Härjapea jõel.

Teisipäeva õhtul oli järjekordne Juske Härjapea jõe retk. Ma üsna kõvasti kahtlesin, kas minna või mitte. Viimasel ajal on tal nii 100-200 inimeselised grupid tekkinud – ei taha sellistega kuidagi liituda. See on üks hirmus koperdamine, mitte midagi kuulmine, isegi kui ruuporiga röögitakse. Ühesõnaga igapidi ebamugav. Samas ilm tõotas head, tundus isegi, et sadama võib hakata. Panin hunniku riideid selga, võtsin sallid, kindad, mütsid kaasa ja otsustasin, et kui rahvast on liiga palju siis lasen mingi hetk lihtsalt jalga.

No alguses ma lugesin, et meid oli kokku üle 50. Päris paras mass aga ikkagi talutav.  Jalutasime Fahle kvartalis ringi. Üritasime selgust saada, kus seda  jõesängi näha võiks.

Tselluloosi- ja paberivabriku tuletõrjemaja küljes oli mingi fossiil.  FB-s pakuti, et ehk näiteks nautiloid.

Kuna ma olen varem mitu korda Härjapea matkal käinud siis ma tegin veidi teistsuguseid pilte kui muidu 🙂 Ehk muudest asjadest, mis pilku haarasid. Näiteks Kaitsejõudude peastaabi ukse ees kasvab palju imikaid. Ma võin jälle öelda, et need on ühed minu lemmikud.

Üle tee, kitsarööpmelisele raudteele ja sealt juba siselinna kalmistule.

Seal on põnev vana osa, mis kahjuks on heinas ja võsas. Peaks mõnikord talvel või millalgi vaatama minema kui on veidi vabam juurdepääs sellele alale. Aga ees otsas hakkas kohe silma puidust aed, mis ei ole üldse tavaline.

Tegime A-ga väikese kõrvalepõike. Läksime ristipuud otsima.

Kuna mina suutsin orienteeruda ainult Herne tn poolsest küljest ja mul polnud aimugi kaugel me olla võiks kui me teisest suunast siseneme siis kappasime algul suhteliselt sihita. Jäime ühe nurga peal seisma ja otsustasime gepsust vaadata, et kus me siis tegelikult oleme. Enne seda ma jõudsin meid peas juba peaaegu paika panna ja mainisin, et me peaks tegelikult suhteliselt lähedal olema.  Ja lõpuks piisas sellest, et ma oma pilgu tõstaks sest selle sama ristivahtra all me neid asju arutasime. Päris naljakas oli 😀

Leida tahtsime seda sellepärast, et Tallinnas on ainult 2 pühakohta (teada olevat). Üks neist on see sama ristivaher ja teine on pühamägi.

Mis puutub maa-ameti ristipuude ja pühapaikade kaarte siis konkreetne puu on linnulennult 100m valesti märgitud ja kui mööda suuremaid radu käia siis suisa 200m valesti. Nii, et esimesel korral me ei leidnudki seda.

Riste lõigati puusse, et lahkunu enam koju tagasi ei tuleks, seal jäeti temaga hüvasti. Arvati, et hinged elavad nendes puudes edasi.

Kiirustasime, et teistega jälle kokku saada. Nägime oravat. Nii nupsik.

Edasi mõtlesime, et kummale poole minna.  Kedagi kusagil ei paistnud. Liikusime väljapääsu poole ja vaatasime, et ei kedagi. Kas nad on jõudnud juba välja minna või on ikka veel surnuaias?!

Kuna kaks tüüpi seisid värava lähistel, siis lihtsalt küsisin, et ega nad juhuslikult umbes sadat inimest pole möödumas näinud. Olid. Iseenesest üsna naljakas küsimus, ah 😀 ?

Poolamäel jõudsime matkalistele järele.  Seal kandis on jõeorg kenasti nähtav.  Tiigiveski hoone.

Kaasani kiriku tagant läksime läbi. Seal on natuke rohelust ja Juske lubas, et nii ka jääb. Eks aeg näitab. Magus maatükk siiski.

Aga huvitav oli vaadata, kuidas kirik ja selle tagused tornid olid kuidagi ühte moodi paigutatud. Pikad ühel pool, madalad teisel pool.

Maakri tänavat mööda liikusime Tartu mnt algusesse Härjapea jõe mälestusmärgi juurde. Natuke vett ja kaart.

Rahvuslooma nägime ka 🙂 Tegemist Mextonia käigus tehtud seinamaalinguga “Metsavaim”. Autor: Goal.

Sealt juba mööda Pronksi ja Jõe tänavat sadama lähedale tühermaale, kus varsti on Reidi tee.

Esialgu käib seal veel täiega elu. Pidu. Grill.

Keegi päriselt ka elab seal ja üsna viisakalt. Pesu oli pestud, hari seisis nurgas.

Samas kõrval oli igal pool täiega läbu ja kole ja rämpsu täis.

Linnadžungel.

Kuna kuulda oli, et Linnahalliga on muutused toimunud, otsustasime vaatama minna. Eh ega sealt muud oodata polnudki kui et Sultsi seinamaalingud on maha pestud. Aga põnev oli ikka.

Lõpuks jalutasin linna tagasi, et bussi peale minna. Ei saanud kuidagi juhust kasutamata jätta, käisin kesklinna ainsal laudteel kah 🙂

Käisin 10km/Juunis:41km/Aastas: 799km

Advertisements

Kesklinna seinamaalingud ja natuke ilusaid või huvitavaid maju ka.

Eelmisest päevast veidi kangete jalgadega otsustasin, et võiks mingi väikese tiiru teha. Kuna I tahtis kuhugi Rocca al Maresse mingit torni vaatama minna õhtu poole siis läksin lõunast välja, et enne veel üks tiir teha. Hahaa, see tundub nagu suhteliselt ebaloogiline lause praegu 😀

Ühesõnaga ma ei viitsinud õhtuni kodus passida ja kutsusin A välja lonkima, ilma kindla plaanita. Või no väike plaan oli aga suhteliselt sihitu, teadmata paikadega. Ehk minna ja otsida üles Uue Maailma seinamaalingud.

Estonia juures saime kokku. Tahtsin välja jõuda Luise tänavale. Tundus, et põnevam oleks minna läbi vanalinna. Huh, turistide hordid juba mõllasid ringi, nii et eriti ei tahtnudki seal olla.

Sel korral oli mul mingi täielik ukse fetiš. Hanna-Liina roosa uks läks kahjuks meelest ära.

Vanalinnas on ka kurikuulsaks saanud MinaJaLydia graffiti “Kas nüüd on kunst?”

2015 tegi von Lõngus samale seinale Alasti keisri. Majaelanikud olid šokeeritud, kuidas selline õudus võib seinal olla ja ajasid asja nii kaua kuni linnavalitsus lasi pildi survepesuga hävitada. Nädala pärast ilmus seinale uus pilt, mis kestab siiamaani – ilmselt on kunst 🙂

Kevade tänava uksed ♡

Esimene seinajoonis, mis mul plaanis oli. Tundus eemalt vaadates ägedam kui lähedalt.

Street Art Jam-i käigus 2016 aastal valminud mural by Andreas Luigas.

Uue maailma graffitid. Mõnedeni jõudsime suhteliselt kergelt, mõne asukohta ei teadnud üldse. Aga need, mis plaanis olid said üles otsitud.

Okeiko tegleased.

Kala

Luha autoaed. Ei suutnudki kuidagi ära tuvastada, kes autor on.

Järgmise muraliga oli lugu vastupidine, autor on teada, pilte olen näinud aga kus asub, ei tea. Õnneks oli täiesti leitav. Martin Roosna ja Neki Baltic Session 2015.

A tahtis minna ja vaadata linnade nimelisi tänavaid, ega ma isegi pole seal käinud, nii et suund oli seatud. Samas tuli mulle meelde, et Kristiine juures olevas rongi tunnelis olid ka ägedad maalingud.

Ma olin juba käega löömas aga A ütles, et ta pole seal kunagi käinud. Eks see üks peaaegu edasi tagasi trampimine oli, küll erineval pool raudteed aga suhteliselt iiiigav sirge oli küll.

Vanad ilusad maalingud olid üle joonistatud. Samas selles ju graffiti mõte seisnebki. Ma isegi ei tea, kas see on hea või halb kui mural üle tehakse?! Või tegelikult pole asi isegi selles vaid selles, et üle tegija võiks olla ka heal tasemel. Mõned asjad on ok aga mõni asi on pigem lihtsalt sodimine.

Nummi

Leidsin veel ühe Lõnguse teose, tegelikult ma olen seda ennem ka näinud aga polnud meeles. Sellega seoses tuli meelde, et varem oli selline Viru tunnelis ka aga ju polnud piisavalt kunst – jälle!

Lonkisime Kohila tänava lõppu ja sealt edasi raudtee äärt pidi. Tuli välja, et sealt me enne Tallinn Väikese jaama ära keerata ei saagi.

Tallinn-Väike raudteejaama veetorn aastast 1901.

Tallinna tornid paistavad

Tallinn- Väike jaamahoone

Ilusaid uksi jäi meie teele veel.  Üldse on seal kandis see puitasum jube ilus.

Sättisime ennast tagasi linna poole, et Rocc al maresse minna. Raudteele joonistatud hoiatus.

Uue maailma elektrikapp.

Ilus katusehoidja või kuidas seda nimetada võiks?

Enne bussi peale minekut nägime ühel hiinakal ka seinamaalingut.

Pilte sai nii palju, et otsustasin Õismäe raba ja pärastise jalutuskäigu järgmiseks korraks jätta. Kilomeetrid jagasin kahe retke vahel suhteliselt suvaliselt.

Sel korral:14km/Aprillis:176km/Aastas:609km

Laagris ja Sauel

Kui ma Jüris käisin siis tegin enda jaoks avastuse, et mul on Tallinna lähiümbrus suhteliselt tundmatu maa. Rongi või bussiga sõidan tavaliselt veidi kaugemale. Nii näiteks leidsin Saue, kus ma kas pole üldse käinud või siis ainult läbi sõitnud. Samas tundus, et ega seal pole ka väga midagi vaadata. Esmapilgul ehk ainult mõis.

Ühel laupäeval otsustasime sõbrannaga väikese matka teha. Enne seda vaatasin kaardi hoolega üle, mis, kus, miks ja milleks asub. Lõpuks leidsin täiesti teekonna, mis tundus põnev. Mõnes kohas väikese ringiga läbi metsa jne. Ainsaks mureks olid suuremate teede servad, need on tüütud ja veidi ka ohtlikud kui nii võtta. Aga kuna sõbranna on ka matkasell siis otsustasin, et vaatame, kuidas kulgema hakkab, et tegelikult polnud ma üldse 100 protsenti kindel, et me just sellise marsruudi läbime nagu mina kaardile joonistasin. Kui kusagil oleks tundunud, et tahaks rohkem metsas olla siis oleks läinud ja vaadanud, veel oli variant, et Sauele ei lähegi, hoopis teisele poole. Minu meelest nii on kõige mõnusam matkata, et teed nii nagu parasjagu meeldib.

Otsustasin rongi kasuks ja sõitsime Laagrisse sest seal kandis nagu ma olin kunagi ammu lugenud asub üks seinamaaling. Aga ma absoluutselt ei mäletanud, milline see välja nägi ja netist leidsin Itaalia kunstniku Aweri seinamaalingu, mille ta maalis 2016 oktoobris Street art jam-i ajal. See tundus hea küll. Hiljem leidsin googeldades veel ühe pildi, mida ma tegelikult mõtlesin ja mis meil vahele jäi – väga napilt kusjuures. Samas on põhjust veel sinna kanti minna.

Peale grafiti vaatamist oli plaan minna mööda jõe äärt suure teeni. Aga kuidagi haarasid silmi kasvuhoonete vrakid ja tee tundus sealt otsem ja aeda ka ei paistnud olevat.

Igatahes läksime sinna kolama, nii äge oli.

Ma näen igal pool südameid 🙂 Kommentaariks öeldi, et ilmselt on mu silmadel midagi viga 😀

Vahepeal peab nalja ka tegema 🙂

Edasi läks nii nagu ma ei plaaninud ehk jõeäärsel majal oli aed ees ja kasvuhoonetel oli ka tegelikult aed ümber. Nii et karta oli, et me peame võibolla algusesse tagasi jalutama. Õnneks niipalju meil siiski vedas, et  ühes kohas oli üks värav, mis imekombel oli isegi lahti.

Edasi oli natuke maad igavat kõndimist ja orienteerumist, et kus kohas me metsa peaks minema.

Natuke orienteerusime valesti. Metsavahel pidi tee või rada minema, kaardile märgitud punktiirjoonega. St. see tee ei pruugi väga tee moodi olla. Hakkasime mööda kraavi äärt minema, mul oli üsna kindlalt meeles, et see tee läks kraavi kõrvalt. Aga tegelikult ei läinud, läks hoopis üle kraavide. Kuna meile hakkasid majad vastu tulema ja ma teadsin, et need ei peaks meile vastu tulema siis hakkasime ka üle kraavide minema ehk tegelikult me käisime tee kõrval metsas, tegime üle kraavi teivashüpet 😀 Aga see oli ka täitsa tore.

Tundus, et seal on massiliselt kitsi ja jäneseid. Kellegi teise jälgi me ei näinud.

Edasi pidime natuke maad mööda teed minema, et üle jõe pääseks. Võibolla oleks kusagilt ka mõne põnevama raja leidnud aga lihtsalt niisama lumes ka sumbata ei viitsinud.

Järgmine peatus oli Sõeru ohvriallikas. Lõhnas nagu maal laudas aga polnud viga, elasime rõõmsalt üle 😀

Koht nägi natuke räsitud välja aga olemine oli seal mõnus ja allikas ilus.

Kohapeal saime teada, et seal on ka mingi matkarada. Kodus uurisin ja puurisin aga väga palju targemaks ei saanud. Peale selle, et meie teel olid ka mingid Peetre Suure punkrid, mida mina ühelgi kaardil ei näinud :/

Liikusime põllu äärt mööda Vanamõisa poole, et sealt kusagilt üle raudtee minna.

Kui raudteest üle saime olimegi Sauel. Mul oli jälle põnev, palju igasuguseid põnevaid aedu, mida vaadata. Lapsena oleks selline aed ülikõva kindlus vms 😀

Järgmine sihtmärk oli Saue Kristliku Vabakoguduse kirik. Tundus piltide pealt põnev, lähedalt vaadatuna üsna igav. Samas oli seal kivi Eesti Iseseisvuse eest langenutele.

Kiriku kõrval on Saue tammik.  Vanu tammesid oli aga mitte ülemäära palju. Aga need, mis olid olid ilusad ja võimsad.

Jõudsime spordiradadele. Tore oli näha, et palju inimesi on väljas. Samas olen kuulnud ka, et discgolf rikub rämedalt puid. Peale selle on lihtsalt jalutajatel suhteliselt ebamugav liikuda. Nii et üritasime kusagile välja jõuda, et edasi liikuda. Kuidagi panime jälle suhtkoht “metsa” oma minekuga. Igal juhul Saue mõisa läksime me paraja ringiga.

Mõis oli ilus, korras.

Jalutasime lähemale, vaatasime et hoovi värav on lahti ja läksime seiklesime veidi pargis ringi.

Kui peamine osa mõisast on kena ja korralik siis pargipaviljon on käest ära lastud, kunagi on see ka ilmselt imeilus olnud.

Kell hakkas päris palju saama, nii et hakkasime edasi minema, mõisa tagune maa oli natuke kahtlane, ei teadnud mida täpselt oodata on ja seega tahtsime võimalikult valges sealt läbi minna.

Aga siis tuli välja, et me oleme aias täitsa korralikult kinni, ei paistnud ühtki aiaauku, samas nagu ei viitsinud mõisa juurest ringiga ka minna. Vaatasime hoolega ja “varjatud aiaaugu leidsime, isegi läbi mahtusime.

Kui me olime seal aia ääres võsas juba üsna palju maad mütanud, tuli välja, et tagapool oli üks puu aiale langenud ja sealt oleks palju lihtsamini üle pääsenud.

Aga lõpuks läks võsa koledaks kätte ära. Aga naljakas oli ka kui heitsid enda põõsasse ja jäid ikkagi väga püstisesse asendisse. Igast asjast saab rõõmu tunda 😀

Kuidagi suutsime enne õiget teeotsa ära keerata, mis tähendas seda, et saime jälle üle kraavide hüpata. Et teel veel midagi näha siis lõpetuseks läksime Jälgimäe mõisa vaatama. Mõnus külavahetee.

Jälgimäe mõis oli selline suhteliselt pisike vana talumaja moodi. Aga kogu see miljöö oli mõnus.

Kuigi jah see tellistest osa võiks olemata olla.

Maja seina pealt saime teada, et seal sündis Nikolai von Glehn

Kuna õues oli juba pime siis oli lõpus kergliiklusteel käimine täitsa OK. Ma ise oletasin, et jõuame valges tagasi ja igavleme 4km 😀 Aga kuna oli pime siis sai igasugu asju tehtud ja teekond möödus märkamatult 🙂

Umbes selline rada tuli välja.

Sel korral: 25km/veebruaris: 68km/aastas: 253km