Miiduranna, Krillimäe, Viimsi

Ühel soojal päeval jalutasin Viimsi poolsaarel. Sel korral Miiduranna – Krillimäe MKA. Kilomeetreid umbes 15, seega mitte liiga pikalt aga enamvähem.

Mõnus lilled õitsesid. Sel aastal on lilled ja liblikad kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Minu esimene ülane ja nurmenukk sel aastal said ära nähtud. Samas niisama looduses meeldib mulle väga. Ma olen õnnelik, et lumi on läinud ja ehk sellel aasta poolel enam tagasi ei tule ka. Isegi vett ja soppa pole üle mõistuse palju. Selveri taga sukeldusin metsa. Mõni koht oli siiski liiga märg, et tossuga läbi pääseda, kuiva jalaga. Mõnusad kõverad puud ja mõned kivid. Tähelepanelik tuleb olla okastraadiga. Vaatasin üle katkise Miiduranna rannakaitsepatarei. Praegu on seal hea vahtida, suvel mõllab seal Sosnovski karuputk.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Üle tee ja sealt edasi mere äärde. Tähtkants ja rand. viimane oli imeilus ja rahvast ka liiga palju ei olnud. Plaan oli kõndida umbes rannarahva muuseumini. Seda sai umbes määrata muuli järgi. Nagu ikka sattusin kellegi hoovi ja pärast ka mingisse tsooni, kus oli keelatud olla. Samas olen ma piisavalt peenike, et end aiapraost läbi pressida ja vabasse maailma tagasi pääseda 😀

• 

• 

• 

• 

Pisut luusisin kiriku ümber ringi. Seal on vahva. Millegipärast mulle seal isegi meeldib selline veider arhitektuur ja kivihunnikud.

• 

• 

  Viimsi Püha Jaakobi Kirik

Parajalt pikk maa tuli mööda tänavat minna aga see tasus end ära. Krillimäe mets on äge, niipalju kui ma seal üldse käinud olen. Erinevaid samblaid, lilli, puid, vett ja kitsi oli seal ka või tiirutas üks ja seesama seal minu ümber.

• 

  Lõokannus

• 

  Sinilill

• 

  Sosnovski karuputk

Seeni ma kahjuks nii hästi ei tunne aga need on niisamagi vahvad vaadata. Paks punn peaks kännupess olema ja esimesed võiks mingiteks taeladeks pakkuda?! Üraski kiri ka.

• 

• 

• 

Tammepuu nagu tootem, kivi nagu ilus sile kiilaspea 😀 Igapidi müstiline mets.

• 

• 

• 

Elöusolendid ka: sitasitikas, metskits ja musträstas

• 

  sitasitikas

• 

  metskits

• 

  musträstas

Kuna hilja hakkas vaikselt kätte jõudma, otsustasin tagasi minna mööda kergliiklusteed. Koju saan otse bussiga ja see käib harva aga otsustasin selle ära oodata. Jalutasin niisama lõpp peatuse juures ringi. Seal on Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi peahoone ja selle ees kasvab lillemeri. Mõnus!

• 

• 

• 

Müts 9

Tiskrest Rocc al Maresse. Kilomeetreid tuli kümmekond. Kuna päris retkejuht oli haige siis sel korral oli juhtimine minu õlul.

Algus läks lihtsalt. Kuna ma polnud üle uue silla käinud siis läksime lootuses, et see on seal, kus ma arvasin selle olevat, õnneks oli ka. Kakumäe rannast kõmpisime läbi. Kes tahtis sai vahepeal kiikuda. Vaatasime üle panga serva alla. Ilm oli sombune aga mitte kõige hullem.Edasi polnud ma kindel, kuidas liikuda, kas terve tee ülevalt või natuke alt ka?! Kogu teekonda alt ette võta ei kavatsenud kuna meri oli kõrge ja liiga palju aega turnimisele ei kavatsenud pühendada.

Vaatasime üle ka Merekindluse rannakaitsepatarei. Ronisime pangast alla, et järgmist ehitist alt vaadata, mitte selle peal käia aga juhtus nii, et tulime sama targalt varsti üles tagasi sest mere äärest läbi minnes oleks liigseks okste vahelt pugemiseks läinud.

Varsti tegime peatuse, et natuke näksida ja teed juua. Esimene sinilill oli meil “laual” või “pigemini” selle kõrval 🙂Edasine oligi üleval ja all käimine, kuidas parasjagu parem tundus. Või no igaüks käis nii, kuidas paremaks arvas. Sadamast läksime mööda ja esialgu alt ehk Merirahu sillani.Ronisime mäkke. Kõmpisime Vabaõhumuuseumini välja ja siis pakkusin valikuid, minna alt või mööda kergliiklusteed, mitu kilomeetrit. Mulle endale oleks see paras piin olnud aga ma arvestasin sellega, et peame kasutama kergemat teed.

Lõpuks läks nii et kaks naist otsustasid matkata lihtsamal viisil ja teised valisid raskema tee. Ma pean mainima, et nii hullus olukorras teel ma vist polegi varem käinud, st. nii kõrge veetasemega.

Ronisime Vabaõhumuuseumi kalda servale ja meile jooksis järgi kohalik turva, kes palus meil alla tagasi minna.  Ei aidanud meelitused ega keelitused, et me võiks kasvõi 20m edasi minna. Teekond oli põnev.Ise poen ma igalt poolt läbi ja ronin üle aga selle matkaga said vähem matkanud ka ühed korralikud matkaristsed. Tuli ronida üle suurte liivakivide, mis olid libedad, pugeda läbi tiheda võpsiku, kohati turnida mööda seina ja lõpuks kui kopp ette sai siis hiilisime kibekiirelt selle paarkümmend meetrit Vabaõhumuuseumi territooriumi servast.

Lõpuks viimaseks ampsuks oli alalt väljapääsemine. Pangasein on seal päris kõrge. Samas oli näha, et mitte kaugel allpool on aias auk kust läbi pugeda. Alla minek tundus hirmsam kui see oli. Tuli astuda pikk samm otse alla aga see näis nagu astuks kuristiku 😀  Laskuda veel pisut, roomata aia alt läbi ja siis üles tagasi ronida. Huh! Kõik said kenasti hakkama ja kui grupipilti vaadata siis olid päris õnnelikud kui matk läbi sai 😀  Pesupäev sai ka kõigile garanteeritud 🙂

Rannamatk Harku vallas.

Lihavõttepühade ajal käisime tegime tiiru Harku vallas. Alustasime Tiskrest, liikusime mööda randa kuni Tilguni, lippasime korraks üles ja alla tagasi. Piirivalvekooli juurest üles ja siis juba ülevalt nii kuidas parajasti parem tundus.

Miks ma just praegu tahtsin minna? Sest vesi on nii madal, et pole kunagi nii madal olnudki. Võib-olla ma natuke liialdan aga mina pole seda maad täiesti kuiva jalaga läbi saanud, mis sel korral oli võimalik ette võtta. Ja isegi kui saab alt läbi siis tuleb pool maad kusagil kividel turnida, puude otsas ronida jne. Muidugi saab ka jää ajal käia aga ega vist iga aasta kandvat jäädki pole. Kolmas variant on suvel vees käia aga siis peaks vastavad jalanõud olema sest kalda äär on pisikesi teravaid kive täis. Ühesõnaga, praegu oli lihtsalt parim aeg, mis sellise retke jaoks olla saab.

Ilmaga vedas ka. Oli suhteliselt soe ja päikeseline. Kuigi vahepeal hakkasid käed külmetama küll.

Tempo oli selline sulnis. Kõik said kõike seda kaunist imetleda, mis näha oli. Meres olevate suurte kivideni sai ka jalutada, nii et käisime ninapidi juures uurimas 🙂

Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.

Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik.   Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole.  Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.

Edasi tulid juba Proomu ohvriallikas ja Taari hiidrahn. Allika algne koht oli kuiv, mujalt veel vett voolas. Hiidrahnu vaatlemiseks oli jällegi parim aeg. Kui puudel lehed peal siis jääb see väga varju.

Edasi liikusime üle heinamaa kiriku juurde, vaatasime seal natuke ringi. Läbi metsa  suundusime vana Ranna kooli juurde ja sealt edasi juba Rannamõisa mõisa hoonete vahele. Mõisa ennast enam pole aga igasugu varemeid on mitmeid. Läbi aiaaugu läksime järgmisi huviväärseid maju vaatama – EW aegseid suvituskohti ja täiesti kaasaegset veidrakujulist betoonelamut. Lõpetasime Aura rajal. Aega läks meil umbes pool tunnikest rohkem kui arvestanud olin aga see on umbes 20 km kohta ülitäpne tulemus.

Mäealuse MKA

Kui nägin, et RMK Viimsi külastuskeskuses on perepäev, siis tundus et tahaksin sinna minna. Isegi ei tea miks aga kuna ma polnud seal käinud siis tundus hea mõte. Tahtsin minna sealt edasi Pandju saarele aga tuli välja, et alates 14.dast on seal käimine keelatud. Olin pettunud aga ei tahtnud keelust üle ka astuda.

Lõpuks otsustasime A-ga RMK-sse  minna ja vaadata, mis edasi saab. Kuna A oli ikka veel pooleldi haige ja ma ise ka nohune, siis ei pidanud võimatuks, et sellega asi piirdubki.

Saime Kadriorus kokku. Mina lippasin jälle kanalist Poskasse ja jõudsin isegi natuke enda ümber vaadata.

Viimsis leidsime külastuskeskuse lihtsalt üles. Üllataval kombel oli seal hullult põnev. Vaatasime katsetasime kõik asjad läbi.

Põnevad eksponaadid igatahes, kes pole käinud sellele soovitan.

Läksime mere äärde. Vett ei olnud nii vähe kui arvanud oleks. Jube palav oli ka. Oma tilkuvate ninadega polnud see sugugi mõnus.

Seega otsustasime hoopis metsa minna. Oligi juba ammu tahtmine vaadata, mida leidub Mäealuse MK-l.

Esialgu jõudsime küll Karulaugu Terviserajale. Kõik rohetas karulaugust, mõnus.
Lõhn oli ka nii tugev, et isegi oma nohuse ninaga tundsin seda.

Rauaallikas oli täiesti toimiv – see uus.

Ei saanud ka kuradikoopas käimata jätta kui juba sealkandis olime. Leidsime suhteliselt uue täienduse “graffiti”maailmas 😦

Koopa kõrvalt oli värskelt midagi alla ka sadanud.

Vaatasin siis selle päris rauaallika ka üle.

Jõudsime suusamäe alla. Lund oli veel küllalt, eemalt vaadates tekkis tunne, et võiks äkki lumeingleid teha aga lähemalt vaadates enam väga ei tahtnud 🙂

Kuna A polnud kasekivi juures käinud, viisin ta sinna ka. Põhimõtteliselt jäi ju tee peale. Pärast vaatasime, et oleme vist tupikus. Kaardilt vaadates ei tundu nii, igatahes keerasime otsa ringi ja läksime vastassuunas.

Sealt sai natuke maad mööda aia äärt minna, edasi läksime põllule. Võsa servas paistis, et on eramaad ja aiad ja… Ühesõnaga seal kus kannatas minna läksime läbi. Võsas iseenesest oli ka põnev, mingi vana palgivirna alune hakkas silma, karikseened olid hiiglaslikud.

Matka teelt käisime ka läbi. Tegin uue taustapildi aga tundub, et varsti tuleb niikuinii uus teha.

Edasi otsisime kohta kust metsa põigata, igal pool tupikud, eravaldused jms. Aga lõpuks leidsime  selle “augu” ka kust metsa pääses.

Leidsime mitmeid suuri kive

Väga mõnus metsaalune oli.

Midagi militaarset leidsime ka.

Kivi peal kasvab pisike nunnu kuusevälu.

Rähni pidulaud ehk mitu hunnikut käbipuru.

Lubasin A-le, et ta võib sinililli ka näha. Kippus kehvasti minema, esialgu leidsime ainult ühe. Pärast nägime kahte veel, tänu sellele, et ma suutsin neile peale astuda ja A “kisama” pistis.

Puhkepaus, kuuse all, mis üritab mastimänni moodi välja näha. Lähivaatlusel avastasime, et oleme pisikeste mändide kuuskede pesas.

Päris tõsine kivi tee.

Mets ka kive täis.

Mõnus astumine oli kuni jõudsime teeristini. Ühel pool oli liuväli, teisel pool tiik ja otse ees mets, mis oli väga kutsuv. Läksimegi sinna aga varsti saime aru, et oleme veega ümber piiratud.

Keerasime otsa ringi ja proovisime jääteed mööda. Esimesest kraavist üle, teisest enam ei läinud, tundus, et asi ei lähe sugugi paremaks. Risttee või ristvee?

Lõpetuseks võtsime siis selle tee, mis tundus kõige hullem ehk tiik keset teed.

Aga tegelikult oli nii et kui sellest loigust kaarega mööda läksime siis oli tee väga ok. Või noh igav pikk sirge. Vahelduse mõttes oli siiski mõnus astuda, ei pea kogu aeg jalge alla vaatama.

Üritasime veel korra metsa põigata aga oli näha, et see on suhteliselt lootusetu, märg ja kraavid ja õhtu ja … Tegelikult olime selle aja peale mõlemad suhteliselt väsinud ka juba. Aga mõni asi ikka pani üle kraavi hüppama, näiteks kui me esimesi ülaseid nägime.

Mäealusel läksime panga alla. Paras võsa oli, sopane kah aga seal oli suur kraav vahel, nii et olime teest ära lõigatud ja pidime seal hakkama saama 😀

Kui teise otsa jõudsime siis seal oli lage maa, eelmine aasta võeti sealt millegipärast kõik see võsa maha ja puud ka. Aga tänu sellele, et mõni toigas oli kõduneme jäänud, kasvas seal meeletutes kogustes karikseeni.  See oli tõsiselt äge vaatepilt.

Hoolimata sellest, et plaanis oli lühemat sorti käik jõudsime Viimsisse tagasi päikeseloojangu ajaks.

kaart

Sel korral: 20 km /Aprillis:61km/Aastas:494km

Lasnamäe Pirita-Kose.

Mõnus kui õhtuti on nii valge, et võid ka siis paari tunniseid jalutuskäike teha ilma et pimeda peale jääks.

Vahepeal olid mõned soojemad päevad ja otsustasin väikese ringi teha, vaadata kuidas sinililledega lood on. Äkki leiab veel midagi põnevat.

Raja ääres oli paiselehti ja katkujuuri. Suuremad loigud olid ära kuivanud, nii et päris kevade moodi oli juba.

Leidsin ühe jõuluselt sillerdava  kuusepuu. Huvitaval kombel on neid sel aastal igal pool ja palju.

Esimesed lehepungad hakkavad lahti minema.

Ma ei viitsinud surkima hakata aga näis nagu püünis, keset Pirita metsa.

Leidsin mõned uued seinamaalingud.

Sinililli oli ka, veel ei sinetatnud. Samas on see ka suhteliselt varjuline koht, kus tavaliselt leiab esimesi sinililli siis kui mujal nende aeg vaikselt läbi saama hakkab.

Siilikalli, nii nummi

Polnud nagu meeleski, et Scheeli mõisa juures on nii vinge tammepuu. Lehed peal on siis ei pane seda suurust niiviisi tähelegi.

Minu üllatuseks oli isegi suusarada alles veel kuigi suusatada võiks sellisel rajal ainult mõni väga hull fanaatik.

See putka on küll igal aastal erineva kujundusega. Kunagi oli seal küll midagi asjalikumat peal.

Jõgi oli äraütlemata lai, jää oli läinud. Kuidagi imelik on nagu mõeldagi, et natuke rohkem kui kuu aega tagasi saime mööda Pirita jõge matkata 🙂

Et mitte täpselt sama teed tagasi minna, siis jalutasin läbi metsa Varsaallika oja juurde ja vaatasin kuidas veed vulisevad. Mõnus.

Politseiakadeemia aia äärt mööda Lasnamäe poole.

Metsatukast läbi. Leidsin karikseeni. Peaks olema verevad karikseened aga kõik nimetavad neid harilikeks, samas väidetakse, et neid harilikke on Eestis leitud ainult ühe korra. Millalgi muudeti nende nimed ka ümber, nii et üks suur-suur segadus minu jaoks.

Sametkõrgesed eelmisest aastast tõenäoliselt.

Juba panga serval kööludes nägin, et sarapuudel on sel aastal eriliselt palju õisi. Ei tea, kas saab ka palju pähkleid?

Sel korral:8km/Aprillis: 41km/Aastas:474km

Iru ja Botaanikaaed

Käisime kevadet otsimas. Kas sinililled on juba väljas? Sõitsime bussiga Priislesse ja läksime Iru linnamäe juurde vaatama.

Esialgu tundus, et erilist lootust peale pisikeste nuppude midagi  näha ei ole aga siiski mõned pikemad leidsime ka. Päikselise ilmaga oleks need ilmselt lahtigi olnud.

Välja tulime ilma igasuguse edasise plaanita, nii et kui natuke aega ninad maas ringi käinud olime ja suurem õhin mööda sai siis tekkis küsimus, et mis edasi peaks saama 🙂

Botaanikaaed tuli kuidagi meelde. Pole ammu käinud ja lootust oli, et äkki seal on lilli rohkem.

Läksime mööda jõe äärt edasi. Kohati oli talv ja kohati kevad. Oli jääd, oli lund, veed vulisesid, päike paistis, külm tuul puhus. Seened kasvasid 😀

Sadas vihma, rahet ja lund.

Silla alt läbi ei pääsenud, vähemalt mitte ilma märgade jalgadeta, seega jooksime üle sõidutee.

Radade peal vulisesid ojakesed, nii et olime sunnitud mujalt käima.

Pisikesed kevadised seened

Samas kõrval olid jääväljad, mine lase liugu kui tahad.

Kõrval mõllas Pirita jõgi, kevadiselt hiiglaslik.

Kuna rippsilla poolsest küljest botaanikaaeda ei pääse siis pidime päris pika tiiru tegema, et sisse saada.

Vaatasime ringi ja tundus, et botaanikaaed on täiesti lilletu: hall ja pruun. Igav ühesõnaga. Ma lootsin, et seal on umbes miljon sorti lumikellukesi ja krookuseid jms. Krookused me leidsime sest neid ma olin enda arust näinud botaanikaaia maja ees peenras. Kuigi ma pole kindel, et tulpide õitsemise ajal neid sealt leida võiks, varasemal ajal ma pole seal käinud. Vahet tegelikult pole sest krookused olid ju olemas 😀

Suundusime kiviktaimla poole. Seal oli vähemalt natukene värvi.

Lõpuks leidsime ka lumikellukesed aga täiesti tavalised. Pundi lumekuppe ja pisikesed alpikannid ja siniliiliad. Kui pilte vaadata siis on justkui raske uskuda, et need ühel päeval on tehtud.

Ja kui juba midagi leitud siis hakkas ka muud silma, näiteks nõiapuud.

Lonkisime veel siin seal. Ma polnud Pätsi talu näinud ega midagi, käisime lähemalt vaatamas. Seal oli äge kaartega sild ja mingi kummaline kõrvalhoone, mis nägi väga äge välja.

Roosa maja nurga tagant välja astudes sattusime meelte aeda. Ma polnud sellest midagi kuulnud. Ei seostanud millegiga aga põnev nägi välja. Tundus pigem selline hingeline koht, et võtad aja maha ja mõlgutad omi mõtteid. Aga selles mõttes tundus natuke imelik, et siis ootaks rohkem loodusliku paika. Ma ei lugenud silte ka nägin ainult, et seal oli pimedate kirja kasutatud. Pärast tuli välja, et ongi mõeldud erivajadustega inimestele. Tegelikult polegi vahet, kellele või milleks mõeldud, kuidagi armas ja soe õhkkond oli seal.

Sellest aianurgast leidsime lõpuks ka lumeroosid. Olime täiesti veendunud, et neid peaks ju botaanikaaias olema aga mujal neid näha ei olnud.

Kui aiast välja saime, leidsime ilusad suured lumikellukesed.

Mulle tundus suhteliselt mõttetu hakata läbi linna koju sõitma. Ajaliselt oleks natuke võitnud aga mingit elamust poleks kuidagi saanud.

Võtsin suuna  Lükati silla poole. Pole päris kaua Pirita metsas käinud ja jälle avastasin, et seal on nii äge loodus. Hoolimata sellest, et seal on palju igasugu radasid ei kohtunud ma enne silla juurde jõudmist kedagi. Mõnus rahulik olemine.

Varsti olingi Lükati silla juures, jää läks. Päris äge oli vaadata.

Jõgi oli sealkandis ka äärmiselt lai. Tavaliselt pääseb silla alt kuiva jalaga läbi ja on ruumi astuda 🙂

Läksin otse, Purde tänavale. Hakkas laia lund sadama. Korraks piilusin siiski ka oma lumikellukese kohta. Olid ennast lõpuks lume alt välja pressinud. Alles mõned päevad tagasi polnud neist jälgegi näha.

harilik karikseen

Seda lund oli küll ainult hetkeks, kohe hakkas päike paistma ja okstel pärlendasid piisad ja see oli jube ilus vaatepilt aga pildile püüda ei õnnestunud seda kuigi hästi.

Pangast üles ja kodu poole. Tee peal nägin veel katkujuuri, tohutuid veeloike keset tavalisi radu, pidin uued rajad vaatama, et kuiva jalaga läbi pääseda 🙂

12/12/445