Matk ümber Tallinna

Järgnevad retked leiad FB lehelt Matk ümber Tallinna

Esimene retk: Raekoja platsilt Meriväljale 27.10.2019 14km
Teine retk: Meriväljalt Irusse 10.11.2019 14km
Kolmas retk:Irust Sõjamäele 24.11.2019 14kmNeljas retk:  Sõjamäelt Mõiku 8.12.2019 10kmViies retk: Mõigu Raudalu 16km – ei osalenud

Kuues retk: Raudalust Männikule 6.1.2020 7kmSeitsmes retk: Männiku- Laagri 19.1.2020 16kmKaheksas retk: Laagri- Tiskre 2.2.2020 16kmÜheksas retk: Tiskre- Rocca al Mare 16.02.2020 10km
Kümnes matk: Rocca al Marest Koplisse 1.3.2020 10km

Müts 6 Raudalu- Männiku

Eelmine Mütsi retk jäi mul jõulude tõttu vahele. Kui teised tatsasid Ülemiste järve taga oma 16 kilomeetrit, siis mina sõitsin Hiiumaa poole.

Sel korral olin ma jälle platsis kuigi neid kaugemaid otsi on paras piin kaasa teha. See bussilogistika ja varane tõusmine võiks minu poolest olemata olla, siis ma käiks heameelega 😀 Täna oleks pidanud siis kolme erineva bussiga sõitma, et kohale jõuda aga mind õnneks säästeti sellest  🙂

Retk oli umbes 7km pikk ja osales 17 inimest.  Selle sarja raudselt kõige lühem retk 😀

Ilm oli imeline. Päike paistis, taevas mänglesid värvid nagu oleks kogu aeg veidi päikesetõus või -loojang olnud. Külmakraadid olid vist ka aga täpselt nii palju, et kõndida oli mõnus, seista mõneti ebameeldiv. Seega suuri seisakuid ei olnud ja umbes ühe paiku oli retk läbi.

Alustasime Raudalu bussipeatuse juurest, kõmpisime piiripunktini, tegime avastuse, et piiripost ei taha hästi püsti seista. Natuke maad edasi oli “mingine” veider koht, mida võiks ju muidu kellegi pühaks paigaks pidada aga enamasti on looduseusku inimesed teadlikud ka sellest, et plastmassi pole mõtet metsa viia. Muidugi võib see olla ka mõne koera või kassi kaunistatud haud aga … neh… Kummaline igatahes.

Jõudsime Raku järve äärde. Juba kaugelt hakkasid silma püramiidid. Vahepeal oli täielik ikaldus, suvel nagu polnudki midagi. Vähemalt praegu ei saa kurta, et  neid vähe oleks. Seal oli äge, tuterdasime otsa kah.

Et natuke teekonda pikemaks venitada tegime pisikesele poolsaarele tiiru peale ja vaatasime oma lõpp-punkti. See oli peaaegu käega katsutav aga mitte kuidagi muudmoodi ligipääsetav kui suure ringiga ümber järve minna. Piir jookseb ka kusagilt järvede keskosast läbi, nii et seda teekonda saaks ainult käreda külmaga ette võtta, kel julgust on.

Edasi läks nii, et ma veidi irdusin meie meeldivast seltskonnast ja läksin järve serva mööda, võsa vahelt, nautisin vaadet ja tegin pilte. Ja kui ma tee peale ükskord tagasi jõudsin olid teised kaugel ees 😀

Andsin päkkadele valu ja varsti jõudsingi järele. Samas siis lõpp juba peaaegu paistis ka. Korra kivi juurest läbi, teepaus ja bussipeatusesse.

Kivi juurde minek oli isegi üllatavalt lihtne, tavaliselt on seal minu meelest kaks loiku olnud, millest mööduda, sel korral oli ainult üks. Kõrvalt sai kenasti läbi ja puha. Pärast tulid motikapoisid ja sonkisid maa üles. Õnneks mitte täiesti läbimatuks.

Lõpetuseks veel üks väike mäkke ronimine. Kuna me keegi ei viitsinud joosta siis jäime kenasti bussist maha ja kuna järgmiseni oli pea 20 minutit aega siis matkapikendus tuli mööda Männiku tee serva. Selle ajaga jõudsime päris kaugele 😀

 

 

Matk ümber Tallinna Iru- Sõjamäe

Sel korral alustasime Iru ämma juures. Plaaniks mööda Tallinna piiri kõndimine ehk Pirita jõe kaldal kõndimine. Iru ämma juurest jõe parem kaldalt kuni Iru sillani ja siis teiselt poolt edasi. Kunagi suvisemal ajal jäi meil märgade olude tõttu see plaan katki aga sel korral oli maapind külmunud ja läbi pääsemise lootus suur. Asusime teele, kusagilt rägastikust leidsime Tallinna piiriposti, mis on  nii ammu ümber kukkunud, et puud olid selle järgi kuju võtnud.

Kohati oli langus küllaltki järsk aga midagi hullu siiski ei olnud. Ühes kohas oli maapind siiski ka märg aga mitte üleliia. Leidsime esimesed korralikud jääpurikad.
Esmakordselt õnnestus mul näha inglijuukseid. Võibolla on neid varemgi metsa all olnud aga pole lihtsalt osanud tähele panna. Sel korral leidsin neid mitmelt poolt.  Võpsikut oli üksjagu ja samas ka pilliroogu. Tundus, et siin ei saa teineteist silmist lasta võib “heina” vahele ära kaduda 🙂 . Mitmel pool oli kobraste tegutsemise jälgi, nii näritud puid kui ka pesa poole suunduvaid teid. Kuna lehti enam ei olnud sai päris palju näha.

Merkindluse raudtee sillapostid vaatasime üle, ronisime otsa ka, et vaadet nautida.Üle põllu, kus kenasti käimiseks rada ees ja juba jõudsimegi sillani. Mõned läksid mööda torusid, mõned olid korralikud ja kasutasid silda. Edasi liikusime jõe vastas kaldal. Sinna ma polnudki kunagi käima sattunud, see tundus põnev.Iru paisu käisime lähemalt vaatmas. Sealgi hakkasid esimesed jääkoorikud tekkima. Jõgi kohises mõnusalt ja vaade oli kaunis.

Päris kalda ääres käia ei saanud, seal oli märg ja vähe ruumi, ronisime üles. Seal oli natuke võsa, natuke heinamaad. Huvitaval kombel oli seal ka mingi vana hõbekuuse mets. Miks see seal on ei teadnud keegi aga omamoodi vahva oli see ikkagi. Raudtee silla juures on ka mingid vana silla jäänused võiks arvata, et needki on merekindluse aegadest.

Et üle suure tee ei peaks jooksma valisime ühe silla aluse kust läbi pääses. Silla alt edasi algab juba Väo karjäär. Üritasime seal kuidagi laveerida, et mitte päris karjääri uitama minna. Mõningad kraavid tuli ületada, et mitte raudteele ronida. Karjääri servast sai paar pilti klõpsida. Edasi saime juba karjääri aia ja vangla aia vahele kõmpima. Seal oli ruumi piisavalt, et väike lõunapaus teha.Betooni tn jõudes nägime, et Väo karjääril on plaanis veel oma tiibu sirutada, palju võpsikut oli maha võetud. Elu huvitavamaks tegemiseks läksime tehaste taha võpsikusse. Seal võib leida palju koledat aga kes tahab näeb ka ilusat 😉

Üks  äärmiselt vana piirikivi jääb Sõjamäele. Seal on küll tore plats aga sinna pääsemine pole niisama lihtne. Kuiv koht tuleb pilliroo vahelt leida ja veel on seal väike kraav, mida tuleb märgata. Praegusel ajal pole õnneks maduussidega probleeme, neid seal ka lademes muidu.

Tegime väikese pausi ja grupipildi, et siis tundmatusse sukelduda. Nimelt läheb Tallinna piir otse läbi ühe aiaga piiratud ala. Alati oleme läinud lühemat teed mööda aga sel korral otsustasime pikema tee kasuks. Õnneks olid esimesed külmakraadid maa külmetanud ja pooleldi kandva jää tekitanud muidu poleks sealt ilmselt kuiva jalaga läbi pääsenudki. Suurema osa ajast kõndisime pilliroo ja hundinuia puhmastes, vaadet seega väga palju polnud 🙂 Samas oli see omamoodi vahva.  Päike hakkas taspisi loojuma ja siis olid hästi ilusad värvid ümberringi.

Ümber aia saanuna, pidime natuke maad tagasi minema, et jõuda viinaravila betoonseinte vahele. Sealse ala käisime läbi aga väga pikalt uudistama ei viitsinud jääda, pimedaks hakkas ka tasapisi minema. Võibolla järgmise korra alguses läheme vaatame natuke veel, mis seal põnevat leidub.Sel korral tuli meil kokku umbes 14km.

 

Ümber Pirita, teine etapp. Läti eri

Pirita piirimatk, mida sai tervelt läbida ehk kokku 27km või käia kolm korda ja iga kord umbes 9km. Mina muidugi eelistasin käia terve korraga siis on tunne, et oled natuke käinud ka. Kuna viimati jäi see lõpu 9km pimeda peale siis mõtlesin, et käin selle 9km hiljem uuesti kaasa. Vahepealset etappi ei plaaninud ma kaasa jalutada, pealegi oli mul see nädalavahetus suhteliselt täis planeeritud, nii et raske oli aega leida.

Aga juhtus, nii et mul tekkis sel hommikupoolikul 3 tundi vaba aega, nii et ma sain minna.

Kuna matkapäev sattus Läti 100 sünnipäevale siis tasuta pääsesid matkale Läti lipuga lehvitajad, Läti isikutunnistuse näitajad, läti keeles laulu jorutajad ja Riia palsami valajad…

Lippe oli, puna-valgeid lehvikesi ja paelu ka. Riia palsamit pakuti ja Karumsi kohukesi ka. Oli üsna Läti.

Sel korral alustasime Mähel Ecolandi hotelli juurest.

Sinna saamine oli paras naljanumber. Pidin minema kahe bussiga. Nende vahe oli 3 minutit ja ma pidin selle ajaga üle tee ka jõudma. Tundus üsna ulme. Pühapäeval sõidavad bussid nii harva, jäävad hiljaks ja sõidavad varem minema.  Minu juurest minev buss jäi minuti võrra hiljaks. Kui ma jõudsin ümberistumise kohta olin ma juba 5 minutit hiljaks jäänud. Mõtlesin juba kustkaudu mul oleks parem matkalistele vastu jalutama  hakata. Aga tuli välja, et sel korral vedas ja teine buss jäi ka hiljaks ehk ma jõudsin isegi õigeks ajaks kohale 🙂

Väga palju pilte ei viitsinud teha, alles ju käisin seal. Karuputke jäänukid raudtee ääres ja astelpaju põõsas.

Kõndsime männimetsas, prügimäe kõrvalt mööda, läbi surnuaia, Iru ämma juurde välja. Seal oli meil Karumsi peatus 😀

Käära oja. Pisut-pisut oli pisikesi muudatusi ka marsruudis.

Iru ämma juurest läksime Pirita jõe äärt mööda edasi. endisele tühermaale, kus hetkel on tehtud uus tee aga majad on veel ehitamata, selline veidi sürr koht. Veidi lonkisime mööda Kose tänavaid ja siis oligi juba lõpp käes.  Tundus kuidagi nii vähe maad käidud olevat aga kuna mul endal oli vaja niikuinii ära minna siis tuli sellega leppida 😀

9km/Novembris:36km/Aastas:1625km

Ring ümber Pirita

Ümber Pirita linnaosa käimisest oli juttu juba ammu. Kuna tegemist pidi olema jooksu-matkaga siis see mind nagu eriti ei huvitanud, eriti ei süüvinud teemasse. Lihtsalt ma ei suuda ette kujutada, miks keegi peaks tahtma sellist maad kähku läbi joosta. Mulle meeldib rahulikult käia, vaadata, kuulata, imetleda. Nii muuseas mainisin, et siis võiks see ring vähemalt tagurpidi olla, et siis oleks huvitavam (enne oleme seda piiriala nii ühe kui teise matka raames käinud aga alati ühte pidi.)

Igatahes vajasin ma kõvasti motiveerimist, et kaasa minna. Lubati šokolaadimedalit, mida ma ei saanudki aga vähemalt komme oli küll küllaldaselt 😀

Täiesti ausalt mõtlesin ka sellele, et kui hirmus jooksmine on siis Lasnamäelt lähen lihtsalt koju ära kui mul just mingi eriline võitlusvaim sisse ei tule ja lõpuni minna ei taha.

Aga Pirita kloostri juurde jõudes sai asi kohe selgeks, et mingit jooksmist seal küll ei tule. Üks lapsevanker ootas juba ees. Aga nagu öeldud, mina joosta ei tahtnud ja seega vaatepilt oli hea. Pigem oli väike mure selles, et ega me nüüd täielikult mööda teed ei kõnni, sest käruga nagu igale poole ju ei pääse.

Kõik sujus kenasti. Kui käruga käia ei õnnestunud mindi eemalt mööda teed. Meie saime ikka natuke võsa vahel ragistada.

Läksime mööda jõe äärt mereni, sealt edasi kuni Noa restoranini mööda liivaranda. Vahepeal tuli meil kaks oja ületada.

Edasi liikusime sisemaa poole. Vaatasime ufo maja. Kõndisime raudtee ääres. Nägime hiina laternaid, lehmi ja läbu, võsa. Natuke veel ja saatsimegi esimesed 9km peale tulnud inimesed ära. Kes tahtis sai poest söögipoolist ostma minna.

Õnneks jäi tempo samaks, mis enne, nii et sai mõnusasti lonkida ja nautida. Ragistasime tühermaal, männikus. Nägime Ristaia järve ja Käära oja, kes teadis, et Tallinnas sellised kohad olemas on?

Jalutasime läbi Pärnamäe surnuaia, natukene maad mööda kergliiklusteed ja jõudsime järgmisesse poepunkti, kes tahtis sai varusid täiendada, kohvi osta sest Iru ämma juures pidi meil piknikupaus tulema.  Süüa oli mõnus ja kommipakke oli ka üksjagu, mida ringi käima lasti.

Järgnes “Lasnamäe osa” ehk Kose ja Maarjamäe. Algus kulges mööda jõe kallast, sealt edasi juba Kose majade vahelt. Kusjuures seal on päris põnevaid elamuid. Võiks vahest võibolla niisamagi minna ja vaadata. Peamine tõmbenumber on seal muidugi Varsaallikad ja pangaastang.

Mööda astangu serva jõudsime kesklinna välja. Vahepeal piilusin ka juga või allikat, mis kivikihtide vahelt välja voolab. Päris palju vett oli juba.

Kui suhkrumäele jõudsime oli päike tegelikult juba loojunud. Mingeid värve siiski sai pildile ka aga üldiselt oli üsna lahja loojang, nii et väga ei kurda selle üle, et seda näha ei saanud. Selleks ajaks oli matka ajaplaan ammu lõhki ja edasi ka jooksma ei hakanud. Pirita kloostri juurde jõudsime pimedas. Seal saime veel teed juua ja juttu puhuda. Käisime alla 4km tunnis, mis on igati hea tempo veidi suurema seltskonnaga, ei seisa paigal, ei kihuta. Jõuad kõike näha ja nautida.

Hoolimata sellest, et ma olen neid kohti kõiki näinud ja läbi käinud oli siiski vahva, tore seltskond lisas muidugi oma panuse 🙂

27km/Novembris:27km/Aastas:1616km

Ülemiste taga metsas

Peale Tallinna maratoni oli ühel tegelasel vaja jalgu venitama, sirutama, taastama minna. Mina see ei olnud, mina ei jookse – vähemalt mitte veel. Pealegi ma arvan, et kui ma just hulluks ei lähe siis maratoni ma jooksma ei hakka 😀 Ilmselt ma olen liiga laisk ka, et trenni sellisel tasemel teha, et ise pärast rahule jääks. Nähes maratoonlasi, kes tulid, kes näost kaame, kes tulipunane, longates, liibates, hing vaevu sees – siis erilist isu ei tekita selline värk.

Pärast jooksu läksime jooksuga trammi peale sest busse ei jõudnud ära oodata. Trammist maha saime siis tulid kõik bussid korraga, nii et pidime bussi peale ka jooksma, mul oli nalja kui palju. I krimpsutas veidi nägu 🙂

Sügis metsas=seened. Metsaalune oli igasugu seeni täis aga mina suurt osa seentest ei tunne, nii et oli ainult pildistamise rõõm.

Juba eelmisel aastal nägin seal mingeid imelikke seeni. Alumine ots on sellel nagu tavaline suur pruun seen (võibolla mingi riisikas) ja peal kasvavad pisikesed valged. Ilmselt on valged pruuni hõivanud aga et seda on massiliselt ja teist aastat järjest, tundub mulle imelik. Igatahes ma kavatsen järgi uurida, mis värk on 🙂

Nii juba enne kui ma postituse valmis olen saanud, sain teada: mustjas pilvik parasiitlehikuga 🙂

Kuivanud punase kärbseseene, mis omal moel nägi isegi päris nupsik välja.

…ja ilmselt roosa…

Mingi pilvik (kui netist üritada määrata, läheb keeruliseks aga seeneraamatus mul pilvikuid eriti ei ole)

Vahepeal vaatasin niisama ringi ka, seened muutusid üksluiseks. Kohe hakkas silma üks männipuu. Ilmselt üraskite poolt ära näritud, koored värskelt maha kukkunud. Pean tõdema, et midagi sellist polegi varem märganud. Kaskedel käiguradasid ikka näed.  Selliseid konkreetseid rõngaid, ei tule justkui ette. Samas neid oli seal veel, teistel mändidel küll vähem, ilmselt on erinevatel üraskitel erinevad kombed. Osad ovaalid ongi sellised pesa moodi- üraskite pesad 🙂

Jalutasime edasi järve tagumise külje poole. Vahepeal oli puid maha võetud, miks jäi minu jaoks mõistetamatuks. Rada mööda olen ennegi käinud oli teine täiesti korralik. Ei saa ka öelda, et võsa oleks maha võetud sest tee ääres vedelesid männid. Ja pärast ka konkreetselt tee peal ees. Jalakäijatena polnud meil väga hullu, et neist üle ronida aga üks rattur pidi päris korralikult ponnistama, et läbi pääseda.

Natuke aega oli üsna igav kõmpimine aga järve taga läks põnevamaks. Seal on üsna palju soist ala, kuhu märjal ajal väga “metsa” alla vaatama ei kipu. Praegu oli mõnusalt kuiv ja pääses igale poole ligi. Liikusime siia-sinna. Lõpuks “eksisme” ära.  Päriselt seal ära eksida muidugi ei anna aga kui mööda maad seeni jahtida ja suvaliselt igas suunas liikuda siis suunataju ajas sassi küll. Samas oli põnev ringi uidata. Seenevalik läks ka teiseks. Oli igasugu puravike, külmaseeni, riisikaid jm.

Metsas oli täiesti hämar. Piltide tegemisega oli kergelt probleeme.

Maastik oli kihvt. Tekkis kohe tahtmine värvilisemal ajal tagasi minna.

Kasepuravik, mille ma määrasin kaskede järgi. Samas võib vabalt ka kirju puravik olla 🙂

Punaseid pilvikuid olid kõik kohad täis.

väikesed lillad seened

Vahepeal kui me “eksinud” olime sain ennast rõõmustada, tõmbasin I haneks. Näitasin, näe siin on matkarada… aga vaene väsinud I ei mõistnud mitte tuhkagi, vaatas ja imestas, et näe ongi 😀

Jõudsime oma teega Kurna oja juurde välja.  Kusagil vees keegi pladistas väga kõvasti – võibolla kobras – neid on seal palju. Meie ei näinud igatahes kedagi.

Kohe kui ma sain öeldud, et siin ma pole elu sees olnud, hakkasin omi sõnu sööma. Jõudsime Tallinna piiripostini ja siis teiseni ja siis tuli teekond ka meelde.

Kohe jõudsime ka Raudalu kivideni. Mõlemas kohas olen ühe korra käinud, nii et väga piinlik pole et kohta kohe ära ei tundnud.

10km/Septembris:52km/Aastas:1157km

Astangu asum

Nädalavahetusel kisub metsa poole. Kui asumi matka teha siis rohkem linna äärealadele. Astangu tundus pühapäevaseks jalutamiseks paras olevat ja kui aega ja energiat rohkem on saaks ka kohe Mäeküla asumi läbi jalutada. Veel oli varaiant jalutada mööda vana raudteetammi Koplisse aga nagu ikka ei jõudnud me Astangutki korralikult risti-põiki läbi võtta.

Algatuseks tahtsime jälle asumile ringi peale teha. Nagu ma aru saan siis mõned inimesed ei saa aru, miks ümber asumi käia?! Mulle isiklikult saab niimoodi palju paremini selgeks, kus see piir jookseb, kus asum algab, kus lõppeb. See pole mitte millekski tarvilik aga lihtsalt enda harimise mõttes on see kõige lihtsam viis asi endale arusaadavaks muuta.

Päris täpselt ei suutnudki piiri ära määratleda aga keset ” heinamaad” pole see nii oluline ka. Pärast tuli välja, et käisime natuke seespool piiri aga kui tahtmine on siis saame Mäekülas käiguga asja ära parandada.

Tiir ümber Astangu on umbes 6 km, asumi pindala on 2,07 km². Astangu nimi tuleneb seal asuvast pangaastangust.

Mulle tundus, et ma olen Astangu ristipõiki läbi käinud aga ikka leidus kohti, mida ma näinud polnud. Samas oli muidugi nii ilus lilleline kõik, et isegi kui iga viimane nurk oleks läbi käidud, oleks ikka tore olnud.

Keegi oli Kadaka ojale turbiini ehitanud.

Ilmselt nii kaugel heinamaal ma polegi käinud. Kuidagi võõras oli see mägi. (Päh, vanu pilte vaadates sain teada, et ma olen isegi natuke mäe sisse roninud – haugi mälu :D. Aga lähenesin tol korral külje pealt, nii et pilt võiski natuke võõras paista)

Mäe  sisse sai ronida aga ei hakanud minema aga mingi orienteerumismäng on seal toimunud. augu sees oli kiri: Stardis sai iga võistkond endale numbri, rebi raamatust see lehekülg välja.

Edasi läks jube sopane rada, meie õnneks oli see enamvähem ära kuivanud.

Ja uus punkt uue ülesandega.

Nendes mägedes olen ma korra juba käinud aga ikka on äge vaade ülevalt alla.

Harku järv ja Õismäe majad, Mustamäe hüpetorn ja ilmajaama muna.

Mäe otsast saimegi aru, et käisime pisut seespool piiri 😀

Leidsime ka ühe väga räbaldunud Tallinna piiriposti.

Pilpaküla oli nii ära võsastunud, et polnud peaaegu nähagi.

Konnad teel.

Täiesti uskumatud aas-karukella väljad olid seal. Pole varem kusagil midagi niisugust näinud.

Mööda vana raudteed edasi ja saigi asumile ring peale.

Edasine plaan nägi ette, et käime ühe tiiru kalda servas, siis all laskemoonaladude juures ja lõpuks varemete juures. Ja kui viitsime siis natuke majade vahel ka.

Sellist angaari nägin enda arust küll esimest korda, oli kusagil vallide vahel peidus.

Tegime oma lõunapausi ära sest õhtu hakkas juba kätte jõudma, aega oli ka jube palju kulunud. Palavaga on liigutamine päris vaevaline. Võilillepärg närtsis suure kuumaga  ära, nii et jätsin selle oksa otsa kõlkuma.

Söömise lõpetanud avastasime, et istume peaaegu pruun raunjala põõsas (LKIII), pisike sõnajalaline, mida ma olengi ainult Astangul kohanud.

Läksime astangust alla. Esialgu oli seal palju lilli. Piibelehti ja käopäkkasid. Pean tõdema, et viimaseid pole ma ka nii suure kolooniana varem näinud.

Et oleks natuke rohkem vaheldust ronisime “metsas” vallide otsas  ringi.

Lõpuks olime juba nii kaugele välja jõudnud, et enamus tunneleid jäi selja taha. Samas on need meil mitu korda läbi käidud ja vaadatud. Ausalt öeldes ma ise ei plaaninudki sellesse viimasesse, mis meil tee peale jäi sisse minna aga kaaslane arvas, et kui juba tuldud on siis peaks ikka läbi käima. Läksimegi Arvestades kui palav väljas oli siis oli temperatuuri langus väga suur, suisa külm hakkas. Eks seal vast selline 10-15 kraadi on.

Võtsime ette järgmise raja, mille kõrval on laohoonete jäänused, erinevates seisudes. Osadel pole kõiki seinugi alles, mõnel teisel on põlenud talad või kõrged tugisambad.

Siis leidsime värskelt  kaevatud kraavi.

Ala kust vesi oli kraavi mööda ära voolanud.

Tallinna Amazonas.

Leidsime vana raudtee jäänuseid.

Ühe tellistest laohoone leidsime ka. Suhteliselt sarnane teistele paekivist hoonetele. Sees kaks päris okeid seinamaalingut.

Sellega otsustasime oma käigu ära lõpetada. Astangu tänav jäi küll praktiliselt käimata aga samas on seda enne nähtud. Valisime suvalise raja ja liikusime metsast välja.

Enne kui majadeni jõudsime tuli meil roostik läbida, õnneks oli kohalikel küllalt uksi, mida märjematele kohtadele peale oli pandud. Saime läbi jalgu märjaks tegemata.

Lõpuks lippasime läbi seinamaalingu juurest. Tegelikult on seal üks igavam kassiga ka aga sinna ei viitsinud enam minna.

“Leemeti Unenägu”. Kavand Gerda Märtens.

Astangu kaart
Sel korral:15km/Mais:122km/Aastas: 717km

 

Tallinna piiril. Koplist Kakumäele

Eelviimane retk ümber Tallinna, järgmisel korral saab tiir peale. Alustasime kell 11 Kopli trammi lõpp-peatusest. Ma jäin 10 minutit hiljaks aga õnneks polnud keegi veel kuhugi läinud. Seisid vana tamme all ja rääkisid millestki.

Ilmselgelt jäin ma ilma Kopli ajaloo kuulmisest. Samas professorite külast rääkis paljutki kohalik tegelane Teet, kelle matkal ma olen ennegi käinud.

Vanadelt fotodelt saime näha, et merepiir on kunagi tõesti ka avatud olnud.

Praegu tuli üsna pikk maa sisemaal käia. Pole see asi midagi nii lihtne, et lippad mööda piiri.

Samas on põnev vaadata ehitisi, mis annavad kohale iseloomu.

Jõudsime mere äärde välja, mööda ranna äärt tagasi ei hakanud minema. Seal saaks natuke merepiiri juurde aga mina olen seal niikuinii käinud, nii et selles suhtes protesti ei avaldanud 🙂  Ma kartsin, et seda Stroomi ranna osa on kohutavalt igav lonkida aga tuli välja, et jää kannab ja seega “uisutasime” üle veteväljade.

Jääl olid ilusad mustrid

Läbi väikese pilliroo läksime linnuvaatlustorni juurde, mis oli endiselt avamata.

Foto:Marju

Seega ei hakanud seal suurt fotosessiooni tegema vaid tegime veidi kiiremat kõndi mööda laudteed Rocca al maresse.

Liivakivi panga alt läbi Kakumäe poole. Seal oli kive, seal oli jääd ja vett. Veidi ka ronimist aga ei midagi väga keerulist. Pean mainima, et sügisene retk oli selle korraga võrreldes kordi raskem.

Mõned joad olid tuvastatavad, mõned mitte, sest jääd ja jääpurikaid oli siin ja seal.

Võrgukuuride juga

Rocca al mare juga

Hästi ilus oli kui mere kohale tõusis udu.

Olnud retked:
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita 9+16km
Merivälja-Lootsi 15km
Aegna 20km
Kesklinn/Sitsi 10km
Paljassaare 13+5km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Sel korral: 11km, kokku:95km