Ümber Pirita, teine etapp. Läti eri

Pirita piirimatk, mida sai tervelt läbida ehk kokku 27km või käia kolm korda ja iga kord umbes 9km. Mina muidugi eelistasin käia terve korraga siis on tunne, et oled natuke käinud ka. Kuna viimati jäi see lõpu 9km pimeda peale siis mõtlesin, et käin selle 9km hiljem uuesti kaasa. Vahepealset etappi ei plaaninud ma kaasa jalutada, pealegi oli mul see nädalavahetus suhteliselt täis planeeritud, nii et raske oli aega leida.

Aga juhtus, nii et mul tekkis sel hommikupoolikul 3 tundi vaba aega, nii et ma sain minna.

Kuna matkapäev sattus Läti 100 sünnipäevale siis tasuta pääsesid matkale Läti lipuga lehvitajad, Läti isikutunnistuse näitajad, läti keeles laulu jorutajad ja Riia palsami valajad…

Lippe oli, puna-valgeid lehvikesi ja paelu ka. Riia palsamit pakuti ja Karumsi kohukesi ka. Oli üsna Läti.

Sel korral alustasime Mähel Ecolandi hotelli juurest.

Sinna saamine oli paras naljanumber. Pidin minema kahe bussiga. Nende vahe oli 3 minutit ja ma pidin selle ajaga üle tee ka jõudma. Tundus üsna ulme. Pühapäeval sõidavad bussid nii harva, jäävad hiljaks ja sõidavad varem minema.  Minu juurest minev buss jäi minuti võrra hiljaks. Kui ma jõudsin ümberistumise kohta olin ma juba 5 minutit hiljaks jäänud. Mõtlesin juba kustkaudu mul oleks parem matkalistele vastu jalutama  hakata. Aga tuli välja, et sel korral vedas ja teine buss jäi ka hiljaks ehk ma jõudsin isegi õigeks ajaks kohale 🙂

Väga palju pilte ei viitsinud teha, alles ju käisin seal. Karuputke jäänukid raudtee ääres ja astelpaju põõsas.

Kõndsime männimetsas, prügimäe kõrvalt mööda, läbi surnuaia, Iru ämma juurde välja. Seal oli meil Karumsi peatus 😀

Käära oja. Pisut-pisut oli pisikesi muudatusi ka marsruudis.

Iru ämma juurest läksime Pirita jõe äärt mööda edasi. endisele tühermaale, kus hetkel on tehtud uus tee aga majad on veel ehitamata, selline veidi sürr koht. Veidi lonkisime mööda Kose tänavaid ja siis oligi juba lõpp käes.  Tundus kuidagi nii vähe maad käidud olevat aga kuna mul endal oli vaja niikuinii ära minna siis tuli sellega leppida 😀

9km/Novembris:36km/Aastas:1625km

Advertisements

Orienteerumine ühistranspordiga 2018

Eelmisel aastal sattusin suurde vaimustusse ühistranspordiga orienteerumisest.  Sel aastal oli plaan minna küll aga viimase hetkeni polnud veel päris 100% kindel. Seda enam, et eelmisel päeval hakkas nina tilkuma.

Hommikul tundus olemine enamvähem okei.

Enne orienteerumist käisin veel Tõnismäe arhitektuuri pärlite matkal. Nii jube külm hakkas, et panin kõik mütsid, kindad, sallid selga.  Pilte ma seal ei teinud eriti sest ega suurt midagi meelde niikuinii ei jäänud.

Lõpus pidime varem jalga ka laskma, et jõuaks orienteeruma. Et asi põnevam oleks saime matkamise eest veel hunniku nänni, mida siis orienteerumise ajal mõnus kaasas vedada oleks 😀

Alguses oli jälle hullem rabelemine. Sel korral olin targu targem ja ei roninud teiste jalge alla vaid olin ise üle teiste ronija.  Ikkagi ma leian, et see algus võiks kuidagi teistmoodi olla. Kui 500 inimest korraga ühte kohta trügib võib lõpuks ka mõni õnnetus juhtuda.

Sel korral oli meil suurem punt kui eelmisel aastal. Kolm poissi kaks tüdrukut. Haarasime kaardid ja asusime teele.  Mõistlik on võtta võimalikult palju kolmeseid punkte ehk neid, mis asuvad kaugemal ja lisaülesannetega punkte.

Mulle endale tundus, et sel aastal oli punktide paigutus parem kui eelmisel aastal – kuidagi loogilisem.

Alustasime lähima punktiga Solarises. Edasine tundus üsna loogiline: Tartu mnt kiriku juures, bussijaamas, Kadrioru staadioni juures ja Kadrioru pargis. Kuna meie liikumise tempo oli erinev siis ma jõudsin vahepeal seiklemas ka käia. Poisid jooksid eest ära, et trammi lõpp-peatuses valideerida. Ma mõtlesin, et ma jõuan kah aga ma eksisin veidi teelt, kaarti polnud ka aega vaadata 😀 Seega tormasin mööda Vesiväravat Narva mnt-le välja. Tramm sõitis nina alt minema. Jooksuga minna ei tahtnud, järgmine tramm tuli 5 minuti pärast.  Õnneks tuli kohe buss, nii et sain peatuse võrra edasi ja natuke joosta. Korjasin oma Kadrioru punkti ja lisapunktid ära ja jõudsin isegi samale trammile, mis teised.

Kanuti aias käisime ära. Edasine plaan viis meid lahku. Aeglasemad  mina sealhulgas tegime mõistliku plaani enda jaoks, kiiremad enda jaoks.

Saime bussiga Kopli kalmistupargi juurde, kus oli üks kolmene punkt ja Patarei vangla taga teine. Edasi otsustasime vaadata kas jõuame mõne ühese punkti võtta.

Jõudsime vabalt EKA punkti ära võtta, Baltas pileti valideerida. Võibolla oleks jõudnud veel ühe ühese punkti võtta aga kuna keegi polnud 100 prossa kindel, kus see asub siis otsustasime asja sinnapaika jätta ja rahulikult algusesse minna.

Punkte 26, mis on parem kui eelmisel aastal, nii et ise olen rahul.

Tundub, et sel aastal oli mingi jama kaardilugejatega vms. Igatahes kaks tuttavat jäid mõnest punktist ilma.

Loosiauhindade jagamine oli pooleteist tunni pärast. Seal käivad asjad, nii et pead ise kohal olema kui auhinda tahad saada. Suhteliselt kehva variant. Arvestades seda, et oled ennast tõenäoliselt higiseks jooksnud, väljas on juba jahe ja siis passi seal. Samas muidugi pole mingit väärt kaupa, mida väga ihaleda.

Mu väike vaene nina tilkus selleks ajaks nagu oavarrest. Seega otsustasime endale mingit sisemist tegevust otsida. Või no hommikul jäi feissaris silma, et Vabamu on täiesti tasuta avatud. Läksime sinna vaatama, mida huvitavat seal on.

Eriti ei midagi võiks öelda. Moodsal muuseumi ajastul anti meile kõrvaklapid ja nutiseade/giid. Minu meelest see ei ole just parim lahendus. Alguses oli sissejuhatus aga kui ruumist ruumi käies pidi nutigiid vastavast toast rääkima siis ei teinud ta seda mitte alati kõige korrektsemalt. Kusagil keset muuseumit hakkas ta mulle rääkima sissejuhatust. Mõnele uksele liiga lähedal olles rääkis hoopis teisest ruumist jne. Ühesõnaga mitte muffigi ei saanud sellest ekspositsioonist aru. Lugemiseks ka midagi eriti polnud, nii et ma ilmselt rohkem sinna väga ei kipu. Teisest küljest võiks selle näituse ju neti üles riputada, miks sinna üldse on vaja kohale minna?

Eks see ole muidugi maitse asi.

Läksime tagasi auhindade loosimisele. Eriti nagu midagi polnudki või ma olin oma nohuse ninaga nii ametis, et ei pannud tähelegi. Paar ratast, bussi ja rongipileteid. Ma sain ühe endale kah, nii et kuu aega võin 5 tsooni piires tasuta sõita. Mulle kui matkasellile muidugi tore üllatus.

Ja siis koju tervist parandama. Päris hästi tuli välja, järgmisel päeval oli juba päris hea olemine.

 

Kohtades, kuhu tavaliselt ei pääse.

Mulle tundub, et kui üritusi tehakse siis toimuvad kõik ühel ajal. Suvel ja peale jõule on suhteliselt vaikne aga nii kui september kätte jõuab nii hakkab igasugu asju juhtuma. Laupäeval 15 sept. oli valik küll nii lai, et oi-oi-oi 😀 Mõni asi pandi hiljem välja, need jäid lihtsalt minu jaoks ära. Mitmed üritused olid registreerimisega, nii et päev kuidagi kujunes selle järgi.

Millegipärast ärkasin hommikul vara. Mõtlesin, et võiks pisut varem välja minna ja jalutada. Päike paistis ja aknast vaadates tundus väga mõnus ilm olevat. Tegelikult oli tuule käes päris külm ja hea oli, et ma enne termomeetrile pilgu heitsin. Päikese käes oli kõigest 17 kraadi ehk siis tegelikuses võis olla 13-14 kraadi. Kuidagi olen veel nii suvega harjunud, et ei tahaks pikki riideid selga panna.

Kell 1 olin registreerunud Paljassaare Reoveepuhastusjaama ekskursioonile. Lihtsalt sellepärast, et sinna muidu ei pääse.

Enne seda jõudsin teha väikese tiiru vanalinnas. Võiks öelda, et see oli peaaegu, et graffiti tuur.

Tornide väljakul olid alles veel mõned lillefestivali aiad. Sel aastal sinna õieti ei jõudnudki.

Mina näen sellel puul nägu. Aga sina?

Edasi läksime Paljasaarde.

Reoveepuhastusjaamas anti meile turvavestid selga, loeti hoiatussõnad peale kui ohtlik on jne. Ainus asi, mis oleks võinud olla ja mida polnud olid gaasimaskid sest hais oli seal tõsiselt rõve. Kas ma soovitan kellelgi sinna minna?! Ainult siis kui tõesti on huvi, kuidas vett puhastatakse, muidu oli ekskursiooni mõttes suhteliselt igav ja hais, hais, hais…

Sisendkanalis sõelutakse välja suurem praht. Päeva jooksul tekib sellist sodi umbes 2000 kg. See paneb mõtlema küll natuke.

Mulle meeldisid ainult setitid, need nägid kuidagi ilusad välja.

Kogu üritus kestis alla tunni.

Lühidalt kokkuvõttes sõelutakse vesi erineva suurusega “sõeltega” läbi. Lisatakse hapniku, puhastatakse keemiliselt. Saadakse palju prügi, mis viiakse prügimäele, nii et ärge loopike potti peale paberi midagi muud ega ka vihmavee rennidesse. Veel saadakse muda, mida segatakse turbaga ja mis oleks ideaalne haljastusele (toitu ei tohi sellega 2 aastat kasvatada) aga mille kättesaamine ei ole nii lihtne. Selleks tuleb keskonnaministeeriumilt luba küsida ja teatada, milleks sa seda kasutad. Ehk siis tavainimese mõistes suhteliselt pointless ettevõtmine.

Kaasa sain ma kaks õhupalli millega siis rõõmsalt päev otsa ringi tilbendasin. 😀

Tundus suhteliselt mõttetu bussi või midagi kasutada kui sealt samast mere äärt mööda minnes on Kopli lõppu pisut üle kilomeetri maad. Aega oli piisavalt, Bekkeri sadamasse pidime minema kell 16.

Prügimäe kõrvalt mööda, Kopli liinide juurde. Sinna polnud ammu sattunud. Suur ehitamistöö käib.

Nii kaua “kuniks” maja veel seisab, tuleb sellele tuli otsa panna.

…ja loomulikult hunnik joonistusi

Kopli kiriku juures tehti ka tööd. Tundub, et ma pole seal ammu käinud ega midagi näinud.

Järgnes külastus trammidepoosse, mis oli ka suhteliselt igav.  No kui loogiliselt võtta ega seal nii väga midagi erilist olla ei saa ka. Paar maja ja trammid 🙂

Üks vana tramm, mille sees sai käia, vaadata ja katsuda.

Sel päeval ei näinud ma mitte ainult puul nägu vaid trammil ka.

Et asi põnevamaks teha käisime vaatasime vana depoo taha ka.  Seal oli igasugu värki, aken betoonaias, mis varsti kukub võibolla ümber. Laudpõrand, korvpalli rõngas ja punane kirves.

Depoo üle vaadatud oli meil Bekkeri sadama külastuseni ikka veel aega. Kuna Mereakadeemia õues toimus Koplifest siis käisime tegime seal ka ühe tiiru. Midagi erilist seal silma ei hakanud eriti ja turvad käisid ja vaatasid hoolega, et sa sammugi liiga kaugele ei astuks.

Kuna mul oli suur seljakott seljas sest sellega on mõnus asju vedada, riideid ja natuke süüa ja fotokas ja… ühesõnaga kõike, mida ühel tütarlapsel võib päeva jooksul vaja minna, siis uuriti ega mul klaastaarat kaasas pole. Ei peale suutis üks noormees peaaegu täiesti tõsise näoga küsida ega mul siis ehk tulirelvi pole, üks suunurk küll veidi tuksatas 😀

Õue peal midagi erilist ei olnud seega  läksime näitust vaatama.

Disainiöö raames toimus näitus nimega “Suletud uks”. Kunstnikud: Emer Värk, Sille Pihlak, Karl Saks

Kitsastest rõdu ustest sai end ka rõdule pressida. Oma kotiga olin ma märksa suurem kui tavaliselt ja see uksevahe oli ikka märkimisväärselt kitsas aga kui on võimalus vaadata linna ülalt poolt siis tuleb see ju ära kasutada. Vaated kella all olevalt rõdult.

Asusime Bekkeri sadama poole teele.

Vahepeal nägime mõnd huvitavat maja ja torni. Kopli rahvamaja ja veetorn.

Bekkeri sadama lähistel oli vana Põhjala tehase hoovi värav lahti, loomulikult me kiikasime sisse.

Seal oli terve kiisude pesakond.

Läksime sadama värava taha, kust meid rõõmsalt minema aeti ja öeldi et peame hoopis Meeruse sadamasse minema. Siis hakkas meil natuke kiire. Üksjagu inimesi siiski jõudis kohale. Värava taga tekkis küsimus, kas pilte tohib teha. Terve aed oli pildistamist keelavaid silte täis. Samas omanik ei keelanud, nii et järelikult oli lubatud. Ma olen omajagu aega unistanud, et oleks tore kui saaks lähedalt vaadata Bekkeri sadama slippi, see on ainulaadne maailmas ja väga efektne. Üle aia olen seda kordi ja kordi nillinud 😀

Väga äge igatahes. Tegu on kultuurimälestisega ja on lootust, et kui ükskord sadama ala vabaks maaks saab, jääb see kenasti alles.

Sama kaartega maja, mis Põhjala hoovi peal oli üsna räsitud oli sadama poolt küljest ilus roosa. Kuigi mulle meeldib teine pool vist isegi rohkem, natuke sürrim.

Teiseks kultuurimälestiseks on Bekkeri sadama mehaanika- ja turbiinitsehh. Ka päris uhke ehitis.

See käik sai ka üsna ruttu läbi, kestis ehk tunnikese. Samas see slipp oli minu jaoks terve päeva rosin, nii et ma olen rahul 🙂

Välja saime Bekkeri sadama väravast. Hakkasime mööda raudteed minema ja jõudsime Kase parki. Vaatasime eemalt kivikülvi ja liikusime edasi.

Suundusime läbi Kopli kalmistupargi Stroomi ranna poole.

Pargis on surnute mälestuseks tehtud tagurpidi purskkaev. Soojal ajal voolab kesksest kirstukujulisest risttahukast vesi alla. „Maa alla suubuv kosk“ on arhitektide Indrek Peili ja Siiri Vallneri töö.

Läbi ranna ja metsa jõudsime hipodroomi juurde välja. Mul polnud ikka veel liikumise tuju otsa saanud, nii et jalutasin edasi. Kassisabast Falgi parki, üle Toompea ja Vabaduse väljaku, Tammsaare pargist Politsei parki ja siis  bussi peale.

Falgi pargi purskkaev.

Üllatusega avastasin, et Pitka monumendi juures on “Estonia” esimene Eesti soomusauto, mida viimati nägin Hiiumaal kohvikutepäevadel.

Tammsaare park on siis nüüd uus ja ilus. Muru peal käimine keelatud, pargivaht tuleb “kaikaga” ära ajama. Põnev. Tundub, et Tauno Kangro on ka jälle tööd saanud, kuigi pead ei julge anda. Üks külili olev kuju on küll väga “tema nägu ja tegu”.

20km/Septembris: 82km/Aastas:1187km

Ülemiste taga metsas

Peale Tallinna maratoni oli ühel tegelasel vaja jalgu venitama, sirutama, taastama minna. Mina see ei olnud, mina ei jookse – vähemalt mitte veel. Pealegi ma arvan, et kui ma just hulluks ei lähe siis maratoni ma jooksma ei hakka 😀 Ilmselt ma olen liiga laisk ka, et trenni sellisel tasemel teha, et ise pärast rahule jääks. Nähes maratoonlasi, kes tulid, kes näost kaame, kes tulipunane, longates, liibates, hing vaevu sees – siis erilist isu ei tekita selline värk.

Pärast jooksu läksime jooksuga trammi peale sest busse ei jõudnud ära oodata. Trammist maha saime siis tulid kõik bussid korraga, nii et pidime bussi peale ka jooksma, mul oli nalja kui palju. I krimpsutas veidi nägu 🙂

Sügis metsas=seened. Metsaalune oli igasugu seeni täis aga mina suurt osa seentest ei tunne, nii et oli ainult pildistamise rõõm.

Juba eelmisel aastal nägin seal mingeid imelikke seeni. Alumine ots on sellel nagu tavaline suur pruun seen (võibolla mingi riisikas) ja peal kasvavad pisikesed valged. Ilmselt on valged pruuni hõivanud aga et seda on massiliselt ja teist aastat järjest, tundub mulle imelik. Igatahes ma kavatsen järgi uurida, mis värk on 🙂

Nii juba enne kui ma postituse valmis olen saanud, sain teada: mustjas pilvik parasiitlehikuga 🙂

Kuivanud punase kärbseseene, mis omal moel nägi isegi päris nupsik välja.

…ja ilmselt roosa…

Mingi pilvik (kui netist üritada määrata, läheb keeruliseks aga seeneraamatus mul pilvikuid eriti ei ole)

Vahepeal vaatasin niisama ringi ka, seened muutusid üksluiseks. Kohe hakkas silma üks männipuu. Ilmselt üraskite poolt ära näritud, koored värskelt maha kukkunud. Pean tõdema, et midagi sellist polegi varem märganud. Kaskedel käiguradasid ikka näed.  Selliseid konkreetseid rõngaid, ei tule justkui ette. Samas neid oli seal veel, teistel mändidel küll vähem, ilmselt on erinevatel üraskitel erinevad kombed. Osad ovaalid ongi sellised pesa moodi- üraskite pesad 🙂

Jalutasime edasi järve tagumise külje poole. Vahepeal oli puid maha võetud, miks jäi minu jaoks mõistetamatuks. Rada mööda olen ennegi käinud oli teine täiesti korralik. Ei saa ka öelda, et võsa oleks maha võetud sest tee ääres vedelesid männid. Ja pärast ka konkreetselt tee peal ees. Jalakäijatena polnud meil väga hullu, et neist üle ronida aga üks rattur pidi päris korralikult ponnistama, et läbi pääseda.

Natuke aega oli üsna igav kõmpimine aga järve taga läks põnevamaks. Seal on üsna palju soist ala, kuhu märjal ajal väga “metsa” alla vaatama ei kipu. Praegu oli mõnusalt kuiv ja pääses igale poole ligi. Liikusime siia-sinna. Lõpuks “eksisme” ära.  Päriselt seal ära eksida muidugi ei anna aga kui mööda maad seeni jahtida ja suvaliselt igas suunas liikuda siis suunataju ajas sassi küll. Samas oli põnev ringi uidata. Seenevalik läks ka teiseks. Oli igasugu puravike, külmaseeni, riisikaid jm.

Metsas oli täiesti hämar. Piltide tegemisega oli kergelt probleeme.

Maastik oli kihvt. Tekkis kohe tahtmine värvilisemal ajal tagasi minna.

Kasepuravik, mille ma määrasin kaskede järgi. Samas võib vabalt ka kirju puravik olla 🙂

Punaseid pilvikuid olid kõik kohad täis.

väikesed lillad seened

Vahepeal kui me “eksinud” olime sain ennast rõõmustada, tõmbasin I haneks. Näitasin, näe siin on matkarada… aga vaene väsinud I ei mõistnud mitte tuhkagi, vaatas ja imestas, et näe ongi 😀

Jõudsime oma teega Kurna oja juurde välja.  Kusagil vees keegi pladistas väga kõvasti – võibolla kobras – neid on seal palju. Meie ei näinud igatahes kedagi.

Kohe kui ma sain öeldud, et siin ma pole elu sees olnud, hakkasin omi sõnu sööma. Jõudsime Tallinna piiripostini ja siis teiseni ja siis tuli teekond ka meelde.

Kohe jõudsime ka Raudalu kivideni. Mõlemas kohas olen ühe korra käinud, nii et väga piinlik pole et kohta kohe ära ei tundnud.

10km/Septembris:52km/Aastas:1157km

Pühapaigad, õunad ja põldmarjad

Enne välja minekut jäi netis silma, et on Ussimaarjapäev. Tööd teha ei tohi, kududa ja tikkida ei tohi – muidu võib järgmisel aastal “hammustatud” saada, metsa minna ei tohi. No mida siis üldse teha võiks?

Kudumise plaan on juba ammu aga oli hea võimalus mitte alustada. Tikkimine on pooleli ja jäi kah. Välja tahtsin ikkagi minna. Mõtlesin erinevaid teekondi ja üks peaaegu ilma metsata tuli ka välja. Kuigi tinglikult.

Käisin päris palju mööda teid aga sel päeval see kuidagi sobis mulle. Natuke lõikasin üle tühermaade ka. Osaliselt olen kohti näinud, osaliselt pole. Õigepisut oli mõnes kohas igav kui pidi pikemat maad tee ääres kõmpima ja midagi huvitavat näha polnud.

Esimene peatus oli Mõigu kalmistul, pühamäel. Vaikne, rahulik kohake.

Edasi liikusin läbi Peetri. Seal ilma kaardita käimine on paras seiklemine ja isegi kaardiga võib juhtuda, et ei pääse läbi või on uusi tänavaid rajatud. Igatahes kõva ehitamine käis.  Peetri tuuliku juurde jõudsin välja, mis oligi minu eesmärk.

Sealt tahtsin jõuda Assaku nõiakivini. Vahepeal pidi olema veel üks kultusekivi aga tundus, et see jäi kellegi hoovi peale ja ei hakanud sinna minema. Ühesõnaga oli üks igavesti pikk marssimine.

Nõiakivi juurde jõudes oli huvitav vaadata, et kõik eelneval nädalal hiiepaikade külastajate poolt jäetud annid olid läinud, ainult üks kivi küljele samblavahele torgatud sent oli alles.

Et tee ääres suurt midagi ei olnud siis vaatasin enne välja minekut pärandkultuuriobjekte ka juurde. Sain kohe paar vaatamisväärsust juurde. Kaks kõrtsi, peaaegu kõrvuti. Assaku kõrts ja Kannu kõrts ning koolikoht.

Üks  kultusekivi jäi teest kõrvale aga kuna see tundus veidi teistsugune kui muidu siis otsustasin seda ka vaadata, pealegi tegi see nii umbes kõigest kilomeetrise ringi juurde. Et ma ei peaks nii palju käima, läksin üle tühermaa otse. Kas ma sellega midagi võitsin, ei tea, igavene songermaa oli. Käimise kiirus oli aeglasem ja raskustase oli suurem kui teed mööda minnes. Samas olin ma nii korralik olnud, et ei teinud paha natuke kusagil ragistada.

Kivi oli madal ja uskumatul kombel olid seal annid täiesti alles kuigi asub see kergliiklustee ääres.

Tohtrikivi

Järgmised  2km pidid minu arvamuse kohaselt tulema üsna igavad sest tee ääres ei olnud kaardile märgitud mitte kui midagi. Mis mind juba ammu on huvitanud on tee äärde jäävad Räägusilla kandis olevad veesilmad. Ma mõtlesin, et ehk on mingi vana karjääri jäänused vms.

Oh seda üllatust kui nägin hiiglasuuri maakiviaedu, küll tsemendiga kokku mätsitud. Nüüd mind huvitab veel rohkem, et mis asi seal on olnud. Kuna seal läheduses on Peeter Suure Merekindluse mingit sorti punker siis mul tekkis mõte, et äkki need võiks olla omavahel kuidagi seotud?! Mingi “sõjardite” teema?

Punkri juures käisin ka aga sisse ei kannatanud isegi mitte piiluda sest kõva “võsa” oli ukseaavade ees. Täpsustatult on see: Peeter Suure Merekindluse Rae positsiooni rooduvarjend.

Rae mõisa juurest jalutasin läbi, sisse sel korral ei astunud.

Piilusin Raeda kollektsioonaeda. Päris  põnevaid õuna sorte oli seal. Ilusaid, läikivaid punaseid, kribalaid rohelisi. Kitsekesed käisid seal neid nosimas.

Huh, ja siis tuli pikk kanaliäär, mis oli tol hetkel suhteliselt igav. Värve veel eriti polnud aga midagi muud ka mitte, isegi liblikaid ei lennanud.

Nii kui Mõigu terviseraja ots paistma hakkas, lidusin metsavahele 😀 Seal oli vähemalt seenigi, mida vaadata ja pildistada.

Peale terviserada tuli veel sutsuke maad kanali serva mööda jalutada. Mõigu vahel avastasin, et bussi niipea ei lähe, nii et jalutasin Lennujaama juurde trammi peale.

Ühe seinamaalingu leidsin ja Lennujaama uut monstrumist autoparklat vaatasin ka lähemalt.

24km/Septembris:42km/Aastas:1147km

Männikul ja Pääskülas seeni otsimas

Mustamäelt  Juske matkalt suundusime Männikule seeni otsima. Mitte söömiseks vaid piltide tegemiseks.

Seeni oli üksjagu. Kui sealt korjata kõlbaks siis oleks seeni olnud küll. Ilmselt kõiki söögiseeni ei tunne. Mõningad inimesed korjasid ka  aga keegi ei ütle, et endale. Neid võib ehk hiljem keskturult või lasnamäelt osta 😦

Neid seeni ma ei oska “millekski” määrata aga neid oli palju 😀

Näha oli kasepuraviku ja porgandiriisikat. Mingeid tatikuid, vist lamba ja lehma, liiva.  Mingid pilvikud. Tegelikult oli seeni üsna tihkelt aga ei midagi hullupööra uhket.

KasepuravikLambatatik?

Liivatatik?

Hallitama läinud narmik? Vähemalt kui alumist serva vaadata.

Kärbseseeni polnud seal näiteks üldse. Ravenelli peniseened olid pisikesed ja neid oli vähe. Võibolla millalgi hiljem on vaatepilt ägedam.

Endise  Männiku prügimäe külje alt läbi, üle raudtee, üle maantee. Seal ei paistnud väga midagi. Kanarbik oli ilus.

Hariliku murukera vedeles ka siin-seal. “Vedeles”sellepärast, et üksikutena näevad need suhteliselt kivi moodi välja ja kui ei tea siis jääb pool maailma nägemata 🙂

Jõudsime pääsküla rabatorni alla välja.  Jalutasime allikani ja sealt laudteed mööda edasi. Mina imetlesin vett ja metsa ja päikesekiiri puude vahel jms, nii et perekond kärbseseentest oleks ma küll mööda kõndinud. Õnneks kõndisid kaaslased silmad maas ringi 🙂

Peaks olema kollakaspruun kärbseseen?

Piilusime raba peale ka, leidsime sinikametsa, mõned pohlad ka. Kuigi tundub, et pohladega on siin Tallinna kandis kehvad lood.

Edasi liikusime juba kodu suunas.

Sügis hakkab vist vaikselt kätte jõudma, päike läheb varakult looja. Õnneks on veel soe 🙂

8km/Septembris:18km/Aastas:1123km

Mõisatuur Lillekülas

Jaak Juske matkad on liiga rahvarohkeks läinud ja enam ei kipu neile minema, seda enam et enamus on kordusmatkad. Pühapäeval oli aga täiesti uus retk Lillekülas. Ehk Mustamäe tee suvemõisad.

Ma olen lugenud Tallinna mõisade raamatut, ma olen mõelnud need asukohad üles otsida aga ju ma siis olen laisk või tegelen muude asjadega. Igatahes oli see siiamaani tegemata ja nüüd oli mugav Juske sabas sörkida. Samas saaks seal veel neid vanu mõisasid vaadata uurida.

Pilte ma seal eriti palju ei teinud kuna inimesi oli nii palju, et peale nende poleks suurt midagi näha jäänud 😀

Kohtumispaik oli Löwenruh pargi lõvi kuju juures. Mõis ise on hävinud. Säilinud on mõisa jääkelder ja tall. Lõviskulptuur on “jällegi” parandatud ja korda tehtud “Tallinna (tundub, et ainsa)linnaskulptori” Tauno Kangro poolt.
Löwenruch`i (Lõvirahu) nimetus tuleneb selle kunagise omaniku Eestimaa kuberneri Friedrich von Löweni nimest. 1798 avati seal lõbustus- ja kümblusasutus. Hiljem oli pargi alal veel šokolaadi-, äädika-  ja värvivabrik, kalakasvandus, aianduskoolituskeskus,  põllumajanduslik abimajand ning puukool. 1993a. on park looduskaitse all, sinna on tehtud ka loodusõpperada. Värskelt avati uus kivist kaarsild. Löwenruchi mõis hävis tulekahjus 1886.

Üle tee Mustamäe tee 31 asus Charlottenthal (Natalienthal, Eggersi) mõisast pole midagi alles, samas on jupike parki. Või kui kaardilt vaadata siis on seda natuke rohkemgi alles kui meile näidati. Charlottenthalis oli ka oma tööstusettevõte: liimitehas. Sellest tuleb ka lähedal asuva Liimi tänava nimi.

Marienthal (Annehof). Asus Mustamäe tee 51, kus praegu on maa-amet. Kohaliku pärimuse järgi viis Marientalist Mustjõele tee, mida inimesed hakkasid Maria ehk Marja teeks nimetama.

Blankenthal (Mustamäe tee 4) Mõisast ei ole midagi säilinud. Praegu asub selle koha peal Talleksi Maja.  Vanimad puud võivad pärit olla mõisa ajast. Laiemalt tuntuks sai Blankentali suvemõis kartuli sordiaretusega. Hilisema ekskavaatoritehase aladel laiusid selle suvemõisa põllud. Samuti ehitati mõisa kõrvale konservivabrik, kus toodeti «Tallinna kilu», sprotte õlis ja tomatikastmes ning aedvilju.

Wittenhof (Endla 77) Peamaja on säilinud. Kogu ümbrus torne täis ehitatud ja vaatepilt on suhteliselt veider. Wittenhof oli orienteeritud lõbudele: veeprotseduurid ja restoranid. Pigem keskklassile. Lõbustused olid valitud pigem käsitööliste ja sellide maitse järgi. Siin esinesid mustkunstnikud ja jõumehed. Samuti oli seal võimalus mängida keeglit, lasketiirus lasta ja “kõrtsus” tantsida.

Seewaldi (merimetsa) mõisa juures me ei käinud. Samas olen ise seal korduvalt käinud ja ei olnud väga kurb. Muidugi see ristmiku ületamine pea 200 inimesega oleks paras hullumeelsus olnud kah 🙂 Asukoht Paldiski mnt 52.

Arst Samuel Reinhold Winkler rajas 19 saj suvemõisa. 1898. aastal kinkis paruness Marie Girard de Saucanton kinnistu Eestimaa Kubermangu Vaimuhaigete Hooldamise Seltsile.

Klaasine ja betoonine kaasaeg

Viimaseks jäi Cederhelmi mõis (Endla61).  Enne seda sain kibekiired pildid Mextonia graffitist. Ma pole kunagi viitsinud sinna spetsiaalselt pildistama minna, nüüd sai kah suhteliselt suvalised klõpsud tehtud aga vähemalt midagi.

Autor: Reyben “Koit ja hämarik”

Cederhelmi mõis ja park on arvele võetud kultuurimälestisena. 18. sajandist pärinevast mõisakompleksist on säilinud häärber(1850), kaev ja kartulikelder. Häärberi taga on säilinud osa mõisapargist. Seal kasvavad Eesti ühed vanimad lehised (umbes 120.a)

Koos enda pisikese jalutuskäiguga tuli kokku 4 km. Septembris:10km/Aastas:1115km