Bussiga Harjumaal.

Vahel käin memmekeste ekskursiooniga Eestimaad avastamas.  Sel korral küll midagi uut ei olnud aga sain meenutada oma retki, mis seal kandis on toimunud. Mõnikord on mõnus bussiga loksuda ja lihtsalt nautida kohalolu.

Sel korral käisime Lääne-Harjumaal.

Esimene peatus Harju-Madise kirik, juga, klindiastang. Mälestuskivid ja pink.  Mul tuli kohe meelde, kuidas eelmisel aastal seal kondamas käisin. Vaatasin ringi ja lõpuks tehti mulle kõik kiriku uksed lahti, et oleks aga ilusat vaadet 😀

Sel korral pühendasin ennast joa vaatamisele. Ma lihtsalt ei mäletanud, kas ma olen seda nii voolavana näinud. Eelmisest aastast ei mäleta, et seal üldse vett oleks olnud.Järgmine kirik Harju-Risti. Siin olin enne ainult ühe korra käinud mingi Muinsuskaitse seltsi torni üritus oli vist. Nii et olen selles tornis kunagi käinud aga muud, mis seal oli ma ei mäletanud. Seal on põnevaid detaile ja vaikuse laste rahupaik, mis on kenasti kujundatud.

Padisel oli plaan kloostris käia aga ma mõni päev varem nägin, et seal ehitatakse ja sinna sisse ei saa. Seega said mutid poes ja vetsus käia, ma jooksin ringi ja nautisin vaadet. Sügis oli seal ilus, roosid õitsesid, põõsad olid kollase-punase kirjud. Kloostrit sai ka eemalt uudistatud.

Järgnes Rummu karjäär. Spetsiaalselt meie bussile tehti värvad lahti. Seal anti mingi 15 minutit vaba aega vist või umbes nii. Igatahes vilkamad tegelased jõudsid mäe otsas kohvipausi ära teha ja udusse mattunud vaadet nautida. Kuna ma ei osanud arvestada sellega, et mäkke ronimine võib teoks saada siis loomulikult olid mul jalas sileda tallalised ketsid, millega oli päris huvitav pärast mäest alla liuelda. Hakkama ma igatahes sain.

Nagu ikka oli seal ilus. Ei mäletagi, kas sellise uduga mäes olen käinud?! Igasugu muid ilmasid on küll olnud… või siis vihma ehk mitte?!

Meenutasime üht minu esimest avalikku matka Rummu-Ämari-Vasalemma, mis võiks öelda, et on siiamaani üks parimaid retki, mis ma teinud olen. Seda võiks kunagi suve poole isegi korrata.

Ämari surnuaed.  Koht, kuhu ma nii tahtsin minna ja kuhu ma tollel eelmainitud matkal esimest korda matkasin, läbi õlgadeni lillevälja. Mmm. Sel korral siis teist korda, muljet avaldas endiselt.

Edasi sõitsime Keilasse. Käisime jaamahoones söömas ja sellega Keilas käimise osa piirdus.

Viimane koht nimekirjas oli Kumna mõis, kus oli kohvi- ja koogipaus. Seal ma alles kevadel käisin, nii et ma väga ei viitsinud mõisaomaniku juttu kuulata ja vahtisin niisama ringi. Mulle tundus, et nad olid veidi edasi jõudnud oma toimetustega. Igatahes ei mäleta eelmisest korrast läikivat valget marmorpõrandat, mille peale kohe kuidagi ei tahtnud välisjalanõudega astuda 😀 Mõni mammi võtiski jalatsid ära 😀

Klõpsisin detailidest pilte. Samas tundub, et ma tegin eelmine kord täpselt samasuguseid pilte, samadest asjadest ?!

Õues sai ka ringi vaadata. Uus oli see, et vana mõisamaja eest oli võsa maha võetud ja nüüd sai seda tervenisti imetleda. Kahjuks oli ilm küll selline, et head pilti saada oli suhteliselt keeruline. Loodetavasti tehakse see maja ka korda kui juba toimetatakse.

Viimane peatus tehti ka Martin Lutheri ausamba asukoha juures. Veel viimane võimalus sellest sellisel moel pilti teha. Varsti pannakse ausammas uuesti püsti 🙂

Rummus südamepäeva matka tegemas.

Facebookis jäi silma südamepäeva matk Rummus. Tundus äge.

Äge ei olnud see, et nagu enamasti ei arvestata nende inimestega, kes liiguvad ühistranspordiga. Rong jõudis tund enne algust kohale ja järgmisega oleks juba hiljaks jäänud. Ei oskagi muud arvata kui et taheti inimeste arv võimalikult väikseks piirata. Samas ma mõtlen, et kui rongi peatus on lähedal, on selline variant Vasalemma saamiseks kõige mõnusam.

Alguses mõtlesin, et veedan kusagil natuke aega ja lähen kohtumispaika… aga natuke hakkas sees närima.

Matka lehel küsisin, kas mäkke ka minnakse? Vastuseks oli vaikus. Tundus, et ei minda. Mõtlesin, et mida ma seal passin. Mul on terve tund rohkem aega kui ise seda tiiru tegema lähen ja kui kusagil “jokutama” jään siis näen seda seltskonda.

Ühe korra olin ma oma elus seda sama rada käinud, nii et eriti halvasti ei saanud ju minna 😀 Igatahes rallirajani jõudsin ma kenasti. Motikad kimasid ringi, nii et otsisin omale metsavahelt enda- oma raja ja üritasin vana raudtee tammi leida. Korra suutsin “metsa” ka minna omadega ehk hakkasin mingit teed mööda minema aga … jah ma sain aru, et varem pole ma seda teed mööda käinud, nii et marssisin natuke maad tagasi ja voilà leidsingi esimesed liiprid üles 😀

Seal läks elu fotokaga nii põnevaks. Igasugu seeni ja muud värki, põldmarju … ühesõnaga sain ma kõike võtta mõnuga.

Nägin ilmselt ka seda matkaseltskonda, kes rõõmsalt mööda teed jalutasid – kolmekesi! Mul tegelikult oli hea meel, et neid ootama ei jäänud sest matk mööda teed ei ole minu teema kohe üldse mitte.  Ja ma olin ülimalt õnnelik üksinda raudtee peal võsas 😀

Ja siis tuli see õudne osa 🙂 Vasalemma raudteesild. Tegelikult oli see juba eelmisel korral veidi hirmus aga nüüd oli see veel rohkem lagunenud, libe ja ilma käsipuuta.

Eks vaimusilma ette kerkivad ikka kõik need koledused, kuidas sa sealt alla kukud, mõne luu murrad ja Vasalemma jõkke vedelema jääd, keegi sind ei leia ja raudselt saab telefon ka märjaks, nii et abi kutsuda ei saa 😀 Vaimusilmas kõike ette kujutanud, mõtlesin et no nii vilets ma ka pole et selle tühise silla pärast ringiga minema hakkan. Pean tõdema, et jalg ikka värises all natuke ja üle saades mugisin seal samas kasvavaid põldmarju, et veidi maha rahuneda 😀

Kusjuures piltidel on näha nö. käsipuu aga see asub sillast umbes poole meetri kaugusel ehk siis seda ei ole  võimalik kasutada.

Sillast edasi oli natuke suurt võsa ja siis sai juba kruusateele, mida mööda jõuab karjääri järve äärde.

Järv mulle jubedalt meeldib aga millegipärast seal taga oleva metsaga ma pole mingit hingesugulust leidnud. Täiesti emotsioonitu jalutamine. Võib-olla  peaks seal rohkem käima, äkki tekib midagi. Samas tahaks ikka pigem mõnda uut kohta avastada või minna sinna, kus emotsioon on hea. Nii mul selle metsa kohta eriti pilte polegi, pea kõik kaadrid on suunaga vee poole 😀

…ja lõpuks see mägi. Mina olen müüdud täiega 😀 Kuigi mul hakkas ajaga kitsaks minema siis mäe all ja mäe peal veetsin ma aega mõnuga.  Minu nö. kunstnikusilmale on see tõeliselt maaliline ja magus amps.

Sealt edasi oli mul parajalt kiire. No nii kiire, et kui ruttu astuda siis võib natuke ka ringi vaadata aga mitte eriti. Kuidagi õnnestus mul rongi aegu vaadates näha, et kui järgmisest rongist maha jään siis pean 3 tundi järgmist ootama. Bussid olid selleks ajaks oma töö lõpetanud, nii et ma lihtsalt pidin järgmisele rongile jõudma. Ja muidu polekski vahet olnud aga septembri lõpus enam päevad väga pikad pole, nii et oleks saanud umbes kolm tundi pimedas passida. Ahvatlev, eks ole 😀

Marssisin vanglamüüride vahelt läbi ja otsustasin, et edasi lähen mööda kergliiklusteed, seal jõuab lihtsalt kiiremini edasi.

Võib öelda, et alguses mul läks isegi hästi. Liiga palju ringi ei vahtinud. Aga mingi hetk tekkis tunne, et mul on tegelikult päris palju aega. Siis sai siin ja seal ringi vaadatud. mingi vana raudteetamm oli mnt. ääres, läksin vaatasin lähemalt. Moonid õitsesid. Vasalemma mõisast ei saa ju ka niisama mööda joosta. Aga kui ma seal lõpetasin siis oli mul ikka veel üle tunni aega.

…ja…. kuna mul oli aega külluses siis tuli mulle meelde, et seal on üks imeilus karjääri järv, mida võiks vaatama minna.

See on nii teistmoodi nagu polekski Eestis. Lihtsalt istud ja vaatad. Aga kui ma seal mõnda aega juba olnud olin siis hakkas veidi kiire…jälle. Nüüd juba päriselt. Lippasin üsna kiiresti, leidsin metsast mingi naise haua. See oli veider natuke.

Kuulsin rongi tuututamist ja nii ma maha jäingi 😀

Esialgu ei teadnudki, kas olla pahane enda või rongi peale või hoopis leppida saatusega. Jama oli selles, et järgmine hommik oli plaanis Kõnnu järve äärde sõita ja kui ma Vasalemmast alles õhtul üheksa paiku rongile saan, millal ma siis koju jõuan. Õnn oli siiski minu poolel. Tuli välja, et kuidagi oli mul siiski üks rong kahe silma vahele jäänud ja seega sain passida kõigest  poolteist tundi. Samas on see päris lühike aeg selleks, et midagi vaatama minna. Päike juba loojus ja niisama külmetada ka ei tahtnud. Jalutasin ringi, vaatasin raudteejaama majasid, käisin teisel pool raudteed. Varsti jäigi veel pool tunnikest ootamist. Söin siis oma lõuna ära, mida polnud aega päeva jooksul süüa ja kuum tee kulus ka ära. Temperatuur langes õhtul juba üsna madalale.

21km/Septembris:173km/Aastas:1278km