Viimsi ps matk

Tegin väikse matka Viimsi ps ja Pirital, lõpuks see enam nii väike ei olnudki, plaanisin 15 km aga juhtus jälle, et tuli 20km. Alustasime Viimsis busside lõpp-peatuses. Kokku sai meid neli. Vaatasime üle Kirovi kalurikolhoosile kuulunud maa-alad, käisime mere ääres, kus oli jupp tegemist et üle jäätunud kivide ronida, aga muidu oli mõnus. Päike soojendas kevadiselt. Ette jäid Miiduranna tähtkants ja rannakaitsepatarei nr 13. Loomulikult sai räägitud ka Viimsi maa-alustest tunnelitest.

Järgneva võpsiku osas polnud ma väga kindel, kas sealt läbi pääseme. Kevadel on seal väga vesine ja võimalused olid nii- ja naasugused. Õnneks oli seal imeliselt kõva lumi, mis kandis. Mõni koht oli veidi pehmem ka, aga jalgu keegi igatahes märjaks ei saanud. Seal võpsikuski on ühtteist vaadata, näiteks üks suur kivi ja mingeid ehitisi, ilmselt tunneli õhutusavad vms. Jõudsime välja Selveri taha ja kuna paar inimest polnud Haabneeme rändrahnu näinud, tegime poetiiru ka 😀

Üle tee minnes olid juba Viimsi mõis ja mõisapark, kuna ka seal polnud mõned meist käinud, siis tegime mõisale tiiru peale, mis oli täiesti plaaniväline, aga samas miks ka mitte? Karulaugurada oli hirmus jäine, nii et mina tatsasin järjekindlalt tee kõrval ja seisin hädavaevu püsti 😀

Kui rada lõppeb tuleb juba põnevam osa. Kuigi ma kahtlustan, et ega seda asja nii ei jäeta ja küll tuleb sinna taha poole ka rada ja trepp vms, et oleks turvaline koobast uudistama minna.

Paar kütusemahutit on võetud kasutusele, et anda Artiumile lisaruumi. Kahes tünnis hakkavad olema vabaõhulava ja õuesõpe. Ühele neist on kuppel peale ehitatud. Tagumistes saab veel sees käia ja seda võimalust on ka kasutatud. Ühes tundus, et on lausa elatud ja teises olid ilmselt küla noored lõbutsemas käinud. Igatahes oli Lubja küla peldik ja üks pikk pink alla visatud. Esimene vedeles kusagil poolel teel alla, aga pink oli kenasti kütusemahutisse veetud. Esimesed karulaugu nupsud olid ninad välja pistnud ja sai proovida, kuidas maitseb. Kevade esimesed on ikka parimad. Puudepungad pakatasid. Samas oli veel jääd ja jääpurikaid. Muide, kes kavatseb nö. rajalt välja astuda, hoidke silmad okastraadi suhtes lahti.

Rauaallika uus tulemine või oli neid seal kohe algselt rohkem? Igatahes toimib ja vesi vuliseb. Oleks vaid keegi, kes seda ka puhastaks. Kuigi jah, eks joogikõlbmatu oleks see nii või naa, puhta õlilaike täis. Õige allikas suunati suusamäe parkla ehitamisega seoses maa alla. Natuke rohelist oli juba ka, metspipar, mis inimestele söömiseks ei sobi, on mürgine, vürtsika ja mõru maitsega.

Ronisime üles kuradikoopa juurde. Käisime vaatasime sees ka ringi ja leidsime kaks nahkhiirt magamas. Mingit suurt kära me ei teinud, nii et loodame, et nendega on kõik hästi. Aga samas oli nii tore neid lähedalt näha. Teised saatsin üles, aga ise nägin et oma saabastega ma sellest liuväljast üles ei roni. Läksin siis kõrvalt, kus oli lumine, aga lõpuks pidin ikka puujuurikatest ennast üles tõmbama. Ülemine mäe veerg oli külmunud ja jääs, aga üles ma sain.

Üleval on kohe Lubja majakas ja Lubja külaplats. Majaka kompleksist on alles veel kelder ja õunapuuaed, lisaks ka üks vanaaegne GPS punkt 😀

Külaplatsil tegime väikese pikniku ja sealt edasi tuli jälle liuväli, okastraataedade vahel. Sai ülevalt poolt Viimsit vaadelda ja konna treppi kaeda. Mingi punker on mäeveerul ka, millel on ilmselt mingisugune sõjaline otstarve olnud, aga mis, täpselt ei tea. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi mina pole kunagi käinud, oli põnev kuigi veits räämas. Lisaks nägime jänkut kah.

Foto: Oliver

Foto: Oliver

Läksime ühe korstna juurest mööda, suundusime Soosepa rappa. Kus oli jälle ainult jää, jää, jää.

Pärast seda olime sunnitud natuke aega tänaval kõndima. Vanad suvilad on ümber ehitatud või uued majad asemele ehitatud. Kontrast on päris huvitav, kohati mõni putkalaadne maja ja kõrval loss, õnneks on ka selliseid, kes on reaalsustaju säilitanud. Kloostrimetsas vaatasime laskepesa ja jalutasime läbi Metsakalmistu serva. Lõpetasime ametlikult Lükati silla juures, bussipeatusesse läksime ka kõik üheskoos. Igatahes üks üsna jäine, aga siiski kuidagi kevadehõnguline retk.

Aasta viimane matk

2019 a viimane matk sai varakult tehtud sest tahtsin aasta lõppu mõnuga võtta, mitte ennast ribadeks tõmmata.

Ehk siis 29.dal detsembril tekkis mul mõte, et peaks kusagile minema. Ärkasin vara ja mõtlesin, et ma jõuaks päris kaugele minna. Hommikukohvi joomine venis ja venis ja lõpuks vaatasin, et väga kaugele ma ikka ei jõua.

Ammu polnud  Viimsi ps. kõndimas käinud. Tulemuseks oli küll see, et tänu bussidega logistamisele jõudsin ma Viimsisse alles kell üks.

Kuna bussini oli aega siis sain ka Kadriorus ringi vaadata. Õnnestus ka see presidendi kuusemets ära näha. sain teada, et ma olen sama pikk kui 8 aastane kuusk.

Aega oli ikka veel, nii et kõmpisin järgmisesse peatusse ehk Reidi teele.  Kõnnitee viis kenasti bussipeatuse taha, infotabloo ja prügikast takistasid läbipääsu täielikult. Hästi tehtud!Viimsi vallamaja ees astusin bussist maha. Läbi mõisapargi jõudsin põhjakonna rajale. Alguses polnudki midagi väga vaadata, palju puid oli maha langenud   Sealt, kus rada lõppeb läks toredamaks. Suhteliselt mugav oli käia sest maapind oli veidi külmunud. Tavaliselt on seal päris märg ja sopane. Käisin ka koopa juurest läbi. Keegi oli sinna seinamaalinguid teinud, käejälgi vaadates lapsed.

Läksin läbi suusatunneli, teisele poole teed, et suunduda Krillimäe metsa. Seal ma pole palju käinud, seega tundus põnev. Metsa keskelt läheb sirge tee läbi aga sedasi ma ometi ei viitsi matkata. Käisin uurisin siit ja sealt, mis põnevat leidub. Mets oli ilus. Nii ma otsustasin, et lähen otse läbi metsa sest ma mäletasin, et seal tuleb kusagil mingi järgmine sirge rada vastu, mis küll on väiksem kui see eelmine. Kõik oli tore kuni kraavini jõudsin. See oli täpselt nii lai, et üle hüppaks siis kui hoogu saaks võtta aga seal oli võsa täpselt nii palju, et ei saanud. Teine variant oli leida mingi kaigas, mida saaks teibana kasutada… no aga seda lihtsalt ei olnud. Tagasi ka ei viitsinud minna, seega otsisin kraavi servas käies mõnd kitsamat kohta ja lõpuks leidsin ka. Üle kraavi oli juba tuttav rada. Seega otsisin teise raja, kus ma veel käinud polnud 😀

Reinu tee äärde jõudsin välja ikka. Läksin üle tee ka aga raketibaasi ei hakanud enam minema. Kiskus juba hämaraks ja omajagu maad oli tagasi ka kõmpida. Algul plaanisin minna mere äärest aga nii külm ja kõle oli, et ei tahtnud. Samas on seal tee ääres ka igasuguseid asju, mida vaadata.

Paadisild, kirikud, muusumid ja tol ajal ka väga palju jõulutulesid ja -kulinaid. Viimsisse jõudes jäin bussist ka maha, nii et järgmine pidi 20 minuti pärast minema :I Kõmpisin järgmise peatuse poole ja nägin Viimsi kanistrikuuse ka ära.

Istusin bussis, palav oli, käia oleks tahtnud 😀 Läksin Pirital maha kõndisin mööda jõe äärt kodu poole. Mõnusalt hämar ja vaikne oli. Kokku tuli 22 km. Polegi jupp aega nii pikalt käinud.

Plirts-plärts märtsiretk

Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.

Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.

Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.

Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.

Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest  vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.

Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.

Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.

Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.

Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀

Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.

Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.

Veidi kunsti jäi teele.

Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.

Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.

Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.

Kokku umbes 13km

Mäealuse MKA

Kui nägin, et RMK Viimsi külastuskeskuses on perepäev, siis tundus et tahaksin sinna minna. Isegi ei tea miks aga kuna ma polnud seal käinud siis tundus hea mõte. Tahtsin minna sealt edasi Pandju saarele aga tuli välja, et alates 14.dast on seal käimine keelatud. Olin pettunud aga ei tahtnud keelust üle ka astuda.

Lõpuks otsustasime A-ga RMK-sse  minna ja vaadata, mis edasi saab. Kuna A oli ikka veel pooleldi haige ja ma ise ka nohune, siis ei pidanud võimatuks, et sellega asi piirdubki.

Saime Kadriorus kokku. Mina lippasin jälle kanalist Poskasse ja jõudsin isegi natuke enda ümber vaadata.

Viimsis leidsime külastuskeskuse lihtsalt üles. Üllataval kombel oli seal hullult põnev. Vaatasime katsetasime kõik asjad läbi.

Põnevad eksponaadid igatahes, kes pole käinud sellele soovitan.

Läksime mere äärde. Vett ei olnud nii vähe kui arvanud oleks. Jube palav oli ka. Oma tilkuvate ninadega polnud see sugugi mõnus.

Seega otsustasime hoopis metsa minna. Oligi juba ammu tahtmine vaadata, mida leidub Mäealuse MK-l.

Esialgu jõudsime küll Karulaugu Terviserajale. Kõik rohetas karulaugust, mõnus.
Lõhn oli ka nii tugev, et isegi oma nohuse ninaga tundsin seda.

Rauaallikas oli täiesti toimiv – see uus.

Ei saanud ka kuradikoopas käimata jätta kui juba sealkandis olime. Leidsime suhteliselt uue täienduse “graffiti”maailmas 😦

Koopa kõrvalt oli värskelt midagi alla ka sadanud.

Vaatasin siis selle päris rauaallika ka üle.

Jõudsime suusamäe alla. Lund oli veel küllalt, eemalt vaadates tekkis tunne, et võiks äkki lumeingleid teha aga lähemalt vaadates enam väga ei tahtnud 🙂

Kuna A polnud kasekivi juures käinud, viisin ta sinna ka. Põhimõtteliselt jäi ju tee peale. Pärast vaatasime, et oleme vist tupikus. Kaardilt vaadates ei tundu nii, igatahes keerasime otsa ringi ja läksime vastassuunas.

Sealt sai natuke maad mööda aia äärt minna, edasi läksime põllule. Võsa servas paistis, et on eramaad ja aiad ja… Ühesõnaga seal kus kannatas minna läksime läbi. Võsas iseenesest oli ka põnev, mingi vana palgivirna alune hakkas silma, karikseened olid hiiglaslikud.

Matka teelt käisime ka läbi. Tegin uue taustapildi aga tundub, et varsti tuleb niikuinii uus teha.

Edasi otsisime kohta kust metsa põigata, igal pool tupikud, eravaldused jms. Aga lõpuks leidsime  selle “augu” ka kust metsa pääses.

Leidsime mitmeid suuri kive

Väga mõnus metsaalune oli.

Midagi militaarset leidsime ka.

Kivi peal kasvab pisike nunnu kuusevälu.

Rähni pidulaud ehk mitu hunnikut käbipuru.

Lubasin A-le, et ta võib sinililli ka näha. Kippus kehvasti minema, esialgu leidsime ainult ühe. Pärast nägime kahte veel, tänu sellele, et ma suutsin neile peale astuda ja A “kisama” pistis.

Puhkepaus, kuuse all, mis üritab mastimänni moodi välja näha. Lähivaatlusel avastasime, et oleme pisikeste mändide kuuskede pesas.

Päris tõsine kivi tee.

Mets ka kive täis.

Mõnus astumine oli kuni jõudsime teeristini. Ühel pool oli liuväli, teisel pool tiik ja otse ees mets, mis oli väga kutsuv. Läksimegi sinna aga varsti saime aru, et oleme veega ümber piiratud.

Keerasime otsa ringi ja proovisime jääteed mööda. Esimesest kraavist üle, teisest enam ei läinud, tundus, et asi ei lähe sugugi paremaks. Risttee või ristvee?

Lõpetuseks võtsime siis selle tee, mis tundus kõige hullem ehk tiik keset teed.

Aga tegelikult oli nii et kui sellest loigust kaarega mööda läksime siis oli tee väga ok. Või noh igav pikk sirge. Vahelduse mõttes oli siiski mõnus astuda, ei pea kogu aeg jalge alla vaatama.

Üritasime veel korra metsa põigata aga oli näha, et see on suhteliselt lootusetu, märg ja kraavid ja õhtu ja … Tegelikult olime selle aja peale mõlemad suhteliselt väsinud ka juba. Aga mõni asi ikka pani üle kraavi hüppama, näiteks kui me esimesi ülaseid nägime.

Mäealusel läksime panga alla. Paras võsa oli, sopane kah aga seal oli suur kraav vahel, nii et olime teest ära lõigatud ja pidime seal hakkama saama 😀

Kui teise otsa jõudsime siis seal oli lage maa, eelmine aasta võeti sealt millegipärast kõik see võsa maha ja puud ka. Aga tänu sellele, et mõni toigas oli kõduneme jäänud, kasvas seal meeletutes kogustes karikseeni.  See oli tõsiselt äge vaatepilt.

Hoolimata sellest, et plaanis oli lühemat sorti käik jõudsime Viimsisse tagasi päikeseloojangu ajaks.

kaart

Sel korral: 20 km /Aprillis:61km/Aastas:494km

Viimsi poolsaarel uitamas.

Üks pühapäeva hommik, mil ma ei maganud lõunani aga siiski ärkasin piisavalt hilja. Ilm tundus aknast vaadates kena ja tekkis tahtmine õue minna.  Mul oli isegi idee, kuhu minna 🙂 Ma leidisin kaardi pealt Viimsi ps oleva karjääri ja tahtsin näha, mis seal on. Peale selle oli I eelmine päev sealt mingeid kive otsimas käinud ja ma mõtlesin, et läheks vaataks kah.

Igatahes oli mul suhteliselt kiire sest valget aega oli umbes 5 tundi.

Väljas selgus, et ega see ilm nüüd teab, mis kena polnudki. Tormas täiega ja ma polnud sellest isegi kuulnud, et torm peaks tulema või midagi 😀 Seega mere ääres laineid nähes oli selge, et esimene peatus tuleb merivälja muulil. Ma pole seal kunagi suurt lainet pildile püüdmas käinud ja kuuldavasti tuleb sinna mingi jahisadam, nii et tuleb jäädvustada kui veel saab.

Samas kaua olla ei kannatanud, lihtsalt külm hakkas.

Läksin bussipetusesse tagasi ja vaatasin, et buss tuleb alles 4 minuti pärast, seega läksin jala edasi. Muidu oleks enne ära külmunud kui metsa jõudnud oleks.

Suund oli Randvere teele ja et ma eriti palju mööda tee äärt ei peaks minema siis astusin läbi Viimsi mõisa pargist. Polnud väga hea idee – väga märg, väga sopane ja väga pehme maa. Aga samas ikkagi parem kui täiesti tee ääres 🙂

Laidoneride mälestusmärgist jalutasin mööda. Kuidagi jube hästi tehtud märk, vähemalt mind tõmbab küll ligi ja lähemalt vaatama, pea alati kui sealt mööda lähen.

Pargist läbi jõudnud, läksin kahe kaubanduskeskuse vahelt Põhjakonna terviserajale. Seal ma olin suhteliselt värskelt käinud, nii et käisin kiiresti. Torm oli palju puid murdnud.

Kui rada otsa sai siis läksin võsa vahelt lihtsalt edasi. Huvitav oli see, et ma teadsin, et seal peab kusagil rauaallikas olema. Kaardi pealt vaadates kusagil kuradikoopa läheduses. Seda ma siis veel ei teadnud, et see on kanalisatsioonikaevu luugiga kaetud. Igatahes leidsin mina ka rauaallika, võtke heaks või pange pahaks.

Kuradikoopa ukseavast piilusin  ka sisse kui juba sinnakanti sattusin

Õige pisut maad tuli jälle tee ääres kõmpida, et huvitavam oleks tegin väikese kõrvalepõike kasekivi juurde, polnud seda varem päevavalges näinud.
Natuke maad edasi on koht, kus ma polnud käinud aga kuhu ma kangesti minna olen tahtnud. Igakord kui neeme tipu poolt olen mööda Randvere teed linna poole tagasi  jalutanud, olen tee ääres näinud küngast või astangut aga iga kord on  olnud kas liiga pime, et pole viitsinud katsetama minna või ükskord oli lihtsalt kiire sest linnas hakkas bussiliiklus vaikselt ära lõppema ja päris jala poleks tahtnud koju minna. Ühesõnaga seda küngast oli vaja uurida ja ma arvan, et ma lähen kunagi vaatan veel sinna 🙂

Aga üldiselt oli seal tore veidi räsitud metsaalune.

Käisin luusisin natuke ümber karjääri, kaugele ei viitsinud minna sest märg oli 😀 Aga põhimõtteliselt ma isegi ei näinud, kas seal on midagi põnevat või mitte. Jälle hakkas kiireks minema sest ma tahtsin veel läbi metsa Tammneeme minna ja pime märg mets ei ole siiamaani väga minu teema olnud. Nii et ma jätsin asja üsna kähku pooleli aga kunagi ma tahaks ikkagi näha, mis seal on.

Hakkasin vaikselt Tammneeme poole astuma, läbi tundmatu metsa. Millegipärast kaldusin küll rohkem Leppneeme suunas.

Ehk siis läksin Leppneeme poole, et sealtkaudu Tammneeme minna.

Ma tundsin ennast nagu mingi piiluja kui üle aia pesust pilti tegin aga see oli nii äge kuidas valged alukad ja taskurätid reas rippusid.

“Jooksin” edasi, kõikidest kividest mööda. Tiirukivi nägin kaugelt eemalt aga tagasi ka minema ei hakanud. Kaldaalust kivi nägin natuke lähemalt aga päris külje alla ka ei pugenud.

Valgepõsk laglesid nägin ka.

Päike oli peaaegu juba täitsa looja minemas. Suht jama sest ma tahtsin veel Tädu kuuse metsa ka jõuda. Käisin bussipeatuses kaarti vaatamas, kas ja kuidas kõige otsem minna oleks. Sellepeale pakuti mulle kohe küüti. Aga minu seikleja vaim ei lubanud mul veel linna minna, nii et jalutasin edasi.

Natuke maad käisin mööda kergliiklusteed, natuke põikasin metsa vahele.

Tädu kuuse juurde jõudsin ma jälle suhteliselt hämaras.

Hakkasin mööda tädu loodusrada astuma. Kui ma ennist ütlesin, et märg pime mets pole minu teema siis sel korral sain selle oma teemaks kah 😀 Aga vähemalt ma teadsin, et tee ei saa olla väga pikk ja ka seda kuhu ma enamvähem välja jõuan.

Veidi kriipi oli küll 😀

Aga ei pidanudki seal väga kaua mõllama. Varsti jõudsin mäealuse teele välja. Aga vot seal oli pime, isegi taskulambi valgel oli keeruline pilti teha 🙂

Aga põhimõtteliselt olin tsivilisatsioonis tagasi.  Üritasin veel mingit kivikalmet leida aga tundus suhteliselt lootusetu. Aga Pärnamäe veehoidlat käisin ma küll vaatamas. Kaardi pealt olen seda kogu aeg näinud aga kohale pole kunagi läinud. Nüüd on see siis tehtud aga pean mainima, et ega ma eriti ei näinud midagi 🙂 Võiks uuesti minna millalgi.

Sellega sai matk peaaegu läbi. Vaatamisväärsusi rohkem polnud. Või no Viimsi mõis oli aga pilti sellest ei teinud 🙂

Kokku: 25km/ 40km