Müts 10 Rocca al Marest Koplisse

Ei tea, kas see on laiskusest või sellest, et aasta alguses sai kaks kuud pooltõbisena ringi käidud aga arvuti taha kohe üldse ei jõua ja väga ei igatse ka.

Igatahes on meil vahepeal kaks linnapiiri matka olnud, millest ühe tegin mina ja teise tegime Saja raja retkedega kahe peale. Viimase panen kähku kirja enne kui jälle igasugune tuju kirjutada üle läheb või meelest läheb, mis me seal matkal tegime 🙂

Mulle tundub see merepiiri mööda käimine natuke igavam sest, kes vähegi käinud on see on enamike kohti näinud. Sel korral jalutasime Rocca al Marest Stroomi randa ja sealt Koplisse. Kuna mina olen seal alguse kandis mitmeid retki teinud siis pajatasin veidi Paldiski mnt mõisatest, Stroomi ranna ajaloost, mis on päris põnev kui keegi viitsib süvitsi minna.

Lumes oli kuidagi imelik käia, harjumatu veidi raske 😀 Ja väkk, lumi tuli üle saapa sääre sisse ja mul olid jalad üle pika aja märjad

Peaaegu terve see aeg sadas taevast midagi alla ka aga sellega hakkame vaikselt ära harjuma. Jõudsime järeldusele, et kümne retke jooksul on vist üks ilus ilm olnud või kaks 😀Stroomi rannas oli meri parasjagu tüki maad ära viinud või vähemalt mina küll ei mäleta, et seal selline pankranniku moodi astang varem oleks olnud.  Nägime paari lumememme.  Üldiselt oli nagu ikka.Piilusime kummiku- ja klaasitehastesse, vaatlesime tänavakunsti. Rääkisime sadamatest.

Tulime tee äärde välja ja vaatasime üle vana kultuurimaja, professorite küla, Süsta pargi. Pargis olid sirelil võiks peaaegu öelda, et suured lehed küljes. Teisal ripusid õunapuu otsas alles jõulumunad aga võib-olla on need ka pidevalt seal rippumas, kes teab?!

Käisime kirikus. Lihtsalt sellepärast, et sinna pole kunagi sattunud, nii et uks lahti oleks. Aga sel korral olid inimesed seal siblimas ja käisime küsimas, kas tohib vaadata. Meile anti luud, et me saapad puhtaks pühiksime 😀

Liinidelt käisime läbi. Ammu pole käinud. Tundus, et osa maju on sarnased seal varem olnud majadele aga ühe tänava äär, mis tundub suhteliselt valmis olevat on lihtsalt uusi maju täis ehitatud. Kahjuks see ei paistnud välja, kas munakivitee on likvideeritud või mitte.

Piilusime piirivalve kasarmut ja lõpp paistiski.Üle prügimäe ja olimegi lõpp-punktis. Igav ei olnud kõige põnevam ka mitte. Ilmselt on asi selles, et ma olen selles kandis nii palju käinud ja midagi uut justkui avastada polegi.  Samas tegelikult on seal veel kohti küll, mis peaaegu läbiuurimata või väga vähe nähtud.

Sel korral tuli kokku umbes 10km.

 

Pelguranna retk.

Sel korral oli mul vaja suhteliselt kiiresti välja mõelda, kuhu teisipäevane retk teha. Laupäeval käisime ümber Ülemiste järve ja paari päevaga endale midagi väga suurt ja erilist selgeks ei jõua teha, seda enam et enne selgeks tegemist tuleb kusagilt ka info leida.

Vaatasin Tallinna kaarti ja ei tea, kuidas aga Pelguranna tundus sobiv kant. Ametlikult seal nagu polegi midagi, kõik mis mainimist väärt jääb justkui kõrvalasumitesse. Samas veidi ajalugu lugenud ja kaarti silmitsedes kannatas üks viie kilomeetrine ring kokku panna küll.

Esimesena jäi silma arhitektuuri ajalugu stalinovkadest ja hruštsovkadest. Samuti Alar Kotli poolt ketrusvabrikantidele tehtud puitmajad. Algne plaan oli teha Marxi ( Sõle) tn äärde stalinistlikud kvartalid kõige vajalikuga. Suur osa jäi tegemata sest Stalin suri ära aga mõned majade grupid on päris põnevad vaadata ja ette kujutada, kuidas seal kõik see värk välja oleks pidanud nägema. Õnneks jäid kultuuripalee ja Stalini kuju püstitamata 😀

Rahu kino, mis oli varasem vaatamisväärsus on lammutatud ja juba kerkib sinna uhiuus Maxima. Super 😀

Et oleks ka natuke loodusliku vaatamist kõndisime läbi Kopli kalmistupargi, mis tegelikuses jääb Kopli asumisse aga natuke võib ju kõrvalt ka võtta kui seal huvitavam on 🙂

Ka ranna ajalugu on põnev. Kuidas seda rajati, mis seal enne oli ja pärast. Miks seda vahepeal ei kasutatud jms. Päikeseloojangut kahjuks ei tulnud, isegi mitte õrnalt ja natuke. Oli ühtlaselt hall. Aga meri oli mõnusalt sile ja päris kõrge. Polegi ammu sinnakanti niiviisi sattunud.

Lõpuks veel Merkindluse kitsarööpmeline raudtee ja Nõukaaegne laiarööpmeline raudtee. Mis plaane seal edaspidi peetakse.

Kaart Sel korral on asumi piirid rohelised ja käigurada sinine 🙂

Merimetsa asum

Nädala sees õhtuti ei saa ette võtta kuigi pikki matku, siis on kaks varianti, kas võtta väike asum või jagada mõni suurem tükkideks.

Sel korral tundus Merimetsa piisavalt paras amps.  Tiir ümber asumi on umbes 4,5 km. Vaatamisväärsusi peale seevaldi põhimõtteliselt pole.  Samas mere äär ja mets olid praegu mõnusad kevadised.

Nüüd kui asumi piire natuke aduma hakkan siis on huvitav vaadata kui kummalised need on. Mõnes asumis ei ole peaaegu mitte midagi ja teises on nii, et peaks iga maja üle vaatama, mõni on hiiglaslik ja mõni imepisike.

Merimetsa on oma nime saanud  Merimetsa tee järgi, mis omakorda tõlge saksakeelest Seewaldist, suvemõisa nimest.

Asumi pindala on 1,34 km²  ja elanikke vikipeedia andmetel 4. Tundub vähe aga kui kaardi pealt vaadata siis tõepoolest ei paista kusagilt elumaju. Põhimõtteliselt koosneb asum peaaegu ainult haiglahoonetest.

Alustasime psühhiaatriakliiniku eest, tegime asumile ringi peale ja siis vaatasime natuke ka sissepoole.

Tundus, et piir on täpselt nii tõmmatud, et jumalapärast midagi sisse ei jääks. Hipodroom, elumajad,- kõik asusid piiri taga.

Hipodroomi tegelikult sellest küljest näinud ei olegi, päris põnev aga siiski “naabervalla” asukas.

Stroomi rand paistab. Ametlik nimi oli Pelgurand aga kuna rahva seas oli käibel Stroomi rand siis võeti need alates 2012 aastast paraleellselt kasutusele. Stroomi nimi tuleneb B. F. Strohmi rajatud kõrtsi nimest, mis asus praeguse Merelahe tee ääres. Vesi oli üsna kaugele taandunud.

Lõpuks leidsime siiski ka mõned eramajad.

Jõudsime tagasi psühhiaatriahaigla juurde. Vaatasime kõik hooned üle. Suvemõisa kinkis 1898 aastal Eestimaa kubermangu vaimuhaigete hooldamise seltsile paruness Marie Girard de Soucanton. Seal avati haigla 1903. Seewaldi mõisahoone ehitati ümber peaarsti elamuks.

Seewaldi vaimuhaigla valvurimaja. 19saj,

Seewaldi vaimuhaigla surnukuur-kabel. 1903

Seewaldi suvemõisa tall, vaimuhaigla kontor 19 saj.

Seewaldi vaimuhaigla seltskondlik maja. 1912

Seewaldi suvemõisa ait 19 saj

Seewaldi vaimuhaigla majandushoone. 1903

Seewaldi vaimuhaigla ravikorpus. 1903

Seewaldi vaimuhaigla katlamaja-elektrijaam. 1903

1909 avati lisaks 4 ravihoonet. Kaks naistele, kaks meestele. Ma ei saa üle ega ümber aga need majad on nii ilusad. Kahjuks pole ühega peale põlemist eriti midagi tehtud. Teine on natuke paremas seisus, vähemalt väljastpoolt vaadatuna. Kaks tükki on kasutusel.

Minu meelest üsna hea näide sellest, milline üks evakuatsioonitrepp olema ei peaks. Kohutav näeb välja.

Kirsipuud õitsesid.

Seewaldi vaimuhaigla arstimaja 1909

Edasi läksime Stroomi metsa. Ilus oli, kevadine, sopane ka.

Metsaalune valendas jänesekapsastest.

Kuna mõned päevad tagasi kolasime ringi vanas viinaravilas, mida valmis ei ehitatudki siis sel korral näitasin tüdrukutele kaasaegset valmis viinaravilat.

Pärast mõtlesin, et oleks võinud ju teistest haiglatest ka pilte teha. Samas on tekkinud niikuinii uusi leide, mida tahaks vaatama minna. Nt. raudtee, mis kunagi läbi Merimetsa kulges.

Käisime: 9km/ Mais:80km/Aastas: 685km

Kaart

Tallinna piiril. Koplist Kakumäele

Eelviimane retk ümber Tallinna, järgmisel korral saab tiir peale. Alustasime kell 11 Kopli trammi lõpp-peatusest. Ma jäin 10 minutit hiljaks aga õnneks polnud keegi veel kuhugi läinud. Seisid vana tamme all ja rääkisid millestki.

Ilmselgelt jäin ma ilma Kopli ajaloo kuulmisest. Samas professorite külast rääkis paljutki kohalik tegelane Teet, kelle matkal ma olen ennegi käinud.

Vanadelt fotodelt saime näha, et merepiir on kunagi tõesti ka avatud olnud.

Praegu tuli üsna pikk maa sisemaal käia. Pole see asi midagi nii lihtne, et lippad mööda piiri.

Samas on põnev vaadata ehitisi, mis annavad kohale iseloomu.

Jõudsime mere äärde välja, mööda ranna äärt tagasi ei hakanud minema. Seal saaks natuke merepiiri juurde aga mina olen seal niikuinii käinud, nii et selles suhtes protesti ei avaldanud 🙂  Ma kartsin, et seda Stroomi ranna osa on kohutavalt igav lonkida aga tuli välja, et jää kannab ja seega “uisutasime” üle veteväljade.

Jääl olid ilusad mustrid

Läbi väikese pilliroo läksime linnuvaatlustorni juurde, mis oli endiselt avamata.

Foto:Marju

Seega ei hakanud seal suurt fotosessiooni tegema vaid tegime veidi kiiremat kõndi mööda laudteed Rocca al maresse.

Liivakivi panga alt läbi Kakumäe poole. Seal oli kive, seal oli jääd ja vett. Veidi ka ronimist aga ei midagi väga keerulist. Pean mainima, et sügisene retk oli selle korraga võrreldes kordi raskem.

Mõned joad olid tuvastatavad, mõned mitte, sest jääd ja jääpurikaid oli siin ja seal.

Võrgukuuride juga

Rocca al mare juga

Hästi ilus oli kui mere kohale tõusis udu.

Olnud retked:
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita 9+16km
Merivälja-Lootsi 15km
Aegna 20km
Kesklinn/Sitsi 10km
Paljassaare 13+5km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Sel korral: 11km, kokku:95km

Rocca al mare, hullumaja, hipodroom

Väike jalutuskäik mere ääres. 10km. Vaatamisväärsusteks uus linnuvaatlustorn, seewaldi majad ja hipodroom.

Mustjõe linnuvaatlustornist polnud mina mitte piuksugi varem kuulnud, nii et täielik üllatus. Samas konkurss oli juba millalgi kevadel ja praegu pole see veel ametlikult avatud siis pole siin ka midagi väga imestada.

Torn on kolmekordne ja minu meelest näeb lahe välja.

Mere ääres oli külm.

Suund sai võetud Stroomi metsa, polnud ammu käinud.

Rada viis hullumaja hoovi. Need majad seal on ikka nii ilusad, tundub, et neid vaikselt nokitsetakse korda ka. Uus katus ja aknad, ukseavad kõik suletud. Kui ma viimati seal käisin siis minu meelest elasid tolles majas kodutud.

Mulle pole rahu andnud, et ma ei tea, mis stiilis need majad on. Uurisin välja – heimatstiil- pole sellest varem midagi kuulnud.

Hipodroomil ma polnud ka varem käinud, nii et sai tiir peale tehtud.

Wikist leidsin just tähtsa infokillu, et 30-datel võisid hullumaja patsiendid tasuta hipodroomil käia, sealjuures oli neil keelatud totalisaatoril mängimine ja restorani külastamine. Täielik ahistamine 🙂

Selle aasta kilomeetrid: 50