Ümber linna. Raekojaplatsilt Meriväljale

Ümber linna matka alustasime pidulikult Raekoja platsilt, suure tuule ja vihmaga. Täiesti imestama pani, et keegi üldse viitsis kohale tulla ja sellepärast võin kohe alguses öelda, et kõik olid hiigla tublid. Ilm oli tõeliselt raju ja esimene külmema õhuga päev ka, nii et polnud sugugi mõnus.

Enda seisukohast võttes oli nagu eriti vastik teist päeva järjest niiviisis käia aga samas nagu vist juba tekkis harjumus ka, tuima näoga ennast läbi kõleda Tallinna vedada 😀 Kõlab juba koledasti?

Sel korral ei saanud fotokat õieti põuest välja võttagi sest ladistas kogu aeg ja ekraan oli vihmapiisku täis aga vahepeal ma lihtsalt pidin, näiteks kui me jõudsime linnahalli katusele.Esialgu oli täiesti vahava igasugu jõnksusid sisse teha. No ja minu meelest pidi lihtsalt minema üle kesklinna tühermaa, kuhu muidu ei satu ja mida varsti võibolla ei ole.  Pealegi tuli meelde eelmise korra seiklus, kus me ronisime üle aia, et näha, mis teisele poole kirjutatud on 😀

Ahjaa lihtsalt, kes veel ei tea siis minul on see juba teine ring, mis Tallinnale peale tehakse. Sel korral otsustasime teistpidi käia, et endal ka veidi põnevam oleks.Sadama alal tegime igaks juhuks esimese grupipildi ära, et seina ääres oli justkui veidi vähem vihmasabinat ja tuult. Mõnes kohas juba uputas, nii et pidime veidi tiirutama. Alko poodide lähistelt leidis meie üks matkaline täiesiti kinnise läti õlle 😀 Vaatasime üle hõlmikpuu, mis istutatud Eesti ja Saksa sõpruse märgiks. Suundusime Reidi teele, mis on üks suur betoonist ala, olematu rohealaga.

Pirita tee ääres kaotasime esimesed matkalised aga vihmavarjud andsid alla ja paduvihma kallas endiselt.

Veel oli jupp maad Piritani. Pingutasime selle nimel, et saime korraks nina sooja pista ja asjad radika peale tahenema panna. Sooja teed ja süüa 🙂 Päris  mõnus hakkas. Välja minna justkui enam ei tahtnudki aga polnud midagi teha 5 km oli vaja veel käia.

Läksime Pirita randa, kus tuiskas vihma, nii et enamus meist otsustas tagurpidi käia 😀 Kindad olid nii märjad, et enam ei pidanud käest ära võtmagi vaid sai juba niisama vett välja pigistada 😀 Aga nii kummaline kui see ka polnud oli märgade kinnastega soojem kui ilma.

Rannahoone juurest otsustasime metsa vahele minna ja oh, mis mõnus vaikne ilmake, ei tuult ega ka suuremat vihma. Kohe hakkas toredam 🙂

Samas oli sealgi sadanud ohtrasti. Ojad olid suuremad kui eales varem. St, mina pole neid nii suurte ja laiadena näinud. Peale selle tekkis “suvalisi” ojasid vihma veest ja eks teerada metsas oli ka oma viie cm veekihiga kaetud.

Kahjuks tuli metsa vahelt jälle välja minna 😀 Tuul puhus endiselt ja ma nii lootsin, et äkki näeb Meriväljal jälle suurt lainet aga tuhkagi. Meri oli üldse kuidagi tavatult vaikne. Muuli pealt nägime olematut Tallinna panoraami. Poopuud olid marju täis ja see tegi vaate kuidagi helgemaks ja kohe-kohe hakkas ka meie teekond selleks korraks lõppema. Viimased sammud, viimane grupipilt ja siis otsustasime tuppa kohvile minna. Mõnus.

Käisime umbes 14-15km.

Järgmine kord kohtume NOA taga kell 11, pühapäeval 10.11. 2019. Kõnnime Meriväljalt Irru.

Selleks ajaks paluks ilusat ilma 🙂

Narva-Jõesuu pitsid ja sadamad 1

Juba iidamast-aadamast on olnud plaan minna Narva-Jõesuusse. See idee sai alguse sellest, et saime Simple bussidega mingi 4.- Viljandisse. Siis kusjuures ei ostnud pileteid nädalaid ette. Tekkis huvi, et kas oleks võimalik kuhugi ägedasse kohta näiteks 1.- saada kui pilet varakult ette osta. Kui edasitagasi pilet 2.- siis pole ju ka hullu kui minna ei saa. Tundub siiski, et naljalt üheks päevaks neid pileteid saada pole.  Ühesõnaga jahtusime me sõbrantsiga natuke maha ja jätsime selle mõneks teiseks korraks ootele 🙂

Nüüd oli sellest juba aastaid möödas kui I tuli välja jutuga, et võiks Narva-Jõesuusse minna, võiks piletid ette ära osta… no põhimõtteliselt see, mis endal tegemata oli jäänud. Ühesõnaga kolm nädalat ootamist ja ilmaennustuste jälgimist aga lõpuks jõudis see päev kätte.

Plaani pidasime enne nii palju, et vaatasime, mis linnas vaatamisväärset on. Puitpitsid oli kindel valik, peale selle oli näha paar kirikut, rand ja mõned mälestusmärgid. Sellest tuli juba umbes 10km ring. Ülejäänud asjad olid suhteliselt kaugemal ja lõpuks jõudsime otsusele, et kuhugi jooksma ei hakka ehk võisime suhteliselt vabalt võtta ja rahulikult ringi kooserdada.

Hommikul 8 paiku sõitis buss välja. Ma muidugi piletitelt ei vaadanud kaua buss sõidab. Teada on, et kaua aga et nii kaua, see võttis veidi ahhetama küll: 4 tundi ja 15 minutit. Samas sõitsime päris mitmeid kohti läbi ja bussi aknast oli põnev vaadata. Juba tuli ka palju uusi ideesid, kuhu minna tahaks.

Umbes poole ühe paiku jõudsime kohale. Mina nägin kusagil netis mingi vana sadama pilte, see tundus äge ja tahtsin sinna minna.  Kuna kohe bussipeatuse juures oli silt sadam siis läksime vaatama. Sealt ma nägin, et see nö. minu sadam on kaugel eemal. Jätsime selle pärastiseks. Jõesuudmes olevas sadamas oli keelumärk ees. Samal hetkel sõitis sinna turvamees ja I läks küsima, et äkki me ikkagi tohiks seal sadamas ringi vaadata. Tohtisimegi. Mitte, et seal nüüd hirmus põnev oleks olnud aga natuke siiski 🙂 Vanad lagunenud majad, paadid, võrgud. Natuke selline Nõukaaegne miljöö.

Venemaa liivarannad.

Narva-Jõesuu majakas.

Et teisele poole aeda saada, pidime päris pika ringi jalutama. Vahepeal nägime lillelist paati ja Tuglase mälestusmärki.

Rand iseenesest oli ilus aga minu jaoks veidi räpane.

Tuletorni vaade oli ainult eemalt ilus. Lähedalt vaadates oli kole aed ja hunnik vedelevadi betoonplokke ümber.

Selle eest jõudsime esimese piiripostini ja elevust oli palju 😀  Sadama “värgendused” olid ka ägedad. Foto:Ilme

Mööda ranna äärt liikusime järgmiste sihtmärkide poole. Kui jõe pool tundus vesi ilus läbipaistev siis mida edasi seda koledam see paistis.

Supelvankrid olid väga ägedad.

Tšaikovski paviljon hakkas juba eemalt silma. Imeilus pitsiline aga kahjuks täiesti võsas ja suhteliselt täiesti käest ära lastud.  Leidsin mingeid vanu artikleid, kus linn avastab, et sellel “putkal” polegi omaniku ja tahab ise omanikuks saada ja kuidas seda üritatakse 28.- (alamhind) kuus üürile anda. Tundub, et 7 aasta jooksul pole see õnnestunud vms. Kunagi 80-datel olevat see olnud vetelpääste putka.

Nimetus tuleneb sellest, et Tšaikovski olevat käinud Narva-Jõesuus puhkamas ja paviljonis klaverit mängimas. Mõni teine teab rääkida, et Tšaikovski polevat Narva-Jõesuus ilmselt kunagi käinudki ja lähim koht, kus ta suvitas oli Sillamäel. Põnev igatahes, olgu kuidas oli.

Meil jäi vahele üks skulptuur ja läksime seda vaatama. Seega jalutasime paviljonist alguses lihtsalt mööda ja imetlesime eemalt.

Täiesti kogemata leidsime veel ühe skulptuuri, mis näeb välja natuke nagu DNA.

Leidisme veel ühe paviljoni, mis tundus veidi kaasaegsem. Pärast oli neid veel nii mõneski kohas. Sedasi tundus, et Narva-Jõesuu võiks kuurortlinn olla küll.

Pime pargis oli veel kaks paviljoni sinine ja kollane.

Päikesesammas, mis minu silmas oli üks suhteliselt mõttetu skulptuur. Tagapõhja ma ei teadnud ja välja ei näe see eriti hea kui aus olla 🙂

Hiljem lugedes sain teada, et Päike on Narva-Jõesuu “vapiloom”. Metallist päike on kiirtega kinnitatud kivile, päikeselisel päeval särab see niisama. Muul ajal valgustab seda kivile kinnitatud valgusti.

Läksime randa tagasi, et jõuda uuesti Tšaikovski paviljoni juurde ja seda lähemalt uudistada.

Need pitsid on imeilusad ikka.

Natuke kõndisime mööda laudteed ka.

15km/Juulis:94km/Aastas:1010km