Sügise värvid Tiskrest Murastesse.

Väljas on nii ilus värviline ja soe oli ka, nii et ilm tuli ära kasutada ja ringi uudistada. Samas kaugele ei viitsinud minna ja tahtsin, et võimalusel oleks võimalik varem tagasi tulla. Otsustasin Tiskre-Muraste kasuks, sest teada on, et see ring tuleb 20 km kanti, aga kui ära tüdineb saab suure tee äärde bussi peale minna. Eeldusel, et sa oled ülemisel astangul 😀 All pool on lootused veidi kehvemad.

Teiseks tahtsin, et ma saaksin lihtsalt kulgeda, ei peaks kaarti vaatama. Seal kandis on mugav see, et eksida pole võimalik.

Tiskrest jalutasin Tabasalu loodusrajale. Käisin mööda kõrvalteid. Oli põnev ja ilus. Plaanisin minna Rannamõisa kiriku juurde. Mulle meeldib mõnikord surnuaedades kooserdada, matmiskombed on põnevad ja neid tekib järjest juurde.

Jõudsin Tilgu tee algusesse ja otsustasin mööda seda minema hakata. Ei viitsinudki väga kusagile kõrvale kalduda. Natuke uudistasin siin ja seal. Ebamugav on muidugi see, et tee on kitsas ja kui autod sõidavad pole kusagil väga olla. Vaatasin üle panga ääre alla, piilusin metsa vahele, käisin rannas ja juba jõudsingi vana piirivalvekooli juurde.

Kooli taga algab Muraste matkarada. Korra olen seal varem ka käinud, aga mitte igal pool, kus sel korral sattusin. Tegelikult plaanisin minna Muraste hiide ka, aga tüdisin kuidagi ära ja keerasin hetk enne seda üles mäkke.

Üleval otsisin endale nö. väljapääsu. Küll on seal aiavahed ja tupikud, kunagi ei tea kuhu täpselt välja jõuad, aga tegelikult sain täitsa kenasti hakkama, kusagil edasi-tagasi käima ei pidanud.

Korra küll jõudsin jalgrada pidi peaaegu, et kellegi hoovi aga aiaga see piiratud polnud ja kohe algas tänav. Peale mõningast sik-sakitamist jõudsin kaldapealsele rajale välja.

Edasi küpses plaan küll mitte bussi peale minna aga jalad kõhu alt välja võtta ja veidi kärmemal sammul kodu poole astuda. Üsna kiiresti jõudis kätte lollidemaa ja sealt läbi minnes mõtlesin, et vaatan üle ka Proomu allika ning Taari hiidrahnu. Sealt võtsin suuna juba Tabasalu loodusrajale. Lilled veel täitsa õitsesid või taas õitsesid oleks vist õigem öelda. Palju oli aasnelki, mõni anemoon ja kurekatlaid.

Loodusrajal seadsin sammu jälle pikemaks. Kui trepp alla läks siis kõhklesin, et tahaks nagu minna aga pärast üles küll enam ei viitsi tulla 😀 Dilemma missugune. Otsustasin alt minna kuigi seal on mõned sellised veidi kahtlased kohad kust ei pruugi hästi läbi pääseda, tossudega siis.

Kui alla jõudsin siis sain aru kui õigesti ma olin teinud, et sinna olin läinud. Rannas oli kõik veelgi värvilisem kui üleval. Vahepeal läks “tee” küll üsna kesiseks, läga oli pangani välja. Sisse ei tahtnud väga astuda, tagasi ka minna ei tahtnud. Õnneks leidus siin seal mõni kivi, millele õnnestus astuda. Ronida polnud isegi väga vaja, maha langenud puid oli vähe ja ülevalt poolt sadanud kive polnud ka vist jupp aega enam tulnud. Ja peab mainima, et seal on ikka päris kõvasti reostatud, õli oli igal pool ja hais päris vinge.

Kaart Kokku umbes 21 kilomeetrit.

Rannamatk Harku vallas.

Lihavõttepühade ajal käisime tegime tiiru Harku vallas. Alustasime Tiskrest, liikusime mööda randa kuni Tilguni, lippasime korraks üles ja alla tagasi. Piirivalvekooli juurest üles ja siis juba ülevalt nii kuidas parajasti parem tundus.

Miks ma just praegu tahtsin minna? Sest vesi on nii madal, et pole kunagi nii madal olnudki. Võib-olla ma natuke liialdan aga mina pole seda maad täiesti kuiva jalaga läbi saanud, mis sel korral oli võimalik ette võtta. Ja isegi kui saab alt läbi siis tuleb pool maad kusagil kividel turnida, puude otsas ronida jne. Muidugi saab ka jää ajal käia aga ega vist iga aasta kandvat jäädki pole. Kolmas variant on suvel vees käia aga siis peaks vastavad jalanõud olema sest kalda äär on pisikesi teravaid kive täis. Ühesõnaga, praegu oli lihtsalt parim aeg, mis sellise retke jaoks olla saab.

Ilmaga vedas ka. Oli suhteliselt soe ja päikeseline. Kuigi vahepeal hakkasid käed külmetama küll.

Tempo oli selline sulnis. Kõik said kõike seda kaunist imetleda, mis näha oli. Meres olevate suurte kivideni sai ka jalutada, nii et käisime ninapidi juures uurimas 🙂

Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.

Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik.   Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole.  Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.

Edasi tulid juba Proomu ohvriallikas ja Taari hiidrahn. Allika algne koht oli kuiv, mujalt veel vett voolas. Hiidrahnu vaatlemiseks oli jällegi parim aeg. Kui puudel lehed peal siis jääb see väga varju.

Edasi liikusime üle heinamaa kiriku juurde, vaatasime seal natuke ringi. Läbi metsa  suundusime vana Ranna kooli juurde ja sealt edasi juba Rannamõisa mõisa hoonete vahele. Mõisa ennast enam pole aga igasugu varemeid on mitmeid. Läbi aiaaugu läksime järgmisi huviväärseid maju vaatama – EW aegseid suvituskohti ja täiesti kaasaegset veidrakujulist betoonelamut. Lõpetasime Aura rajal. Aega läks meil umbes pool tunnikest rohkem kui arvestanud olin aga see on umbes 20 km kohta ülitäpne tulemus.