Top 10

Kui aasta kokku võtta siis sai üksjagu käidud ja tehtud. Kirjapanemisega on olnud suuri raskusi ja koos tänase üllitisega mahub aastasse 2020 20 postitust.

Kuna see wordpressi uuendus on kõik pea peale pööranud ja ma ei saa suurt muffigi aru, mis ma siin teen siis ma pole varem ka statistika vastu huvi tundunud. Päris üllatav, et aasta lõpuks on kindlasti 30 000 vaatamist täis. Kõige populaarsem on maikuu 3664 vaatamist, kehvem veebruar 1499 vaatamisega.

Kõikide postituste Top 10

1. Rabasaare küla ja Lehtse 19.10.2019 16km

2. Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste 21.09.2019

3. Männiku püramiidid 13.01.2018

4. Pikaliiva asum ehk retk ümber Harku järve 30.07.2019

5. Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 2 24.07.2018

6. Müts 6 Raudalu- Männiku 06.01.2020

7. Mäealuse MKA 14.04.2018

8. Lasnamäel, Pirital ja Maardus 19.04.2020

9. Müts 8 Pääsküla- Tiskre 02.02.2020

10. Männiku lilled ja püramiidid 01.07.2018

Mis veel kokkuvõteks öelda? Kolm selle aasta postitust on tabelis. 10-nest 6 on minu korraldatud matkad või omaette lonkimised.

Veel on ka mulle endale palju tähelepanu pööratud kuigi ma ise käisin nüüd uudishimulikult vaatamas, et mida põnevat seal näha saab? Mitte midagi 😀 Ma vaatasin, et võiks enda infot veidi kohendada kui aega on 🙂

Eriti kehvad postitused on need kus mööda jääd on käidud või lilli nuusutatud 😀

Müts 6 Raudalu- Männiku

Eelmine Mütsi retk jäi mul jõulude tõttu vahele. Kui teised tatsasid Ülemiste järve taga oma 16 kilomeetrit, siis mina sõitsin Hiiumaa poole.

Sel korral olin ma jälle platsis kuigi neid kaugemaid otsi on paras piin kaasa teha. See bussilogistika ja varane tõusmine võiks minu poolest olemata olla, siis ma käiks heameelega 😀 Täna oleks pidanud siis kolme erineva bussiga sõitma, et kohale jõuda aga mind õnneks säästeti sellest  🙂

Retk oli umbes 7km pikk ja osales 17 inimest.  Selle sarja raudselt kõige lühem retk 😀

Ilm oli imeline. Päike paistis, taevas mänglesid värvid nagu oleks kogu aeg veidi päikesetõus või -loojang olnud. Külmakraadid olid vist ka aga täpselt nii palju, et kõndida oli mõnus, seista mõneti ebameeldiv. Seega suuri seisakuid ei olnud ja umbes ühe paiku oli retk läbi.

Alustasime Raudalu bussipeatuse juurest, kõmpisime piiripunktini, tegime avastuse, et piiripost ei taha hästi püsti seista. Natuke maad edasi oli “mingine” veider koht, mida võiks ju muidu kellegi pühaks paigaks pidada aga enamasti on looduseusku inimesed teadlikud ka sellest, et plastmassi pole mõtet metsa viia. Muidugi võib see olla ka mõne koera või kassi kaunistatud haud aga … neh… Kummaline igatahes.

Jõudsime Raku järve äärde. Juba kaugelt hakkasid silma püramiidid. Vahepeal oli täielik ikaldus, suvel nagu polnudki midagi. Vähemalt praegu ei saa kurta, et  neid vähe oleks. Seal oli äge, tuterdasime otsa kah.

Et natuke teekonda pikemaks venitada tegime pisikesele poolsaarele tiiru peale ja vaatasime oma lõpp-punkti. See oli peaaegu käega katsutav aga mitte kuidagi muudmoodi ligipääsetav kui suure ringiga ümber järve minna. Piir jookseb ka kusagilt järvede keskosast läbi, nii et seda teekonda saaks ainult käreda külmaga ette võtta, kel julgust on.

Edasi läks nii, et ma veidi irdusin meie meeldivast seltskonnast ja läksin järve serva mööda, võsa vahelt, nautisin vaadet ja tegin pilte. Ja kui ma tee peale ükskord tagasi jõudsin olid teised kaugel ees 😀

Andsin päkkadele valu ja varsti jõudsingi järele. Samas siis lõpp juba peaaegu paistis ka. Korra kivi juurest läbi, teepaus ja bussipeatusesse.

Kivi juurde minek oli isegi üllatavalt lihtne, tavaliselt on seal minu meelest kaks loiku olnud, millest mööduda, sel korral oli ainult üks. Kõrvalt sai kenasti läbi ja puha. Pärast tulid motikapoisid ja sonkisid maa üles. Õnneks mitte täiesti läbimatuks.

Lõpetuseks veel üks väike mäkke ronimine. Kuna me keegi ei viitsinud joosta siis jäime kenasti bussist maha ja kuna järgmiseni oli pea 20 minutit aega siis matkapikendus tuli mööda Männiku tee serva. Selle ajaga jõudsime päris kaugele 😀

 

 

Vabariigi sünnipäeva matk

Tekkis mõte, et Vabariigi sünnipäeval võiks väikese matka teha. Mul oli plaane mitmesuguseid aga reede õhtul oli tunne, et midagi võiks teha aga otsest plaani pole. Vilksatas neid mõtteid mitmesuguseid aga ükski ei tundunud päris see õige.  Lumi maas midagi ei näe, kus see põnev koht võiks küll olla? Peale selle tundus, et kuhugi kaugele küll ei viitsi minna ja õhtul võiks mõnusasti kodus olla.

Lõpuks pakuti välja Männiku raba. Mul korraks oli see endalgi mõttes aga samas tundus kuidagi igav, rabas pole ju lumega midagi vaadata. Samas olin ma seal ainult ühe korra käinud, nii et läks loosi.

Sel korral olin ma valmis isegi varem minema, et saaks olla ja samas ikkagi jõuaks koju ka mingil ajal.

Esialgu polnud mul meeles, et paraad on ja bussid käivad omamoodi. Sellega tekkis suur segadus. Aga peab tunnistama, et ega ma ei lugenud ka korrektselt, mis transpordi kohta kirjutatud on 😀

Ma sain teada, et 5 sõidab minu peatusest ka läbi, hurraaa. Aga esimesest nr5 jäin ma lihtsalt maha, ilmselt oli neil natuke nagu vabagraafik ka.

Kuna järgmine pidi tulema 20 minuti pärast siis ma ei viitsinud oodata, külm oli ka. Aga selle asemel, et peatus tagasi minna, kus oli kindel peatumise koht, läksin ma oma tarkusega edasi – Estonias pidi ju ka peatuma. Aga see oli juba minu valesti lugemine. Samas suht absurdikas 5 sõitis mööda, kuigi seal oleks võinud selle peatuse teha küll. Üldse sõitsid kõik bussid sealt läbi peale 67 ja “trollide”. Mingit loogilist põhjust sellele pole aga ega see oma tähtsust kah. Igatahes ma jäin teisest bussist maha.  Muidu oleks võibolla suure vihaga juba koju tagasi läinud aga mind ju oodati ja ma ise olin veel ühe tuttava kaasa kutsunud, kes teistega omavahel tuttav polnud, nii et pidin kuidagi kohale saama 😀

Mõneti oli suht savi juba, miljon aastat oli möödas ja ma läksin siis edasi, lootuses, et järgmise bussi peale ma jõuan. Trampisin Vineeri peatusesse sest teadsin, et seal see buss kindlasti peatub.

Aga bussi ei tulnud ja ei tulnud. Sõitsin siis 18-ga natuke edasi. Lõpuks tuli 5 ka aga 10 minutit hiljem kui oleks pidanud. Igatahes on mul ägedad kamraadid, kes viitsisid mind tund aega oodata ja olid mulle tee puhtaks kraapinud, raudselt puhtast öelusest, et ma külje maha paneks 😀 Foto:Ilme.

Edasi panime ajama. Mets oli imeline – palju lund, päike sillerdamas.

Jõudsime Männiku väikejärve äärde. Algul kõhklesime veidi aga otsustasime otse üle minna. Lihtsalt kohe üldse ei eruta mind see mõte jääst läbi vajumisest. Samas oli see jää seal juba ammu ja kalamehed olid peal ja… kuigi ega need kalamehed midagi ei tähenda, need lähevad siis ka kui jää ei kanna. Aga noh tundus, et piisavalt kaua on külm olnud ja võib minna küll.

Tuli idee joonistada jää peale 100. Aga siis tuli välja, et see sai kaldast veidi kaugele ja ma läksin uut joonistama. Foto:Ilme

Nurgast paistab teine sada

Sumpasime edasi järvede vahel metsas. Sõdurid olid paraadil, polnud vaja karta, et keegi kusagil laskma hakkab 🙂

Palju polnudki minna kui vastu tulid Männiku püramiidid. Eesti lipp oli vaja mäe otsa viia ja mägi vallutada.

…ja mäed olid lume all imeilusad.

Ahjaa. Meil oli plaan kella ühest pilti teha, siis oli Eesti minut. Meil oli 40 minutit aega, nii et mägedesse ei viitsinud ootama jääda, pidime mingi muu ilusa koha leidma.

Et päev oleks kordaläinud tuli vahepeal igasugu lollusi välja mõelda, millega kõik rõõmsalt nõus olid. Näiteks lume kraevahele tõmbamine ja sellest pildi tegemine. Foto:Aire

Ega ei olnud meeles seljakoti seljast ära võtta. Ehk siis pärast sai kõndida lisaraskusega. Koti küljetaskud olid lund täis 😀

Raske oli käia. Sellist vingukoori pole ammu enam nähtud. Hea, et keegi ennast pikali maha ei visanud, põlvili oli nii mõnigi 😀

Kuna midagi muud huvitavat ette ei jäänud siis tegime eesti minuti pildi kah lumesajus. Foto:Ilme

Ja see tähtis asi korraldatud triivisme raba poole. Mina tahtsin otse Rätsepa järve äärde minna. Aga ma ei teadnud peast, kus see otse on ja siis vedas I meid mööda metsaserva pika tiiruga kohale. Samas oli ükskõik, aega jalutada ju oli.

Enne järve oli isegi natuke rabamoodi ala.

Rätsepa järve jääl lõime oma piknikuplatsi püsti. Kahju oli, et valget lina ja pokaale kaasas polnud, oleks äge olnud. Aga no saime ka ilma hakkama. Ma sain isegi salati ilma kahvlita söödud, rääkimata siis muust.

Edasi läksime otse üle järve, pole siin midagi ringiga minemist. Ilus isamaaline vaade oli ka.

Järgnes parasjagu palju lonkimist rabas. Midagi ei  näinud, ei teadnud kuhu astuda. Kõige suurem kartja läks ees, fotoka jalad pihus, katsumas ega mülgast ees pole 😀 Mingi hetk vahetasin ma ta välja. Künkalt künkale astuda pole ju keeruline aga mõni koht oli veidi kahtlane, haarasin kaika ja vaatasin, kuidas lood on. Nii mõnestki “vedelast” kohast see meid päästis ja minu teada keegi jalgu märjaks ei saanud. Ma ütleks, et soise metsa vahel oli hullem isegi kui rabas, seal ei saanud kohe üldse aru, kus mõni reeturlik veeauk võiks olla.

Kui me lõpuks Männiku karjääri juurde tagasi jõudsime, olime lumes sumpamisest totaalselt väsinud aga oma 5 km tuli veel lonkida. Vähemalt olid veel mõned ilusad vaated aga suhteliselt tülpinult läks see viimane ots.

Kui me bussi peatusesse jõudsime siis vaatasime, et on täpselt paras aeg minna Šnelli tiigi äärde presidendi kõnet kuulama ja ilutulestiku vaatama.

Ilutulestik pidi sinimustvalge olema. See tiigijääl olemine ilutulestiku ajal oli ka selline kahtlase väärtusega. Jalgealune värises päris kõvasti aga õnneks oli jää siiski piisavlt paks 😀

Peaaegu natuke Eesti toonides.

Kokku:25km/veebruaris:72km/Aastas:257km

Männiku püramiidid

Matk koos lastega Männiku karjääri. Edasi tagasi 7km, eesmärgiks näha püramiide. Ilm oli külm -9 aga mitte liiga hull. Päike paistis.
Minu teekond 19km

Alustasime Liiva surnuaia peatusest. Kuna mina jõudsin natuke liiga vara Nõmme kanti, otsustasin osa maad jala minna. Tuli välja, et valisin vist enamvähem kõige pikema tee kust kaudu kohale jõuda.

Läksime läbi surnuaia, mööda Raku järve kallast. Katsusime jääd, vaatasime jääpurikaid.

Keskpäeval oli taevas nagu päikesetõusu või -loojangu ajal.

Püramiidideni jõudsime natuke varem kui ma ise lootsin. Selles kohas pole varem mägesid näinud. Ilus oli ja ronimise lusti jagus ka üksjagu.

Veetsime seal omajagu aega aga tundus, et kõnniks veel. Suvel oli teisel pool järve mõned mäed, otsustasime neid vaatama minna.

Tee peal tegime mõned looduspildid ka 🙂

Umbes 4 km tuli minna kui jõudsime ühele karjääriväljale. Seal oli suhteliselt igav. Ainult üks mägi ja see ka pealt sile. Samas oli ilus vaade järvele.

Ja palju pilliroogu jääga. Jääle minek oli võibolla natuke kahtlane värk aga tundus, et kannab piisavalt ja põnev oli ka, kalad ujusid varba all 🙂 Julgemad nagu pärast näha sai, käisid suhteliselt rahulikult keset järve ringi, jalutasid koera.

Ausalt öeldes teised mäed enam vaimustusest kiljuma ei pannud, suhteliselt samasugused ju, ainult teist värvi. Pole nii teravatipulised ka.

Aga! Mis mulle juba suvel muljet avaldas ja ka sel korral väga meeldis on karjääriauk või-seinad, kuidas neid iganes nimetada. See liiva pind on nii kihvt.

Päike hakkas looja minema. Kuna keegi kunagi midagi rääkis, et Raku ja Männiku järve vahelt enam läbi ei pääse, siis ei läinud uurima ka, kas see vastab tõele või mitte vaid jalutasime sama teed tagasi, suure ringi ümber järve. Kuigi loogiliselt võttes ma arvan, et pääseb ikka 😀 Katsetama ei hakanud lihtsalt sellepärast, et kui tõepoolest poleks läbipääsu siis oleks tulnud veel pikem ring tagasi kõmpida. Teiseks hakkas vaikselt külm ja meil oli väike lootus, et ei jää päris kottpimedasse jalutama, mitte et sel mingit tähtsust oleks aga kui midagi ei näe siis pole nagu eriti põnev.

Et päris enda jalajälgedes ei astuks siis liikusime rohkem järve ääres.

Päikeseloojangu püramiidid.

Lõpuks läks üsna pimedaks kätte ära. Väsimus tuli peale. Männiku “mäest” üles minnes oli võhm nii väljas, et lihtsalt pidasime poolel teel hingetõmbepausi 😀 Ega ma muidugi ei arvanud ka, et ma nii palju käinud olin. Talveriided ja ronimine takkapihta.

Bussiga linna ja seal nägin meteoriiti. Väsimus kui käega pühitud. Lonkisin üle tee pilti tegema.

Selle aasta kilomeetrid: 84