Astangu ja Mäeküla

Teisipäeval lubas terveks päevaks vihmasadu ja alates kella kuuest pidi vihm järele jääma, mulle sobis.  Samas ei tulnud terve päeva jooksul mitte tilkagi, nii et õhtu kippus kahtlaseks minema. Igaks juhuks viskasin jope kotti ja asusin teele.

Algus oli ilus, päike paistis, oli parajalt soe mitte palav. Sel korral olime kolmekesi ja kui grupp on väike, mida see enamasti on siis mulle meeldib teha loomingulisi matku ehk kõigil on võimalus kaasa rääkida. Tavaliselt seda ära ei kasutata ja ma kõnnin ikka seal, kus pähe tuleb ja endale parasjagu meeldib. Sel korral ehmatasin vist esimeste kõrvuni naatide ja nõgestega inimesed ära, nii et nad olid väga koostööaltid arvamust avaldama, kuhu nad tahavad minna ja kuhu mitte. Mulle see meeldis 🙂

Tegelikult ma poleks sinna isegi nii väga kippunud kui oleks eelnevalt teadnud, et seal selline võsa ees ootab. Valikut eriti polnud, oleks pidanud oma raja totaalselt ümber tegema või tagasi minema – kumbki ei tundunud hea mõte. Nii, et naadid ja nõges…mmmm.

Talvel oli Soone oja kallas päris lahe vaatamisväärsus, praegu ei paistnud seal suurt midagi.

Ah jaa kui ma muidu olen asume piire ka natuke lähemalt vaadanud siis sel korral tundus see täiesti mõttetu. Kolm kergliiklusteed ja Paldiski mnt serv ei ole just eriti ahvatlevad.

Kaarti vaadates tundus ahvatlev hoopis see jupike metsa, mis jääb Mäeküla piiridesse. Kõmpisime üle raielangi sinnapoole ja no ma lootsin, et ehk jääb mõni rada silma alla. Tundus juba lootusetu aga see siiski oli olemas ❤

Samas sai see rada kusagil otsa ja ilmselt olid edasi juba pigem loomarajad, mida mööda me liikusime. Vahepeal ei olnud radu üldse oli lihtsalt soo. Ühes kohas tekkis isegi pisike kahtlus, kas maapind kannab, sai toikaga veidi katsutud enne kui peale astusime. Üldiselt oli kuiv, mõned märjad laigud.

Kes seal metsas veel käinud pole aga tahaks, sel ma soovitan kähku teha ja ära käia, ilmselt seda varsti seal enam pole.

Metsast välja saime siis olime kusagil laohoonete taga, kus oli valikuvõimalusi mitmeid. Valisime üheskoos suuna võtmise Astangu “heinamaale”. Seal oli ilus. Ainult, et mingi päris suur kraav oli sinna kaevatud, millest minul polnud aimugi.  Kraav oli enamvähem nagu “vedel  paekivi”, millesse saab mõnusalt poolde säärde sisse vajuda. Õnneks oli üldiselt kuiv ja me leidsime lähedusest koha, kust ilma jalgu määrimata üle sai.

Kõu kõmises kui meie jõudsime Astangu “isesüttivate” tunnelite juurde 😀 Üritasime aru saada, kus see mais olnud tulekahju oli aga kohapeal tundus see suhteliselt võimatu. Põlemise haisu oli igal pool. Pealegi oli seal veel ka ühe kodutu “maja” põlenud.

Sääsed kiusasid ja tegime kiiresti. Kahes terves tunnelis käisime sees. Üle pika aja oli seal ka teisi inimesi näha. Ühes tunnelis oli mingisugune budistlik altar üles pandud. Tundus veidi veider koht selle jaoks. Samas kui neid mantraid ümiseda vms siis seal kajab hästi…

Astusime tunnelist välja, vahepeal oli vihma sadama hakanud. Varsti juba ladistas täiega. Kuna midagi väga olulist enam vaadata polnud siis andsin ka valikuvariandi, et lõpetame ära ja läheme koju. Õnneks olid kõik vihma vastu varustatud ja saime edasi minna. Vaade oli äge. Kahjuks pildile püüda päris selliselt ei õnnestunud. Päike siras ja vihma kallas nagu oavarrest.

Nägime vikerkaart ja rahapaja asukohta, nii et ainult meie kolm teame, kuhu Astangul labidatega kaevama minna 😉 Peale selle saame me õnnelikuks, saime vikerkaare alt läbi jalutada 🙂

Vaatasime üle veel paar majavaret, natuke kunsti ja torpeedotehase.  Kokku kõndisme ehk 8-9km.

https://kaart.delfi.ee/?bookmark=09291eb97c6468bcc0977caa7f2d502d

Advertisements

Ekskursant Soomes

…ehk ma ei olegi enam viimane eestlane, kes pole Soomes käinud 😀 Kuidagi pole sinna sattunud ja pole nagu otseselt tõmmanud ka sinnapoole. Nüüd tekkis lihtsalt mitu võimalust ja mõtlesin, et miks ka mitte, ega külgi mööda alla ikka ei jookse ja kui ei meeldi ei pea rohkem minema.

Natukene heidutas see, et äratus oli 4.20 hommikul 😀 Õnneks oli ilm imeline. Teele asudes oli meri peegelsile, imelised vaated Tallinna panoraamile.

Soome poole jõudes lootsin, et tekib mingi selline kerge ootusärevus aga ei midagi. Ilus nagu oli, natuke teistmoodi ka aga mingeid erilisi emotsioone esmapilgul ei tekkinud.

Alguses oli pisike bussiekskursioon mööda linna. Maha saime senati väljakul. Aega oli umbes 15 minutit, selle ajaga jõudis platsi läbi joosta ja kirikusse ka piiluda.Järgnes templiväljaku kirik. Seal oli veidi rohkem aega sest bussiparkla oli veidi kaugemal. Ühesõnaga jõudsin ma vaadata kirikut, elektrikapi maalinguid ja joosta läbi loodusmuuseumi juurest.

…ja muidugi ei saa  Soomes käia ilma, et Sibeliuse mälestusmärki ei vaataks. Seda oli näha ka rahvamassist. Siiski õnnestus mõni pilt ka vähemate inimestega teha. Natuke jalutasin pargis ka. Tundus nii uskumatu, et need samad valgepõsklagled, kes on kevadel meie põllumeestele natuke nuhtluseks ja “fotograafe” endale ligi ei lase, on seal nagu hoopis teisest puust. Jalutavad rahva vahel ringi, pojad sabas ja neid on terve linn täis.

Järgmiseks oli Linnanmäki lõbustuspark, mis mind väga ei huvitanud aga ühe sõidu mingi posti otsas oleva asjandusega tegin, et linna panoraami vaadata, niisma vahtisin ka natuke ringi, jõin kohvi.

Läksin linna kolama ehk käisin ümber Töölön lahe.  Igal võimalusel ronisin kaljude otsas ja ühe korra sattusin vist juba otsaga kellegi aeda. Vanad majad olid ägedad. Võsa leidsin ka üles – täiesti ebakultuurne inimene nagu ma olen 😀

Siis hakkasin jälle kultuurseks ja käisin uues keskraamatukogus Oodis. Selle klaasfassaadi on teinud Eesti firma. Kolmanda korruse klaasidel on digiprinditud lumi ja härmatis.  Puitfassaad on ka eestlaste tehtud, nii et suht Eesti värk 😀

Aga sees…

Seal võiks elada või siis ka mitte 😀 Kõik on väga avar, igas nurgas on kellegi jaoks midagi. Emmede ja laste nurk, kontsertite nurk, kohvik. Tundub nagu võiks kõik suurt lärmi täis olla aga pole mitte.  Teisel korrusel olid arvutid, kõik printimiseks, köitmiseks, kiletamiseks vajalik,  arvutimängude toad. Mulle avaldas muljet muidugi õmblemise nurk, igasugu masinaid oli seal, mine ainult kohale ja õmble. Veel mingeid ruume, kus nõupidamisi pidada jms.  Kunstinäitus oli seal ka. Rõdule saab kohvitama ja raamatut lugema minna. Ühesõnaga võiks öelda täiuslik, vähemalt esmamulje põhjal.

Sama platsi peal oli ka muusikamaja, millest läbi sai jalutatud. Selle tagant üle “kalju” Soome rahvusmuuseumisse, mis sai küll lihtsalt läbi joostud aega vaatamiseks eriti ei jätkunud aga aimduse sain, mis seal on.

Ruttu tagasi lõbustusparki, mis ei tähenda seda, et poleks jõudnud üldse peatuda või kõrvale põigata. Tibud olid nii nunnud ja nii palju härjasilmi ka just igal pool ei leidu. Üldse see Helsingi rohelus jäi silma ja hea planeering, et kohe kutsub väljas olema.

Mitte nagu meil. Tammsaare pargis ikka käidi piknikutekikestega istumas. Aga uuenduse käigus on seal ainult kivid ja peenrad ehk siis tegelikuses kaotati avaliku ruumi osa praktiliselt ära.

…ja sealt juba edasi Vantaa lennujaama ette või taha, Lemminkäiseni kalju otsa. Lennukeid me ei näinud, nii et eriti kaua seal ei olnud. Nagu ikka oli ka shoppamise peatus, mis minu jaoks on kõige mõttetum asi. Poes saab igal pool käia, mina vaataks selle asemel mõnda vaatamisväärsust. Kuna midagi tarka teha polnud siis istusin kuhugi puude varju maha ja nosisin jäätist.

Kuna minu jaoks teadmata põhjustel on inimestel saanud harjumuseks, et laeva, rongi või bussi peale minekuks peab igaks juhuks paar tundi varem kohal olema (okei tund aega) siis jäi veel aega, et pea tervele Katajanokka ps tiir peale teha. Seal on väga vinge arhitektuur.

Ja siis oligi juba aeg laevale minna.  Ma ütleks, et ühe päeva kohta oli seiklemist küll ja mulle täitsa meeldis seal.

Väljakutse – tunne Tallinna

Viimasel ajal on nädala sees liikumist kuidagi väheseks jäänud. Seega tekkis mõte: nii endale kui ka teistele väljakutse esitada.

Asumite väljakutse ehk teeks tiiru peale kõikidele Tallinna asumitele. See on küll üsna suur amps kuna Tallinnas on 84 asumit. Nädalas korra käies on rohkem kui aasta sisustatud. Samas on põhjust liigutada ka nädala sees ja natuke targemaks saab ka. Mis põhiline: igakord on uus teekond.

Mõned asumid on väikesed, neid võib mitu tükki korraga läbi käia, teised on suured ja neid tuleb, kas poolitada või nädalavahetuseks jätta. Mõned on metsikud, mõned on elukvartalid, magalad. Tallinnas erinevaid “maastike” palju, igav ei tohiks hakata.

Lisaks käiks heameelega ka ümber linnaosa kui asumid on läbi käidud ja tutvuks ka kohalike vaatamisväärsustega.

Mina otsustasin esimeseks võtta Mustamäe linnaosa, kus on kõigest 4 asumit.  Selle saab ruttu läbitud ja loodetavasti annab indu juurde teiste suurematega jätkata.

Esimesel korral kõnniks ümber Sääse ja Siili asumite, umbes 5km.

Teiseks ja kolmandaks korraks jääksid Kadaka (10km) ja Mustamäe (8,5km) asumid.

Neljandaks käiks ümber Mustamäe linnaosa (12km)

Kui siis Mustamäe veel väga vastu ei hakka siis vaataks üle ka vaatamisväärsused.

Mida arvate? Lööb keegi kampa? Teeme Tallinn 800 puhul linna endale selgeks?

Minuga koos saab kõndida juba homme: Siili ja Sääse asumi retk, 28.05.2019 kell 18:00 algusega Siili bussipeatuse juures oleva vöötraja juures Vaata asukohta kaardilt Osalustasu 5.-

FB ürituse leiad SIIT. Ole hea ja märgi ennast osalejaks kui oled tulemas.

Plirts-plärts märtsiretk

Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.

Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.

Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.

Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.

Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest  vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.

Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.

Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.

Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.

Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀

Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.

Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.

Veidi kunsti jäi teele.

Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.

Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.

Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.

Kokku umbes 13km

Paljassaare retk, Tallinn 800

Jaanuari viimasel pühapäeval käisime saja raja retkedega Paljassaare matkal. Külma oli nii kümmekond kraadi.

Ma olin üsna skeptiline selle matka suhtes. Mitte, et ma arvaks, et kehv matk tuleb vaid sellepärast, et ma olin just seal käinud, mis seal ikka nii väga muutunud on.  Samas oli tore sõbrale kaasa elama minna.

Nalja hakkas kohe alguses saama. Kodust välja tulles jäin maha bussist, millega ma oleks jõudnud linna, nii et oleks saanud läbi vanalinna jala Baltasse minna kust siis oleks järgmise bussi peale saanud.

Ainuke võimalus bussile jõuda oli minna trammi peale. Loomulikult jäin ma ka järgmisest trammist maha ja sellest järgmisega ma enam bussile ei jõudnud. Sõitsin siis parem kohe Sitsi ja lootsin, et tramm ehk sõidab nii palju otsem, et jääb see ajavahe, et ma jõuan minna Paljassaare tee ääres olevasse esimesse bussipeatusesse. Ausalt öeldes tundus see suhteliselt uskumatu aga ma jõudsin. Ma olin suhteliselt õnnelik – muidu oleks olnud variant jala Pikakari randa kõmpida ja siis uurida, kus matkalised oma järjega on, kas minna neile järele või vastu. Viimane variant oleks muidugi jama olnud siis oleks saanud edasi-tagasi käia.

Pean tõdema, et kui me kohale jõudsime siis ma enam üldse ei kahelnud, et tuleb äge matk. Ilm oli lihtsalt nii ilus, lund nii palju, päike kuldas mere ära. Lihtsalt vaatad ja imetled.

Saime kuulda kultuuriloolist tausta. Piilusime varemete “ukse” vahelt sisse. Kõndisme merejääl. Kusjuures kalda ääres oli korralik tugev jää. Kuigi võib öelda, et üldises plaanis oli meri jäävaba.

Vaatasime üle pangaserva alla, uurisime lähemalt Merekindluse rajatisi ja käisime ümber suure maalingutega kaetud tünni.

Seda lund, jääd ja päikesesillerdust võiski vaatama jääda. Sumpamist oli ka üksjagu. Pangaalusel ulpisid jää-pannkoogid.

Ägedalt jäätunud olid ka mägiveiste aia postid, mis olid nagu kodumaine Stonehenge. Või mingid kummalised kummitused, merejääl seismas 🙂

Pean tunnistama, et nii talvise ilmaga ma polegi varem Paljassaarel käinud. Kuigi kaks nädalat varem olin seal, siis lund oli tunduvalt vähem ja jäädki polnud eriti.

Edasi ronisime valgesse torni. Nautisime seda jäist ja lumist vaadet ülevalt poolt. Õrnalt hakkasid taevasse tekkima loojangutoonid.

Järgnes Nõuka aegne laut, mis seisab varemetena ja on täidetud erinevate maalingutega.

Loojanguks jõudsime tagasi algpunkti. Soovitan kõigil, kel vähegi matkapisik sees on talvist Paljassaart nautima minna, muidugi kui ükskord jälle lumi maha tuleb 🙂

Kui ametlik osa läbi sai siis vaatasime, et bussini on üksjagu aega ja otsustasime aja kasulikult veeta. Jalutasime “linna” poole tagasi aga mööda sirget teed ei viitsi ju.  Käisime kolasime varemete vahel, vaatasime veetorni.

Käisin tegin “Rahu” kino pildi ka enne kui see igaveseks tänavapildist kaob.

Kokku: 10km/jaanuaris134km

Ümber Pirita, teine etapp. Läti eri

Pirita piirimatk, mida sai tervelt läbida ehk kokku 27km või käia kolm korda ja iga kord umbes 9km. Mina muidugi eelistasin käia terve korraga siis on tunne, et oled natuke käinud ka. Kuna viimati jäi see lõpu 9km pimeda peale siis mõtlesin, et käin selle 9km hiljem uuesti kaasa. Vahepealset etappi ei plaaninud ma kaasa jalutada, pealegi oli mul see nädalavahetus suhteliselt täis planeeritud, nii et raske oli aega leida.

Aga juhtus, nii et mul tekkis sel hommikupoolikul 3 tundi vaba aega, nii et ma sain minna.

Kuna matkapäev sattus Läti 100 sünnipäevale siis tasuta pääsesid matkale Läti lipuga lehvitajad, Läti isikutunnistuse näitajad, läti keeles laulu jorutajad ja Riia palsami valajad…

Lippe oli, puna-valgeid lehvikesi ja paelu ka. Riia palsamit pakuti ja Karumsi kohukesi ka. Oli üsna Läti.

Sel korral alustasime Mähel Ecolandi hotelli juurest.

Sinna saamine oli paras naljanumber. Pidin minema kahe bussiga. Nende vahe oli 3 minutit ja ma pidin selle ajaga üle tee ka jõudma. Tundus üsna ulme. Pühapäeval sõidavad bussid nii harva, jäävad hiljaks ja sõidavad varem minema.  Minu juurest minev buss jäi minuti võrra hiljaks. Kui ma jõudsin ümberistumise kohta olin ma juba 5 minutit hiljaks jäänud. Mõtlesin juba kustkaudu mul oleks parem matkalistele vastu jalutama  hakata. Aga tuli välja, et sel korral vedas ja teine buss jäi ka hiljaks ehk ma jõudsin isegi õigeks ajaks kohale 🙂

Väga palju pilte ei viitsinud teha, alles ju käisin seal. Karuputke jäänukid raudtee ääres ja astelpaju põõsas.

Kõndsime männimetsas, prügimäe kõrvalt mööda, läbi surnuaia, Iru ämma juurde välja. Seal oli meil Karumsi peatus 😀

Käära oja. Pisut-pisut oli pisikesi muudatusi ka marsruudis.

Iru ämma juurest läksime Pirita jõe äärt mööda edasi. endisele tühermaale, kus hetkel on tehtud uus tee aga majad on veel ehitamata, selline veidi sürr koht. Veidi lonkisime mööda Kose tänavaid ja siis oligi juba lõpp käes.  Tundus kuidagi nii vähe maad käidud olevat aga kuna mul endal oli vaja niikuinii ära minna siis tuli sellega leppida 😀

9km/Novembris:36km/Aastas:1625km

Orienteerumine ühistranspordiga 2018

Eelmisel aastal sattusin suurde vaimustusse ühistranspordiga orienteerumisest.  Sel aastal oli plaan minna küll aga viimase hetkeni polnud veel päris 100% kindel. Seda enam, et eelmisel päeval hakkas nina tilkuma.

Hommikul tundus olemine enamvähem okei.

Enne orienteerumist käisin veel Tõnismäe arhitektuuri pärlite matkal. Nii jube külm hakkas, et panin kõik mütsid, kindad, sallid selga.  Pilte ma seal ei teinud eriti sest ega suurt midagi meelde niikuinii ei jäänud.

Lõpus pidime varem jalga ka laskma, et jõuaks orienteeruma. Et asi põnevam oleks saime matkamise eest veel hunniku nänni, mida siis orienteerumise ajal mõnus kaasas vedada oleks 😀

Alguses oli jälle hullem rabelemine. Sel korral olin targu targem ja ei roninud teiste jalge alla vaid olin ise üle teiste ronija.  Ikkagi ma leian, et see algus võiks kuidagi teistmoodi olla. Kui 500 inimest korraga ühte kohta trügib võib lõpuks ka mõni õnnetus juhtuda.

Sel korral oli meil suurem punt kui eelmisel aastal. Kolm poissi kaks tüdrukut. Haarasime kaardid ja asusime teele.  Mõistlik on võtta võimalikult palju kolmeseid punkte ehk neid, mis asuvad kaugemal ja lisaülesannetega punkte.

Mulle endale tundus, et sel aastal oli punktide paigutus parem kui eelmisel aastal – kuidagi loogilisem.

Alustasime lähima punktiga Solarises. Edasine tundus üsna loogiline: Tartu mnt kiriku juures, bussijaamas, Kadrioru staadioni juures ja Kadrioru pargis. Kuna meie liikumise tempo oli erinev siis ma jõudsin vahepeal seiklemas ka käia. Poisid jooksid eest ära, et trammi lõpp-peatuses valideerida. Ma mõtlesin, et ma jõuan kah aga ma eksisin veidi teelt, kaarti polnud ka aega vaadata 😀 Seega tormasin mööda Vesiväravat Narva mnt-le välja. Tramm sõitis nina alt minema. Jooksuga minna ei tahtnud, järgmine tramm tuli 5 minuti pärast.  Õnneks tuli kohe buss, nii et sain peatuse võrra edasi ja natuke joosta. Korjasin oma Kadrioru punkti ja lisapunktid ära ja jõudsin isegi samale trammile, mis teised.

Kanuti aias käisime ära. Edasine plaan viis meid lahku. Aeglasemad  mina sealhulgas tegime mõistliku plaani enda jaoks, kiiremad enda jaoks.

Saime bussiga Kopli kalmistupargi juurde, kus oli üks kolmene punkt ja Patarei vangla taga teine. Edasi otsustasime vaadata kas jõuame mõne ühese punkti võtta.

Jõudsime vabalt EKA punkti ära võtta, Baltas pileti valideerida. Võibolla oleks jõudnud veel ühe ühese punkti võtta aga kuna keegi polnud 100 prossa kindel, kus see asub siis otsustasime asja sinnapaika jätta ja rahulikult algusesse minna.

Punkte 26, mis on parem kui eelmisel aastal, nii et ise olen rahul.

Tundub, et sel aastal oli mingi jama kaardilugejatega vms. Igatahes kaks tuttavat jäid mõnest punktist ilma.

Loosiauhindade jagamine oli pooleteist tunni pärast. Seal käivad asjad, nii et pead ise kohal olema kui auhinda tahad saada. Suhteliselt kehva variant. Arvestades seda, et oled ennast tõenäoliselt higiseks jooksnud, väljas on juba jahe ja siis passi seal. Samas muidugi pole mingit väärt kaupa, mida väga ihaleda.

Mu väike vaene nina tilkus selleks ajaks nagu oavarrest. Seega otsustasime endale mingit sisemist tegevust otsida. Või no hommikul jäi feissaris silma, et Vabamu on täiesti tasuta avatud. Läksime sinna vaatama, mida huvitavat seal on.

Eriti ei midagi võiks öelda. Moodsal muuseumi ajastul anti meile kõrvaklapid ja nutiseade/giid. Minu meelest see ei ole just parim lahendus. Alguses oli sissejuhatus aga kui ruumist ruumi käies pidi nutigiid vastavast toast rääkima siis ei teinud ta seda mitte alati kõige korrektsemalt. Kusagil keset muuseumit hakkas ta mulle rääkima sissejuhatust. Mõnele uksele liiga lähedal olles rääkis hoopis teisest ruumist jne. Ühesõnaga mitte muffigi ei saanud sellest ekspositsioonist aru. Lugemiseks ka midagi eriti polnud, nii et ma ilmselt rohkem sinna väga ei kipu. Teisest küljest võiks selle näituse ju neti üles riputada, miks sinna üldse on vaja kohale minna?

Eks see ole muidugi maitse asi.

Läksime tagasi auhindade loosimisele. Eriti nagu midagi polnudki või ma olin oma nohuse ninaga nii ametis, et ei pannud tähelegi. Paar ratast, bussi ja rongipileteid. Ma sain ühe endale kah, nii et kuu aega võin 5 tsooni piires tasuta sõita. Mulle kui matkasellile muidugi tore üllatus.

Ja siis koju tervist parandama. Päris hästi tuli välja, järgmisel päeval oli juba päris hea olemine.