Männiku lilled ja püramiidid

Tuli millegipärast tuju Männikule minna. Lihtsalt hulkuma ja natuke sellepärast ka, et näha, milliseid käpalisi seal on ja kas üldse. Need, mis enne olid on ehk õitsenud ja teised võibolla pole nina välja pistnudki kui nii kuiv on.

Siiski ühtteist leidus aga võrreldes eelmiste aastatega hõredalt. Kusjuures tavaliselt see suurem õitseaeg oleks alles ees.

Soo-neiuvaipa isegi oli aga eelmise aasta lopsakust neil polnud.

Kahelehist käokeelt oli päris palju aga need hakkavad vaikselt õitsemist lõpetama.

Mõned rohekad käokeeled. Neid oli ka kindlasti rohkem aga väga lähedalt ei viitsinud ju kõiki uurida 🙂

Minu jaoks suhteliselt määramatud. On need balti- või kuradisõrmkäpad, väikese vööthuule lisandiga või täiesti ära tuntavad?! See on minu jaoks veidi keeruline. Männikul on hübriide igasuguseid nagu kuulda.

Vööthuul sõrmkäpad olid küll päris võimsad.

Läksime Männiku ja Raku järve vahelt läbi. Sealt eriti tihti ei käi kuna see on sõjaväe territoorium. Tihtipeale on seal laskmised ja ei viitsi uurida, millal neid seal pole. Vähemalt saab kohale minnes teada 😀 Igatahes sel korral lipukesi ei lehvinud, pauke kuulda polnud.

Mets oli suhteliselt igav kuna mitte midagi ei õitsenud. Mõni tups ristikheina mõni härjasilm. Seda rohkem oli näha prügi. Ei saa aru, miks ei või oma grillpidu pärast prügikasti viia.

Seenlilled on tulekul aga eks need vist ootavad ka vihma, et nii aeglaselt ja kobamisi maast välja tulevad.

Lõpuks sai lihtsalt samblast pilti tehtud. Harilik karusammal.

Peaaegu vees kasvas veel käpalisi.

Ühed Männiku püramiidid jäid teele. Aga need nägid kuidagi lahjad välja seekord. Ju need hakkavad vanaks jääma. Täis kasvanud igasugu värki.

Liikusime metsa poole. Tahtsime kusagilt Männiku järve poolsest küljest tagasi minna. Väga täpselt nagu ei teadnud ka kuhu minna, seega seiklesime.

Selles kraavis me eelmisel aastal juba olime, see läks vales suunas, pidime tagasi minema.

Liikusime teisele poole, oli selline rabamets, vedas sest kärbseid ja sääski praktiliselt ei olnud. Aga ega seal ka eriti midagi muud ei olnud. Samblikud, kanarbikud, mis veel ei õitse. Paar käpalist. Ah ja mustikaid oli juba kah.

Jõudsime veidi lagedamale maale. Seal oli juba liblikaid ja lilli ja maasikaid. Või noh, mis lilli – palderjan oli. Oranž on ilmselt niidu-võrkliblikas. Pruun arvatavasti mingi silmik.

Ega nad eriti paigal ei püsinud 😀

Sini-või taevastiivad.

Puud on mul üsna nõrk koht. Mul polnud õrna aimugi, mis see olla võiks, seega tegin pildi, tulin koju ja uurisin järgi. Harilik paakspuu.

Edasi juhtus nii, et me jõudsime Männiku laskealale ja otseloomulikult pidime sinna juurde vahtima minema. Eks ma sain kohe karistatud kah, koperdasin okastraati. (Foto:Ilme)

Natuke oli valus, verd voolas ohtralt 😀

Seal ümbruses oli isegi lilli, peaaegu et nagu igal aastal männikul, ainult et pisemad ja äbarikumad.

Punavarrene kuningakepp, taga harilik ussikeel.

Kollased karikakrad

Läätspilv. Kuidagi jäävad Männikul alati pilved silma.

Edasi tulid uued püramiidid, sel korral ilusad, mõnusad, toredad.

Sealt oli õige pisut maad Männiku bussipeatusesse. Kell oli alles vähe ja polnud kuigi palju käinud ka. Otsustasime minna veel natukeseks vanalinna vaatama. Jäime päris kauaks.

Tegelikult läksime esialgu plaaniga Rataskaevu vanameest vaadata.

Aga seal oli neid nägusid veel. Siis oli vaja minna vaatama Hanna-Liina roosat ust ja siis läksime sujuvalt edasi hulkuma 😀

Läksime mööda vene tänavat, katariina käiku, Dominiiklaste kloostri hoovi, katoliku kiriku hoovi.

Olevimäelt ja pikka tänavat mööda tagasi.

Kokku tuli vaevalt: 15km/Juulis:15km/Aastas: 931km

Pääsküla raba ja Männiku

Sel aastal on käpalised üsna varakult õide löönud nagu kõik muugi. Käisin tegin ühe pisikese tiiru Pääsküla rabas ja Männikul.

Kust poolt alustada jätsin busside hooleks ehk kumb enne tuleb, kas 5 või 18. Tuli viimane. Seega sõitsin Nõmme poole. Alguses plaanisin Hiiul maha minna aga käigupealt otsustasin ümber ja sõitsin paar peatust edasi.

Raba laudteedel pühapäeval jalutamine tundus suhteliselt kahtlane. Arvasin, et on liiga palju inimesi ja no mõned muud põhjused olid ka.

Sookail lõhnas uimastavalt. Päike paistis lagipähe. Kõikjal oli krõbekuiv.

Kõdu koralljuur. Ma olin kindel, et üksi käies ma raudselt ei näe seda. No ja kui täiesti aus olla ega ma eriti ei mäletanud ka, kus see päris täpne asukoht oli 🙂

Käisin mõned kauni kuldkinga kohad läbi. Sel aastal olid pundid vist pisut lahjemad kui eelmisel aastal. Ühes kohas 5 õit, teises kaheksa ja kolmandas ainult üks.

Kõiki kohti ei jõudnud läbi kammida võibolla mõni pesakond on kasvanud ka.

Soovõhku oli ka päris rohkelt.

Ojamõõlad olid mõnusalt prisked.

Hall käppasid oli palju aga üldises plaanis üsna nigelad. Ilmselt vajavad veel aega, et kasvada ja kosuda. Mõned siiski olid päris kenad prisked ja pontsakad ka.

Edasi liikusin juba Männiku poole.

Liival kasvas mets-seahernes

Suured käopõlled olid täiesti erinevas staadiumis. Mõned alles pisikesed, teised peaaegu õitsenud. Üldiselt võib siiski öelda, et pigem on praegu õitseaaeg.

Soo-neiuvaip on ka varsti valmis õied avama.

Kahelehine käokeel. Esimene, mis sealkandis lahti paistis olevat.

Kuningakübarate esimesed õied. Seenlilledest polnud jälgegi. Ilmselt on liiga kuiv.

Balti sõrmkäppi oli ka aga jällegi sellised pisikesed alles.

Edasi kimasin juba linna, et jõuaks vanalinnapäevade raamis ühele matkale.

Viimased klõpsud. Ida-kitsehernes.

Käisin 15km/Juunis:24km/Aastas: 782km