Matk ümber Tallinna

Järgnevad retked leiad FB lehelt Matk ümber Tallinna

Esimene retk: Raekoja platsilt Meriväljale 27.10.2019 14km
Teine retk: Meriväljalt Irusse 10.11.2019 14km
Kolmas retk:Irust Sõjamäele 24.11.2019 14kmNeljas retk:  Sõjamäelt Mõiku 8.12.2019 10kmViies retk: Mõigu Raudalu 16km – ei osalenud

Kuues retk: Raudalust Männikule 6.1.2020 7kmSeitsmes retk: Männiku- Laagri 19.1.2020 16kmKaheksas retk: Laagri- Tiskre 2.2.2020 16kmÜheksas retk: Tiskre- Rocca al Mare 16.02.2020 10km
Kümnes matk: Rocca al Marest Koplisse 1.3.2020 10km

Müts 10 Rocca al Marest Koplisse

Ei tea, kas see on laiskusest või sellest, et aasta alguses sai kaks kuud pooltõbisena ringi käidud aga arvuti taha kohe üldse ei jõua ja väga ei igatse ka.

Igatahes on meil vahepeal kaks linnapiiri matka olnud, millest ühe tegin mina ja teise tegime Saja raja retkedega kahe peale. Viimase panen kähku kirja enne kui jälle igasugune tuju kirjutada üle läheb või meelest läheb, mis me seal matkal tegime 🙂

Mulle tundub see merepiiri mööda käimine natuke igavam sest, kes vähegi käinud on see on enamike kohti näinud. Sel korral jalutasime Rocca al Marest Stroomi randa ja sealt Koplisse. Kuna mina olen seal alguse kandis mitmeid retki teinud siis pajatasin veidi Paldiski mnt mõisatest, Stroomi ranna ajaloost, mis on päris põnev kui keegi viitsib süvitsi minna.

Lumes oli kuidagi imelik käia, harjumatu veidi raske 😀 Ja väkk, lumi tuli üle saapa sääre sisse ja mul olid jalad üle pika aja märjad

Peaaegu terve see aeg sadas taevast midagi alla ka aga sellega hakkame vaikselt ära harjuma. Jõudsime järeldusele, et kümne retke jooksul on vist üks ilus ilm olnud või kaks 😀Stroomi rannas oli meri parasjagu tüki maad ära viinud või vähemalt mina küll ei mäleta, et seal selline pankranniku moodi astang varem oleks olnud.  Nägime paari lumememme.  Üldiselt oli nagu ikka.Piilusime kummiku- ja klaasitehastesse, vaatlesime tänavakunsti. Rääkisime sadamatest.

Tulime tee äärde välja ja vaatasime üle vana kultuurimaja, professorite küla, Süsta pargi. Pargis olid sirelil võiks peaaegu öelda, et suured lehed küljes. Teisal ripusid õunapuu otsas alles jõulumunad aga võib-olla on need ka pidevalt seal rippumas, kes teab?!

Käisime kirikus. Lihtsalt sellepärast, et sinna pole kunagi sattunud, nii et uks lahti oleks. Aga sel korral olid inimesed seal siblimas ja käisime küsimas, kas tohib vaadata. Meile anti luud, et me saapad puhtaks pühiksime 😀

Liinidelt käisime läbi. Ammu pole käinud. Tundus, et osa maju on sarnased seal varem olnud majadele aga ühe tänava äär, mis tundub suhteliselt valmis olevat on lihtsalt uusi maju täis ehitatud. Kahjuks see ei paistnud välja, kas munakivitee on likvideeritud või mitte.

Piilusime piirivalve kasarmut ja lõpp paistiski.Üle prügimäe ja olimegi lõpp-punktis. Igav ei olnud kõige põnevam ka mitte. Ilmselt on asi selles, et ma olen selles kandis nii palju käinud ja midagi uut justkui avastada polegi.  Samas tegelikult on seal veel kohti küll, mis peaaegu läbiuurimata või väga vähe nähtud.

Sel korral tuli kokku umbes 10km.

 

Müts 9

Tiskrest Rocc al Maresse. Kilomeetreid tuli kümmekond. Kuna päris retkejuht oli haige siis sel korral oli juhtimine minu õlul.

Algus läks lihtsalt. Kuna ma polnud üle uue silla käinud siis läksime lootuses, et see on seal, kus ma arvasin selle olevat, õnneks oli ka. Kakumäe rannast kõmpisime läbi. Kes tahtis sai vahepeal kiikuda. Vaatasime üle panga serva alla. Ilm oli sombune aga mitte kõige hullem.Edasi polnud ma kindel, kuidas liikuda, kas terve tee ülevalt või natuke alt ka?! Kogu teekonda alt ette võta ei kavatsenud kuna meri oli kõrge ja liiga palju aega turnimisele ei kavatsenud pühendada.

Vaatasime üle ka Merekindluse rannakaitsepatarei. Ronisime pangast alla, et järgmist ehitist alt vaadata, mitte selle peal käia aga juhtus nii, et tulime sama targalt varsti üles tagasi sest mere äärest läbi minnes oleks liigseks okste vahelt pugemiseks läinud.

Varsti tegime peatuse, et natuke näksida ja teed juua. Esimene sinilill oli meil “laual” või “pigemini” selle kõrval 🙂Edasine oligi üleval ja all käimine, kuidas parasjagu parem tundus. Või no igaüks käis nii, kuidas paremaks arvas. Sadamast läksime mööda ja esialgu alt ehk Merirahu sillani.Ronisime mäkke. Kõmpisime Vabaõhumuuseumini välja ja siis pakkusin valikuid, minna alt või mööda kergliiklusteed, mitu kilomeetrit. Mulle endale oleks see paras piin olnud aga ma arvestasin sellega, et peame kasutama kergemat teed.

Lõpuks läks nii et kaks naist otsustasid matkata lihtsamal viisil ja teised valisid raskema tee. Ma pean mainima, et nii hullus olukorras teel ma vist polegi varem käinud, st. nii kõrge veetasemega.

Ronisime Vabaõhumuuseumi kalda servale ja meile jooksis järgi kohalik turva, kes palus meil alla tagasi minna.  Ei aidanud meelitused ega keelitused, et me võiks kasvõi 20m edasi minna. Teekond oli põnev.Ise poen ma igalt poolt läbi ja ronin üle aga selle matkaga said vähem matkanud ka ühed korralikud matkaristsed. Tuli ronida üle suurte liivakivide, mis olid libedad, pugeda läbi tiheda võpsiku, kohati turnida mööda seina ja lõpuks kui kopp ette sai siis hiilisime kibekiirelt selle paarkümmend meetrit Vabaõhumuuseumi territooriumi servast.

Lõpuks viimaseks ampsuks oli alalt väljapääsemine. Pangasein on seal päris kõrge. Samas oli näha, et mitte kaugel allpool on aias auk kust läbi pugeda. Alla minek tundus hirmsam kui see oli. Tuli astuda pikk samm otse alla aga see näis nagu astuks kuristiku 😀  Laskuda veel pisut, roomata aia alt läbi ja siis üles tagasi ronida. Huh! Kõik said kenasti hakkama ja kui grupipilti vaadata siis olid päris õnnelikud kui matk läbi sai 😀  Pesupäev sai ka kõigile garanteeritud 🙂

Õismäe rabas

Kesklinnas parasjagu pikk tiir kõnnitud suundusime A-ga Õismäe poole. Jõudsime 15-20 minutit enne I-d. Ei tahtnud seal tee ääres passida ja oodata, läksime hoopis Suurhalli taha metsa.

Ülaseid oli seal nii palju, et valendas aga muidu oli suhteliselt kole ja must. Sodi täis.

Natuke uidanud ja ringi vaadanud kui I juba helistaski. Läksime natuke maad edasi jäähallist mööda metsa sest I oli seal mingit torni näinud. Veetorn see muidugi on aga miks see keset metsa künka otsas on seda pole ära suutnud tuvastada.

Jalutasime läbi metsa Vabaõhumuuseumi teele. Sealne metsaalune oli kuidagi ilusam ja puhtam. Samas oli seal ägedalt palju vett ka 🙂

I polnud Lõuka kivi näinud, A veel vähem 😀 Tegelikult ei imesta selle üle väga. Kivi on aias. Naljalt nagu võõrasse aeda ei lähe. Samas mina kunagi käisin, vaatasin et värav on lahti, majad on eemal ja pigem nagu mitte päris eramajad, nii et väga hull see asi ka ei tundunud. Seega teadsin asukohta ja viisin prouad kohale.

Graffiti pink

Edasi suundusime Õismäe rappa. Ma pole sinna varem sattunud.  Raba moodi nägi see välja küll. Kuigi väga ära hekseldatud. Igal pool kraavid ja turbavõtu augud, miljon rada. Ja jälle tehakse “ilus, uus terviserada”. Loodetavasti ikka koos asfaldiga ja nii nagu peab. Kohati mulle tundub, et tahetakse terve Tallinn ära asfalteerida välja arvatud muidugi autoteed, mis on auklikud nagu sõelapõhjad.

Tolknesime suhteliselt suvaliselt ringi kui liiga märjaks läks läksime mujale.  Uue raja jaoks oli palju puid maha võetud. Mingi imeliku ollusega olid need kännud kaetud. Nagu seen või nagu vaik või?!

Üks kraav tuli ette kust me üle ei saanud. Või eemalt oleks saanud sest I läks sealt. Aga me olime nii jonni täis ja ehitasime purde. Puud olid maas olemas, oli vaja ainult paika seada.

Veel mõned kraavid, mõned kivid ja läksimegi rabast välja.

Saime kohe bussi peale. Kuna teised läksid pirnis maha siis ma otsustasin ka minna, et jalutada kirsi tänavale kirsiõie seinamaalingut jäädvustama. Päris ilus.

Sõitsin järgmise bussiga linna ja jäin täpselt oma bussist maha, mõtlesin et longin järgmisse peatusse aga kuidagi sujuvalt läksin natuke kaugemale 😀

Klaaslinn

“Suitsupääsuke”

“Saarepiiga”

Jalutasin laulupeo peatuse suunas ja ilm oli nii ilus, et otsustasin tiiru Kadrioru pargis ka teha. Lõpetasin Kumu juures.

Kaelustuvid kudrutamas.

Sel korral:6km/Aprillis:182km/Aastas:615km

Vana linnapiir- esimene osa. Tiskre-Nõmme

Linnapiir sai läbi käidud ja tuli midagi uut ette võtta. Vana linnapiir ehk linnasarase piir. Mingil määral on see suhteliselt sarnane praeguse piiriga aga natuke põnevam, vähemalt minu jaoks.  Punktuaalselt seda piiri taga ei ajanud aga nii enamvähem. Pealegi väga täpseks on raske minna sest seda piiri on siia sinna natuke liigutatud.

Mind edutati selleks korraks matkajuhiks, nii et pidin kindlasti õigeks ajaks kohale jõudma. Kuna nr 4 buss, mis Tiskresse sõidab käib laupäeval ja pühapäeval 1 kord tunnis siis ma hakkasin kodust õige varakult minema 😀 Kui ma 42-ga Rocca al mare poole sõitsin siis vaatasin, et mul on pea pool tundi aega, nii et tulin kolm peatust varem maha ja läksin jala edasi.

Aega oli, käisin klõpsisin jää koerast pildi, muidu sinna kanti niikuinii ei satu.

Bussi peale jõudsin.

Tiskres tekkis meil väike segadus kui osad väljusid lõpp- peatuses kuigi oleks vaja olnud edasi sõita. Buss teeb Tiskre peal ringi ja sõidab linna poole tagasi. Samas ma ise ka esimest korda läksin seal peatuses maha sest lõpp-peatus ongi ju tavaliselt lõpus. Ootasime teised siis õiges peatuses järgi ja panime mööda Luugi teed ajama kuni mereni välja. Mere peal peeti väike kõne linnasarasest ja mina sain lõpuks oma kuldmedali ka linnapiiril käimise eest kätte 😀

Algus oli selline kergem, lihtsalt jalutamine.  Trepist üles, mööda pankranniku äärt maanteeni välja. Vahepealseks vaatamisväärsuseks Rannamõisa silmaallikas.

Mäest alla Lucca teele vaatama Indrek Allmanni eramut.

Suure tee äärde tagasi ja juba oligi pea 4km käidud. Kuna liiklus oli väike siis ei viitsinud maantee alt tunnelist minna ja jooksime üle tee, et saaks otse Nõmme teele. Seal ääres oli paar suurt rändrahnu ja Rabakivi tamm.

Majade tagant suundusime Kallaste pangale. Kuna kõik tulid vapralt järele siis ei hakanud väga pangale turnima, pole vaja et keegi luid -konte murraks. Aga üles pidime ikka ronima. Samas seal on üks veidi lihtsam koht, mis peaks enamvähem igaühele jõukohane olema.

Kõik said kenasti üles, nii et astusime mööda panga ülemist äärt edasi. Harku küla vahelt läbi, joastiku juurest mööda. Sel korral oli see veel rohkem lume all, et võisin ainult rääkida, et tegelikult ka siin on joastik 😀

Oli vast purikas.

Ma ei tea, kuhu ma jokutama jäin, igatahes panid kõik ees minema, nii et neid nähagi polnud. Valisid ise pikema tee, mida mööda minna. Samas muidugi ei pidanud edasi tagasi käima, mis on hea. Samas see tagasiminek oleks olnud mõnikümmend meetrit ja tee poole lühem. Kuigi jah see pool kilomeetrit siia-sinna pole ka teab, mis probleem.

Läksime edasi Harku karjääri, pidasime väikese pikniku. Vaatasime mäge ja juga, mis lume alt välja ei paistnud.

Siin on see juga, mida näha pole 🙂

Karjäärist välja minek oli selline veits kahtlane. Ma olin sealt ühe korra varem käinud  aga põhimõtteliselt oli tegu eravaldusega, mingi onkel  toimetas seal midagi aga ei teinud meist välja. Igatahes läbi pääsesime ilma probleemideta.

Sealt sai juba otse Astangu laskemoonaladude juurde. Käisime tiigijääl. Ragises teine jala all, veidi kõhedaks võttis küll. Mind häirib teadmatus, kui palju vett mu all on. Peale selle ei tahaks sealt jääst läbi vajuda kuna see vesi haiseb seal kohutavalt 😀 Aga saime kõik üle. Vaatasime paari tunnelisse sisse ja ühes tegime terve tiiru ära.

Kadaka pangast ronisime üles. Läksime üle “heinamaa” kitsarööpmelise raudtee tammi poole, kus praegu on kergliiklustee.  Üle tee on kohe õpiringikivid. Need üle vaadatud läksime läbi metsade ja võsade. Alguses autoregistrikeskuse juurde, selle tagant läbi Glehni rahulasse, vaatasime üle ka Glehni aednikumaja torni.

Lõpuspurt. Mööda alliksoo tänavat mäeni. Viimaste jõuraasudega mäest üles. See on üks Tallinna kõrgemaid kohti 😀 Suusahüppetornide tagant läbi. Üle silla Nõmmele.

Tund aega läks üle aja. Ma ausalt öeldes kartsin, et läheb kauem, nii et kokkuvõttes polnud hullu 🙂

Sel korral käisime:20km/Märtsis:33km/Aastas:318km

Kaart

Kes edaspidi tahab kaasa lüüa siis:

8.aprill 2018 Nõmme-Mõigu
6.mai 2018 Mõigu- Pirita

Tallinna piiril. Koplist Kakumäele

Eelviimane retk ümber Tallinna, järgmisel korral saab tiir peale. Alustasime kell 11 Kopli trammi lõpp-peatusest. Ma jäin 10 minutit hiljaks aga õnneks polnud keegi veel kuhugi läinud. Seisid vana tamme all ja rääkisid millestki.

Ilmselgelt jäin ma ilma Kopli ajaloo kuulmisest. Samas professorite külast rääkis paljutki kohalik tegelane Teet, kelle matkal ma olen ennegi käinud.

Vanadelt fotodelt saime näha, et merepiir on kunagi tõesti ka avatud olnud.

Praegu tuli üsna pikk maa sisemaal käia. Pole see asi midagi nii lihtne, et lippad mööda piiri.

Samas on põnev vaadata ehitisi, mis annavad kohale iseloomu.

Jõudsime mere äärde välja, mööda ranna äärt tagasi ei hakanud minema. Seal saaks natuke merepiiri juurde aga mina olen seal niikuinii käinud, nii et selles suhtes protesti ei avaldanud 🙂  Ma kartsin, et seda Stroomi ranna osa on kohutavalt igav lonkida aga tuli välja, et jää kannab ja seega “uisutasime” üle veteväljade.

Jääl olid ilusad mustrid

Läbi väikese pilliroo läksime linnuvaatlustorni juurde, mis oli endiselt avamata.

Foto:Marju

Seega ei hakanud seal suurt fotosessiooni tegema vaid tegime veidi kiiremat kõndi mööda laudteed Rocca al maresse.

Liivakivi panga alt läbi Kakumäe poole. Seal oli kive, seal oli jääd ja vett. Veidi ka ronimist aga ei midagi väga keerulist. Pean mainima, et sügisene retk oli selle korraga võrreldes kordi raskem.

Mõned joad olid tuvastatavad, mõned mitte, sest jääd ja jääpurikaid oli siin ja seal.

Võrgukuuride juga

Rocca al mare juga

Hästi ilus oli kui mere kohale tõusis udu.

Olnud retked:
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita 9+16km
Merivälja-Lootsi 15km
Aegna 20km
Kesklinn/Sitsi 10km
Paljassaare 13+5km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Sel korral: 11km, kokku:95km

Rocca al mare, hullumaja, hipodroom

Väike jalutuskäik mere ääres. 10km. Vaatamisväärsusteks uus linnuvaatlustorn, seewaldi majad ja hipodroom.

Mustjõe linnuvaatlustornist polnud mina mitte piuksugi varem kuulnud, nii et täielik üllatus. Samas konkurss oli juba millalgi kevadel ja praegu pole see veel ametlikult avatud siis pole siin ka midagi väga imestada.

Torn on kolmekordne ja minu meelest näeb lahe välja.

Mere ääres oli külm.

Suund sai võetud Stroomi metsa, polnud ammu käinud.

Rada viis hullumaja hoovi. Need majad seal on ikka nii ilusad, tundub, et neid vaikselt nokitsetakse korda ka. Uus katus ja aknad, ukseavad kõik suletud. Kui ma viimati seal käisin siis minu meelest elasid tolles majas kodutud.

Mulle pole rahu andnud, et ma ei tea, mis stiilis need majad on. Uurisin välja – heimatstiil- pole sellest varem midagi kuulnud.

Hipodroomil ma polnud ka varem käinud, nii et sai tiir peale tehtud.

Wikist leidsin just tähtsa infokillu, et 30-datel võisid hullumaja patsiendid tasuta hipodroomil käia, sealjuures oli neil keelatud totalisaatoril mängimine ja restorani külastamine. Täielik ahistamine 🙂

Selle aasta kilomeetrid: 50