Viimsi ps matk

Tegin väikse matka Viimsi ps ja Pirital, lõpuks see enam nii väike ei olnudki, plaanisin 15 km aga juhtus jälle, et tuli 20km. Alustasime Viimsis busside lõpp-peatuses. Kokku sai meid neli. Vaatasime üle Kirovi kalurikolhoosile kuulunud maa-alad, käisime mere ääres, kus oli jupp tegemist et üle jäätunud kivide ronida, aga muidu oli mõnus. Päike soojendas kevadiselt. Ette jäid Miiduranna tähtkants ja rannakaitsepatarei nr 13. Loomulikult sai räägitud ka Viimsi maa-alustest tunnelitest.

Järgneva võpsiku osas polnud ma väga kindel, kas sealt läbi pääseme. Kevadel on seal väga vesine ja võimalused olid nii- ja naasugused. Õnneks oli seal imeliselt kõva lumi, mis kandis. Mõni koht oli veidi pehmem ka, aga jalgu keegi igatahes märjaks ei saanud. Seal võpsikuski on ühtteist vaadata, näiteks üks suur kivi ja mingeid ehitisi, ilmselt tunneli õhutusavad vms. Jõudsime välja Selveri taha ja kuna paar inimest polnud Haabneeme rändrahnu näinud, tegime poetiiru ka 😀

Üle tee minnes olid juba Viimsi mõis ja mõisapark, kuna ka seal polnud mõned meist käinud, siis tegime mõisale tiiru peale, mis oli täiesti plaaniväline, aga samas miks ka mitte? Karulaugurada oli hirmus jäine, nii et mina tatsasin järjekindlalt tee kõrval ja seisin hädavaevu püsti 😀

Kui rada lõppeb tuleb juba põnevam osa. Kuigi ma kahtlustan, et ega seda asja nii ei jäeta ja küll tuleb sinna taha poole ka rada ja trepp vms, et oleks turvaline koobast uudistama minna.

Paar kütusemahutit on võetud kasutusele, et anda Artiumile lisaruumi. Kahes tünnis hakkavad olema vabaõhulava ja õuesõpe. Ühele neist on kuppel peale ehitatud. Tagumistes saab veel sees käia ja seda võimalust on ka kasutatud. Ühes tundus, et on lausa elatud ja teises olid ilmselt küla noored lõbutsemas käinud. Igatahes oli Lubja küla peldik ja üks pikk pink alla visatud. Esimene vedeles kusagil poolel teel alla, aga pink oli kenasti kütusemahutisse veetud. Esimesed karulaugu nupsud olid ninad välja pistnud ja sai proovida, kuidas maitseb. Kevade esimesed on ikka parimad. Puudepungad pakatasid. Samas oli veel jääd ja jääpurikaid. Muide, kes kavatseb nö. rajalt välja astuda, hoidke silmad okastraadi suhtes lahti.

Rauaallika uus tulemine või oli neid seal kohe algselt rohkem? Igatahes toimib ja vesi vuliseb. Oleks vaid keegi, kes seda ka puhastaks. Kuigi jah, eks joogikõlbmatu oleks see nii või naa, puhta õlilaike täis. Õige allikas suunati suusamäe parkla ehitamisega seoses maa alla. Natuke rohelist oli juba ka, metspipar, mis inimestele söömiseks ei sobi, on mürgine, vürtsika ja mõru maitsega.

Ronisime üles kuradikoopa juurde. Käisime vaatasime sees ka ringi ja leidsime kaks nahkhiirt magamas. Mingit suurt kära me ei teinud, nii et loodame, et nendega on kõik hästi. Aga samas oli nii tore neid lähedalt näha. Teised saatsin üles, aga ise nägin et oma saabastega ma sellest liuväljast üles ei roni. Läksin siis kõrvalt, kus oli lumine, aga lõpuks pidin ikka puujuurikatest ennast üles tõmbama. Ülemine mäe veerg oli külmunud ja jääs, aga üles ma sain.

Üleval on kohe Lubja majakas ja Lubja külaplats. Majaka kompleksist on alles veel kelder ja õunapuuaed, lisaks ka üks vanaaegne GPS punkt 😀

Külaplatsil tegime väikese pikniku ja sealt edasi tuli jälle liuväli, okastraataedade vahel. Sai ülevalt poolt Viimsit vaadelda ja konna treppi kaeda. Mingi punker on mäeveerul ka, millel on ilmselt mingisugune sõjaline otstarve olnud, aga mis, täpselt ei tea. Lõpuks jõudsime kohta, kus isegi mina pole kunagi käinud, oli põnev kuigi veits räämas. Lisaks nägime jänkut kah.

Läksime ühe korstna juurest mööda, suundusime Soosepa rappa. Kus oli jälle ainult jää, jää, jää.

Pärast seda olime sunnitud natuke aega tänaval kõndima. Vanad suvilad on ümber ehitatud või uued majad asemele ehitatud. Kontrast on päris huvitav, kohati mõni putkalaadne maja ja kõrval loss, õnneks on ka selliseid, kes on reaalsustaju säilitanud. Kloostrimetsas vaatasime laskepesa ja jalutasime läbi Metsakalmistu serva. Lõpetasime ametlikult Lükati silla juures, bussipeatusesse läksime ka kõik üheskoos. Igatahes üks üsna jäine, aga siiski kuidagi kevadehõnguline retk.

Seeneretk Soosepa rabas ja Tädu metsas

Täiesti juhuslikult sattus olema vaba laupäev, kus kellegagi kokku ei pidanud saama. Juhtumisi oli ka ühel tuttaval vaba päev ja läksime koos metsa hängima.

Soosepa rabast lootsime leida ei tea mida, aga see oli suhteliselt samasugune nagu suvel. Paar mustikat suhu ja paar puuseent pildile oli peaaegu kõik, mis me sealt saime. Põdrakärbsed olid päris hullud, väkk.

Tädu metsas käisime suhteliselt suvaliselt ringi. Vaatasime niisama, mis seeni seal on ja lõpuks leidsin koju viimiseks ka midagi.

Valged seened

Punased seened

Kollased seened

Seeni palju ei saanud, aga ega neid spetsiaalselt väga ei otsinud ka. Korjasin ära, mis tee peale jäid. Mõned kukekad, kuuseriisikad ja kivipuravikud.

Mets on ulme ilus, peaaegu nagu ürgmets.

Metsast välja tulles suundusime Ecolandi poole, et bussi peale minna. Tee ääres on üks imeline tamm, mis kahjuks on igasugu jama täis riputatud.

Kuna ilm läks kuidagi eriti ilusaks siis läksime Pirital bussist maha ja kõmpisime läbi Kloostrimetsa metsa ka.

Kodu juba peaaegu paistis. Seega läksin läbi Hiie pargi ja uut Tondiraba parki piilusin kah. Kokku tuli umbes 18km.

Uus Lasnamäe seinamaaling

Matk ümber Tallinna Merivälja- Iru

Matk ümber Tallinna teine retk algas Meriväljal Noa resto taga.

Minu palve, et selleks korraks oleks ilm veidi ilusam kui eelmine kord, läks täide. Kuigi jah üsna sombune oli. Samas pilve sees päike paistis. Tegin paar klõpsu, leidsin kivistise ja ootasin, et me minema hakkaks. Ma olen alguses eriti kannatamatu ja ei viitsi kuulata.

Eriti muud varianti polnud kui Merivälja tänavatel kõmpida. Samas seal ei saa kurta väga, selline eramajade vahel jalutamine ei ole sugugi  väga hull. Pealegi on seal ägedad majad. Ufo maja vaatasime ka üle kui seal juba olime. Keegi oli selle ära ostnud ja teeb seda korda. Varsti ei tunne äragi 🙂
Huvitavad dekoratiivtaimed ja orav tekitasid ka pisut elevust.

Täiesti täpselt me sel korral piiri ei järginud, enamvähem siiski. Läksime üle raudtee Viimsi valda ja Soosepa rappa. Oli üsna rahulik, üks mees jalutas veel, nii et raba oli peaaegu meie päralt 🙂

Rabast leidsime ristikivi ehk piirikivi. Nägime lihtsamaid rabataimi. Sookailu lõhna oli maa- ja ilm täis.

Käisime mööda raba sinka-vonka, et oleks võimalik rohkem raba näha ja tegime kohvipeatuse.
Rabast välja jõudes võtsid meid vastu teletorni alused lehmad 😀
Kuna seal kandis on ka Eesti üks suurimatest hiidrahnudest – Pärnamäe hiidrahn, siis käisime vaatasime selle loomulikult üle. Julgemad said otsa ka ronida. Oli märg ja libe. Üles ronimine on alati lihtsam ka kui alla tulemine 😀 Ma tükk aega leiutasin, milline moodus kõige parem oleks, kas jäädagi kivi otsa või tulla tagumiku peal alla 😀

Raudtee taga tegime külale tiiru peale. Seal oli, mida vaadata 😀
Oma pikal rännakul jõudsime Tallinna piiridesse tagasi. Vihma hakkas sadama aga õnneks polnud seda kauaks. Käisime sauna taga tiigi ääres, imetlesime esimesi pajutibusid.

Edasi tuli läbida Pärnamäe surnuaia tagune ala. Seal on kõige põnevam koht Ristaia järv. Tahaks kunagi tiiru sellele peale teha 😀 aga siiamaani pole viitsinud. Sinna juurde minemine on juba päevane matk 😀

Künka otsas tuli pikem peatus söömiseks ja tee joomiseks. Vaade on seal ilus.

Lõpuspurt. Vaatasime haisvat Käära oja. Tegelikult on sel mingi omamoodi ilu ka, päris niisama sinna ei läinud.

Kõmpisime läbi Laiaküla, kus saime kraavi ületada. Ammu pole saanud, linnas on kõik kohad viimasel ajal viisakalt sildu ja purdekesi täis ehitatud. Pikakoivalistel oli eelis kuiva jalaga üle saada, kuidas lühematel jalgadel läks, ei tea. keegi ei kurtnud 😀

Iru ämma taga olid veel õunad puus. Maitsesime. Mõnedele sattusid head, mulle eriti mitte 😀 Iru ämma juures tegime lõpugrupipildi. Sel korral keegi väga ei kipunudki laiali minema, lobisesime veel jupp aega 🙂

Kõndisime umbes:14km ja 4tundi

Plirts-plärts märtsiretk

Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.

Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.

Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.

Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.

Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest  vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.

Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.

Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.

Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.

Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀

Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.

Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.

Veidi kunsti jäi teele.

Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.

Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.

Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.

Kokku umbes 13km

Sõjavangide kalmistu, Soosepa raba, Viimsi terviserada

Üks ilus laupäeva hommik kui tahtsin välja minna aga ühtki väga head ideed ei olnud, võtsin endale paar sihtmärki ja otsustasin ülejäänud maa sealt vahelt juhuse hooleks jätta.

Teadsin, et jänesekapsad õitsevad. Kose metsas olid ilusad lillaõielised kapsad eelmisel aastal, otsustasin vaadata, kas need on alles.

Teiseks punktiks valisin Pirita sõjavangide kalmistu. Seal ma polnud varem käinud ja seal ümber olev mets on ka suhteliselt vähe avastatud.

Kolmas punkt- Matka tee, Pirital

Neljas punkt-Soosepa raba

Viies punkt – minu karulaugu koht

Kuues punkt Viimsi terviserada sest seal pidavat käopäkk õitsema.

Sel korral saab postitus hirmus lilleline sest kõiksugu õisi oli juba nii palju ja nii ilusaid.

Õitehullus hakkas juba Lasnamäel peale.

Esimesed maasika õied

Toomingaid igasuguses staadiumis: täies õies ja alles nupud.

Kose metsaalune oligi lillasid jänesekapsaid täis.

Et järgmisesse punkti jõuda oli vaja üle minna Pirita jõest ja läbi metsa. Kloostrimetsa tee ja Metsavahi tee nurgast läheb tee metsa, mis viib kalmistuni.

Mul polnud aimugi, mida oodata. Aerofotolt oli näha, et midagi seal on aga mida täpsemalt ei tea, googeldama ka ei hakanud, et oleks põnevust.

Mulle tundus see tee jube pikk ja sirge. Tegelikult polnud poolt kilomeetritki aga sirged teed on kuidagi pikemad kui kõverad 😀

Lõpuks jõudsin kohale. Pean tõdema, et mulle täiesti meeldis see kalmistu. Tundus nii mõnus vaikne kohake viimaseks puhkuseks. Ilus roheline muru, ülaseid täis tipitud, linnud laulmas, liblikad lendamas. Ümberringi suured vanad puud.

Mets oli seal vägev. Vanad kuused päikesevalgus vaevu läbi paistmas. Mõnusalt ürgne.

Seda muidugi teest eemal. Nii kui raja äärde jõudsid nii ka prügi igal pool vedeles. Samas peab tõdema, et Tallinna kohta siiski suhteliselt puhas.

Palju erikujulisi ja huvitavaid mände leidub seal.

Sõnajalad nagu pead tõstvad tulnukad.

Kolmanda punktiga oma nimekirjas läks mul veidi nihu. Kodus kaarti vaadates nägin, et kui surnuaiast mööda minna siis pean veidi paremale kalduma, et jõuda matka teele. Aga ma kaldusin väga palju paremale ja jõudsin jasmiini teele, nii et sel korral jäi mul matka tee nägemata, tagasi ka ei viitsinud minna.

Soosepa rappa minekuks tuli üle raudtee minna, otseloomulikult sattusin kohe suurte siltidega tähistatud eramaale. Kuna tegemist oli lageda platsiga siis ma otsustasin, et ma ei tee kellelegi liiga kui ma sealt üle lähen.

Aga sellised sildid ärritavad mind natuke küll. Kui sa paned lagedale platsile sildi, et eramaa. Siis on mul tegelikult õigus sealt päevasel ajal läbi jalutada, samas kui lisa – omaniku loal, teeks muśt justkui mingi pahareti kui ma sealt läbi lähen. Kui omanik arvab, et tema luba maksab, millega ma tegelikult olen täiesti nõus, siis pangu oma telefoni number ka suurelt välja, et ma saaks seda luba küsida või pangu inimene platsile, kes siis otsuse teeb, kas ma tohin läbi minna või mitte. Urrrr! Lisaks võiks maha märkida kust maalt see tema maa otsa saab, võin serva mööda ka kõndida .

Õnneks algab raba seal samas. Käidud on seal nüüdseks juba päris mitmeid kordi ja hakkab juba vaikselt tuttavaks saama. Mõnus on ikka.

Karulauku sain oma kohast ja nii palju ülaseid kui seal oli, pole ma vist küll kunagi näinud.

Kraavi pervel oli mustmiljon varsakapja.

Astusin ülevalt poolt põhjakonna trepi poole, mööda kergliiklusteed. Natukese aja pärast selgus, et see on alles pooleli. Jälle ma tahaks viriseda, et kui tee niiviisi otsa saab, et sealt pole võimalik põhimõtteliselt  kuhugi minna siis võiks ju mingi sildi panna, et tee saab otsa või midagi sellist. Mul vajus suus suhteliselt lahti kui sellist lõpplahendust nägin 😀

Eks ma siis koperdasin üle mullahunnikute ja muu värgi, tagasi ka enam minna ei viitsinud. Kui märg oleks olnud, poleks sealt läbi ka pääsenud ja ma oleks hirmus tige olnud.

Läksin trepist alla, vaatama kus need käopäkad olla võiks. Leidsin üles.

Olid juba veidi äraõitsenud.

Mõni õis oli värskem ka.

Seekord sain “plaani” peaaegu täidetud. Matka tee jäi vahele aga sinna ma satun kunagi niikuinii. 🙂

Käisin:17km/ Mais:107km/Aastas:702km

Sünnipäeva retk

Tuttaval matkasellil oli juubel. Pidada ta seda otseselt ei tahtnud, samas kui tuttavate matkalistega kokku saada tahtis küll. Lõpuks leiutas ta välja plaani, et kingituseks tahaks ta saada sellist matka, kus ta käinud ei ole. Iseenesest pole ju keeruline aga kuidagi sattus see tööpäeva õhtule ja märtsis läheb veel üsna varakult pimedaks.  Arvestada saime umbes 3 tunniga, teades, et siis on ka lõpp juba pime. Ah ja külalisi pidime ka meie kutsuma ja see oli palju keerulisem kui matkaga hakkama saada. Kes see ikka kolmapäeva õhtul ennast välja vedada viitsib. Mõned siiski viitsisid 🙂

Umbkaudne plaan oli  minu jaoks selge kuna ma tean peaaegu täpselt, kus juubilar matkanud on või pole 😀 Et asi huvitavamaks teha siis otsustasime nii et enamus asju võiks olla varem nägemata.

Alustasime Mähel. Kuna üks matkasell jäi hiljaks siis otsustasime algset plaani nii palju muuta, et läksime varem maha ja jalutasime paari kivi juurest läbi. Pole nagu kõige põnevamad kivid aga aja parajaks tegemise mõttes kulusid ära küll 🙂

Tegelikult polnud aega vaja parajaks tehagi kuna meie istusime ummikus ja järgmine buss tuli kiiresti kohale. Seega sai hilineja neiu hoopis meid oodata 😀

Päris matk hakkas peale Pärnamäe hiidrahnu juurest. See on mu meelest juba selline kivi, mis võtab mitte nii suured kivisõbrad ka ahhetama.

Aga enne seda nägime põnevat silti.

Hahaa. Koeral on käsi hambus. Õnneks olime neid koeri juba varem näinud, nii et me arvasime, et nad päris elu kallale ei kipu.

Tundub, et need koerad armastavad naabritel külas käia 🙂

Jalutasime läbi Soosepa raba ja meil oli natuke kiire. Sest me tahtsime päikeseloojangu ajaks jõuda Põhjakonna trepi juurde.

Nii et siis lidusime sabad jalge vahel. Tegelikult siiski astusime üsna rahulikult. Huvitav koht on ka Pärnamäe veehoidla. Seda ma olin ennem ainult pimedas näinud ehk peaaegu sama hea kui üldse mitte näinud.

Otse üle ei julgenud minna, mõnes kohas tundus, et jää ei ole kuigi paks. Kalda ääres oli maani läbi külmunud ja moodustas imeilusaid mustreid.

Majade vahelt läbi ja Põhjakonna trepp juba paistabki. Päike ka loojub.

Kui nii kaugele on välja tuldud otsustasime vaadata ka Lubja majakat, kuradikoobast, uut rauaallikat. Peamine põhjus oli tegelikult see, et ootasime pimedat. Juubilar polnud valgustatud treppi näinud ja tahtis näha. Seega oli vaja senikauaks tegevust leida.

Üleval oli tore jalutada aga alla minekuga tekkis pisikesi probleeme. Jube libe oli ja maapind külmunud ka. Nii et kui libisema hakkad siis libised allla välja. Polnud kõige meeldivam väljavaade. Kuidagi puust puuni see allaminek siiski õnnestus.

 Koopas olid mõned nahkhiired. Polnud neid nii lähedalt näinudki.  Vaatasime üle ja lasime kähku jalga.

Uus rauaallikas. Ei saa neid allikaid luku taha panna

Kõige naljakam oli asja juures see, et tol õhtul ei pandudki konna trepi tulesid põlema 😀

Pikniku pidasime juba taskulambi valguses.

Sel korral käisin:10km/Märtsis:148km/Aastas:433km