Nääriretk

Esimese jaanuari hommikul ehk  siis täpsemalt pool 12 kohtusime kuuskivi bussipeatuse juures. Käisime uurisime kuuskivi üle, tegime tiiru peale. Vaatasime, kus oli vana “ebaseaduslik lemmiklooma surnuaed”, mis kästi inimestel ära koristada, et sinna maju ehitada ja uutele elanikele kaunis “park” teha. Võpsik on seal siiani.

Edasi liikusime mööda jõeserva nii palju kui kannatas, päris alt minna eriti palju ei saanudki. Esimene joogipaus toimus endise Iru kõrtsi asupaigas 😀

Järgnes Iru linnamäe ring, mis tundub päris pisike aga käies nii väike polegi. Vaatasime üle militaarpunkri, kopra närimistööd. Ma sain siit endale väga ägeda kopra hambajälgedega kõvera matkakepi 😀

Piilusime postkasti, kus oli midagi põletatud ja paar senti kah. Iru jõekivi juurest käisime läbi ja edasi Iru ämma juurde. Selleks puhuks ei jutustanud ma ümberjutustuste ümberjutustusi vaid lugesin ise Kalevipoega ja sain tarka panna 😀

Kuna üldiselt oli vesine ja sopane ilm siis otsustasime sel korral kergema vastupanu teed minna ja läksime mööda tänavat kuni uuesti jõe äärde tagasi sai minna, mitte ei ukerdanud kallakul teiste inimeste aedade taga. Vahepeal leidsime ühe Pokemoni ka 🙂

Lõuna tegime Merekindluse raudtee silla sambal. Edasine põllu ääres käik polnud minu jaoks kuigi huvitav sest alles sai seal ju käidud aga õnneks pole seda maad kuigi pikalt.

Julged hundid läksid mööda torusid teisele poole jõge, jänesed mööda korraliku jalakäijate silda.

Kõik pesid oma saapaid jõevees puhtaks aga kasu polnud seśt midagi, uut soppa tuli muudkui uuesti ja uuesti vastu.

Plaanisime teha romantilise grupipildi jõega ja puha 😀 Ma kahtlesin ennegi, et kas jõgi üldse peale jääb aga jäi ja Iru korsten kah 🙂

Edasine liikumine toimus muudkui ülesmäge, kuidas see võimalik on mina ei tea?! Alla nagu kordagi ei läinud aga mööda libedat sopast kallakud üles ronida sai kogu aeg.  Samas on see ka põnev. Lõpuks enne viimast tõusu leidsime väikse nunnu jõulupuu. Veel üks üle ronimine jämedast langenud puust ja retke finaaliks oli  imeline päikeseloojang, mis ei olnud otseselt plaanitud aga tegi meele ilusaks küll.

Vahvat matka-aastat kõigile 🙂

Luutsiöö retk

Reede õhtul, täiskuu ööl ja kolmeteistkümnendal käisime ringi Veerenni ja Juhkentali asumites.

Kohtusime kino Kosmose ees ja ohhooo inimesi oli natuke rohkem kui oodata oskasime.

Kõndisime võllamäele. Minu jaoks oli huvitav, kuidas võllamägedele asukohti valiti ja mis platse ja kohti veel leidus. Üsna võigas küll aga põnev ka natuke. Ise sain hiilata temaatilise luuletusega 😀

Järgnesid mõningad punktid nagu Veerenni saun, Vaikne park. Viimane on mõnus pisike haljasala. Kenasti kaunistatud. Arhitektuur on ümberringi mõnusalt eriline.

Autobaas, miilitsa jaoskond. Juudi kalmistu, mis hävitati ja mis siiamaani on asfaldi all. Tulevikus saab ehk madalhaljastuse ja mõned vanad kalmukivid, mis Reidi tee ehitamisel välja tulid.

Astusime läbi ka Härjapeajõe lisaoja silla juurest ja suundusime kesklinna kalmistule.

Vaatasime üle mõne kabeli ja ka märtsipommitamise mälestusmärgi. Üle aia saime vanglat piiluda.

Teepausi pidasime vangla müüri serva ääres. Rääkisime seto kommetest

Läksime mööda moslemi kalmistust ja uurisime sõjaväe kalmistut. Õudu ühe õhtu jaoks küllalt. Vaatasime, kus oli raudtee. Kõndisime üle Härjapea jõe, vaatasime Kalevi staadioni ümbrust ja liikusime lõpp-punkti poole. Kokku tuli umbes 6km ja aega läks paar tundi.

Täiskuu jäigi nägemata sest oli pilves aga saime teada et järgmine täiskuine kolmeteistkümnes reede tuleb alles kolmekümne aasta pärast.

Riburada Tondirabas

Neljapäeva õhtul käisime läbi kaks asumit Tondiraba ja Katleri. Kohtusime nagu ikka kell kuus õhtul, Taevakivi bussipeatuses.

Tondiraba asum asub mõlemal pool Laagna kanalit. Vaatasime nii ühel kui teisel pool ringi. Retk oli kindlasti põnev sellepoolest, et sama teekonda paari aasta pärast ette võttes on see kant hoopis teistsugune. Sama retk kümmekond aastat tagasi oleks ka väga teistsugune olnud. Kõik on muutumises.

Tallinki tennisehall ja suviti türkiissinine “järvesilm” olid esimesed vaatamisväärsused. Järvesilm on kaevatud juba hulk aega tagasi ja sinna pidi tulema Tallinna uhkeim, Põhjamaades ainulaadne äri-ja lõbukeskus. Ilmselt jäi rahalaev tulemata. Praegu tundub, et sinna võiks hoopis natuke liiva vedada ja imelise privaatranna teha või lihtsalt linnarahvale järvesilmaga pargikese. Tõenäoliselt siiski tehakse sinna varsti mingi maja peale. Kõrvalt niideti juba pilliroogu ja põõsaid maha.

Läksime Laagna tee alt läbi. Tondiraba tunnel pole just vaatamisväärsus aga rääkida võib sellest palju. Või pigem siis inimlikust lollusest, mis kogu selle tunneliga kaasas käib. Otsisime üles meteoriidi jälgede asukoha ja rääkisime mineviku plaanidest.

Isiklikust kogemusest mäletan, kuidas igal pool oli mets. Laagna asumi poolses küljes oli autoparkla. Metsa hakati järjest maha võtma ja asemele maju ehitama. Alguses jäähall, siis Selver ja nüüd võib öelda, et metsa praktiliselt polegi.

Kuidas erinevad linnapead kergliiklusteid on avanud? Üks lõikas linti ja avas tee ei kusagile ehk tühermaale. Teine korraldas rulluisu võidusõidu ja võitja avas ühtalsi ka tee.

Käisime läbi ka Katlerist, mis on Lasnamäe üks väiksematest asumitest. Suurelt osalt koosneb paneelelamutest, nii et midagi väga vaatamisväärset seal pole aga seal on alles pisike metsatukk, ilmselt jäänuk Tondirabast.

Rabas tegime pikema tiiru. Kahe aasta pärast tuleb sinna väidetavalt elanike soovil suur grilliala, mini-loomaaed ja dendropark kõikide Eesti puudega ehk hävitatakse raba täielikult.

Asja juures kõige nõmedam ongi see, et on tehtud uuringuid jms ja leitud et rabaala, mis on alles vajaks säilitamist. See on ainuke ala Tallinna rohevööndis Lasnamäel, kus rändlindudele on sobiv paik pesitsemiseks ja söömiseks. Seal on mitmeid liike käpalisi. Ma ütleks, et üks väheseid kohti Lasnamäel, kus on veel päris loodus. Ma isiklikult nõustuks sellega kui tõesti keegi arvab, et see on nii hirmus paik, et siis tehtaks veidi harvendustöid ja nt. multsirada või laudrada. Ei ole vaja suvalist muru ja tänavakividega platse nagu terve Lasnamägi täis on.

Rabas on järvesilm, mille ääres tegime väikese teepausi.  Sealt edasi läksime müstilisse kohta, kus keegi on ehitanud  aedu, pinke, puuslike, paar onni. Samuti on seal ohvrikivi. Sellest on ka kahju kui see kaotsi läheb, see näeb lihtsalt äge välja 😀

Veel käisime vaatasime üle Katleri mõisa umbkaudse asukoha  ja uue särava tähe “Vega”, mis ehk võibolla nii särav polegi kui väljast paistab.

Sel korral tuli kilomeetreid umbes 6 ja aega veetsime ehk kaks ja pool tundi.

 

Kakumäe retk

Kakumäe asumi retke puhul oli hea võimalus käia asumi piirialadel. Natuke igavam oli ehk poolsaare keskelt jalutamine aga kui tahta ringiratast käia siis nagu muud varianti pole.

Alustasime Kakumäe tee ja vabaõhumuuseumi tee nurgalt suunaga ranna poole, läbi pisemate tänavate.  Sel korral oli väljas jälle mõnusalt soe ja meretuul tegi olemise veidi lahedamaks.

Päris päevitajate vahel jalutada ei tahtnud seega hoidsime alguses tee peale, ranna lõpu poole jalutasime natuke siiski liival ka.

Liikusime mööda kitsukest rada poolsaare tipu poole. Seal saime vaadata mustkivi ja  piiluda üle pangaastangu.
Foto: Liivi


Esimese vapra kuid villidega matkalisega pidime siinkohal hüvasti jätma ja kodu poole teele saatma.
Foto: Liivi

Kahju, et ülevalt pangaastangut vähe jälgida saab. Aga alt ei hakanud sel korral minema, selleks võiks vesi veidi madalam olla, et ei peaks hullumoodi ronima.  Üleval on vaatamiseks Merkindluse rannakaitsepatarei  nr 4. Või pigem oleks sedagi mõnus vaadata alt ja ülevalt. Veel on seal Nõukaaegseid silikaatputkasid.

Ühes hoones käisime sees ka. Oli natuke nagu prügimägi ega seal suurt muud näha polnudki 😀 Muidugi unustasin ma mainimata, et vastu seina ei maksa väga toetuda. Igatahes olid ülejäänud väljatulijad nõgised…õnneks küll kätest ainult.  Aga meri oli lähedal ja sai pesema minna 😀

Mere äärde jõudmisega oli kah tore lugu. Vaatasin, et üks suur rada läheb, mida mööda ma küll kunagi käinud polnud aga tundus väga sedamoodi, et see viib pangaäärse raja peale välja.  Aga võta näpust rada sai lihtsalt suvalises kohas otsa.  No minu puhul on tavaline, et kui rada pole tuleb otse läbi võsa minna, eriti kui on teada, et järgmine rada on umbes 10 meetri kaugusel 😀  A veidi imelik oli öelda jalgrattaga noormehele, et meie rada läheb nüüd siit võsast 😀
Mille peale mulle vastati, et “Ega ma mingi kaasaja pipar ei ole 😀 “. Nii nummi 😀

Korraks ronisime alla mere äärde. Käsi pesema ja ranna ilu vaatama, et mõne aja pärast jälle üles tagasi minna.

Edasine teekond läks mööda pangaserva kuni aed ette tuli, küla vahelt läbi Kakumäe sadamasse. Seal tegime puhkepausi sest seal kohe oli kuidagi mõnus. Söime küpsist ja nautisime niisama ilusat olemist. Kohe natuke kahju oli seda nautlemist seal lõpetada 😀 Kuna üleval läheb mõnus rada edasi siis kõmpisime Merirahuni välja…oleks sealtki veel edasi tahtnud minna.

Igatahes kuidagimoodi õnnestus mul mõõta või mõõtmine unustada ja kirja panna kümme kilomeetrit aga tegelikult oli ainult 6 😯.  Minu puhul suhteliselt ebatavaline sest üldiselt suudan ma kilomeetreid ja aega hästi planeerida.  Vähemalt ajaga suutsin ma enamvähem täkkesse panna ehk pea kolm tundi sai hästi veedetud 🙂

Astangu ja Mäeküla

Teisipäeval lubas terveks päevaks vihmasadu ja alates kella kuuest pidi vihm järele jääma, mulle sobis.  Samas ei tulnud terve päeva jooksul mitte tilkagi, nii et õhtu kippus kahtlaseks minema. Igaks juhuks viskasin jope kotti ja asusin teele.

Algus oli ilus, päike paistis, oli parajalt soe mitte palav. Sel korral olime kolmekesi ja kui grupp on väike, mida see enamasti on siis mulle meeldib teha loomingulisi matku ehk kõigil on võimalus kaasa rääkida. Tavaliselt seda ära ei kasutata ja ma kõnnin ikka seal, kus pähe tuleb ja endale parasjagu meeldib. Sel korral ehmatasin vist esimeste kõrvuni naatide ja nõgestega inimesed ära, nii et nad olid väga koostööaltid arvamust avaldama, kuhu nad tahavad minna ja kuhu mitte. Mulle see meeldis 🙂

Tegelikult ma poleks sinna isegi nii väga kippunud kui oleks eelnevalt teadnud, et seal selline võsa ees ootab. Valikut eriti polnud, oleks pidanud oma raja totaalselt ümber tegema või tagasi minema – kumbki ei tundunud hea mõte. Nii, et naadid ja nõges…mmmm.

Talvel oli Soone oja kallas päris lahe vaatamisväärsus, praegu ei paistnud seal suurt midagi.

Ah jaa kui ma muidu olen asume piire ka natuke lähemalt vaadanud siis sel korral tundus see täiesti mõttetu. Kolm kergliiklusteed ja Paldiski mnt serv ei ole just eriti ahvatlevad.

Kaarti vaadates tundus ahvatlev hoopis see jupike metsa, mis jääb Mäeküla piiridesse. Kõmpisime üle raielangi sinnapoole ja no ma lootsin, et ehk jääb mõni rada silma alla. Tundus juba lootusetu aga see siiski oli olemas ❤

Samas sai see rada kusagil otsa ja ilmselt olid edasi juba pigem loomarajad, mida mööda me liikusime. Vahepeal ei olnud radu üldse oli lihtsalt soo. Ühes kohas tekkis isegi pisike kahtlus, kas maapind kannab, sai toikaga veidi katsutud enne kui peale astusime. Üldiselt oli kuiv, mõned märjad laigud.

Kes seal metsas veel käinud pole aga tahaks, sel ma soovitan kähku teha ja ära käia, ilmselt seda varsti seal enam pole.

Metsast välja saime siis olime kusagil laohoonete taga, kus oli valikuvõimalusi mitmeid. Valisime üheskoos suuna võtmise Astangu “heinamaale”. Seal oli ilus. Ainult, et mingi päris suur kraav oli sinna kaevatud, millest minul polnud aimugi.  Kraav oli enamvähem nagu “vedel  paekivi”, millesse saab mõnusalt poolde säärde sisse vajuda. Õnneks oli üldiselt kuiv ja me leidsime lähedusest koha, kust ilma jalgu määrimata üle sai.

Kõu kõmises kui meie jõudsime Astangu “isesüttivate” tunnelite juurde 😀 Üritasime aru saada, kus see mais olnud tulekahju oli aga kohapeal tundus see suhteliselt võimatu. Põlemise haisu oli igal pool. Pealegi oli seal veel ka ühe kodutu “maja” põlenud.

Sääsed kiusasid ja tegime kiiresti. Kahes terves tunnelis käisime sees. Üle pika aja oli seal ka teisi inimesi näha. Ühes tunnelis oli mingisugune budistlik altar üles pandud. Tundus veidi veider koht selle jaoks. Samas kui neid mantraid ümiseda vms siis seal kajab hästi…

Astusime tunnelist välja, vahepeal oli vihma sadama hakanud. Varsti juba ladistas täiega. Kuna midagi väga olulist enam vaadata polnud siis andsin ka valikuvariandi, et lõpetame ära ja läheme koju. Õnneks olid kõik vihma vastu varustatud ja saime edasi minna. Vaade oli äge. Kahjuks pildile püüda päris selliselt ei õnnestunud. Päike siras ja vihma kallas nagu oavarrest.

Nägime vikerkaart ja rahapaja asukohta, nii et ainult meie kolm teame, kuhu Astangul labidatega kaevama minna 😉 Peale selle saame me õnnelikuks, saime vikerkaare alt läbi jalutada 🙂

Vaatasime üle veel paar majavaret, natuke kunsti ja torpeedotehase.  Kokku kõndisme ehk 8-9km.

https://kaart.delfi.ee/?bookmark=09291eb97c6468bcc0977caa7f2d502d

Väljakutse – tunne Tallinna

Viimasel ajal on nädala sees liikumist kuidagi väheseks jäänud. Seega tekkis mõte: nii endale kui ka teistele väljakutse esitada.

Asumite väljakutse ehk teeks tiiru peale kõikidele Tallinna asumitele. See on küll üsna suur amps kuna Tallinnas on 84 asumit. Nädalas korra käies on rohkem kui aasta sisustatud. Samas on põhjust liigutada ka nädala sees ja natuke targemaks saab ka. Mis põhiline: igakord on uus teekond.

Mõned asumid on väikesed, neid võib mitu tükki korraga läbi käia, teised on suured ja neid tuleb, kas poolitada või nädalavahetuseks jätta. Mõned on metsikud, mõned on elukvartalid, magalad. Tallinnas erinevaid “maastike” palju, igav ei tohiks hakata.

Lisaks käiks heameelega ka ümber linnaosa kui asumid on läbi käidud ja tutvuks ka kohalike vaatamisväärsustega.

Mina otsustasin esimeseks võtta Mustamäe linnaosa, kus on kõigest 4 asumit.  Selle saab ruttu läbitud ja loodetavasti annab indu juurde teiste suurematega jätkata.

Esimesel korral kõnniks ümber Sääse ja Siili asumite, umbes 5km.

Teiseks ja kolmandaks korraks jääksid Kadaka (10km) ja Mustamäe (8,5km) asumid.

Neljandaks käiks ümber Mustamäe linnaosa (12km)

Kui siis Mustamäe veel väga vastu ei hakka siis vaataks üle ka vaatamisväärsused.

Mida arvate? Lööb keegi kampa? Teeme Tallinn 800 puhul linna endale selgeks?

Minuga koos saab kõndida juba homme: Siili ja Sääse asumi retk, 28.05.2019 kell 18:00 algusega Siili bussipeatuse juures oleva vöötraja juures Vaata asukohta kaardilt Osalustasu 5.-

FB ürituse leiad SIIT. Ole hea ja märgi ennast osalejaks kui oled tulemas.

Paljassaare retk, Tallinn 800

Jaanuari viimasel pühapäeval käisime saja raja retkedega Paljassaare matkal. Külma oli nii kümmekond kraadi.

Ma olin üsna skeptiline selle matka suhtes. Mitte, et ma arvaks, et kehv matk tuleb vaid sellepärast, et ma olin just seal käinud, mis seal ikka nii väga muutunud on.  Samas oli tore sõbrale kaasa elama minna.

Nalja hakkas kohe alguses saama. Kodust välja tulles jäin maha bussist, millega ma oleks jõudnud linna, nii et oleks saanud läbi vanalinna jala Baltasse minna kust siis oleks järgmise bussi peale saanud.

Ainuke võimalus bussile jõuda oli minna trammi peale. Loomulikult jäin ma ka järgmisest trammist maha ja sellest järgmisega ma enam bussile ei jõudnud. Sõitsin siis parem kohe Sitsi ja lootsin, et tramm ehk sõidab nii palju otsem, et jääb see ajavahe, et ma jõuan minna Paljassaare tee ääres olevasse esimesse bussipeatusesse. Ausalt öeldes tundus see suhteliselt uskumatu aga ma jõudsin. Ma olin suhteliselt õnnelik – muidu oleks olnud variant jala Pikakari randa kõmpida ja siis uurida, kus matkalised oma järjega on, kas minna neile järele või vastu. Viimane variant oleks muidugi jama olnud siis oleks saanud edasi-tagasi käia.

Pean tõdema, et kui me kohale jõudsime siis ma enam üldse ei kahelnud, et tuleb äge matk. Ilm oli lihtsalt nii ilus, lund nii palju, päike kuldas mere ära. Lihtsalt vaatad ja imetled.

Saime kuulda kultuuriloolist tausta. Piilusime varemete “ukse” vahelt sisse. Kõndisme merejääl. Kusjuures kalda ääres oli korralik tugev jää. Kuigi võib öelda, et üldises plaanis oli meri jäävaba.

Vaatasime üle pangaserva alla, uurisime lähemalt Merekindluse rajatisi ja käisime ümber suure maalingutega kaetud tünni.

Seda lund, jääd ja päikesesillerdust võiski vaatama jääda. Sumpamist oli ka üksjagu. Pangaalusel ulpisid jää-pannkoogid.

Ägedalt jäätunud olid ka mägiveiste aia postid, mis olid nagu kodumaine Stonehenge. Või mingid kummalised kummitused, merejääl seismas 🙂

Pean tunnistama, et nii talvise ilmaga ma polegi varem Paljassaarel käinud. Kuigi kaks nädalat varem olin seal, siis lund oli tunduvalt vähem ja jäädki polnud eriti.

Edasi ronisime valgesse torni. Nautisime seda jäist ja lumist vaadet ülevalt poolt. Õrnalt hakkasid taevasse tekkima loojangutoonid.

Järgnes Nõuka aegne laut, mis seisab varemetena ja on täidetud erinevate maalingutega.

Loojanguks jõudsime tagasi algpunkti. Soovitan kõigil, kel vähegi matkapisik sees on talvist Paljassaart nautima minna, muidugi kui ükskord jälle lumi maha tuleb 🙂

Kui ametlik osa läbi sai siis vaatasime, et bussini on üksjagu aega ja otsustasime aja kasulikult veeta. Jalutasime “linna” poole tagasi aga mööda sirget teed ei viitsi ju.  Käisime kolasime varemete vahel, vaatasime veetorni.

Käisin tegin “Rahu” kino pildi ka enne kui see igaveseks tänavapildist kaob.

Kokku: 10km/jaanuaris134km