärt mööda minnes sumpasin põlvini lumes ja liikumine oli päris aeglane. Samas oli vahva, lund hakkas sadama ja päris ilus oli.

Lõpu osa saingi pea pimedas metsas käia. Samas oli tänu lumele piisavalt valge, et ei pidanud telefoni taskulambiga teed otsima 😀 Omamoodi täitsa vahva oli, tavaliselt on kuidagi, nii et appi pimedaks läheb, ruttu metsast välja. Võõras kohas on see muidugi mõistlik aga kipub kuidagi ka tuttavates kohtades nii olema 😀 No tegelikult on mõte see, et mis sa seal pimedas metsas ikka vahid, pole midagi näha. Aga samas oli nii äge, kuidagi teistmoodi kui muidu.

Kui FB-s matka välja hõikasin siis tekkis selline probleem, et seda ei näidatud mitte kellegile, võimle palju tahad 😀 Esimesed huvilised, kes tulid, ainsaks ka jäid. Ise üksi olin ainuke osaleja. Tundus nagu suhteliselt pointless üritus aga minemata ka ei saa nagu jätta. Mõtlesingi, et kui kedagi kohale ei tule siis lähen järgmist matkarada uudistama.

Enne kodust välja astumist sain teada, et 2 inimest on siiski tulemas.  Lõpuks oli meid isegi 7, mis grupi mõttes on väga hea suurus. Selline mõnus privaatne.

Ilm oli hoopis midagi muud kui paar päeva tagasi. Päike siras, natuke tuli raheterasid, külma oli parasjagu. Lund rohkem kui küll 🙂 Imeilusaid vaated igal pool. Mets nagu Lapimaal. Esimesed viis järve nägime kohe peaaegu, et ühe hoobiga ära. Pumba järv, nimeta järv, Männiku järv, Väikejärv ja Raku järv.

Kulgesime suhteliselt mööda Tallinna piiri. Vaatasime üle Männiku hiidrahnu ja Vanapagana kivi. Kurna oja äärde jõudes oli mul super hea meel, et ma viitsisin end mõned päevad varem kohale vedada ja mingigi aimatava raja sisse käia… oli endal tunduvalt kergem. Lumi oli kohati poolde kintsu, nii et kui mul võhm väljas rääkisin ümberkaudsest kultuuriloost 😀 ja kui oja lõpuks ületatud sai, tegin ettepaneku sööma hakata, sain natuke hinge tõmmata.

Edasine tee kulges Ülemiste järve tagant, mõisa hoovi pealt, Peetri külast läbi, üle “kõrgmäe”, läbi soo pühale mäele ja pühamäe järve äärde.

Lisaks näitasin näpuga veel kahte nimeta järve, nii et 50% Tallinna järvedest sai üle vaadatud 🙂

15km+14km/Jaanuar:104km

Pühapaigad, õunad ja põldmarjad

Enne välja minekut jäi netis silma, et on Ussimaarjapäev. Tööd teha ei tohi, kududa ja tikkida ei tohi – muidu võib järgmisel aastal “hammustatud” saada, metsa minna ei tohi. No mida siis üldse teha võiks?

Kudumise plaan on juba ammu aga oli hea võimalus mitte alustada. Tikkimine on pooleli ja jäi kah. Välja tahtsin ikkagi minna. Mõtlesin erinevaid teekondi ja üks peaaegu ilma metsata tuli ka välja. Kuigi tinglikult.

Käisin päris palju mööda teid aga sel päeval see kuidagi sobis mulle. Natuke lõikasin üle tühermaade ka. Osaliselt olen kohti näinud, osaliselt pole. Õigepisut oli mõnes kohas igav kui pidi pikemat maad tee ääres kõmpima ja midagi huvitavat näha polnud.

Esimene peatus oli Mõigu kalmistul, pühamäel. Vaikne, rahulik kohake.

Edasi liikusin läbi Peetri. Seal ilma kaardita käimine on paras seiklemine ja isegi kaardiga võib juhtuda, et ei pääse läbi või on uusi tänavaid rajatud. Igatahes kõva ehitamine käis.  Peetri tuuliku juurde jõudsin välja, mis oligi minu eesmärk.

Sealt tahtsin jõuda Assaku nõiakivini. Vahepeal pidi olema veel üks kultusekivi aga tundus, et see jäi kellegi hoovi peale ja ei hakanud sinna minema. Ühesõnaga oli üks igavesti pikk marssimine.

Nõiakivi juurde jõudes oli huvitav vaadata, et kõik eelneval nädalal hiiepaikade külastajate poolt jäetud annid olid läinud, ainult üks kivi küljele samblavahele torgatud sent oli alles.

Et tee ääres suurt midagi ei olnud siis vaatasin enne välja minekut pärandkultuuriobjekte ka juurde. Sain kohe paar vaatamisväärsust juurde. Kaks kõrtsi, peaaegu kõrvuti. Assaku kõrts ja Kannu kõrts ning koolikoht.

Üks  kultusekivi jäi teest kõrvale aga kuna see tundus veidi teistsugune kui muidu siis otsustasin seda ka vaadata, pealegi tegi see nii umbes kõigest kilomeetrise ringi juurde. Et ma ei peaks nii palju käima, läksin üle tühermaa otse. Kas ma sellega midagi võitsin, ei tea, igavene songermaa oli. Käimise kiirus oli aeglasem ja raskustase oli suurem kui teed mööda minnes. Samas olin ma nii korralik olnud, et ei teinud paha natuke kusagil ragistada.

Kivi oli madal ja uskumatul kombel olid seal annid täiesti alles kuigi asub see kergliiklustee ääres.

Tohtrikivi

Järgmised  2km pidid minu arvamuse kohaselt tulema üsna igavad sest tee ääres ei olnud kaardile märgitud mitte kui midagi. Mis mind juba ammu on huvitanud on tee äärde jäävad Räägusilla kandis olevad veesilmad. Ma mõtlesin, et ehk on mingi vana karjääri jäänused vms.

Oh seda üllatust kui nägin hiiglasuuri maakiviaedu, küll tsemendiga kokku mätsitud. Nüüd mind huvitab veel rohkem, et mis asi seal on olnud. Kuna seal läheduses on Peeter Suure Merekindluse mingit sorti punker siis mul tekkis mõte, et äkki need võiks olla omavahel kuidagi seotud?! Mingi “sõjardite” teema?

Punkri juures käisin ka aga sisse ei kannatanud isegi mitte piiluda sest kõva “võsa” oli ukseaavade ees. Täpsustatult on see: Peeter Suure Merekindluse Rae positsiooni rooduvarjend.

Rae mõisa juurest jalutasin läbi, sisse sel korral ei astunud.

Piilusin Raeda kollektsioonaeda. Päris  põnevaid õuna sorte oli seal. Ilusaid, läikivaid punaseid, kribalaid rohelisi. Kitsekesed käisid seal neid nosimas.

Huh, ja siis tuli pikk kanaliäär, mis oli tol hetkel suhteliselt igav. Värve veel eriti polnud aga midagi muud ka mitte, isegi liblikaid ei lennanud.

Nii kui Mõigu terviseraja ots paistma hakkas, lidusin metsavahele 😀 Seal oli vähemalt seenigi, mida vaadata ja pildistada.

Peale terviserada tuli veel sutsuke maad kanali serva mööda jalutada. Mõigu vahel avastasin, et bussi niipea ei lähe, nii et jalutasin Lennujaama juurde trammi peale.

Ühe seinamaalingu leidsin ja Lennujaama uut monstrumist autoparklat vaatasin ka lähemalt.

24km/Septembris:42km/Aastas:1147km

Linnasaraseretk 2. Nõmme-Mõigu.

Linnasarase teine etapp: Nõmme- Mõigu. Üldiselt kulgesime mööda piiri aga vahepeal läks see läbi Ülemiste järve, seega olime sunnitud valima, kas järve eest või järve tagant, kas kuiv asfalt või soo, mets ja sopp. Mu meelest polnud nagu vaja validagi 😀

Alustasime Nõmmel Glehni kuju juures. Kuna jõudsime natuke varem, käisime korraks vanakal, üks seltsimees sai seal viimase lume peal pooliku kelguga alla lasta 😀

Läksime alguspunkti tagasi, et uuesti samast kohast läbi käia 😀

Piiri tn ja vana raudteetammi mööda jõudsime Ülemiste järve taha välja.  Tee peal nägime kitsarööpmelise raudtee Rahumäe jaamahoonet, Rahumäe raudteesilda, Liiva jaamahoonet ja veetorni.

Igatepidi kenasti kaunistatud.

Seest oli vähe viisakam.

Liiva jaama veetorn

Kuna ma olen korduvalt seda sama maad läbinud siis eriti ei viitsinud pilte ka teha. Kuidagi tundus, et pole nagu millestki teha. Kevad polnud veel suure lombi taha jõudnud, mis omamoodi oli hea, maa oli külmunud ja me ei pidanud hullus sopas mässama nagu ma alguses kartsin.

Elus satika kinkisin ära 🙂

Jõudsime Kurna oja juurde. Mõtlesime järve ka vaatama minna aga jäime vahele 😀 Aga see oli isegi omamoodi lahe, patrulli tüübid jäid endale kindlaks, et me ikkagi ei tohi järve äärde minna aga samas lobisesid ja ajasid muhedalt juttu.  Ja niiiiiii naljakas oli kui üks mees keelumärgile toetas ja see ümber kukkus 😀

Järv paistab ja patrullauto ka kui terasemalt silmitseda.

Mõned jeesukesed kõndisid meil vee peal aga üldine enamus otsustas ikkagi kobraste poolt ära järatud sohu minna 🙂

Enne sood oli palju purdeid, mida proovida tuli. Ühest mindi üle, ülejäänuid katsetati. Toeks võiks öelda, et võeti terve puu, et raskem oleks siis seentega 🙂

Kobras oli mändi närinud.

Hambajäljed

Tundub, et koprad on nagu hunt kriimsilmad, mitme ameti peal, kes langetab purdeid, kes kaevab kraavi…

Esimest korda kui sinnakanti sattusin siis võttis veidi kõhedaks küll, maa oli siis pehme ja nägin igal pool kopra auke, siis  mõtlesin et huvitav, milline see maapind altpoolt võiks välja näha.

Samas on see mets nii mõnus seal, et kusagilt ringiga ümber selle ka minna ei tahaks.

Mööda soist metsa uidates võib tunduda, et sild jääb päris kaugele, tegelikult on see torust umbes kilomeetri kaugusel. Ilmselt kui olud on vesisemad siis sillast kuiva jalaga üle ei saa aga  meil vedas ainult suur loik oli tee peal ees.

Silla pealt on imeline vaade ojale.

Teisel pool oja pidasime pikniku. Selleks ajaks oli umbes pool maad käidud.

Samas lähedal on üks ilus väike kasesalu.

Liikusime mööda teed edasi, vett oli palju. Sookurgi oli palju.

Selle nurga peal tekkis juba igipõline teema, kust me edasi läheme. Mina tahtsin ikka läbi haldjametsa, retkejuht tahtis natuke nagu teed mööda minna sest siis oleks eelmisest aastast erinev rada olnud. Aga no rahvale vastu ei saa, läbi metsa on ikka ägedam 🙂 See niiske ala, kus sügise poole oli “järv” oli veel sel hetkel piisavalt külmunud, et üle minna.

Täielik pettumus oli see, et see ilus mets oli maha võetud.

Käisime vanalt kiigeplatsilt läbi, vaatasime kas sipelgad juba tegutsevad.  Olid tegusad küll.

Panime matkajuhile paju kasvama siis on järgmine kord jälle põhjust läbi metsa minna 😀 Muidugi juhul kui seal üldse enam mingit metsa on. Eelmisel aastal võeti teiselt poolt puid maha.

Lonkisime üle põllu Peetri tuuliku juurde.

Sealt üritasime läbi küla orienteeruda. Jäime kraavi taha kinni. Kraavis ujus haug, see oli äge, kõik läksid elevile.

Betoonist maja küll aga kuidagi inimlikum või mis?

Leidsime kõrge mäe. Ilmselt ehitamise käigus tekkinud, ainus imelik asi oli see, et miks nii kõrge ja nii järskude seinadega?

Võsast läbi rühkisime pühamäe poole. Natuke oli silmailu ka. Harilik karikseen.

Enne veel kui kohale jõudsime tuli mööduda majast, mille väraval silt- lasen hoiatamata. Eelmine aasta tundus, et seal veel elati. Kuigi maja tundus mahajäetud olid kõrvalhooned enamvähem ja aed justkui korras. Aga nüüd oli maja põlenud ja kõik kuurid viltu vajunud.

Veidi veel ja jõudsimegi Mõigu kalmistule ehk pühamäele ehk tõenäolisesse endisesse pühapaika.

Julius Jäckeli, Tallinna Toomkooli muusikaõpetaja, dirigendi ja koolijuhi ümber lükatud hauakivi.

Laps, kes ilmavalgust ei näinudki või sündis ja suri samal päeval 4.12.1904, sai nimeks Samuel Reinhold Winkler. Huvitaval kombel kandis täpselt sama nime Seewaldi haiglakompleksi rajanud arst, kohe tekkis huvi kas neil on ka seos omavahel?

Läbi pokude maa astusime Tartu mnt poole. Tee ääres oli endiselt see maru põnev elamine 😀 Mõni asi püsib muutumatuna ka.

Sellega asi enamvähem piirduski, kes läks bussi peale, kes otsis oma autod üles, kes liikus niisama kodu poole.

Sel korral:17km/Aprillis: 33km/Aastas:466km

8.aprill 2018 Eelmine matk

Kes edaspidi tahab kaasa lüüa siis:

6.mai 2018 Mõigu- Pirita