Tabasalu loodusrada

Pühapäeval oli ilus ilm ja tahtmine õue minna. Orienteerumine tundus täitsa hea mõte. Valisime kaks lähemat rada, Harku ja Tabasalu.

Korraldus oli veidi ligadi-logadi, sest tegelikult polnud päris täpselt aru saada, kus on algus või mida me otsime või mis üldse saab.

Netist vaadatuna sai ainult oletuse teha, et algus on Harkujärve kooli juures. Kui äpp käima panna, siis selgus, et ekraan on must ja kiri palus noole järgi minna, mida polnud.

Meetrid hakkasid ekraanil jooksma – mida lähemale punktile jõudsid, seda vähemaks neid jäi, kui kaugemale läksid, siis tuli meetreid juurde. Nii pidi pimesi punkte otsima ja no punkte kui selliseid polnudki, ei midagi vaatamisväärset, lihtsalt uitamine tänaval.

Igas punktis küsiti “Ole valmis” küsimusi, mis kohati olid vaieldavad, sest kõik sõltub tingimustest. Igatahes me kõik jaurasime nii mis jaksasime :D, aga natuke oli tore kah, pole ammu enam kolmekesi väljas käinud ja koos midagi teinud. Lõpuks saime kolmanda koha, mis oli kogu värgi juures ainus positiivne asi.

Käisime 5,15km.

Otsustasime Tabasallu minna Harku joastiku kaudu. Lootsime, et juba on natuke vett kogunenud, aga polnud midagi, täiesti tühi, mööda ojasängi sai kõndida. Sellisena pole seda kohta veel näinud. Et teekond huvitavam oleks, sai korra ka pangal ronitud 🙂 Tabasallu jõudes olid järgmised 5,36km käidud.

Tabasalus lootsime leida imelise värvide mängu, saime lõpuks ju loodusesse. Aga tuhkagi, seal puud juba suhteliselt paljad ja värvid kollase ja pruuni vahel. Midagi siiski nägime, kuigi äpp eeldas, et sa oled ninapidi telefonis. Küsimused läksid järjest hullemaks ja järjest rohkem oleks tahtnud vastu vaielda. Kasvõi see, et tänapäeva alarmid hakkavad tulekahju puhul ise tööle, ei pea kusagil eraldi kellakest tilistama. Lõpuks veel ka täiesti arusaamatu rada. Kirjas oli, et igale poole pääseb lapsevankriga ja me eeldasime, et siis ongi tänavad, kõnniteed, aga Tabasalus oli ka kitsuke rada, mis vaevu märgatav, juurikaid ja murdunud puid täis. Lapsevankriga oleks see parajalt hardcore rada. Samuti oli seal lihtsalt edasi-tagasi tänaval kõmpimist, et jalutad ristmikule, seal on punkt ja siis pead sama teed mööda tagasi minema… sorry, aga suht nõme.

Tunnistan, et see oli mu elu halvimaid orienteerumise kogemusi, aga vähemalt sai päev värskes õhus veedetud, asi seegi.

Kuna I unustas pool rada salvestamata, siis tegi ta selle heaks ja joonistas raja delfisse. Meie rada saab vaadata SIIT 6,16km.

Kokku 16,67km.

Väljas on nii ilus värviline ja soe oli ka, nii et ilm tuli ära kasutada ja ringi uudistada. Samas kaugele ei viitsinud minna ja tahtsin, et võimalusel oleks võimalik varem tagasi tulla. Otsustasin Tiskre-Muraste kasuks, sest teada on, et see ring tuleb 20 km kanti, aga kui ära tüdineb saab suure tee äärde bussi peale minna. Eeldusel, et sa oled ülemisel astangul 😀 All pool on lootused veidi kehvemad.

Teiseks tahtsin, et ma saaksin lihtsalt kulgeda, ei peaks kaarti vaatama. Seal kandis on mugav see, et eksida pole võimalik.

Tiskrest jalutasin Tabasalu loodusrajale. Käisin mööda kõrvalteid. Oli põnev ja ilus. Plaanisin minna Rannamõisa kiriku juurde. Mulle meeldib mõnikord surnuaedades kooserdada, matmiskombed on põnevad ja neid tekib järjest juurde.

Jõudsin Tilgu tee algusesse ja otsustasin mööda seda minema hakata. Ei viitsinudki väga kusagile kõrvale kalduda. Natuke uudistasin siin ja seal. Ebamugav on muidugi see, et tee on kitsas ja kui autod sõidavad pole kusagil väga olla. Vaatasin üle panga ääre alla, piilusin metsa vahele, käisin rannas ja juba jõudsingi vana piirivalvekooli juurde.

Kooli taga algab Muraste matkarada. Korra olen seal varem ka käinud, aga mitte igal pool, kus sel korral sattusin. Tegelikult plaanisin minna Muraste hiide ka, aga tüdisin kuidagi ära ja keerasin hetk enne seda üles mäkke.

Üleval otsisin endale nö. väljapääsu. Küll on seal aiavahed ja tupikud, kunagi ei tea kuhu täpselt välja jõuad, aga tegelikult sain täitsa kenasti hakkama, kusagil edasi-tagasi käima ei pidanud.

Korra küll jõudsin jalgrada pidi peaaegu, et kellegi hoovi aga aiaga see piiratud polnud ja kohe algas tänav. Peale mõningast sik-sakitamist jõudsin kaldapealsele rajale välja.

Edasi küpses plaan küll mitte bussi peale minna aga jalad kõhu alt välja võtta ja veidi kärmemal sammul kodu poole astuda. Üsna kiiresti jõudis kätte lollidemaa ja sealt läbi minnes mõtlesin, et vaatan üle ka Proomu allika ning Taari hiidrahnu. Sealt võtsin suuna juba Tabasalu loodusrajale. Lilled veel täitsa õitsesid või taas õitsesid oleks vist õigem öelda. Palju oli aasnelki, mõni anemoon ja kurekatlaid.

Loodusrajal seadsin sammu jälle pikemaks. Kui trepp alla läks siis kõhklesin, et tahaks nagu minna aga pärast üles küll enam ei viitsi tulla 😀 Dilemma missugune. Otsustasin alt minna kuigi seal on mõned sellised veidi kahtlased kohad kust ei pruugi hästi läbi pääseda, tossudega siis.

Kui alla jõudsin siis sain aru kui õigesti ma olin teinud, et sinna olin läinud. Rannas oli kõik veelgi värvilisem kui üleval. Vahepeal läks “tee” küll üsna kesiseks, läga oli pangani välja. Sisse ei tahtnud väga astuda, tagasi ka minna ei tahtnud. Õnneks leidus siin seal mõni kivi, millele õnnestus astuda. Ronida polnud isegi väga vaja, maha langenud puid oli vähe ja ülevalt poolt sadanud kive polnud ka vist jupp aega enam tulnud. Ja peab mainima, et seal on ikka päris kõvasti reostatud, õli oli igal pool ja hais päris vinge.