Lastematk Tondirabas

Lastematkad olid ammu plaanitud ja kavatsetud aga mul isiklikult on mõned tingimused, mis pidid täidetud olema. Üks neist see, et kui on rohkem lapsi siis peab veel üks täiskasvanu kaasas olema. Lihtsalt, et kõigil oleks turvalisem ja rahulikum.

Teiseks ei suutnud ma kuidagi otsustada, mida teha täiskasvanutega, kas lubada lapsevanem kaasa või mitte? Laste endiga on lihtne. Tavaliselt on nad väga tublid kui vanemaid käeulatuses pole, kuulavad sõna ja uudistavad. Samas on palju lapsevanemaid, kes oma võsukesi lihtsalt võõrastega kaasa ei luba.

See tekitab jälle omakorda probleeme, et siis ei tohi laps “roomata”, neil on terve tee kõhud tühjad jne ehk kellelgi pole väga lõbus.

Enne eriolukorra lõpu jõudsingi otsusele, et kas nüüd või mitte kunagi. Kuna tol hetkel oli lubatud kambas käima kuni 10 inimest siis oli see hea harjutamiseks ja proovimiseks.

Tondiraba matk ei olnud küll esimene aga jäi ainult minu õlgadele kanda. Õnneks olid lapsed juba enamvähem teada ja üks lapsevanem tuli ka kaasa.

Kuna tondiraba ise jäi pisut väikeseks siis käisime ka tühermaad uudistamas, et mis seal on?  Kas selline loodus on ilus või peaks seal majad olema, uurisime mis seal kasvab. Ka oli mul üks tervet matka läbiv tähelepanumäng, mis polnud võibolla nii lõbus aga ajusid pani ragistama küll 😀

Vaatasime ühte paeauku, kust sai läbi ronida ja käisime värviliste kivide otsas turnimas.

Mõtisklesime selle üle kumb on vanem, kas lennuk või telekas 😀  Jõudsime tuvimaja juurde, kus üks tõmmu noormees toimetas ja nähes, et me oleme uudishimulikud ajas tuvid välja. Kui natuke juba vaadnud olime, vilistas linnud tuppa tagasi.

Lisaks olid tondirabas parasjagu üleval orienteerumisepunktid, nii et sain ka need vaikselt oma matka sisse lülitada ja laste tähelepanu nendele juhtida.
Tondiraba jaoks jätsin kaks tundi, sest teada oli et seal on põnev, igasugused roikaonnid, sillad ja muud moodustised. Pisike mets ise ka omamoodi põnev.

Miteametlik lõkkeplats oli vaba ja saime oma lõunapausi seal ära pidada, mis oli mugav kuna sinna on pingid ehitatud.

Aga see ei olnud veel kõik. Pool tunnikest reserveerisin ma pardipoegadele sest oli üsna kindel, et lastele nad meeldivad ja sellises kohas on nad julged ka, ei uju kohe kaugele minema. Tuli välja, et lapsed polnud varem pardipoegi näinudki. Kuigi, mis seal imestada, elame ju linnas ja kus sa neid tibusid ikka niiväga näed kui spetsiaalselt vaatama ei oska minna?!Lõpuks jäi veel 20 minutit, et algpunkti tagasi jõuda. Vahepeale jäi veel üks roigasonn ja pink, mis kõik oli vaja läbi uurida.

Kokku umbes 5km ja kolm tundi.

Lasnamäel, Pirital ja Maardus

Kui bussiga ei liigu siis jääb kõndimiseks suhteliselt ahtake maa. Kaugemale kui 15 km ei viitsi minna, tagasi ka vaja tulla ju 🙂 Samas leiab enda lähikonnast uusi kohti või siis selliseid, kuhu tavaliselt ei lähe 😀 Et Lasnamägi veidi põnevam oleks siis kõnnin võimalikult erinevatest kohtadest.

Tondirabas käin küll tihti aga praegu huvitas, kas käpalised on oma ninad välja pistnud. Ühe hall käppa leidsin. Peale selle nägin ka uusi “ehitisi” või siis pole neid lihtsalt varem märganud.

Paneelmajade vahelt valin alati erineva tee, leiab uusi detaile.

Kuulsin, et nõukaaegseid mänguväljakuid hakatakse eemaldama, lootsin mõne pildile saada aga tundub, et kellelgi on päris kiire olnud ja mänguväljakud juba läinud. Uuel mänguväljakul oli aed kinni ja mänguasju kuhjades nagu oleks lapsed just ära läinud.

Leidsin tühermaalt esimesed nurmenukud ja kellegi pisikese pealuu. Vaatasin üle ussimäe kivid. Kahjuks on seal konkreetselt prügimägi. Muidu võiks päris kena koht olla.Iru linnamäe juures oleval grillplatsil ei paistnud väga kedagi. Põhjus tuli ka välja. Nn. grillmajakene oli aedade vahele kinni pandud. Mõned inimesed siin-seal siiski olid. Võibolla on mupo ka kimbutamas käinud?!

Mõtlesin Iru pangaastangut uurida aga kuigi kaugele ei jõudnudki. Leidsin ühe kitse luukere ja enam ei isutanud seal olemine üldse. Nägin üht rada metsatuka vahele minemas ja hakkasin mööda seda minema.  Läksin ja läksin ja järjest vesisemaks läks. Lõpuks olid suisa järvekesed. Päris lahe oli hulkuda ja uurida, mis seal leidub. Esimese puugi leidsin kah mööda püksisäärt kõndimas. Rohkem õnneks ei näinud. Plats asub Iru aiandist linna pool. Korra mõtlesin, et läheks Miku raudkivide juurde ka aga siis mõtlesin ümber. Tundus, et ei jää nagu päris tee peale.  Otsest plaani ka polnud, et kusagile välja peaks jõudma või noh pärast koju 😀Piisavalt ringi vaadanud, hakkasin Pirita poole tagasi vantsima. Jalutasin Käära oja juures ja mõtlesin, et võiks proovida Tallinna väiksemale järvele tiiru peale teha. Tavaliselt on seal selline padrik, et ninapidi järve äärde saab mõnes kohas. Või saaks küll aga oleks suhteliselt ebamugav. Praegu oli suhteliselt superluks. “Hein” ja lehed ei kasvanud, maa oli enamvähem kuiv.Erinevate nurkade alt vaadates oli järve vesi täiesti erinevat värvi. Maastik on seal ka mõnus. Üks kallas sile, teisel pool küngas. Juhuslikult võssa sukeldunult leidsin eest koloonia käopäkki. Murdunud puu vahele oli keegi omale pesa põiminud.Igatahes on nüüd karantiini käigus Tallinna suurimale ja väiksemale järvele tiirud peale tehtud 😀

Ristaia järve kaldajoone pikkus on natuke üle poole kilomeetri ja tegemist on tehisjärvega.Hakkasin kodu poole kõmpima. Esiteks läbi Pärnamäe surnuaia, kus ma veidi imestasin et tuntud inimeste hauad olid ühes koos ja korra juba kahtlema hakkasin, et ega ma Metsakalmistule pole  sattunud aga samas ma teadsin, et see pole võimalik.

Pärnamäe tee ääres sattusin radadele, kus ma vist ei ole kunagi käinud, igatahes ei tulnud tuttavad ette. Seega läksin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oli päris mõnus metsavaheline rada.Jõe ääres olen tihti jalutanud aga Botaanika aia sillast edasi Iru poole oli võõram kant, nüüd olen neid radu juba omajagu tallunud ja et igav ei hakkaks olen igal pool alla ka roninud. Nii võib päris lahedaid paiku leida. Samas olid mõned kohad ka sellised, kus saad üles alla ronida aga vaadet väga pole 😀 Ei teagi, miks seal rajad sisse sõtkutud on? Üksiku kalamehe püügipaik?

Kummaline oli üle pika aja näha Botaanikaaia silda tühjana. Vahepeal oli seal tihe liiklus.Ega enne koju ei saanud kui omakandi võpsiku olin ka läbi luusinud. Peab mainima, et suhteliselt kole koht. Võsane, sopane ja sodi täis aga positiivne on see, et sain teada, et sinna pole mõtet rohkem minna.Kokku tuli ligikaudu 20 km, pigem rohkem kui vähem 🙂

Matk ümber Tallinna

Järgnevad retked leiad FB lehelt Matk ümber Tallinna

Esimene retk: Raekoja platsilt Meriväljale 27.10.2019 14km
Teine retk: Meriväljalt Irusse 10.11.2019 14km
Kolmas retk:Irust Sõjamäele 24.11.2019 14kmNeljas retk:  Sõjamäelt Mõiku 8.12.2019 10kmViies retk: Mõigu Raudalu 16km – ei osalenud

Kuues retk: Raudalust Männikule 6.1.2020 7kmSeitsmes retk: Männiku- Laagri 19.1.2020 16kmKaheksas retk: Laagri- Tiskre 2.2.2020 16kmÜheksas retk: Tiskre- Rocca al Mare 16.02.2020 10km
Kümnes matk: Rocca al Marest Koplisse 1.3.2020 10km

Nääriretk

Esimese jaanuari hommikul ehk  siis täpsemalt pool 12 kohtusime kuuskivi bussipeatuse juures. Käisime uurisime kuuskivi üle, tegime tiiru peale. Vaatasime, kus oli vana “ebaseaduslik lemmiklooma surnuaed”, mis kästi inimestel ära koristada, et sinna maju ehitada ja uutele elanikele kaunis “park” teha. Võpsik on seal siiani.

Edasi liikusime mööda jõeserva nii palju kui kannatas, päris alt minna eriti palju ei saanudki. Esimene joogipaus toimus endise Iru kõrtsi asupaigas 😀

Järgnes Iru linnamäe ring, mis tundub päris pisike aga käies nii väike polegi. Vaatasime üle militaarpunkri, kopra närimistööd. Ma sain siit endale väga ägeda kopra hambajälgedega kõvera matkakepi 😀

Piilusime postkasti, kus oli midagi põletatud ja paar senti kah. Iru jõekivi juurest käisime läbi ja edasi Iru ämma juurde. Selleks puhuks ei jutustanud ma ümberjutustuste ümberjutustusi vaid lugesin ise Kalevipoega ja sain tarka panna 😀

Kuna üldiselt oli vesine ja sopane ilm siis otsustasime sel korral kergema vastupanu teed minna ja läksime mööda tänavat kuni uuesti jõe äärde tagasi sai minna, mitte ei ukerdanud kallakul teiste inimeste aedade taga. Vahepeal leidsime ühe Pokemoni ka 🙂

Lõuna tegime Merekindluse raudtee silla sambal. Edasine põllu ääres käik polnud minu jaoks kuigi huvitav sest alles sai seal ju käidud aga õnneks pole seda maad kuigi pikalt.

Julged hundid läksid mööda torusid teisele poole jõge, jänesed mööda korraliku jalakäijate silda.

Kõik pesid oma saapaid jõevees puhtaks aga kasu polnud seśt midagi, uut soppa tuli muudkui uuesti ja uuesti vastu.

Plaanisime teha romantilise grupipildi jõega ja puha 😀 Ma kahtlesin ennegi, et kas jõgi üldse peale jääb aga jäi ja Iru korsten kah 🙂

Edasine liikumine toimus muudkui ülesmäge, kuidas see võimalik on mina ei tea?! Alla nagu kordagi ei läinud aga mööda libedat sopast kallakud üles ronida sai kogu aeg.  Samas on see ka põnev. Lõpuks enne viimast tõusu leidsime väikse nunnu jõulupuu. Veel üks üle ronimine jämedast langenud puust ja retke finaaliks oli  imeline päikeseloojang, mis ei olnud otseselt plaanitud aga tegi meele ilusaks küll.

Vahvat matka-aastat kõigile 🙂

Aasta viimane matk

2019 a viimane matk sai varakult tehtud sest tahtsin aasta lõppu mõnuga võtta, mitte ennast ribadeks tõmmata.

Ehk siis 29.dal detsembril tekkis mul mõte, et peaks kusagile minema. Ärkasin vara ja mõtlesin, et ma jõuaks päris kaugele minna. Hommikukohvi joomine venis ja venis ja lõpuks vaatasin, et väga kaugele ma ikka ei jõua.

Ammu polnud  Viimsi ps. kõndimas käinud. Tulemuseks oli küll see, et tänu bussidega logistamisele jõudsin ma Viimsisse alles kell üks.

Kuna bussini oli aega siis sain ka Kadriorus ringi vaadata. Õnnestus ka see presidendi kuusemets ära näha. sain teada, et ma olen sama pikk kui 8 aastane kuusk.

Aega oli ikka veel, nii et kõmpisin järgmisesse peatusse ehk Reidi teele.  Kõnnitee viis kenasti bussipeatuse taha, infotabloo ja prügikast takistasid läbipääsu täielikult. Hästi tehtud!Viimsi vallamaja ees astusin bussist maha. Läbi mõisapargi jõudsin põhjakonna rajale. Alguses polnudki midagi väga vaadata, palju puid oli maha langenud :/  Sealt, kus rada lõppeb läks toredamaks. Suhteliselt mugav oli käia sest maapind oli veidi külmunud. Tavaliselt on seal päris märg ja sopane. Käisin ka koopa juurest läbi. Keegi oli sinna seinamaalinguid teinud, käejälgi vaadates lapsed.

Läksin läbi suusatunneli, teisele poole teed, et suunduda Krillimäe metsa. Seal ma pole palju käinud, seega tundus põnev. Metsa keskelt läheb sirge tee läbi aga sedasi ma ometi ei viitsi matkata. Käisin uurisin siit ja sealt, mis põnevat leidub. Mets oli ilus. Nii ma otsustasin, et lähen otse läbi metsa sest ma mäletasin, et seal tuleb kusagil mingi järgmine sirge rada vastu, mis küll on väiksem kui see eelmine. Kõik oli tore kuni kraavini jõudsin. See oli täpselt nii lai, et üle hüppaks siis kui hoogu saaks võtta aga seal oli võsa täpselt nii palju, et ei saanud. Teine variant oli leida mingi kaigas, mida saaks teibana kasutada… no aga seda lihtsalt ei olnud. Tagasi ka ei viitsinud minna, seega otsisin kraavi servas käies mõnd kitsamat kohta ja lõpuks leidsin ka. Üle kraavi oli juba tuttav rada. Seega otsisin teise raja, kus ma veel käinud polnud 😀

Reinu tee äärde jõudsin välja ikka. Läksin üle tee ka aga raketibaasi ei hakanud enam minema. Kiskus juba hämaraks ja omajagu maad oli tagasi ka kõmpida. Algul plaanisin minna mere äärest aga nii külm ja kõle oli, et ei tahtnud. Samas on seal tee ääres ka igasuguseid asju, mida vaadata.

Paadisild, kirikud, muusumid ja tol ajal ka väga palju jõulutulesid ja -kulinaid. Viimsisse jõudes jäin bussist ka maha, nii et järgmine pidi 20 minuti pärast minema :I Kõmpisin järgmise peatuse poole ja nägin Viimsi kanistrikuuse ka ära.

Istusin bussis, palav oli, käia oleks tahtnud 😀 Läksin Pirital maha kõndisin mööda jõe äärt kodu poole. Mõnusalt hämar ja vaikne oli. Kokku tuli 22 km. Polegi jupp aega nii pikalt käinud.

WinterXdream jõulurada 2019

Selle aastane Xdreami alguspunkt oli Lennusadama juures. Tarkpead muidugi ei suvatsenud legendi lugeda ja esimest punkti otsisime jupp aega 😀 Õnneks siiski lõpuks vaatasime ja leidsime ka punkti kuigi seegi polnud teab, mis lihtne leidmine 😀

Järgmine punkt Kalasadama juures oli lihtne leidmine.

Kolmanda punkti leidmiseks tuli kusagilt ümber linnahalli käia. Seda on seal kõvasti lammutatud. Hea oli see, et saime keskelt läbi ei pidanudki tiirutama. Meri oli seal imeliselt läbipaistev ja ilusat värvi täna.  Veel vahtisime helikopterit, mis ei tahtnud ega tahtnud õhku tõusata aga lõpuks siiski.

Kolmas punkt oli võsas 🙂

Sain kõmpida oma lemmik tühermaal ja teha avastuse, et neljas märk asus aia küljes, millest kunagi on üle ronitud.

See oli ka kõige kaugem punkt siinpool ääres ehk pidime Kalamaja poole tagasi kõmpima.  Lonkisime tühermaad mööda ja läksime sealt linnahalli juurde tagasi. Varsti tuli välja, et üllatus-üllatus, me oleme aiaga piiratud. Tagasi ka ei viitsinud minna. Õnneks oli võimalik aia kõrvalt ühelt poolt läbi pääseda.

Kultuurikatla korstna juures oli 5 koht, kus pidime peatuse tegema. Seal oli ka täitsa põnev, kolasime tagahoovis ringi, pole sinna varem sattunudki. Kalamajas saime ühelt kohalikult  teada, et seal on mingi sõdurite kalmistu olnud ja lillepotist leidsime järgmise märgise.

Lõpp juba paistiski. Legend oli selle koha pealt veidi vildakas. Valge asemel oli heleroheline aga kuna punkt leidmata ei jäänud siis polnud hullu.

Ühe tünni ja valgusti juures pidime ka käima ja oligi selge, et meie esmane ennustus, et Noblessneri kuusega tuleb pilti teha osutus tõeks 😀

Käisime 10km ja umbes 2,5 tundi. Sai mõnuga igal pool kolatud ja vahitud 😀

Luutsiöö retk

Reede õhtul, täiskuu ööl ja kolmeteistkümnendal käisime ringi Veerenni ja Juhkentali asumites.

Kohtusime kino Kosmose ees ja ohhooo inimesi oli natuke rohkem kui oodata oskasime.

Kõndisime võllamäele. Minu jaoks oli huvitav, kuidas võllamägedele asukohti valiti ja mis platse ja kohti veel leidus. Üsna võigas küll aga põnev ka natuke. Ise sain hiilata temaatilise luuletusega 😀

Järgnesid mõningad punktid nagu Veerenni saun, Vaikne park. Viimane on mõnus pisike haljasala. Kenasti kaunistatud. Arhitektuur on ümberringi mõnusalt eriline.

Autobaas, miilitsa jaoskond. Juudi kalmistu, mis hävitati ja mis siiamaani on asfaldi all. Tulevikus saab ehk madalhaljastuse ja mõned vanad kalmukivid, mis Reidi tee ehitamisel välja tulid.

Astusime läbi ka Härjapeajõe lisaoja silla juurest ja suundusime kesklinna kalmistule.

Vaatasime üle mõne kabeli ja ka märtsipommitamise mälestusmärgi. Üle aia saime vanglat piiluda.

Teepausi pidasime vangla müüri serva ääres. Rääkisime seto kommetest

Läksime mööda moslemi kalmistust ja uurisime sõjaväe kalmistut. Õudu ühe õhtu jaoks küllalt. Vaatasime, kus oli raudtee. Kõndisime üle Härjapea jõe, vaatasime Kalevi staadioni ümbrust ja liikusime lõpp-punkti poole. Kokku tuli umbes 6km ja aega läks paar tundi.

Täiskuu jäigi nägemata sest oli pilves aga saime teada et järgmine täiskuine kolmeteistkümnes reede tuleb alles kolmekümne aasta pärast.

MÜTS 4

Matk ümber Tallinna seekordne teekond viis meid Sõjamäelt Mõikku. Kel jaksamist ja tahtmist varem kohale jõuda nendega tegime ka väikese tiiru viinaravilas.

Seal on iseenesest põnev. Sel korral pidasid suured poisid seal kahjuks sõda, nii et ninapidi igale poole juurde ei pääsenudki, samas minema meid ka ei aetud. Käisime paaris majas ja vaatasime ka väljas tänavakunsti 🙂 Selleks kõigeks jäi meil aega pool tunnikest siis jõudsid hilisemad tulijad ka kohale.

Läksime üle tee pilpakülla. See näikse küll suhteliselt mahajäetud aga siiski seal ilmselt käiakse niikaua kuni plats puhtaks pühitakse.

Suur paks valge kass elas seal ka, nii et midagi tal peab seal süüa olema 🙂 Kohati oli seal mega vesine, nii et rada tuli loominguliselt rajada aga läbi me sealt saime ja vahva oli. Mõnikord võiks teisi külasid ka vaadata.

Käisime vaatasime ka kultusekivi platsi. Kunagi leidsin selle kaardilt ja läksime kambaga vaatama.  Praegu oli seal midagi toimetatud. Suur hunnik valget liiva ja kivid kusagile kokku lükatud.

Kuna sealt lennujaama taha minek tundus mõttetu ja igav siis läksime üle vana pilpaküla aseme. Leidsime mitu vett täis kraavijuppi aga saime üle. Eemal paistis juba veidi viisakam maa ehk siis raba.

See oli tegelikult minu jaoks selle retke kõige lahedam osa. Ma päris sinna rappa sisse polegi sattunud. Mõnikord olen käinud küll siin, küll seal, mööda rada või korraks kusagile sisse põiganud.

Seal oli megalt jõhvikaid, nii et saime maiustada ja tervis tuli mühinal 🙂

Veidi edasi jõudnud läks mets metsamaks ja seal oli langenud puid jms. Otsustasime võtta suuna mälestuskivi juurde. See tähendas mitut kraavi ületust. Mõni eriti pikakoivaline hüppas üle kraavi, mõni läks otsis kitsa koha aga meie ehitasime silla! Silla ehitus kuulub täiega matkamise juurde, onju 🙂

Hukunud lendurite mälestuskivi juurest hüppasime jälle üle kraavi ja lonkisime lennuvaatlustorni poole. Sealt murdsime läbi metsa kanali äärde, tegime väikese piknikupausi.

Järgnes pisut igavam osa Mõigu vahel algul ühel pool ja siis teisel pool Tartu mnt-d. Kuidagi sattusime enne lõppu peaaegu´t järve, õnnestus siiski kuiva jalaga tee äärde välja murda 🙂

Kokku umbes 10 km.

Riburada Tondirabas

Neljapäeva õhtul käisime läbi kaks asumit Tondiraba ja Katleri. Kohtusime nagu ikka kell kuus õhtul, Taevakivi bussipeatuses.

Tondiraba asum asub mõlemal pool Laagna kanalit. Vaatasime nii ühel kui teisel pool ringi. Retk oli kindlasti põnev sellepoolest, et sama teekonda paari aasta pärast ette võttes on see kant hoopis teistsugune. Sama retk kümmekond aastat tagasi oleks ka väga teistsugune olnud. Kõik on muutumises.

Tallinki tennisehall ja suviti türkiissinine “järvesilm” olid esimesed vaatamisväärsused. Järvesilm on kaevatud juba hulk aega tagasi ja sinna pidi tulema Tallinna uhkeim, Põhjamaades ainulaadne äri-ja lõbukeskus. Ilmselt jäi rahalaev tulemata. Praegu tundub, et sinna võiks hoopis natuke liiva vedada ja imelise privaatranna teha või lihtsalt linnarahvale järvesilmaga pargikese. Tõenäoliselt siiski tehakse sinna varsti mingi maja peale. Kõrvalt niideti juba pilliroogu ja põõsaid maha.

Läksime Laagna tee alt läbi. Tondiraba tunnel pole just vaatamisväärsus aga rääkida võib sellest palju. Või pigem siis inimlikust lollusest, mis kogu selle tunneliga kaasas käib. Otsisime üles meteoriidi jälgede asukoha ja rääkisime mineviku plaanidest.

Isiklikust kogemusest mäletan, kuidas igal pool oli mets. Laagna asumi poolses küljes oli autoparkla. Metsa hakati järjest maha võtma ja asemele maju ehitama. Alguses jäähall, siis Selver ja nüüd võib öelda, et metsa praktiliselt polegi.

Kuidas erinevad linnapead kergliiklusteid on avanud? Üks lõikas linti ja avas tee ei kusagile ehk tühermaale. Teine korraldas rulluisu võidusõidu ja võitja avas ühtalsi ka tee.

Käisime läbi ka Katlerist, mis on Lasnamäe üks väiksematest asumitest. Suurelt osalt koosneb paneelelamutest, nii et midagi väga vaatamisväärset seal pole aga seal on alles pisike metsatukk, ilmselt jäänuk Tondirabast.

Rabas tegime pikema tiiru. Kahe aasta pärast tuleb sinna väidetavalt elanike soovil suur grilliala, mini-loomaaed ja dendropark kõikide Eesti puudega ehk hävitatakse raba täielikult.

Asja juures kõige nõmedam ongi see, et on tehtud uuringuid jms ja leitud et rabaala, mis on alles vajaks säilitamist. See on ainuke ala Tallinna rohevööndis Lasnamäel, kus rändlindudele on sobiv paik pesitsemiseks ja söömiseks. Seal on mitmeid liike käpalisi. Ma ütleks, et üks väheseid kohti Lasnamäel, kus on veel päris loodus. Ma isiklikult nõustuks sellega kui tõesti keegi arvab, et see on nii hirmus paik, et siis tehtaks veidi harvendustöid ja nt. multsirada või laudrada. Ei ole vaja suvalist muru ja tänavakividega platse nagu terve Lasnamägi täis on.

Rabas on järvesilm, mille ääres tegime väikese teepausi.  Sealt edasi läksime müstilisse kohta, kus keegi on ehitanud  aedu, pinke, puuslike, paar onni. Samuti on seal ohvrikivi. Sellest on ka kahju kui see kaotsi läheb, see näeb lihtsalt äge välja 😀

Veel käisime vaatasime üle Katleri mõisa umbkaudse asukoha  ja uue särava tähe “Vega”, mis ehk võibolla nii särav polegi kui väljast paistab.

Sel korral tuli kilomeetreid umbes 6 ja aega veetsime ehk kaks ja pool tundi.

 

Matk ümber Tallinna Iru- Sõjamäe

Sel korral alustasime Iru ämma juures. Plaaniks mööda Tallinna piiri kõndimine ehk Pirita jõe kaldal kõndimine. Iru ämma juurest jõe parem kaldalt kuni Iru sillani ja siis teiselt poolt edasi. Kunagi suvisemal ajal jäi meil märgade olude tõttu see plaan katki aga sel korral oli maapind külmunud ja läbi pääsemise lootus suur. Asusime teele, kusagilt rägastikust leidsime Tallinna piiriposti, mis on  nii ammu ümber kukkunud, et puud olid selle järgi kuju võtnud.

Kohati oli langus küllaltki järsk aga midagi hullu siiski ei olnud. Ühes kohas oli maapind siiski ka märg aga mitte üleliia. Leidsime esimesed korralikud jääpurikad.
Esmakordselt õnnestus mul näha inglijuukseid. Võibolla on neid varemgi metsa all olnud aga pole lihtsalt osanud tähele panna. Sel korral leidsin neid mitmelt poolt.  Võpsikut oli üksjagu ja samas ka pilliroogu. Tundus, et siin ei saa teineteist silmist lasta võib “heina” vahele ära kaduda 🙂 . Mitmel pool oli kobraste tegutsemise jälgi, nii näritud puid kui ka pesa poole suunduvaid teid. Kuna lehti enam ei olnud sai päris palju näha.

Merkindluse raudtee sillapostid vaatasime üle, ronisime otsa ka, et vaadet nautida.Üle põllu, kus kenasti käimiseks rada ees ja juba jõudsimegi sillani. Mõned läksid mööda torusid, mõned olid korralikud ja kasutasid silda. Edasi liikusime jõe vastas kaldal. Sinna ma polnudki kunagi käima sattunud, see tundus põnev.Iru paisu käisime lähemalt vaatmas. Sealgi hakkasid esimesed jääkoorikud tekkima. Jõgi kohises mõnusalt ja vaade oli kaunis.

Päris kalda ääres käia ei saanud, seal oli märg ja vähe ruumi, ronisime üles. Seal oli natuke võsa, natuke heinamaad. Huvitaval kombel oli seal ka mingi vana hõbekuuse mets. Miks see seal on ei teadnud keegi aga omamoodi vahva oli see ikkagi. Raudtee silla juures on ka mingid vana silla jäänused võiks arvata, et needki on merekindluse aegadest.

Et üle suure tee ei peaks jooksma valisime ühe silla aluse kust läbi pääses. Silla alt edasi algab juba Väo karjäär. Üritasime seal kuidagi laveerida, et mitte päris karjääri uitama minna. Mõningad kraavid tuli ületada, et mitte raudteele ronida. Karjääri servast sai paar pilti klõpsida. Edasi saime juba karjääri aia ja vangla aia vahele kõmpima. Seal oli ruumi piisavalt, et väike lõunapaus teha.Betooni tn jõudes nägime, et Väo karjääril on plaanis veel oma tiibu sirutada, palju võpsikut oli maha võetud. Elu huvitavamaks tegemiseks läksime tehaste taha võpsikusse. Seal võib leida palju koledat aga kes tahab näeb ka ilusat 😉

Üks  äärmiselt vana piirikivi jääb Sõjamäele. Seal on küll tore plats aga sinna pääsemine pole niisama lihtne. Kuiv koht tuleb pilliroo vahelt leida ja veel on seal väike kraav, mida tuleb märgata. Praegusel ajal pole õnneks maduussidega probleeme, neid seal ka lademes muidu.

Tegime väikese pausi ja grupipildi, et siis tundmatusse sukelduda. Nimelt läheb Tallinna piir otse läbi ühe aiaga piiratud ala. Alati oleme läinud lühemat teed mööda aga sel korral otsustasime pikema tee kasuks. Õnneks olid esimesed külmakraadid maa külmetanud ja pooleldi kandva jää tekitanud muidu poleks sealt ilmselt kuiva jalaga läbi pääsenudki. Suurema osa ajast kõndisime pilliroo ja hundinuia puhmastes, vaadet seega väga palju polnud 🙂 Samas oli see omamoodi vahva.  Päike hakkas taspisi loojuma ja siis olid hästi ilusad värvid ümberringi.

Ümber aia saanuna, pidime natuke maad tagasi minema, et jõuda viinaravila betoonseinte vahele. Sealse ala käisime läbi aga väga pikalt uudistama ei viitsinud jääda, pimedaks hakkas ka tasapisi minema. Võibolla järgmise korra alguses läheme vaatame natuke veel, mis seal põnevat leidub.Sel korral tuli meil kokku umbes 14km.