4.dal märtsil on Tallinna linnasarase matk. Kui keegi ei tea, mis see on siis kõige lihtlabasemalt lahti seletatult olid need linnale kuuluvad põllu-, metsa- ,heina- ja karjamaad.
Et matk ära teha oli mul vaja teha väike eelluure, et teada saada, kuidas mõnda kohta pääseda ja kas mõnda kohta üldse pääseb ja kuidas?
Kavatsesin terve maa korraga läbi kõndida, mis see 15 kilomeetrit ikka on. Aga asjad ei läinud sugugi nii libedalt kui ma ootasin. Läbipääsu võimalusi otsides, edasi-tagasi kõndides olin ma poolel teel juba 13 km läbi käinud. Peale selle hakkas õhtu kätte jõudma, kulunud oli 5 tundi, mis pidi terve raja läbimiseks kuluma. Peale selle olid jalad märjad ja jube külm hakkas, nii et pidin teise poole järgmiseks korraks jätma.
Ehk siis teekond algas Tiskres ja lõppes Õismäel. Põhimõtteliselt olen ma selle osa juba kunagi varem ka läbi käinud, tundus et ei tohiks raske olla. Samas oli mingeid nipet-näpet asju, mida pole varem tähele pannud, millest pole varem midagi kuulnud jne.
Igatahes olen ma mitu korda tulnud Rannamõisa loodusradadelt ja näinud tee ääres ühte eriti uhket maja ja teist veidi vähem uhket maja. Ma olen isegi rääkinud midagi sellist, et need näevad välja nagu mõisad. Aga sinnapaika see kõik jäigi. Kui matkaga tegelema hakkasin siis vaatasin, et sealkandis on 2 mõisa olnud Lucca ja Tiskre. No ja kummagi kohta on andmeid nii napilt, et isegi seda ei saanud alguses aru, kas need on üks ja sama. St. mõis võib ju mitme nime all tuntud olla. Peale selle ajas asja segaseks see, et ühes oli invaliidide kodu ja teises vanadekodu. Samas võis see ka ju üks ja sama asutus olla. Huh. Aga lõpuks pika uurimistöö tulemusena sain teada, et mitte nii uhke maja on Tiskre mõis ja ilusam maja on Tiskre mõisa külalistemaja. Ja see on kõik, mis ma teada sain – uskumatu. Ja kõige lõpuks sain ma teada, et see võibolla ikkagi ei ole Tiskre mõis sest keegi ei ole seda sellise nime all kuulnud olevat. Pakuti Muti mõisa. Samas muinas.ee-s on Tiskre mõis sees ja näeb minu silmis samasugune välja nagu minu pildil olev mõis 😀 Igatahes kui keegi teab midagi täpsemalt siis ma oleks hullult õnnelik kui mulle ka teada antaks 🙂
Lucca mõis oli natuke eemal astangu peal ja lammutati 1987a.
Edasi jalutasin mere äärde, piidlesin Luugi tee äärseid kraave. Seda ma isegi mäletasin, et seal olid mingid kivid laotud “kraavi seinteks”. Vaatamisväärsus, mida lume alt eriti ei näe aga ehk midagi siiski. Mälestis, ehitatud kunagi kraavi kaitseks, pangaastangult voolava vee eest. Peale selle on seal luugi talukohad olnud. Vaadata pole midagi aga teadmiseks võib võtta 😀
Mere ääres oli hall ja sombune. Sai kähku tulema.
Keegi oli panga peale haakristi joonistanud.
Järgmine vaatamisväärsus Rannamõisa silmaallikas. Sellega ma eriti ei maadelnud. Ühel kaardil on see ühes kohas, teisel teises kohas. Samas on Rannamõisa pangalt alla tuleva ojasängi juurde pandud silt, et allikaline oja ja ühel kaardil selle oja alguseks ongi silmaallikas. Ega ma eriti rahul selle teadmatusega pole aga eks teinekord võib seda asja edasi uurida.
Üks tark tüdruk ronis trepi kõrvalt paksust lumest üles. Kohale jõudes olid silmad peas pahupidi ja siis tuli välja, et üleval oli trepil vahekoht ja sai ka niisama ilma igasuguse pingutuseta oja juurde minna. Allika lähistele oli natuke raskem pääseda, suured puud olid ees ja lõpuks polnud näha suurt midagi.
Läksin mööda treppi alla tagasi, lootuses pääseda kusagilt Lucca tänavale. Ronisin siit ja sealt ja iga kord jõudsin aia taha või kellegi hoovi. Lõpuks ma vaatasin, et lootusetu juhtum. Läksin Luugi teele tagasi, trepist üles. Katsusin väravat, oli lukus. Seega jäi minul Lucca teele minemata. Lonkisin mööda panga serva.
Vaatasin üle ääre Indrek Allmanni eramut, ei torganud eriti silma. Tuleb altpoolt vaatama minna.
Mäest alla tulles jäi vasakut kätt Kongsi kõrts. Varem oli seal väike kõrts, mis põles kahtlastel asjaoludel maha. Pärast seda ehitati samale kohale kolmekordne puidust kõrtsihoone, kus all oli söögi ja joogikoht, teisel korrusel ööbimise võimalus ja kolmandal peremehe enda elamine.
Ka see kõrts läks salapäraselt põlema. Kolmandat korda otsustati samasse kohta enam kõrtsi mitte ehitada. Vaatamiseks peaks kusagil Kongsi kõrtsi kelder olema aga kui ma teel olin siis ma ei teadnud sellest midagi. Üle tee oli mingi pisike vanaaegne ehitis…
Tunnelist läbi, teisele poole teed. Tee äärt mööda üles.
Suured rändrahnud olid lume all peidus nagu heinakuhjad.
Samas jooksid kitsed ringi.
Isegi rabakivi tammes pole ma enam kindel. Kuna silt asub kahe tamme vahel siis mõtle ise välja kumb see õige on. Samas see , mis minu pildil on – on igapidi uhke tamm- olgu siis nimega või ilma.
Edasi saab natuke aia taga sumbata, näha eemalt rändrahne ja suunduda Kallaste panga poole.
Panga all kepsutasid järgmised kitsed.
Kuna lumi oli paks oli kraavist üle hüppamisega natuke raskusi – ei saanud ju aru, kus see kallas on. Mingit toigast ka polnud, et järgi uurida. Palju puudu ei jäänud, et otse kraavi oleks hüpanud 😀 Panga astangule ronima väga ei kutsunud, lonkisin all, ronisin üle murdunud puude. Lõpuks tuli siiski üles ka minna, muidu jääd lihtsalt aia taha kinni.
Kui ma juba siiani olin jõudnud siis oli pea kolm tundi juba läinud. Uskumatu. Panga ülemist serva mööda läksin Harku joastiku poole. Üks murdja koer ajas mind taga.
Juga pidin mitu korda vaatama enne kui üles leidsin. Mitte kui midagi polnud näha. Või no “energiasammas” keset oja oli veidi imelik küll.
Joa vastas üle tee läheb paeastang. Juba tükk aega on piinanud mõte, kas sealt saaks läbi minna. Kohe alguses sain selgeks, et suurema rahvamassiga ei läheks sealt niikuinii aga ise võiks ju proovida. Päris karm ronimine oli ja lõpuks kui peaaegu teisel pool väljas olin siis oli aed ees ja kogu lugu. Kui oleks veidi kuivem ja kindlam jalgealune olnud siis oleks võinud üle panga serva piiluda ja vaadata, et äkki oleks ülevalt läbi pääsenud.
Sel korral läksin joa juurde tagasi ja mööda teed karjääri poole. Pilpaküla vahelt läbi, sealt täies ulatuse polnudki varem käinud. Varemalt sai otse mäkke ronitud.
Karjäär oli nii valge nii valge.
Juga oli veel õigepisut lahti aga põhimõtteliselt ka juba peaaegu nähtamatu.
Kuna jalad olid jube märjad ja külm oli ja kell oli palju siis otsustasin Õismäele bussi peale minna. Ehk siis umbes 2km jalutamist.
Rada
Sel korral: 13km/veebruaris: 34km/aastas: 219km
Matk ise ka.
Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.
Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik. Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.
Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole. Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.
Minu rajad 