Matk ümber Tallinna Merivälja- Iru

Matk ümber Tallinna teine retk algas Meriväljal Noa resto taga.

Minu palve, et selleks korraks oleks ilm veidi ilusam kui eelmine kord, läks täide. Kuigi jah üsna sombune oli. Samas pilve sees päike paistis. Tegin paar klõpsu, leidsin kivistise ja ootasin, et me minema hakkaks. Ma olen alguses eriti kannatamatu ja ei viitsi kuulata.

Eriti muud varianti polnud kui Merivälja tänavatel kõmpida. Samas seal ei saa kurta väga, selline eramajade vahel jalutamine ei ole sugugi  väga hull. Pealegi on seal ägedad majad. Ufo maja vaatasime ka üle kui seal juba olime. Keegi oli selle ära ostnud ja teeb seda korda. Varsti ei tunne äragi 🙂
Huvitavad dekoratiivtaimed ja orav tekitasid ka pisut elevust.

Täiesti täpselt me sel korral piiri ei järginud, enamvähem siiski. Läksime üle raudtee Viimsi valda ja Soosepa rappa. Oli üsna rahulik, üks mees jalutas veel, nii et raba oli peaaegu meie päralt 🙂

Rabast leidsime ristikivi ehk piirikivi. Nägime lihtsamaid rabataimi. Sookailu lõhna oli maa- ja ilm täis.

Käisime mööda raba sinka-vonka, et oleks võimalik rohkem raba näha ja tegime kohvipeatuse.
Rabast välja jõudes võtsid meid vastu teletorni alused lehmad 😀
Kuna seal kandis on ka Eesti üks suurimatest hiidrahnudest – Pärnamäe hiidrahn, siis käisime vaatasime selle loomulikult üle. Julgemad said otsa ka ronida. Oli märg ja libe. Üles ronimine on alati lihtsam ka kui alla tulemine 😀 Ma tükk aega leiutasin, milline moodus kõige parem oleks, kas jäädagi kivi otsa või tulla tagumiku peal alla 😀

Raudtee taga tegime külale tiiru peale. Seal oli, mida vaadata 😀
Oma pikal rännakul jõudsime Tallinna piiridesse tagasi. Vihma hakkas sadama aga õnneks polnud seda kauaks. Käisime sauna taga tiigi ääres, imetlesime esimesi pajutibusid.

Edasi tuli läbida Pärnamäe surnuaia tagune ala. Seal on kõige põnevam koht Ristaia järv. Tahaks kunagi tiiru sellele peale teha 😀 aga siiamaani pole viitsinud. Sinna juurde minemine on juba päevane matk 😀

Künka otsas tuli pikem peatus söömiseks ja tee joomiseks. Vaade on seal ilus.

Lõpuspurt. Vaatasime haisvat Käära oja. Tegelikult on sel mingi omamoodi ilu ka, päris niisama sinna ei läinud.

Kõmpisime läbi Laiaküla, kus saime kraavi ületada. Ammu pole saanud, linnas on kõik kohad viimasel ajal viisakalt sildu ja purdekesi täis ehitatud. Pikakoivalistel oli eelis kuiva jalaga üle saada, kuidas lühematel jalgadel läks, ei tea. keegi ei kurtnud 😀

Iru ämma taga olid veel õunad puus. Maitsesime. Mõnedele sattusid head, mulle eriti mitte 😀 Iru ämma juures tegime lõpugrupipildi. Sel korral keegi väga ei kipunudki laiali minema, lobisesime veel jupp aega 🙂

Kõndisime umbes:14km ja 4tundi

Kose mõisa mõistatus

Pühapäeva keskpäeval kogunes umbes 50 inimest, et matkata pisike kolmekilomeetrine matk.

Esimene peatus või siis peaaegu, et kokkusaamise koht oli Kose mõisa sulasemaja või tallihoone juures. Koht on suhteliselt võika ajalooga ja üsna suure tõenäosusega leiaks seal maad kaevates mõned või isegi rohkemad laibad.  Räägiti ka, milline võiks olla sealne tulevik juhul kui linn selle ära osta saaks või tahaks.Kose mõis on iseenesest kena aga veidi räämas. Keegi on seal siiski midagi toimetanud. Trepialune auk kust sisse sai piiluda oli totaalselt kinni müüritud, mis iseenesest on ka arusaadav.

Mõisa juures on imelised vanad jugapuud, suured ja marjarohkedMõned päevad varem pakkusin välja, et peaks vaatama minema ega katakombides liiga palju vett pole. Ja oo seda hämmingut ka sealsed ukseavad olid kinni müüritud. Ühele avale oldi ilmselt kohe peale juhtutud ja ümber lükatud. Huvitav kauaks seda rõõmu jätkub? Müüritakse uuesti kinni?

Aga kõik, kes kohal said sees ringi vaadata. Pime oli, palju ruume aga tundub, et kui nii palju inimesi koos on siis pole võimalik seal ära eksida 😀 Muidu tundus küll, et kolm koridori, kaks korrust ja palju ruume, kes seda kõike jõuab meeles pidada.

Kilomeeter edasi ja jõudsimegi Kochi kabeli juurde. Sinna tavaliselt sisse ei pääse, sel korral  saime vaadata, mis seal on.  Ei midagi palju ega ka midagi erilist selles mõttes, et ega sinna mahukski. Põnev oli ikkagi.

Pirita uues kloostris pidi meile räägitama Arno Kochist. Kuna sinna minnes jäid tee peale ka kloostrivaremed siis vaatasime pisut seal ringi. Mõned kabeli kohad.

Uue kloostri vaatasime üle nii seest kui väljast kust aga sai 🙂 Saime piiluda ka hotelli poole peale. Seal ma polnud kunagi varem käinud ja aknast avanes huvitavaid vaateid. Mõnes toas olid ägedad vaated vana kloostri varemetele.

Ilmaga vedas ka enamvähem. Vihma hakkas sadama alles siis kui olime juba kloostri juures. Lubati varem 🙂

Sõit Eesti teise otsa ja vahepeatused.

Üldiselt ma väga ei viitsi kusagile kaugele bussidega seigelda, eriti kui koha peal olekuks aega ei jäägi, siis sel korral oli selline tähenduslik matk ja ka huvitav teekond, et ma võtsin asja ette ja käisin ära.

Sõit koos puhkepeatustega erinevates linnades võttis aega nii 7-8 tunni jagu. Ma ei kurda, tore oli igatepidi. Tallinnast Tartusse sõit oli kaks ja pool tundi. Bussis oli igasuguseid variante, mida teha aga tegelikult pidasime plaane, mis oma vaba ajaga peale hakata ja lihtsalt aknast välja vaadata oli ka imeline. Puud olid kõik nii ilusad värvilised, palju kitsi jm.

Tartus olemiseks oli meil pisut üle tunni aja. Plaaniks oli AHHAA keskusesse minna ja seal päevapraadi süüa. Kuna söögi pakumisega alustati alles poole tunni pärast käisime vaatasime Tartu vanimat muralit ja leidsin enda jaoks ka uue seinamaalingu või vähemalt nii mulle tundus.

Kõmpisime AHHAA keskusesse. Kuna praega läks veel natukene aega uudistasime niisama ringi.

Ma ei saa märkimata jätta, et päevapraad oli täiesti okei ja ikka korralik mehe kõhutäis. Mina ägisesin oma toidukorra käes kuigi eelnevalt oli kõht tühi 😀 Igatahes oli seal kaks suurt käntsakat seafileed, hunnik ahjukartuleid, suur ports kapsa-peedi salatit ja seda kõigest 4.- eest.

Järgnes tund aega sõitu Võrru. Kuna ma Võrus olen ainult ühe korra käinud ja ma ei mäletanud sellest suurt rohkemat kui seda, et seal on Tamula järv siis tegin natuke eeltööd, et mida ma seal näha tahaksin.

Aega oli aga, mida varem minema saab seda varem lõpp-punkti jõuab.  Ehk siis miinimum aega oli tund aga lõpuks kokku läks koha peal 2 tundi.

Mina väikestviisi tänavakunsti sõltlane otsisin Võru seinamaalinguid, mis omamoodi on päris huvitav tegevus 😀 Näiteks ahvi pildi leidsin, nii et seal oli maja number aga kus asub ei tea. Kuna maja nr oli päris suur siis hakkasin vaatama, mis tänav üldse nii pikk võiks olla ja siis, et oleks ikkagi suur maja ka. Lõpuks leidsingi 😀

Samuti teadsin, et seal on mõned Navitrolla pildid seintel aga need jäid üldises plaanis veidi kaugele välja arvatud üks.  Kreutzwald ja Koidula olid kätte saadavas kauguses ja Hurt nende kõrval, lisaks veel üht-teist. Pisut kahju oli, et linnasauna juurde ei jõudnud aga eks siis on teinekordki midagi avastada. Kogemata leidsime ka grafitiga kuuri 😀

Võru keskväljaku torud ja võrud on saanud nii suure tähelepanu osaliseks, et need oli vaja ka üle vaadata.

Mõte võib ju tore olla ja natuke nagu ulmeline nägi kogu see värk välja ka aga päris ausalt öeldes – mulle ei meeldinud. Võibolla see on rohkem meeste värk 😀

Palju suuremasse vaimustusse sattusin ma Võru arhitektuurist, seal oli lihtsalt kõike – pudru ja kapsad segamini veidi eklektiline ja ääretult põnev.

Mõned vaatamisväärsused jäid ka teele. Kangro sead ja Kreutzwald ja Katarina . Orelimuuseum, purskkaev, Tamula järve promenaad.

Tegelikult sai see kaks tundi üsna ruttu otsa. Viimane tunnike sõitu Obinitsa poole läks lahti. Tee ääres oli minu jaoks palju uudistamist ja ma olin tõsine turist tegin paar pilti bussi aknast kah 😀

Vaatamisväärsustest jäid tee peale Meremäe vaatetorn ja vaade :D, Meremäe männid. Vastseliina keskus. Vahepeal oli üks koht selline ka, kus eriti enam ei jaganud, kus oled. Mingi pisike kruusatee metsa vahel 😀

Obinitsa jõudes hakkas vihma kallama. Samas kui algul oli tunne, et seal pole tol õhtul midagi teha siis aeg veeres käest ära nagu ei miskit 🙂

Vaatasin, et tagasitulekust on ka mõni vahva pilt ja eraldi sellest postitust tegema ei hakka. Teekond siis tagurpidi Obinitsa-Võru- Tartu. Võrus oli pisut aega ringi vaadata aga vähem kui tulles. Nii, et Tallinnasse jõudsime umbes kuue tunniga. Samas Tallinnas koju jõudmine võttis pea sama kaua kui Tartust Võrru sõit.

 

Ekskursant Soomes

…ehk ma ei olegi enam viimane eestlane, kes pole Soomes käinud 😀 Kuidagi pole sinna sattunud ja pole nagu otseselt tõmmanud ka sinnapoole. Nüüd tekkis lihtsalt mitu võimalust ja mõtlesin, et miks ka mitte, ega külgi mööda alla ikka ei jookse ja kui ei meeldi ei pea rohkem minema.

Natukene heidutas see, et äratus oli 4.20 hommikul 😀 Õnneks oli ilm imeline. Teele asudes oli meri peegelsile, imelised vaated Tallinna panoraamile.

Soome poole jõudes lootsin, et tekib mingi selline kerge ootusärevus aga ei midagi. Ilus nagu oli, natuke teistmoodi ka aga mingeid erilisi emotsioone esmapilgul ei tekkinud.

Alguses oli pisike bussiekskursioon mööda linna. Maha saime senati väljakul. Aega oli umbes 15 minutit, selle ajaga jõudis platsi läbi joosta ja kirikusse ka piiluda.Järgnes templiväljaku kirik. Seal oli veidi rohkem aega sest bussiparkla oli veidi kaugemal. Ühesõnaga jõudsin ma vaadata kirikut, elektrikapi maalinguid ja joosta läbi loodusmuuseumi juurest.

…ja muidugi ei saa  Soomes käia ilma, et Sibeliuse mälestusmärki ei vaataks. Seda oli näha ka rahvamassist. Siiski õnnestus mõni pilt ka vähemate inimestega teha. Natuke jalutasin pargis ka. Tundus nii uskumatu, et need samad valgepõsklagled, kes on kevadel meie põllumeestele natuke nuhtluseks ja “fotograafe” endale ligi ei lase, on seal nagu hoopis teisest puust. Jalutavad rahva vahel ringi, pojad sabas ja neid on terve linn täis.

Järgmiseks oli Linnanmäki lõbustuspark, mis mind väga ei huvitanud aga ühe sõidu mingi posti otsas oleva asjandusega tegin, et linna panoraami vaadata, niisma vahtisin ka natuke ringi, jõin kohvi.

Läksin linna kolama ehk käisin ümber Töölön lahe.  Igal võimalusel ronisin kaljude otsas ja ühe korra sattusin vist juba otsaga kellegi aeda. Vanad majad olid ägedad. Võsa leidsin ka üles – täiesti ebakultuurne inimene nagu ma olen 😀

Siis hakkasin jälle kultuurseks ja käisin uues keskraamatukogus Oodis. Selle klaasfassaadi on teinud Eesti firma. Kolmanda korruse klaasidel on digiprinditud lumi ja härmatis.  Puitfassaad on ka eestlaste tehtud, nii et suht Eesti värk 😀

Aga sees…

Seal võiks elada või siis ka mitte 😀 Kõik on väga avar, igas nurgas on kellegi jaoks midagi. Emmede ja laste nurk, kontsertite nurk, kohvik. Tundub nagu võiks kõik suurt lärmi täis olla aga pole mitte.  Teisel korrusel olid arvutid, kõik printimiseks, köitmiseks, kiletamiseks vajalik,  arvutimängude toad. Mulle avaldas muljet muidugi õmblemise nurk, igasugu masinaid oli seal, mine ainult kohale ja õmble. Veel mingeid ruume, kus nõupidamisi pidada jms.  Kunstinäitus oli seal ka. Rõdule saab kohvitama ja raamatut lugema minna. Ühesõnaga võiks öelda täiuslik, vähemalt esmamulje põhjal.

Sama platsi peal oli ka muusikamaja, millest läbi sai jalutatud. Selle tagant üle “kalju” Soome rahvusmuuseumisse, mis sai küll lihtsalt läbi joostud aega vaatamiseks eriti ei jätkunud aga aimduse sain, mis seal on.

Ruttu tagasi lõbustusparki, mis ei tähenda seda, et poleks jõudnud üldse peatuda või kõrvale põigata. Tibud olid nii nunnud ja nii palju härjasilmi ka just igal pool ei leidu. Üldse see Helsingi rohelus jäi silma ja hea planeering, et kohe kutsub väljas olema.

Mitte nagu meil. Tammsaare pargis ikka käidi piknikutekikestega istumas. Aga uuenduse käigus on seal ainult kivid ja peenrad ehk siis tegelikuses kaotati avaliku ruumi osa praktiliselt ära.

…ja sealt juba edasi Vantaa lennujaama ette või taha, Lemminkäiseni kalju otsa. Lennukeid me ei näinud, nii et eriti kaua seal ei olnud. Nagu ikka oli ka shoppamise peatus, mis minu jaoks on kõige mõttetum asi. Poes saab igal pool käia, mina vaataks selle asemel mõnda vaatamisväärsust. Kuna midagi tarka teha polnud siis istusin kuhugi puude varju maha ja nosisin jäätist.

Kuna minu jaoks teadmata põhjustel on inimestel saanud harjumuseks, et laeva, rongi või bussi peale minekuks peab igaks juhuks paar tundi varem kohal olema (okei tund aega) siis jäi veel aega, et pea tervele Katajanokka ps tiir peale teha. Seal on väga vinge arhitektuur.

Ja siis oligi juba aeg laevale minna.  Ma ütleks, et ühe päeva kohta oli seiklemist küll ja mulle täitsa meeldis seal.

Väljakutse – tunne Tallinna

Viimasel ajal on nädala sees liikumist kuidagi väheseks jäänud. Seega tekkis mõte: nii endale kui ka teistele väljakutse esitada.

Asumite väljakutse ehk teeks tiiru peale kõikidele Tallinna asumitele. See on küll üsna suur amps kuna Tallinnas on 84 asumit. Nädalas korra käies on rohkem kui aasta sisustatud. Samas on põhjust liigutada ka nädala sees ja natuke targemaks saab ka. Mis põhiline: igakord on uus teekond.

Mõned asumid on väikesed, neid võib mitu tükki korraga läbi käia, teised on suured ja neid tuleb, kas poolitada või nädalavahetuseks jätta. Mõned on metsikud, mõned on elukvartalid, magalad. Tallinnas erinevaid “maastike” palju, igav ei tohiks hakata.

Lisaks käiks heameelega ka ümber linnaosa kui asumid on läbi käidud ja tutvuks ka kohalike vaatamisväärsustega.

Mina otsustasin esimeseks võtta Mustamäe linnaosa, kus on kõigest 4 asumit.  Selle saab ruttu läbitud ja loodetavasti annab indu juurde teiste suurematega jätkata.

Esimesel korral kõnniks ümber Sääse ja Siili asumite, umbes 5km.

Teiseks ja kolmandaks korraks jääksid Kadaka (10km) ja Mustamäe (8,5km) asumid.

Neljandaks käiks ümber Mustamäe linnaosa (12km)

Kui siis Mustamäe veel väga vastu ei hakka siis vaataks üle ka vaatamisväärsused.

Mida arvate? Lööb keegi kampa? Teeme Tallinn 800 puhul linna endale selgeks?

Minuga koos saab kõndida juba homme: Siili ja Sääse asumi retk, 28.05.2019 kell 18:00 algusega Siili bussipeatuse juures oleva vöötraja juures Vaata asukohta kaardilt Osalustasu 5.-

FB ürituse leiad SIIT. Ole hea ja märgi ennast osalejaks kui oled tulemas.

Plirts-plärts märtsiretk

Mul oli juba pikka aega plaanis, et teeks mingi pool metsiku Viimsi matka. Poolik mõte oli juba ammu aga, et algus ja lõpp oleks ühes ja samas kohas siis läks natuke keeruliseks. Liiga palju “linna” minu jaoks. Samas väga erinevad maastikud, väga erinevad teemad.

Et asi toimiks, ei oleks täiesti tuim marssimine mööda tänavaid siis tegin omale Merivälja ajaloo üksjagu selgeks ja see on niiiii põnev, oleks tahtnud ja jõudnud ainult rohkem õppida ja kaarti uurida. Samas ega kõike ära rääkida ikka ei jõua kui just ühte kohta passima ei jää.

Saime nautida rabarada, kõmpida kasvuhoonete vahel. Ilm oli päris mõnus. Lubati vihma ja sopa ja…. ma olin isegi pisut mures, mõtlesin kuidas ringiga minna kui vaja, samas oluliselt maad pikendada ei taha. Minu meelest on normaalne kui lubad mingi arvu kilomeetreid siis sinna kanti need tõesti ka jäävad. Sel korral väitis mingi googli maamõõtja, et käisime veidi üle 13km, mis on poolteist kilomeetrit vähem kui lubatud. Samas ajaliselt täitsime need 5 tundi peaaegu ära, mis ette nähtud, võtsime mõnuga.

Oleks nagu kevad. Kuigi lõpuks ma panin endale lisa dressika selga.

Nägime puhast ajalugu, uute lisanditega. Tagant küljest  vaadates oleks nagu sattunud aega iidamast-aadamast. Teisel pool vaatas vastu hiiglama kole rauduks.

Kõmpisime klindi serval, okastraatide vahel. Nautisime okste vahelt vastu vaatavat arhitektuuri. Preagu oli selleks üks parimaid aegu. Konna trepil tegime lõuna, seal oli mõnus istumise paik aga kaua ei kannatanud olla, natuke külm veel.

Järgnes majakas, klindist laskumine. Loss, hundiaugud, koobas, allikas ja see kõik, mis neis muinasjutulist on.

Ronisime kütusemahutite vahel ja sees. Seal olid väga lahedad jääpurikad ja üks pisike hiir 🙂 Allikad, mis ametlikult ei ole rauaallikad aga silmnähtavalt need on allikad ja on ka rauda.

Kui lubasin viimaseid jääradu siis tõepoolest leidsimegi natuke jääd, ma suutsin külje maha ka panna. “Hullud” läksid seikluspargis ronima ka 😀

Ärge järgi tehke! Lonkisime otse mere äärde, vahepeal oli Kirovi kolhoosi peamaja. Päris cool näeb välja.

Mere ääres oli küllaltki vaikne ja tuuletu, surnud luik ja igasugust militaar värki.

Veidi kunsti jäi teele.

Üks suur rahn. Tegelikult oli see meie teekonnal juba teine.

Viimsi mõisa park, mõis ja kõrvalhooned, Jussi pood ja ufo maja olid veel järgnevad kohad, millest ma pilte ei teinud.

Lõpp oli muuli juures. Suur kontrast oli eelmise õhtuga kui tormas ja laineid pritsis igas ilmakaares.

Kokku umbes 13km

Paljassaare retk, Tallinn 800

Jaanuari viimasel pühapäeval käisime saja raja retkedega Paljassaare matkal. Külma oli nii kümmekond kraadi.

Ma olin üsna skeptiline selle matka suhtes. Mitte, et ma arvaks, et kehv matk tuleb vaid sellepärast, et ma olin just seal käinud, mis seal ikka nii väga muutunud on.  Samas oli tore sõbrale kaasa elama minna.

Nalja hakkas kohe alguses saama. Kodust välja tulles jäin maha bussist, millega ma oleks jõudnud linna, nii et oleks saanud läbi vanalinna jala Baltasse minna kust siis oleks järgmise bussi peale saanud.

Ainuke võimalus bussile jõuda oli minna trammi peale. Loomulikult jäin ma ka järgmisest trammist maha ja sellest järgmisega ma enam bussile ei jõudnud. Sõitsin siis parem kohe Sitsi ja lootsin, et tramm ehk sõidab nii palju otsem, et jääb see ajavahe, et ma jõuan minna Paljassaare tee ääres olevasse esimesse bussipeatusesse. Ausalt öeldes tundus see suhteliselt uskumatu aga ma jõudsin. Ma olin suhteliselt õnnelik – muidu oleks olnud variant jala Pikakari randa kõmpida ja siis uurida, kus matkalised oma järjega on, kas minna neile järele või vastu. Viimane variant oleks muidugi jama olnud siis oleks saanud edasi-tagasi käia.

Pean tõdema, et kui me kohale jõudsime siis ma enam üldse ei kahelnud, et tuleb äge matk. Ilm oli lihtsalt nii ilus, lund nii palju, päike kuldas mere ära. Lihtsalt vaatad ja imetled.

Saime kuulda kultuuriloolist tausta. Piilusime varemete “ukse” vahelt sisse. Kõndisme merejääl. Kusjuures kalda ääres oli korralik tugev jää. Kuigi võib öelda, et üldises plaanis oli meri jäävaba.

Vaatasime üle pangaserva alla, uurisime lähemalt Merekindluse rajatisi ja käisime ümber suure maalingutega kaetud tünni.

Seda lund, jääd ja päikesesillerdust võiski vaatama jääda. Sumpamist oli ka üksjagu. Pangaalusel ulpisid jää-pannkoogid.

Ägedalt jäätunud olid ka mägiveiste aia postid, mis olid nagu kodumaine Stonehenge. Või mingid kummalised kummitused, merejääl seismas 🙂

Pean tunnistama, et nii talvise ilmaga ma polegi varem Paljassaarel käinud. Kuigi kaks nädalat varem olin seal, siis lund oli tunduvalt vähem ja jäädki polnud eriti.

Edasi ronisime valgesse torni. Nautisime seda jäist ja lumist vaadet ülevalt poolt. Õrnalt hakkasid taevasse tekkima loojangutoonid.

Järgnes Nõuka aegne laut, mis seisab varemetena ja on täidetud erinevate maalingutega.

Loojanguks jõudsime tagasi algpunkti. Soovitan kõigil, kel vähegi matkapisik sees on talvist Paljassaart nautima minna, muidugi kui ükskord jälle lumi maha tuleb 🙂

Kui ametlik osa läbi sai siis vaatasime, et bussini on üksjagu aega ja otsustasime aja kasulikult veeta. Jalutasime “linna” poole tagasi aga mööda sirget teed ei viitsi ju.  Käisime kolasime varemete vahel, vaatasime veetorni.

Käisin tegin “Rahu” kino pildi ka enne kui see igaveseks tänavapildist kaob.

Kokku: 10km/jaanuaris134km

Ümber Pirita, teine etapp. Läti eri

Pirita piirimatk, mida sai tervelt läbida ehk kokku 27km või käia kolm korda ja iga kord umbes 9km. Mina muidugi eelistasin käia terve korraga siis on tunne, et oled natuke käinud ka. Kuna viimati jäi see lõpu 9km pimeda peale siis mõtlesin, et käin selle 9km hiljem uuesti kaasa. Vahepealset etappi ei plaaninud ma kaasa jalutada, pealegi oli mul see nädalavahetus suhteliselt täis planeeritud, nii et raske oli aega leida.

Aga juhtus, nii et mul tekkis sel hommikupoolikul 3 tundi vaba aega, nii et ma sain minna.

Kuna matkapäev sattus Läti 100 sünnipäevale siis tasuta pääsesid matkale Läti lipuga lehvitajad, Läti isikutunnistuse näitajad, läti keeles laulu jorutajad ja Riia palsami valajad…

Lippe oli, puna-valgeid lehvikesi ja paelu ka. Riia palsamit pakuti ja Karumsi kohukesi ka. Oli üsna Läti.

Sel korral alustasime Mähel Ecolandi hotelli juurest.

Sinna saamine oli paras naljanumber. Pidin minema kahe bussiga. Nende vahe oli 3 minutit ja ma pidin selle ajaga üle tee ka jõudma. Tundus üsna ulme. Pühapäeval sõidavad bussid nii harva, jäävad hiljaks ja sõidavad varem minema.  Minu juurest minev buss jäi minuti võrra hiljaks. Kui ma jõudsin ümberistumise kohta olin ma juba 5 minutit hiljaks jäänud. Mõtlesin juba kustkaudu mul oleks parem matkalistele vastu jalutama  hakata. Aga tuli välja, et sel korral vedas ja teine buss jäi ka hiljaks ehk ma jõudsin isegi õigeks ajaks kohale 🙂

Väga palju pilte ei viitsinud teha, alles ju käisin seal. Karuputke jäänukid raudtee ääres ja astelpaju põõsas.

Kõndsime männimetsas, prügimäe kõrvalt mööda, läbi surnuaia, Iru ämma juurde välja. Seal oli meil Karumsi peatus 😀

Käära oja. Pisut-pisut oli pisikesi muudatusi ka marsruudis.

Iru ämma juurest läksime Pirita jõe äärt mööda edasi. endisele tühermaale, kus hetkel on tehtud uus tee aga majad on veel ehitamata, selline veidi sürr koht. Veidi lonkisime mööda Kose tänavaid ja siis oligi juba lõpp käes.  Tundus kuidagi nii vähe maad käidud olevat aga kuna mul endal oli vaja niikuinii ära minna siis tuli sellega leppida 😀

9km/Novembris:36km/Aastas:1625km

Orienteerumine ühistranspordiga 2018

Eelmisel aastal sattusin suurde vaimustusse ühistranspordiga orienteerumisest.  Sel aastal oli plaan minna küll aga viimase hetkeni polnud veel päris 100% kindel. Seda enam, et eelmisel päeval hakkas nina tilkuma.

Hommikul tundus olemine enamvähem okei.

Enne orienteerumist käisin veel Tõnismäe arhitektuuri pärlite matkal. Nii jube külm hakkas, et panin kõik mütsid, kindad, sallid selga.  Pilte ma seal ei teinud eriti sest ega suurt midagi meelde niikuinii ei jäänud.

Lõpus pidime varem jalga ka laskma, et jõuaks orienteeruma. Et asi põnevam oleks saime matkamise eest veel hunniku nänni, mida siis orienteerumise ajal mõnus kaasas vedada oleks 😀

Alguses oli jälle hullem rabelemine. Sel korral olin targu targem ja ei roninud teiste jalge alla vaid olin ise üle teiste ronija.  Ikkagi ma leian, et see algus võiks kuidagi teistmoodi olla. Kui 500 inimest korraga ühte kohta trügib võib lõpuks ka mõni õnnetus juhtuda.

Sel korral oli meil suurem punt kui eelmisel aastal. Kolm poissi kaks tüdrukut. Haarasime kaardid ja asusime teele.  Mõistlik on võtta võimalikult palju kolmeseid punkte ehk neid, mis asuvad kaugemal ja lisaülesannetega punkte.

Mulle endale tundus, et sel aastal oli punktide paigutus parem kui eelmisel aastal – kuidagi loogilisem.

Alustasime lähima punktiga Solarises. Edasine tundus üsna loogiline: Tartu mnt kiriku juures, bussijaamas, Kadrioru staadioni juures ja Kadrioru pargis. Kuna meie liikumise tempo oli erinev siis ma jõudsin vahepeal seiklemas ka käia. Poisid jooksid eest ära, et trammi lõpp-peatuses valideerida. Ma mõtlesin, et ma jõuan kah aga ma eksisin veidi teelt, kaarti polnud ka aega vaadata 😀 Seega tormasin mööda Vesiväravat Narva mnt-le välja. Tramm sõitis nina alt minema. Jooksuga minna ei tahtnud, järgmine tramm tuli 5 minuti pärast.  Õnneks tuli kohe buss, nii et sain peatuse võrra edasi ja natuke joosta. Korjasin oma Kadrioru punkti ja lisapunktid ära ja jõudsin isegi samale trammile, mis teised.

Kanuti aias käisime ära. Edasine plaan viis meid lahku. Aeglasemad  mina sealhulgas tegime mõistliku plaani enda jaoks, kiiremad enda jaoks.

Saime bussiga Kopli kalmistupargi juurde, kus oli üks kolmene punkt ja Patarei vangla taga teine. Edasi otsustasime vaadata kas jõuame mõne ühese punkti võtta.

Jõudsime vabalt EKA punkti ära võtta, Baltas pileti valideerida. Võibolla oleks jõudnud veel ühe ühese punkti võtta aga kuna keegi polnud 100 prossa kindel, kus see asub siis otsustasime asja sinnapaika jätta ja rahulikult algusesse minna.

Punkte 26, mis on parem kui eelmisel aastal, nii et ise olen rahul.

Tundub, et sel aastal oli mingi jama kaardilugejatega vms. Igatahes kaks tuttavat jäid mõnest punktist ilma.

Loosiauhindade jagamine oli pooleteist tunni pärast. Seal käivad asjad, nii et pead ise kohal olema kui auhinda tahad saada. Suhteliselt kehva variant. Arvestades seda, et oled ennast tõenäoliselt higiseks jooksnud, väljas on juba jahe ja siis passi seal. Samas muidugi pole mingit väärt kaupa, mida väga ihaleda.

Mu väike vaene nina tilkus selleks ajaks nagu oavarrest. Seega otsustasime endale mingit sisemist tegevust otsida. Või no hommikul jäi feissaris silma, et Vabamu on täiesti tasuta avatud. Läksime sinna vaatama, mida huvitavat seal on.

Eriti ei midagi võiks öelda. Moodsal muuseumi ajastul anti meile kõrvaklapid ja nutiseade/giid. Minu meelest see ei ole just parim lahendus. Alguses oli sissejuhatus aga kui ruumist ruumi käies pidi nutigiid vastavast toast rääkima siis ei teinud ta seda mitte alati kõige korrektsemalt. Kusagil keset muuseumit hakkas ta mulle rääkima sissejuhatust. Mõnele uksele liiga lähedal olles rääkis hoopis teisest ruumist jne. Ühesõnaga mitte muffigi ei saanud sellest ekspositsioonist aru. Lugemiseks ka midagi eriti polnud, nii et ma ilmselt rohkem sinna väga ei kipu. Teisest küljest võiks selle näituse ju neti üles riputada, miks sinna üldse on vaja kohale minna?

Eks see ole muidugi maitse asi.

Läksime tagasi auhindade loosimisele. Eriti nagu midagi polnudki või ma olin oma nohuse ninaga nii ametis, et ei pannud tähelegi. Paar ratast, bussi ja rongipileteid. Ma sain ühe endale kah, nii et kuu aega võin 5 tsooni piires tasuta sõita. Mulle kui matkasellile muidugi tore üllatus.

Ja siis koju tervist parandama. Päris hästi tuli välja, järgmisel päeval oli juba päris hea olemine.

 

Kohtades, kuhu tavaliselt ei pääse.

Mulle tundub, et kui üritusi tehakse siis toimuvad kõik ühel ajal. Suvel ja peale jõule on suhteliselt vaikne aga nii kui september kätte jõuab nii hakkab igasugu asju juhtuma. Laupäeval 15 sept. oli valik küll nii lai, et oi-oi-oi 😀 Mõni asi pandi hiljem välja, need jäid lihtsalt minu jaoks ära. Mitmed üritused olid registreerimisega, nii et päev kuidagi kujunes selle järgi.

Millegipärast ärkasin hommikul vara. Mõtlesin, et võiks pisut varem välja minna ja jalutada. Päike paistis ja aknast vaadates tundus väga mõnus ilm olevat. Tegelikult oli tuule käes päris külm ja hea oli, et ma enne termomeetrile pilgu heitsin. Päikese käes oli kõigest 17 kraadi ehk siis tegelikuses võis olla 13-14 kraadi. Kuidagi olen veel nii suvega harjunud, et ei tahaks pikki riideid selga panna.

Kell 1 olin registreerunud Paljassaare Reoveepuhastusjaama ekskursioonile. Lihtsalt sellepärast, et sinna muidu ei pääse.

Enne seda jõudsin teha väikese tiiru vanalinnas. Võiks öelda, et see oli peaaegu, et graffiti tuur.

Tornide väljakul olid alles veel mõned lillefestivali aiad. Sel aastal sinna õieti ei jõudnudki.

Mina näen sellel puul nägu. Aga sina?

Edasi läksime Paljasaarde.

Reoveepuhastusjaamas anti meile turvavestid selga, loeti hoiatussõnad peale kui ohtlik on jne. Ainus asi, mis oleks võinud olla ja mida polnud olid gaasimaskid sest hais oli seal tõsiselt rõve. Kas ma soovitan kellelgi sinna minna?! Ainult siis kui tõesti on huvi, kuidas vett puhastatakse, muidu oli ekskursiooni mõttes suhteliselt igav ja hais, hais, hais…

Sisendkanalis sõelutakse välja suurem praht. Päeva jooksul tekib sellist sodi umbes 2000 kg. See paneb mõtlema küll natuke.

Mulle meeldisid ainult setitid, need nägid kuidagi ilusad välja.

Kogu üritus kestis alla tunni.

Lühidalt kokkuvõttes sõelutakse vesi erineva suurusega “sõeltega” läbi. Lisatakse hapniku, puhastatakse keemiliselt. Saadakse palju prügi, mis viiakse prügimäele, nii et ärge loopike potti peale paberi midagi muud ega ka vihmavee rennidesse. Veel saadakse muda, mida segatakse turbaga ja mis oleks ideaalne haljastusele (toitu ei tohi sellega 2 aastat kasvatada) aga mille kättesaamine ei ole nii lihtne. Selleks tuleb keskonnaministeeriumilt luba küsida ja teatada, milleks sa seda kasutad. Ehk siis tavainimese mõistes suhteliselt pointless ettevõtmine.

Kaasa sain ma kaks õhupalli millega siis rõõmsalt päev otsa ringi tilbendasin. 😀

Tundus suhteliselt mõttetu bussi või midagi kasutada kui sealt samast mere äärt mööda minnes on Kopli lõppu pisut üle kilomeetri maad. Aega oli piisavalt, Bekkeri sadamasse pidime minema kell 16.

Prügimäe kõrvalt mööda, Kopli liinide juurde. Sinna polnud ammu sattunud. Suur ehitamistöö käib.

Nii kaua “kuniks” maja veel seisab, tuleb sellele tuli otsa panna.

…ja loomulikult hunnik joonistusi

Kopli kiriku juures tehti ka tööd. Tundub, et ma pole seal ammu käinud ega midagi näinud.

Järgnes külastus trammidepoosse, mis oli ka suhteliselt igav.  No kui loogiliselt võtta ega seal nii väga midagi erilist olla ei saa ka. Paar maja ja trammid 🙂

Üks vana tramm, mille sees sai käia, vaadata ja katsuda.

Sel päeval ei näinud ma mitte ainult puul nägu vaid trammil ka.

Et asi põnevamaks teha käisime vaatasime vana depoo taha ka.  Seal oli igasugu värki, aken betoonaias, mis varsti kukub võibolla ümber. Laudpõrand, korvpalli rõngas ja punane kirves.

Depoo üle vaadatud oli meil Bekkeri sadama külastuseni ikka veel aega. Kuna Mereakadeemia õues toimus Koplifest siis käisime tegime seal ka ühe tiiru. Midagi erilist seal silma ei hakanud eriti ja turvad käisid ja vaatasid hoolega, et sa sammugi liiga kaugele ei astuks.

Kuna mul oli suur seljakott seljas sest sellega on mõnus asju vedada, riideid ja natuke süüa ja fotokas ja… ühesõnaga kõike, mida ühel tütarlapsel võib päeva jooksul vaja minna, siis uuriti ega mul klaastaarat kaasas pole. Ei peale suutis üks noormees peaaegu täiesti tõsise näoga küsida ega mul siis ehk tulirelvi pole, üks suunurk küll veidi tuksatas 😀

Õue peal midagi erilist ei olnud seega  läksime näitust vaatama.

Disainiöö raames toimus näitus nimega “Suletud uks”. Kunstnikud: Emer Värk, Sille Pihlak, Karl Saks

Kitsastest rõdu ustest sai end ka rõdule pressida. Oma kotiga olin ma märksa suurem kui tavaliselt ja see uksevahe oli ikka märkimisväärselt kitsas aga kui on võimalus vaadata linna ülalt poolt siis tuleb see ju ära kasutada. Vaated kella all olevalt rõdult.

Asusime Bekkeri sadama poole teele.

Vahepeal nägime mõnd huvitavat maja ja torni. Kopli rahvamaja ja veetorn.

Bekkeri sadama lähistel oli vana Põhjala tehase hoovi värav lahti, loomulikult me kiikasime sisse.

Seal oli terve kiisude pesakond.

Läksime sadama värava taha, kust meid rõõmsalt minema aeti ja öeldi et peame hoopis Meeruse sadamasse minema. Siis hakkas meil natuke kiire. Üksjagu inimesi siiski jõudis kohale. Värava taga tekkis küsimus, kas pilte tohib teha. Terve aed oli pildistamist keelavaid silte täis. Samas omanik ei keelanud, nii et järelikult oli lubatud. Ma olen omajagu aega unistanud, et oleks tore kui saaks lähedalt vaadata Bekkeri sadama slippi, see on ainulaadne maailmas ja väga efektne. Üle aia olen seda kordi ja kordi nillinud 😀

Väga äge igatahes. Tegu on kultuurimälestisega ja on lootust, et kui ükskord sadama ala vabaks maaks saab, jääb see kenasti alles.

Sama kaartega maja, mis Põhjala hoovi peal oli üsna räsitud oli sadama poolt küljest ilus roosa. Kuigi mulle meeldib teine pool vist isegi rohkem, natuke sürrim.

Teiseks kultuurimälestiseks on Bekkeri sadama mehaanika- ja turbiinitsehh. Ka päris uhke ehitis.

See käik sai ka üsna ruttu läbi, kestis ehk tunnikese. Samas see slipp oli minu jaoks terve päeva rosin, nii et ma olen rahul 🙂

Välja saime Bekkeri sadama väravast. Hakkasime mööda raudteed minema ja jõudsime Kase parki. Vaatasime eemalt kivikülvi ja liikusime edasi.

Suundusime läbi Kopli kalmistupargi Stroomi ranna poole.

Pargis on surnute mälestuseks tehtud tagurpidi purskkaev. Soojal ajal voolab kesksest kirstukujulisest risttahukast vesi alla. „Maa alla suubuv kosk“ on arhitektide Indrek Peili ja Siiri Vallneri töö.

Läbi ranna ja metsa jõudsime hipodroomi juurde välja. Mul polnud ikka veel liikumise tuju otsa saanud, nii et jalutasin edasi. Kassisabast Falgi parki, üle Toompea ja Vabaduse väljaku, Tammsaare pargist Politsei parki ja siis  bussi peale.

Falgi pargi purskkaev.

Üllatusega avastasin, et Pitka monumendi juures on “Estonia” esimene Eesti soomusauto, mida viimati nägin Hiiumaal kohvikutepäevadel.

Tammsaare park on siis nüüd uus ja ilus. Muru peal käimine keelatud, pargivaht tuleb “kaikaga” ära ajama. Põnev. Tundub, et Tauno Kangro on ka jälle tööd saanud, kuigi pead ei julge anda. Üks külili olev kuju on küll väga “tema nägu ja tegu”.

20km/Septembris: 82km/Aastas:1187km