Ümber Pirita, teine etapp. Läti eri

Pirita piirimatk, mida sai tervelt läbida ehk kokku 27km või käia kolm korda ja iga kord umbes 9km. Mina muidugi eelistasin käia terve korraga siis on tunne, et oled natuke käinud ka. Kuna viimati jäi see lõpu 9km pimeda peale siis mõtlesin, et käin selle 9km hiljem uuesti kaasa. Vahepealset etappi ei plaaninud ma kaasa jalutada, pealegi oli mul see nädalavahetus suhteliselt täis planeeritud, nii et raske oli aega leida.

Aga juhtus, nii et mul tekkis sel hommikupoolikul 3 tundi vaba aega, nii et ma sain minna.

Kuna matkapäev sattus Läti 100 sünnipäevale siis tasuta pääsesid matkale Läti lipuga lehvitajad, Läti isikutunnistuse näitajad, läti keeles laulu jorutajad ja Riia palsami valajad…

Lippe oli, puna-valgeid lehvikesi ja paelu ka. Riia palsamit pakuti ja Karumsi kohukesi ka. Oli üsna Läti.

Sel korral alustasime Mähel Ecolandi hotelli juurest.

Sinna saamine oli paras naljanumber. Pidin minema kahe bussiga. Nende vahe oli 3 minutit ja ma pidin selle ajaga üle tee ka jõudma. Tundus üsna ulme. Pühapäeval sõidavad bussid nii harva, jäävad hiljaks ja sõidavad varem minema.  Minu juurest minev buss jäi minuti võrra hiljaks. Kui ma jõudsin ümberistumise kohta olin ma juba 5 minutit hiljaks jäänud. Mõtlesin juba kustkaudu mul oleks parem matkalistele vastu jalutama  hakata. Aga tuli välja, et sel korral vedas ja teine buss jäi ka hiljaks ehk ma jõudsin isegi õigeks ajaks kohale 🙂

Väga palju pilte ei viitsinud teha, alles ju käisin seal. Karuputke jäänukid raudtee ääres ja astelpaju põõsas.

Kõndsime männimetsas, prügimäe kõrvalt mööda, läbi surnuaia, Iru ämma juurde välja. Seal oli meil Karumsi peatus 😀

Käära oja. Pisut-pisut oli pisikesi muudatusi ka marsruudis.

Iru ämma juurest läksime Pirita jõe äärt mööda edasi. endisele tühermaale, kus hetkel on tehtud uus tee aga majad on veel ehitamata, selline veidi sürr koht. Veidi lonkisime mööda Kose tänavaid ja siis oligi juba lõpp käes.  Tundus kuidagi nii vähe maad käidud olevat aga kuna mul endal oli vaja niikuinii ära minna siis tuli sellega leppida 😀

9km/Novembris:36km/Aastas:1625km

Advertisements

Palverännu tee Piritalt Iru linnamäele.

Taaskord, minu jaoks juba kolmandat korda sai käidud palverännu teed Piritalt Irusse.  Peale selle olen ma seda kanti ka niisama edasi-tagasi käinud. Nii et ei saa öelda, et seal minu jaoks midagi uut oli aga nagu poisid pärast ütlesid, et Pirita jõeorus on alati ilus jalutada. Peab tõdema, et ma olen nendega täiesti nõus.

Pirita kloostri juurde kohale jõudmine on minu jaoks omaette teema. Bussiga saab sinna ainult ümberistumisega. Tegelikult käib üks buss otse ka aga ainult korra tunnis, nii et see ei ole minu jaoks arvestatav variant. Kokkuvõttes võib öelda, et ma jõuan jala peaaegu sama kiiresti, nii et esimesed 5km võtsid aega natuke üle poole tunni.

Kloostrite juures sain veidi hinge tõmmata.

Rännaku alguspunkt. Pirita kloostrikiriku Maarja Roosipärja kabeli vundament.

Üle jõe on kohe Kochi kabel ja Pirita uus kalmistu.

All pool jõe ääres on vana tamm, mida kallistamas käidi. Neli või viis naist olid mõõdupuuks. Mäe otsas on meie eelmisel aastal avastatud kulupõlengu koht. Tol korral läks kõik hästi ja tuli sai kustutatud enne kui tuletõrje kohale jõudis.

Seal on ka mingi tellistest lagunenud maja, ilmselt mingi nõukaaja jäänuk.

Kunagi lugesin kusagilt, et joodikud joovad halva energiaga kohtades. Naljaga pooleks tõestus sellele.

Scheeli mõisa sulastehoone, kus 1941 tapeti Sergei Kingisepa juhtimisel vähemalt 78 inimest. Nad maeti sulastemaja põranda alla ja valati betooniga üle. Üks naine olevat koguni elusalt maha maetud ja tema hauapaik on täpselt teadmata.

Kose suvemõisa poole liikudes jääb tee peale veel üks kahekordne  “sõjaväe” maja. Lippasime korraks seest ka läbi. Ega seal midagi huvitavat ju tegelikult pole. Mõned graffitid.

Mõis ise laguneb jätkuvalt. Varem oli aed ümber ja videovalve nüüd võivad kõik käia ja vaadata ja teha, mis pähe tuleb.

Üks trepialuse akendest oli lahti ja me läksime vaatasime sinna kah. Uhked võlvid.

Laudade vahelt ei saanud just paremaid pilte aga näha on, et äge kelder on sel majal.

Mõisa kõrval on üks põlenud maja. Selle jures kaev ja puu küljes oli ilus nagi ka.

Mööda kevadist jõeorgu edasi, kõrvalepõikega varsaallikate ja kuradisadula juurde.

Varsaallikate juures imestasime, et seal oli kuidagi väga puhas. Pärast tuli välja, et selle puhtuse taga on mu enda tuttav 🙂

Kahtlane tunne, et varsaallikas ja/või sealne ümbrus on ka kunagine pühapaik olnud. Koht ise on eriline. Seal kandis on päris mitmeid põlispuid. Ja üldiselt ei panda tänavatele ka lambist nimesid nagu hiiepuu ja hiie põik.

Kuradisadulal käisime. Selle otsas oli suur mahlane punt võililli kasvamas, teises servas pisike kibuvits – või kurdlehine roos.

Ja tagasi jõe äärde.  Varsakabjad õitsesid just.

Üle Iru hiievälja.

Iru silla alt läbi.

Iru linnamäele.

Iru ämma juures saime tõdeda, et traditsioonid jätkuvad. Eelmisel aastal punusime meie pärja, sel korral oli keegi juba ette jõudnud 🙂

Kokku jalutasin:12km+5km/Mais:155km/Aastas: 749km

Iru ja Botaanikaaed

Käisime kevadet otsimas. Kas sinililled on juba väljas? Sõitsime bussiga Priislesse ja läksime Iru linnamäe juurde vaatama.

Esialgu tundus, et erilist lootust peale pisikeste nuppude midagi  näha ei ole aga siiski mõned pikemad leidsime ka. Päikselise ilmaga oleks need ilmselt lahtigi olnud.

Välja tulime ilma igasuguse edasise plaanita, nii et kui natuke aega ninad maas ringi käinud olime ja suurem õhin mööda sai siis tekkis küsimus, et mis edasi peaks saama 🙂

Botaanikaaed tuli kuidagi meelde. Pole ammu käinud ja lootust oli, et äkki seal on lilli rohkem.

Läksime mööda jõe äärt edasi. Kohati oli talv ja kohati kevad. Oli jääd, oli lund, veed vulisesid, päike paistis, külm tuul puhus. Seened kasvasid 😀

Sadas vihma, rahet ja lund.

Silla alt läbi ei pääsenud, vähemalt mitte ilma märgade jalgadeta, seega jooksime üle sõidutee.

Radade peal vulisesid ojakesed, nii et olime sunnitud mujalt käima.

Pisikesed kevadised seened

Samas kõrval olid jääväljad, mine lase liugu kui tahad.

Kõrval mõllas Pirita jõgi, kevadiselt hiiglaslik.

Kuna rippsilla poolsest küljest botaanikaaeda ei pääse siis pidime päris pika tiiru tegema, et sisse saada.

Vaatasime ringi ja tundus, et botaanikaaed on täiesti lilletu: hall ja pruun. Igav ühesõnaga. Ma lootsin, et seal on umbes miljon sorti lumikellukesi ja krookuseid jms. Krookused me leidsime sest neid ma olin enda arust näinud botaanikaaia maja ees peenras. Kuigi ma pole kindel, et tulpide õitsemise ajal neid sealt leida võiks, varasemal ajal ma pole seal käinud. Vahet tegelikult pole sest krookused olid ju olemas 😀

Suundusime kiviktaimla poole. Seal oli vähemalt natukene värvi.

Lõpuks leidsime ka lumikellukesed aga täiesti tavalised. Pundi lumekuppe ja pisikesed alpikannid ja siniliiliad. Kui pilte vaadata siis on justkui raske uskuda, et need ühel päeval on tehtud.

Ja kui juba midagi leitud siis hakkas ka muud silma, näiteks nõiapuud.

Lonkisime veel siin seal. Ma polnud Pätsi talu näinud ega midagi, käisime lähemalt vaatamas. Seal oli äge kaartega sild ja mingi kummaline kõrvalhoone, mis nägi väga äge välja.

Roosa maja nurga tagant välja astudes sattusime meelte aeda. Ma polnud sellest midagi kuulnud. Ei seostanud millegiga aga põnev nägi välja. Tundus pigem selline hingeline koht, et võtad aja maha ja mõlgutad omi mõtteid. Aga selles mõttes tundus natuke imelik, et siis ootaks rohkem loodusliku paika. Ma ei lugenud silte ka nägin ainult, et seal oli pimedate kirja kasutatud. Pärast tuli välja, et ongi mõeldud erivajadustega inimestele. Tegelikult polegi vahet, kellele või milleks mõeldud, kuidagi armas ja soe õhkkond oli seal.

Sellest aianurgast leidsime lõpuks ka lumeroosid. Olime täiesti veendunud, et neid peaks ju botaanikaaias olema aga mujal neid näha ei olnud.

Kui aiast välja saime, leidsime ilusad suured lumikellukesed.

Mulle tundus suhteliselt mõttetu hakata läbi linna koju sõitma. Ajaliselt oleks natuke võitnud aga mingit elamust poleks kuidagi saanud.

Võtsin suuna  Lükati silla poole. Pole päris kaua Pirita metsas käinud ja jälle avastasin, et seal on nii äge loodus. Hoolimata sellest, et seal on palju igasugu radasid ei kohtunud ma enne silla juurde jõudmist kedagi. Mõnus rahulik olemine.

Varsti olingi Lükati silla juures, jää läks. Päris äge oli vaadata.

Jõgi oli sealkandis ka äärmiselt lai. Tavaliselt pääseb silla alt kuiva jalaga läbi ja on ruumi astuda 🙂

Läksin otse, Purde tänavale. Hakkas laia lund sadama. Korraks piilusin siiski ka oma lumikellukese kohta. Olid ennast lõpuks lume alt välja pressinud. Alles mõned päevad tagasi polnud neist jälgegi näha.

harilik karikseen

Seda lund oli küll ainult hetkeks, kohe hakkas päike paistma ja okstel pärlendasid piisad ja see oli jube ilus vaatepilt aga pildile püüda ei õnnestunud seda kuigi hästi.

Pangast üles ja kodu poole. Tee peal nägin veel katkujuuri, tohutuid veeloike keset tavalisi radu, pidin uued rajad vaatama, et kuiva jalaga läbi pääseda 🙂

12/12/445