Matk ümber Tallinna Merivälja- Iru

Matk ümber Tallinna teine retk algas Meriväljal Noa resto taga.

Minu palve, et selleks korraks oleks ilm veidi ilusam kui eelmine kord, läks täide. Kuigi jah üsna sombune oli. Samas pilve sees päike paistis. Tegin paar klõpsu, leidsin kivistise ja ootasin, et me minema hakkaks. Ma olen alguses eriti kannatamatu ja ei viitsi kuulata.

Eriti muud varianti polnud kui Merivälja tänavatel kõmpida. Samas seal ei saa kurta väga, selline eramajade vahel jalutamine ei ole sugugi  väga hull. Pealegi on seal ägedad majad. Ufo maja vaatasime ka üle kui seal juba olime. Keegi oli selle ära ostnud ja teeb seda korda. Varsti ei tunne äragi 🙂
Huvitavad dekoratiivtaimed ja orav tekitasid ka pisut elevust.

Täiesti täpselt me sel korral piiri ei järginud, enamvähem siiski. Läksime üle raudtee Viimsi valda ja Soosepa rappa. Oli üsna rahulik, üks mees jalutas veel, nii et raba oli peaaegu meie päralt 🙂

Rabast leidsime ristikivi ehk piirikivi. Nägime lihtsamaid rabataimi. Sookailu lõhna oli maa- ja ilm täis.

Käisime mööda raba sinka-vonka, et oleks võimalik rohkem raba näha ja tegime kohvipeatuse.
Rabast välja jõudes võtsid meid vastu teletorni alused lehmad 😀
Kuna seal kandis on ka Eesti üks suurimatest hiidrahnudest – Pärnamäe hiidrahn, siis käisime vaatasime selle loomulikult üle. Julgemad said otsa ka ronida. Oli märg ja libe. Üles ronimine on alati lihtsam ka kui alla tulemine 😀 Ma tükk aega leiutasin, milline moodus kõige parem oleks, kas jäädagi kivi otsa või tulla tagumiku peal alla 😀

Raudtee taga tegime külale tiiru peale. Seal oli, mida vaadata 😀
Oma pikal rännakul jõudsime Tallinna piiridesse tagasi. Vihma hakkas sadama aga õnneks polnud seda kauaks. Käisime sauna taga tiigi ääres, imetlesime esimesi pajutibusid.

Edasi tuli läbida Pärnamäe surnuaia tagune ala. Seal on kõige põnevam koht Ristaia järv. Tahaks kunagi tiiru sellele peale teha 😀 aga siiamaani pole viitsinud. Sinna juurde minemine on juba päevane matk 😀

Künka otsas tuli pikem peatus söömiseks ja tee joomiseks. Vaade on seal ilus.

Lõpuspurt. Vaatasime haisvat Käära oja. Tegelikult on sel mingi omamoodi ilu ka, päris niisama sinna ei läinud.

Kõmpisime läbi Laiaküla, kus saime kraavi ületada. Ammu pole saanud, linnas on kõik kohad viimasel ajal viisakalt sildu ja purdekesi täis ehitatud. Pikakoivalistel oli eelis kuiva jalaga üle saada, kuidas lühematel jalgadel läks, ei tea. keegi ei kurtnud 😀

Iru ämma taga olid veel õunad puus. Maitsesime. Mõnedele sattusid head, mulle eriti mitte 😀 Iru ämma juures tegime lõpugrupipildi. Sel korral keegi väga ei kipunudki laiali minema, lobisesime veel jupp aega 🙂

Kõndisime umbes:14km ja 4tundi

Pääsküla raba ja Männiku

Sel aastal on käpalised üsna varakult õide löönud nagu kõik muugi. Käisin tegin ühe pisikese tiiru Pääsküla rabas ja Männikul.

Kust poolt alustada jätsin busside hooleks ehk kumb enne tuleb, kas 5 või 18. Tuli viimane. Seega sõitsin Nõmme poole. Alguses plaanisin Hiiul maha minna aga käigupealt otsustasin ümber ja sõitsin paar peatust edasi.

Raba laudteedel pühapäeval jalutamine tundus suhteliselt kahtlane. Arvasin, et on liiga palju inimesi ja no mõned muud põhjused olid ka.

Sookail lõhnas uimastavalt. Päike paistis lagipähe. Kõikjal oli krõbekuiv.

Kõdu koralljuur. Ma olin kindel, et üksi käies ma raudselt ei näe seda. No ja kui täiesti aus olla ega ma eriti ei mäletanud ka, kus see päris täpne asukoht oli 🙂

Käisin mõned kauni kuldkinga kohad läbi. Sel aastal olid pundid vist pisut lahjemad kui eelmisel aastal. Ühes kohas 5 õit, teises kaheksa ja kolmandas ainult üks.

Kõiki kohti ei jõudnud läbi kammida võibolla mõni pesakond on kasvanud ka.

Soovõhku oli ka päris rohkelt.

Ojamõõlad olid mõnusalt prisked.

Hall käppasid oli palju aga üldises plaanis üsna nigelad. Ilmselt vajavad veel aega, et kasvada ja kosuda. Mõned siiski olid päris kenad prisked ja pontsakad ka.

Edasi liikusin juba Männiku poole.

Liival kasvas mets-seahernes

Suured käopõlled olid täiesti erinevas staadiumis. Mõned alles pisikesed, teised peaaegu õitsenud. Üldiselt võib siiski öelda, et pigem on praegu õitseaaeg.

Soo-neiuvaip on ka varsti valmis õied avama.

Kahelehine käokeel. Esimene, mis sealkandis lahti paistis olevat.

Kuningakübarate esimesed õied. Seenlilledest polnud jälgegi. Ilmselt on liiga kuiv.

Balti sõrmkäppi oli ka aga jällegi sellised pisikesed alles.

Edasi kimasin juba linna, et jõuaks vanalinnapäevade raamis ühele matkale.

Viimased klõpsud. Ida-kitsehernes.

Käisin 15km/Juunis:24km/Aastas: 782km

Sünnipäeva retk

Tuttaval matkasellil oli juubel. Pidada ta seda otseselt ei tahtnud, samas kui tuttavate matkalistega kokku saada tahtis küll. Lõpuks leiutas ta välja plaani, et kingituseks tahaks ta saada sellist matka, kus ta käinud ei ole. Iseenesest pole ju keeruline aga kuidagi sattus see tööpäeva õhtule ja märtsis läheb veel üsna varakult pimedaks.  Arvestada saime umbes 3 tunniga, teades, et siis on ka lõpp juba pime. Ah ja külalisi pidime ka meie kutsuma ja see oli palju keerulisem kui matkaga hakkama saada. Kes see ikka kolmapäeva õhtul ennast välja vedada viitsib. Mõned siiski viitsisid 🙂

Umbkaudne plaan oli  minu jaoks selge kuna ma tean peaaegu täpselt, kus juubilar matkanud on või pole 😀 Et asi huvitavamaks teha siis otsustasime nii et enamus asju võiks olla varem nägemata.

Alustasime Mähel. Kuna üks matkasell jäi hiljaks siis otsustasime algset plaani nii palju muuta, et läksime varem maha ja jalutasime paari kivi juurest läbi. Pole nagu kõige põnevamad kivid aga aja parajaks tegemise mõttes kulusid ära küll 🙂

Tegelikult polnud aega vaja parajaks tehagi kuna meie istusime ummikus ja järgmine buss tuli kiiresti kohale. Seega sai hilineja neiu hoopis meid oodata 😀

Päris matk hakkas peale Pärnamäe hiidrahnu juurest. See on mu meelest juba selline kivi, mis võtab mitte nii suured kivisõbrad ka ahhetama.

Aga enne seda nägime põnevat silti.

Hahaa. Koeral on käsi hambus. Õnneks olime neid koeri juba varem näinud, nii et me arvasime, et nad päris elu kallale ei kipu.

Tundub, et need koerad armastavad naabritel külas käia 🙂

Jalutasime läbi Soosepa raba ja meil oli natuke kiire. Sest me tahtsime päikeseloojangu ajaks jõuda Põhjakonna trepi juurde.

Nii et siis lidusime sabad jalge vahel. Tegelikult siiski astusime üsna rahulikult. Huvitav koht on ka Pärnamäe veehoidla. Seda ma olin ennem ainult pimedas näinud ehk peaaegu sama hea kui üldse mitte näinud.

Otse üle ei julgenud minna, mõnes kohas tundus, et jää ei ole kuigi paks. Kalda ääres oli maani läbi külmunud ja moodustas imeilusaid mustreid.

Majade vahelt läbi ja Põhjakonna trepp juba paistabki. Päike ka loojub.

Kui nii kaugele on välja tuldud otsustasime vaadata ka Lubja majakat, kuradikoobast, uut rauaallikat. Peamine põhjus oli tegelikult see, et ootasime pimedat. Juubilar polnud valgustatud treppi näinud ja tahtis näha. Seega oli vaja senikauaks tegevust leida.

Üleval oli tore jalutada aga alla minekuga tekkis pisikesi probleeme. Jube libe oli ja maapind külmunud ka. Nii et kui libisema hakkad siis libised allla välja. Polnud kõige meeldivam väljavaade. Kuidagi puust puuni see allaminek siiski õnnestus.

 Koopas olid mõned nahkhiired. Polnud neid nii lähedalt näinudki.  Vaatasime üle ja lasime kähku jalga.

Uus rauaallikas. Ei saa neid allikaid luku taha panna

Kõige naljakam oli asja juures see, et tol õhtul ei pandudki konna trepi tulesid põlema 😀

Pikniku pidasime juba taskulambi valguses.

Sel korral käisin:10km/Märtsis:148km/Aastas:433km

Vabariigi sünnipäeva matk

Tekkis mõte, et Vabariigi sünnipäeval võiks väikese matka teha. Mul oli plaane mitmesuguseid aga reede õhtul oli tunne, et midagi võiks teha aga otsest plaani pole. Vilksatas neid mõtteid mitmesuguseid aga ükski ei tundunud päris see õige.  Lumi maas midagi ei näe, kus see põnev koht võiks küll olla? Peale selle tundus, et kuhugi kaugele küll ei viitsi minna ja õhtul võiks mõnusasti kodus olla.

Lõpuks pakuti välja Männiku raba. Mul korraks oli see endalgi mõttes aga samas tundus kuidagi igav, rabas pole ju lumega midagi vaadata. Samas olin ma seal ainult ühe korra käinud, nii et läks loosi.

Sel korral olin ma valmis isegi varem minema, et saaks olla ja samas ikkagi jõuaks koju ka mingil ajal.

Esialgu polnud mul meeles, et paraad on ja bussid käivad omamoodi. Sellega tekkis suur segadus. Aga peab tunnistama, et ega ma ei lugenud ka korrektselt, mis transpordi kohta kirjutatud on 😀

Ma sain teada, et 5 sõidab minu peatusest ka läbi, hurraaa. Aga esimesest nr5 jäin ma lihtsalt maha, ilmselt oli neil natuke nagu vabagraafik ka.

Kuna järgmine pidi tulema 20 minuti pärast siis ma ei viitsinud oodata, külm oli ka. Aga selle asemel, et peatus tagasi minna, kus oli kindel peatumise koht, läksin ma oma tarkusega edasi – Estonias pidi ju ka peatuma. Aga see oli juba minu valesti lugemine. Samas suht absurdikas 5 sõitis mööda, kuigi seal oleks võinud selle peatuse teha küll. Üldse sõitsid kõik bussid sealt läbi peale 67 ja “trollide”. Mingit loogilist põhjust sellele pole aga ega see oma tähtsust kah. Igatahes ma jäin teisest bussist maha.  Muidu oleks võibolla suure vihaga juba koju tagasi läinud aga mind ju oodati ja ma ise olin veel ühe tuttava kaasa kutsunud, kes teistega omavahel tuttav polnud, nii et pidin kuidagi kohale saama 😀

Mõneti oli suht savi juba, miljon aastat oli möödas ja ma läksin siis edasi, lootuses, et järgmise bussi peale ma jõuan. Trampisin Vineeri peatusesse sest teadsin, et seal see buss kindlasti peatub.

Aga bussi ei tulnud ja ei tulnud. Sõitsin siis 18-ga natuke edasi. Lõpuks tuli 5 ka aga 10 minutit hiljem kui oleks pidanud. Igatahes on mul ägedad kamraadid, kes viitsisid mind tund aega oodata ja olid mulle tee puhtaks kraapinud, raudselt puhtast öelusest, et ma külje maha paneks 😀 Foto:Ilme.

Edasi panime ajama. Mets oli imeline – palju lund, päike sillerdamas.

Jõudsime Männiku väikejärve äärde. Algul kõhklesime veidi aga otsustasime otse üle minna. Lihtsalt kohe üldse ei eruta mind see mõte jääst läbi vajumisest. Samas oli see jää seal juba ammu ja kalamehed olid peal ja… kuigi ega need kalamehed midagi ei tähenda, need lähevad siis ka kui jää ei kanna. Aga noh tundus, et piisavalt kaua on külm olnud ja võib minna küll.

Tuli idee joonistada jää peale 100. Aga siis tuli välja, et see sai kaldast veidi kaugele ja ma läksin uut joonistama. Foto:Ilme

Nurgast paistab teine sada

Sumpasime edasi järvede vahel metsas. Sõdurid olid paraadil, polnud vaja karta, et keegi kusagil laskma hakkab 🙂

Palju polnudki minna kui vastu tulid Männiku püramiidid. Eesti lipp oli vaja mäe otsa viia ja mägi vallutada.

…ja mäed olid lume all imeilusad.

Ahjaa. Meil oli plaan kella ühest pilti teha, siis oli Eesti minut. Meil oli 40 minutit aega, nii et mägedesse ei viitsinud ootama jääda, pidime mingi muu ilusa koha leidma.

Et päev oleks kordaläinud tuli vahepeal igasugu lollusi välja mõelda, millega kõik rõõmsalt nõus olid. Näiteks lume kraevahele tõmbamine ja sellest pildi tegemine. Foto:Aire

Ega ei olnud meeles seljakoti seljast ära võtta. Ehk siis pärast sai kõndida lisaraskusega. Koti küljetaskud olid lund täis 😀

Raske oli käia. Sellist vingukoori pole ammu enam nähtud. Hea, et keegi ennast pikali maha ei visanud, põlvili oli nii mõnigi 😀

Kuna midagi muud huvitavat ette ei jäänud siis tegime eesti minuti pildi kah lumesajus. Foto:Ilme

Ja see tähtis asi korraldatud triivisme raba poole. Mina tahtsin otse Rätsepa järve äärde minna. Aga ma ei teadnud peast, kus see otse on ja siis vedas I meid mööda metsaserva pika tiiruga kohale. Samas oli ükskõik, aega jalutada ju oli.

Enne järve oli isegi natuke rabamoodi ala.

Rätsepa järve jääl lõime oma piknikuplatsi püsti. Kahju oli, et valget lina ja pokaale kaasas polnud, oleks äge olnud. Aga no saime ka ilma hakkama. Ma sain isegi salati ilma kahvlita söödud, rääkimata siis muust.

Edasi läksime otse üle järve, pole siin midagi ringiga minemist. Ilus isamaaline vaade oli ka.

Järgnes parasjagu palju lonkimist rabas. Midagi ei  näinud, ei teadnud kuhu astuda. Kõige suurem kartja läks ees, fotoka jalad pihus, katsumas ega mülgast ees pole 😀 Mingi hetk vahetasin ma ta välja. Künkalt künkale astuda pole ju keeruline aga mõni koht oli veidi kahtlane, haarasin kaika ja vaatasin, kuidas lood on. Nii mõnestki “vedelast” kohast see meid päästis ja minu teada keegi jalgu märjaks ei saanud. Ma ütleks, et soise metsa vahel oli hullem isegi kui rabas, seal ei saanud kohe üldse aru, kus mõni reeturlik veeauk võiks olla.

Kui me lõpuks Männiku karjääri juurde tagasi jõudsime, olime lumes sumpamisest totaalselt väsinud aga oma 5 km tuli veel lonkida. Vähemalt olid veel mõned ilusad vaated aga suhteliselt tülpinult läks see viimane ots.

Kui me bussi peatusesse jõudsime siis vaatasime, et on täpselt paras aeg minna Šnelli tiigi äärde presidendi kõnet kuulama ja ilutulestiku vaatama.

Ilutulestik pidi sinimustvalge olema. See tiigijääl olemine ilutulestiku ajal oli ka selline kahtlase väärtusega. Jalgealune värises päris kõvasti aga õnneks oli jää siiski piisavlt paks 😀

Peaaegu natuke Eesti toonides.

Kokku:25km/veebruaris:72km/Aastas:257km

Laagris ja Sauel

Kui ma Jüris käisin siis tegin enda jaoks avastuse, et mul on Tallinna lähiümbrus suhteliselt tundmatu maa. Rongi või bussiga sõidan tavaliselt veidi kaugemale. Nii näiteks leidsin Saue, kus ma kas pole üldse käinud või siis ainult läbi sõitnud. Samas tundus, et ega seal pole ka väga midagi vaadata. Esmapilgul ehk ainult mõis.

Ühel laupäeval otsustasime sõbrannaga väikese matka teha. Enne seda vaatasin kaardi hoolega üle, mis, kus, miks ja milleks asub. Lõpuks leidsin täiesti teekonna, mis tundus põnev. Mõnes kohas väikese ringiga läbi metsa jne. Ainsaks mureks olid suuremate teede servad, need on tüütud ja veidi ka ohtlikud kui nii võtta. Aga kuna sõbranna on ka matkasell siis otsustasin, et vaatame, kuidas kulgema hakkab, et tegelikult polnud ma üldse 100 protsenti kindel, et me just sellise marsruudi läbime nagu mina kaardile joonistasin. Kui kusagil oleks tundunud, et tahaks rohkem metsas olla siis oleks läinud ja vaadanud, veel oli variant, et Sauele ei lähegi, hoopis teisele poole. Minu meelest nii on kõige mõnusam matkata, et teed nii nagu parasjagu meeldib.

Otsustasin rongi kasuks ja sõitsime Laagrisse sest seal kandis nagu ma olin kunagi ammu lugenud asub üks seinamaaling. Aga ma absoluutselt ei mäletanud, milline see välja nägi ja netist leidsin Itaalia kunstniku Aweri seinamaalingu, mille ta maalis 2016 oktoobris Street art jam-i ajal. See tundus hea küll. Hiljem leidsin googeldades veel ühe pildi, mida ma tegelikult mõtlesin ja mis meil vahele jäi – väga napilt kusjuures. Samas on põhjust veel sinna kanti minna.

Peale grafiti vaatamist oli plaan minna mööda jõe äärt suure teeni. Aga kuidagi haarasid silmi kasvuhoonete vrakid ja tee tundus sealt otsem ja aeda ka ei paistnud olevat.

Igatahes läksime sinna kolama, nii äge oli.

Ma näen igal pool südameid 🙂 Kommentaariks öeldi, et ilmselt on mu silmadel midagi viga 😀

Vahepeal peab nalja ka tegema 🙂

Edasi läks nii nagu ma ei plaaninud ehk jõeäärsel majal oli aed ees ja kasvuhoonetel oli ka tegelikult aed ümber. Nii et karta oli, et me peame võibolla algusesse tagasi jalutama. Õnneks niipalju meil siiski vedas, et  ühes kohas oli üks värav, mis imekombel oli isegi lahti.

Edasi oli natuke maad igavat kõndimist ja orienteerumist, et kus kohas me metsa peaks minema.

Natuke orienteerusime valesti. Metsavahel pidi tee või rada minema, kaardile märgitud punktiirjoonega. St. see tee ei pruugi väga tee moodi olla. Hakkasime mööda kraavi äärt minema, mul oli üsna kindlalt meeles, et see tee läks kraavi kõrvalt. Aga tegelikult ei läinud, läks hoopis üle kraavide. Kuna meile hakkasid majad vastu tulema ja ma teadsin, et need ei peaks meile vastu tulema siis hakkasime ka üle kraavide minema ehk tegelikult me käisime tee kõrval metsas, tegime üle kraavi teivashüpet 😀 Aga see oli ka täitsa tore.

Tundus, et seal on massiliselt kitsi ja jäneseid. Kellegi teise jälgi me ei näinud.

Edasi pidime natuke maad mööda teed minema, et üle jõe pääseks. Võibolla oleks kusagilt ka mõne põnevama raja leidnud aga lihtsalt niisama lumes ka sumbata ei viitsinud.

Järgmine peatus oli Sõeru ohvriallikas. Lõhnas nagu maal laudas aga polnud viga, elasime rõõmsalt üle 😀

Koht nägi natuke räsitud välja aga olemine oli seal mõnus ja allikas ilus.

Kohapeal saime teada, et seal on ka mingi matkarada. Kodus uurisin ja puurisin aga väga palju targemaks ei saanud. Peale selle, et meie teel olid ka mingid Peetre Suure punkrid, mida mina ühelgi kaardil ei näinud

Liikusime põllu äärt mööda Vanamõisa poole, et sealt kusagilt üle raudtee minna.

Kui raudteest üle saime olimegi Sauel. Mul oli jälle põnev, palju igasuguseid põnevaid aedu, mida vaadata. Lapsena oleks selline aed ülikõva kindlus vms 😀

Järgmine sihtmärk oli Saue Kristliku Vabakoguduse kirik. Tundus piltide pealt põnev, lähedalt vaadatuna üsna igav. Samas oli seal kivi Eesti Iseseisvuse eest langenutele.

Kiriku kõrval on Saue tammik.  Vanu tammesid oli aga mitte ülemäära palju. Aga need, mis olid olid ilusad ja võimsad.

Jõudsime spordiradadele. Tore oli näha, et palju inimesi on väljas. Samas olen kuulnud ka, et discgolf rikub rämedalt puid. Peale selle on lihtsalt jalutajatel suhteliselt ebamugav liikuda. Nii et üritasime kusagile välja jõuda, et edasi liikuda. Kuidagi panime jälle suhtkoht “metsa” oma minekuga. Igal juhul Saue mõisa läksime me paraja ringiga.

Mõis oli ilus, korras.

Jalutasime lähemale, vaatasime et hoovi värav on lahti ja läksime seiklesime veidi pargis ringi.

Kui peamine osa mõisast on kena ja korralik siis pargipaviljon on käest ära lastud, kunagi on see ka ilmselt imeilus olnud.

Kell hakkas päris palju saama, nii et hakkasime edasi minema, mõisa tagune maa oli natuke kahtlane, ei teadnud mida täpselt oodata on ja seega tahtsime võimalikult valges sealt läbi minna.

Aga siis tuli välja, et me oleme aias täitsa korralikult kinni, ei paistnud ühtki aiaauku, samas nagu ei viitsinud mõisa juurest ringiga ka minna. Vaatasime hoolega ja “varjatud aiaaugu leidsime, isegi läbi mahtusime.

Kui me olime seal aia ääres võsas juba üsna palju maad mütanud, tuli välja, et tagapool oli üks puu aiale langenud ja sealt oleks palju lihtsamini üle pääsenud.

Aga lõpuks läks võsa koledaks kätte ära. Aga naljakas oli ka kui heitsid enda põõsasse ja jäid ikkagi väga püstisesse asendisse. Igast asjast saab rõõmu tunda 😀

Kuidagi suutsime enne õiget teeotsa ära keerata, mis tähendas seda, et saime jälle üle kraavide hüpata. Et teel veel midagi näha siis lõpetuseks läksime Jälgimäe mõisa vaatama. Mõnus külavahetee.

Jälgimäe mõis oli selline suhteliselt pisike vana talumaja moodi. Aga kogu see miljöö oli mõnus.

Kuigi jah see tellistest osa võiks olemata olla.

Maja seina pealt saime teada, et seal sündis Nikolai von Glehn

Kuna õues oli juba pime siis oli lõpus kergliiklusteel käimine täitsa OK. Ma ise oletasin, et jõuame valges tagasi ja igavleme 4km 😀 Aga kuna oli pime siis sai igasugu asju tehtud ja teekond möödus märkamatult 🙂

Umbes selline rada tuli välja.

Sel korral: 25km/veebruaris: 68km/aastas: 253km