Jõelähtme palverännutee teine päev

Teine päev.

Magasin nagu kott, ei teadnud maast ega ilmast midagi. Järelikult sai eelmisel päeval piisavalt väsitatud ennast. Samas olid silmad kuidagi väsinud nagu poleks üldse maganud. Tasapisi sai end üles aetud, hommikusöök söödud ja ennast matka valmis seatud.

Enne veel kui Ihasalust Loo poole kõmpima hakkasime, käisime tutvusime kohalike vaatamisväärsustega.

Esiteks Rootsikari. Meie saime otse läbi eravalduse. Kusagilt mujalt pidi siiski ka juurde pääsema. Midagi erilist seal just polnud aga samas lihtsalt ilus. Mõned suuremad ja väiksemad kivid, meri ja liivarand. Palju haigruid ja kormoraane, luiged ja kajakad.

Siia võikski jääda 🙂

Kividest takistusrada 🙂 Hm, kuidas ma alla saaks?

Läksime tagasi, tegime ühes väga lurri kohviga pausi aga asi seegi 😀

Majakeses oli piibel ka, et ikka oleks midagi, mis palverännuga seostuks. Päris äge 1903 välja antud, gooti kirjas. Ma rohkem ei viitsinud veerida kui paar esimest rida.

Selline majake siis. All kaks tuba ja köök, üleval veel 4 magamiskohta. Duširuum ja wc. Köögi puhul võiks laita ainult seda, et seal ei olnud toidu soojendamise võimalust ega veekeetjat. Selle eest oli külmkapp 🙂

Hoovi peal leidus veel muudki põnevat.

Ja ka Ihasalu allikas asub eravalduses.

Tegelikult oli ammu aeg astuma hakata aga roidumus oli peal.  Teine päev ja juba ei jaksa. Ainus lohutus endale on see, et tõesti oli palav. Raske oli üldse ennast liikuma sundida. Aga samas oli tahtmine uusi kohti näha. Palju kohti olid tegelikult ju nähtud aga jala pole ma seal kandis eriti kusagil käinud.

Ma ootasin Ihasalu metsalt natuke rohkemat. ma pean tõdema, et seal oli üsna igav. Alguses oli mingi kivimüür, mille kohta kohalikud väitsid, et seal võis olla kunagi kindlus või linnus- täiesti tõsi jutt 😀

Kohe hakkas paistma ka Ihasalu rist ja palvepink. Ma leidsin vigu ka, mida laita. Kui palvepinki istuda ja teksti lugeda siis, seal on kirjas: ” Kas see ime oligi siia kabeli püstitamise põhjuseks, ei ole teada. Ent tunnetagem seda, istudes viivuks pingile ja pöörates pilgu mere taustal seisvale ristile.” Kuna pink ja rist asetsevad kõrvuti siis ei ole seda võimalik teha. Sa saad, kas risti taga seista ja seda vaadet nautida või pingil istuda ja mere vaadet vaadata. Tähenärija olen 🙂

Peale seda oli suhteliselt pikk maa tuimalt astuda. Üsnagi üksluine mets. Midagi seal kasvas ka. Näiteks õitsevat Rootsi kukitsat ma pole ennem näinud vist.

Et põnevam oleks sai end lilledega ehitud.

Aga mis siin ikka jaurata, parem ikka kui maantee äärt mööda käia 🙂

Jube imelik oli, et piibelehed alles õitsesid. Mujal olid ammu juba õitsenud. Sealt ma leidsin esimese puugi kah ennast mööda üles ronimas. Õnneks külge ei hakanud keegi.

Mõnes kohas oli ilusaid tammepuid.

Maantee äärde välja jõudes läks veidi põnevamaks.  Üks hobune oli oma aias. Hästi ilus. Vaatasime seal kui ta meie poole hullu galopiga tuli, igaks juhuks sai samm kõrvale astutud. Meid üle vaadanud, läks minema. Tee ääres sõitsid rattad siis läks küll põnevaks, kuidas hobune ratastega võidu jooksis. Õnneks jäi ikka oma aeda pidama.

Veidi maad edasi oligi juba Linnamäe hüdroelektrijaam. See suutis mind ka üllatada, ma pole kunagi näinud, et see kuivalt seisaks.

Teine hea üllatus oli veel. Seal oli maasikaid 🙂 Natuke kehvem oli ehk see, et need kasvasid kallaku peal ja seal polnud kuigi mõnus neid korjata. Aga ikkagi, super maitsvad olid 🙂

Käisime Jägala linnamäel ka kui juba seal olime. Siis üle silla teisele poole jõge.

Edasi tuli selle päeva maiuspala 😀 Läbi hiiglama tiheda võsa orgu ja sealt üles ja jälle alla ja üles ja lõpuks veel väga-väga tihedat võsa. Tahtsime Kukemiku kivi juurde minna aga andsime suhteliselt kiiresti alla. Samas üldse ei kurda, oli märksa põnevam kui metsa vahel käimine.  Pealegi oli üsna ergutav teadmine, et varsti saab süüa ja puhata 🙂

Laulumäe kivi oli meie söögilaud. Pakkus nii varju kui päikest. Lilled õitsesid, maasikad kasvasid. Mmm mõnus!

Pärast seda olin mina küll juba omas mullis. Kuigi oli väga ilus ja isegi tore siis samas oli ka natuke nagu tülpimus sees. Võtsime vaikselt ja puhkasime kui vaja.

Väga kaugele ei jõudnudki kui oli vaja jätsi paus teha.  Koogi pood jäi tee peale.

Vaatasime veel natuke Jõelähtmes ringi.

Jõelähtme postijaam ja -jõgi.

Seal kandis oli jube palju toonekurgi.

Jõe maa alla mineku koht või siis maa peale tõusmise koht, kuidaspidi võtta.

Vaatasime Jõelähtme pastoraati, kirikut ja aeda.  Kõik imekena, mõnus oli jalgu puhata, päike hakkas tasapisi looja minema.

Jooksime üle Narva mnt. Ööbima saime Loo ajaveski juurde. Sinna suuna võtsimegi. Mulle ei andnud rahu kolme kuninga kivi, teadsin, et see peab seal samas tee ääres olema. Nii käisime mööda põldu ja otsisime. Enne sattusime mitmele kultusekivile.

See pole mingi ime, seal on enamvähem iga kivi kultusekivi ja neid kive on seal palju.

Kolme kuninga kivi leidsime ka üles.

Veski juurde jõudsime kõige ilusamal ajal 🙂

Mina, kes ma võõrastes kohtades ei maga kuigi hästi, vajusin ära ja magasin hommikuni nagu nott, jälle 🙂

18km/Juunis:110km/Aastas: 868km

Advertisements

Jõelähtme palverännutee esimene päev

Tegelikult oli Jõelähtme matk küll nelja päevane. Aga kuna neljapäeva õhtuks olid muud plaanid siis jäi Irust Kallaverre kõndimine vahele. Seda maad on mul juba niigi mitut pidi käidud, nii et põhimõtteliselt võib selle “arvestatuks” lugeda 🙂 Pealegi on üsna tõenäoline, et ma mitte iialgi tervet palverännu rada läbi ei käi. Või kui, siis käiks etapi kaupa aga järjest, kohti vahele jätmata.

Samas kui võimalik siis järgmise jupi Järvamaal käiks heameelega kaasa, lihtsalt kolm päeva rabas, tundub tore. Kuigi sitikatele-satikatele mõeldes tuleb hirrrrrm naha vahele. Neid oli juba selgi korral parasjagu.

Tegelikult ma kõhklesin ja kahtlesin ja mõtisklesin sel korral ka päris kõvasti. Ma tavaliselt magan võõras kohas halvasti ja siis ma mõtlesin, milline piin on teine päev ja teisel ööl juba magaks aga kindlasti mitte nii palju kui tahaks.  Ehk minu jaoks on oluline see, et matkamine oleks mõnus.

Üsna kindlaks sai mu otsus siis kui käisime Rebalas ja Maardu karjääris, lihtsalt nii ilus oli, et tundus, et mingit tagasiteed pole, tuleb minna.

Õhtul pakkisin oma asjad valmis. Selles olen ma ka vilets. Kuna ilm oli soe said kaasa mitu varu pluusi ja sokid. Ujumisriided, õnneks nii palju mul mõistust oli, et saunalina kaasa ei võtnud vaid ühe väikese käterätiku. Pean mainima, et neid mul vaja ei läinud 😀 Lühikesed ja pikad riided, jope. Ühesõnaga ma topin koti alati viimase piirini täis ja “pärast nutan”. Sel korral käisin väikese kotiga, mis küll hirm väike pole aga vähemalt ei mahu sinna 80 liitrit asju sisse 😀

Alustama pidime Kallavere kaupluse peatusest. Kuna ma olin esimene, kes kohale jõudis siis tegin tiiru ümber kiriku kah.

Järgnes jäätisepaus Pärli keskuse ees, kus üritasime kohalike sekka sulanduda 🙂 Jube palav oli, päike paistis lagipähe, selg oli märg enne teele asumist.

Kallavere muuseumi hoovist jalutasime läbi. Peremees näitas otse tee otsa ka kätte. Saime kõrvuni nõgestes sumbata.

Läksime Saviranna teeni, keerasime paremale ja kohe varsti rada mööda vasakule. Käisime läbi palverännu tee ühest ööbimispaigast Rehetarest.

Edasi oli meil variante mitu. Valisime võibolla kõige keerulisema tee aga selles mõttes huvitavama, et seal polnud varem käinud. Või no keerulist polnud tegelikult midagi, lihtsalt rada polnud, tuli heina sees minna, nii et vahepeal polnud üldse näha, mis jalge all toimub. Ja kui juba lilled ja lehmad tulid siis oli nii ilus, et savi, mis seal jalge all parajasti toimub 🙂

Nii uskumatu kui see ka pole siis ma arvan, et ma nägin esimest korda elus päris valgeid karikakraid. Kollaseid olen küllalt näinud ja seega oskasin lehti vaadata, et kas on samasugused.

Polnud veel kuigi kaugele jõudnud kui läksime leitsaku eest Ülgase külaplatsile varju. Selleks, et sorteerida kaarte. Mul oli nimelt hunnik kaasas, plaani pidada ja kohvi juua.

Võib tekkida küsimus, et mis mõttes mitu teed ja mida seal vaja plaanida on? Kaardile on ju rada maha märgitud, tuleb ainult minna.

Mina isiklikult ei viitsiks mööda teid kõmpida, muidugi on seal ka väiksemaid radu aga päris palju on tee ääres kõmpimist. Tegelik mõte on ju pigem see, et käiksid läbi ära märgitud kohad.

Veidi puhanud ja plaani peetud läksime Ülgase fosforiidi kaevanduse juurde.  Piilusime koopa avast sisse, ronisime üles, käisime Hõbemäel ja ronisime alla ja veel kord üles.

Nägin esimest korda põdrajuuresoomukat.

Ülevalt mäeharjalt hakkas golfiväljak juba paistma. Aga enne tuli otse üle heinamaa minna. Jõudsime põllu veerde ja mina just uurisin, mida seal kasvatatakse kui mingi vana mees tuli vaatama, mis me seal teeme.

Lõpuks tahtis ta meile kangesti näidata, kus ta ennast sõja ajal peitnud oli ja inimesi päästnud ja lõpuks oli juba kangelane. Aga ma eriti palju aru ei saanud sest kogu jutt käis vene keeles. Ja suurt tamme näitas kah.

Külaplats.

Natuke veel ja olimegi Jõelähtme golfiväljakul. Päris ilus nägi välja.

Üht teed mööda läksime edasi. Tuli välja et see tee sai otsa aga värava tagant sai edasi küll. Jõudsime tsaariaegse piirivalvekordoni juurde.

Järgmine etapp oli minu jaoks kõige hirmsam. Või no ma kujutasin ette, et on. Tegelikkuses polnud väga hullu. Mul hakkab nimelt rippsildade peal pea jubedalt ringi käima ja siis käivad juba jalad all risti-rästi ja üldse on suhteliselt paha olla. Kunagi ammu olen Jõelähtme rippsillal käinud aga siis tundus see nii hirmus, et sain pea poole peale välja ja siis panin samale kaldale tagasi 😀 Ma kohe päriselt paanitsesin ette, et ma sealt üle ei saa ja samas on nagu nõme ringiga ka minna. Kui kohale jõudsime siis ma vaatasin, et asi ei ole tegelikult hull. Ei kõikunud see sild ka nii jubedalt midagi aga lõpu osa marssisin küll silme ees ainult virr-varr.

Jõe äärt mööda liikusime mere poole.  Enne merd on pilliroine (huvitav selline sõna ikka on olemas või?) ja soine ala. Sealt läksime natuke sisemaa poole aga enne kui päris kuivale maale oleks jõudnud, sukeldusime võssa. Tegelikult oli see märgala ka suure kuumuse tõttu täiesti kuiv. Lihtsalt taimestik oli märja maa oma. Näiteks tohutu hunnik võhumõõku.

Jõudsime randa. Tundus, et seal oleks mõnus jalgu puhata. Ilus vaade. Aga tuhkagi kõik sipelgad, sääsed ja muud elajad kippusid kallale. Kui ma olin enne veendunud, et ma lähen raudselt ujuma siis peale seda hakkas tuul puhuma, nii et mul hakkas suisa jahe. Jõudsin otsusele, et ma ei lähe. Natuke kahju oli ka aga no ei meeldi mulle külmetada.

Seega liikusime Ihasalu ööbimispaiga poole edasi. ilus männimets oli seal. Ja üks puu oli eriti äge. Valvur kah juures.

Ihasalu allikas.

Olimegi kohal.

18km/Juunis:92km/Aastas: 850km

Ligikaudse kaardi joonistasin ka.

 

Astangu asum

Nädalavahetusel kisub metsa poole. Kui asumi matka teha siis rohkem linna äärealadele. Astangu tundus pühapäevaseks jalutamiseks paras olevat ja kui aega ja energiat rohkem on saaks ka kohe Mäeküla asumi läbi jalutada. Veel oli varaiant jalutada mööda vana raudteetammi Koplisse aga nagu ikka ei jõudnud me Astangutki korralikult risti-põiki läbi võtta.

Algatuseks tahtsime jälle asumile ringi peale teha. Nagu ma aru saan siis mõned inimesed ei saa aru, miks ümber asumi käia?! Mulle isiklikult saab niimoodi palju paremini selgeks, kus see piir jookseb, kus asum algab, kus lõppeb. See pole mitte millekski tarvilik aga lihtsalt enda harimise mõttes on see kõige lihtsam viis asi endale arusaadavaks muuta.

Päris täpselt ei suutnudki piiri ära määratleda aga keset ” heinamaad” pole see nii oluline ka. Pärast tuli välja, et käisime natuke seespool piiri aga kui tahtmine on siis saame Mäekülas käiguga asja ära parandada.

Tiir ümber Astangu on umbes 6 km, asumi pindala on 2,07 km². Astangu nimi tuleneb seal asuvast pangaastangust.

Mulle tundus, et ma olen Astangu ristipõiki läbi käinud aga ikka leidus kohti, mida ma näinud polnud. Samas oli muidugi nii ilus lilleline kõik, et isegi kui iga viimane nurk oleks läbi käidud, oleks ikka tore olnud.

Keegi oli Kadaka ojale turbiini ehitanud.

Ilmselt nii kaugel heinamaal ma polegi käinud. Kuidagi võõras oli see mägi. (Päh, vanu pilte vaadates sain teada, et ma olen isegi natuke mäe sisse roninud – haugi mälu :D. Aga lähenesin tol korral külje pealt, nii et pilt võiski natuke võõras paista)

Mäe  sisse sai ronida aga ei hakanud minema aga mingi orienteerumismäng on seal toimunud. augu sees oli kiri: Stardis sai iga võistkond endale numbri, rebi raamatust see lehekülg välja.

Edasi läks jube sopane rada, meie õnneks oli see enamvähem ära kuivanud.

Ja uus punkt uue ülesandega.

Nendes mägedes olen ma korra juba käinud aga ikka on äge vaade ülevalt alla.

Harku järv ja Õismäe majad, Mustamäe hüpetorn ja ilmajaama muna.

Mäe otsast saimegi aru, et käisime pisut seespool piiri 😀

Leidsime ka ühe väga räbaldunud Tallinna piiriposti.

Pilpaküla oli nii ära võsastunud, et polnud peaaegu nähagi.

Konnad teel.

Täiesti uskumatud aas-karukella väljad olid seal. Pole varem kusagil midagi niisugust näinud.

Mööda vana raudteed edasi ja saigi asumile ring peale.

Edasine plaan nägi ette, et käime ühe tiiru kalda servas, siis all laskemoonaladude juures ja lõpuks varemete juures. Ja kui viitsime siis natuke majade vahel ka.

Sellist angaari nägin enda arust küll esimest korda, oli kusagil vallide vahel peidus.

Tegime oma lõunapausi ära sest õhtu hakkas juba kätte jõudma, aega oli ka jube palju kulunud. Palavaga on liigutamine päris vaevaline. Võilillepärg närtsis suure kuumaga  ära, nii et jätsin selle oksa otsa kõlkuma.

Söömise lõpetanud avastasime, et istume peaaegu pruun raunjala põõsas (LKIII), pisike sõnajalaline, mida ma olengi ainult Astangul kohanud.

Läksime astangust alla. Esialgu oli seal palju lilli. Piibelehti ja käopäkkasid. Pean tõdema, et viimaseid pole ma ka nii suure kolooniana varem näinud.

Et oleks natuke rohkem vaheldust ronisime “metsas” vallide otsas  ringi.

Lõpuks olime juba nii kaugele välja jõudnud, et enamus tunneleid jäi selja taha. Samas on need meil mitu korda läbi käidud ja vaadatud. Ausalt öeldes ma ise ei plaaninudki sellesse viimasesse, mis meil tee peale jäi sisse minna aga kaaslane arvas, et kui juba tuldud on siis peaks ikka läbi käima. Läksimegi Arvestades kui palav väljas oli siis oli temperatuuri langus väga suur, suisa külm hakkas. Eks seal vast selline 10-15 kraadi on.

Võtsime ette järgmise raja, mille kõrval on laohoonete jäänused, erinevates seisudes. Osadel pole kõiki seinugi alles, mõnel teisel on põlenud talad või kõrged tugisambad.

Siis leidsime värskelt  kaevatud kraavi.

Ala kust vesi oli kraavi mööda ära voolanud.

Tallinna Amazonas.

Leidsime vana raudtee jäänuseid.

Ühe tellistest laohoone leidsime ka. Suhteliselt sarnane teistele paekivist hoonetele. Sees kaks päris okeid seinamaalingut.

Sellega otsustasime oma käigu ära lõpetada. Astangu tänav jäi küll praktiliselt käimata aga samas on seda enne nähtud. Valisime suvalise raja ja liikusime metsast välja.

Enne kui majadeni jõudsime tuli meil roostik läbida, õnneks oli kohalikel küllalt uksi, mida märjematele kohtadele peale oli pandud. Saime läbi jalgu märjaks tegemata.

Lõpuks lippasime läbi seinamaalingu juurest. Tegelikult on seal üks igavam kassiga ka aga sinna ei viitsinud enam minna.

“Leemeti Unenägu”. Kavand Gerda Märtens.

Astangu kaart
Sel korral:15km/Mais:122km/Aastas: 717km

 

Lasnamäe Pirita-Kose.

Mõnus kui õhtuti on nii valge, et võid ka siis paari tunniseid jalutuskäike teha ilma et pimeda peale jääks.

Vahepeal olid mõned soojemad päevad ja otsustasin väikese ringi teha, vaadata kuidas sinililledega lood on. Äkki leiab veel midagi põnevat.

Raja ääres oli paiselehti ja katkujuuri. Suuremad loigud olid ära kuivanud, nii et päris kevade moodi oli juba.

Leidsin ühe jõuluselt sillerdava  kuusepuu. Huvitaval kombel on neid sel aastal igal pool ja palju.

Esimesed lehepungad hakkavad lahti minema.

Ma ei viitsinud surkima hakata aga näis nagu püünis, keset Pirita metsa.

Leidsin mõned uued seinamaalingud.

Sinililli oli ka, veel ei sinetatnud. Samas on see ka suhteliselt varjuline koht, kus tavaliselt leiab esimesi sinililli siis kui mujal nende aeg vaikselt läbi saama hakkab.

Siilikalli, nii nummi

Polnud nagu meeleski, et Scheeli mõisa juures on nii vinge tammepuu. Lehed peal on siis ei pane seda suurust niiviisi tähelegi.

Minu üllatuseks oli isegi suusarada alles veel kuigi suusatada võiks sellisel rajal ainult mõni väga hull fanaatik.

See putka on küll igal aastal erineva kujundusega. Kunagi oli seal küll midagi asjalikumat peal.

Jõgi oli äraütlemata lai, jää oli läinud. Kuidagi imelik on nagu mõeldagi, et natuke rohkem kui kuu aega tagasi saime mööda Pirita jõge matkata 🙂

Et mitte täpselt sama teed tagasi minna, siis jalutasin läbi metsa Varsaallika oja juurde ja vaatasin kuidas veed vulisevad. Mõnus.

Politseiakadeemia aia äärt mööda Lasnamäe poole.

Metsatukast läbi. Leidsin karikseeni. Peaks olema verevad karikseened aga kõik nimetavad neid harilikeks, samas väidetakse, et neid harilikke on Eestis leitud ainult ühe korra. Millalgi muudeti nende nimed ka ümber, nii et üks suur-suur segadus minu jaoks.

Sametkõrgesed eelmisest aastast tõenäoliselt.

Juba panga serval kööludes nägin, et sarapuudel on sel aastal eriliselt palju õisi. Ei tea, kas saab ka palju pähkleid?

Sel korral:8km/Aprillis: 41km/Aastas:474km

Laagris ja Sauel

Kui ma Jüris käisin siis tegin enda jaoks avastuse, et mul on Tallinna lähiümbrus suhteliselt tundmatu maa. Rongi või bussiga sõidan tavaliselt veidi kaugemale. Nii näiteks leidsin Saue, kus ma kas pole üldse käinud või siis ainult läbi sõitnud. Samas tundus, et ega seal pole ka väga midagi vaadata. Esmapilgul ehk ainult mõis.

Ühel laupäeval otsustasime sõbrannaga väikese matka teha. Enne seda vaatasin kaardi hoolega üle, mis, kus, miks ja milleks asub. Lõpuks leidsin täiesti teekonna, mis tundus põnev. Mõnes kohas väikese ringiga läbi metsa jne. Ainsaks mureks olid suuremate teede servad, need on tüütud ja veidi ka ohtlikud kui nii võtta. Aga kuna sõbranna on ka matkasell siis otsustasin, et vaatame, kuidas kulgema hakkab, et tegelikult polnud ma üldse 100 protsenti kindel, et me just sellise marsruudi läbime nagu mina kaardile joonistasin. Kui kusagil oleks tundunud, et tahaks rohkem metsas olla siis oleks läinud ja vaadanud, veel oli variant, et Sauele ei lähegi, hoopis teisele poole. Minu meelest nii on kõige mõnusam matkata, et teed nii nagu parasjagu meeldib.

Otsustasin rongi kasuks ja sõitsime Laagrisse sest seal kandis nagu ma olin kunagi ammu lugenud asub üks seinamaaling. Aga ma absoluutselt ei mäletanud, milline see välja nägi ja netist leidsin Itaalia kunstniku Aweri seinamaalingu, mille ta maalis 2016 oktoobris Street art jam-i ajal. See tundus hea küll. Hiljem leidsin googeldades veel ühe pildi, mida ma tegelikult mõtlesin ja mis meil vahele jäi – väga napilt kusjuures. Samas on põhjust veel sinna kanti minna.

Peale grafiti vaatamist oli plaan minna mööda jõe äärt suure teeni. Aga kuidagi haarasid silmi kasvuhoonete vrakid ja tee tundus sealt otsem ja aeda ka ei paistnud olevat.

Igatahes läksime sinna kolama, nii äge oli.

Ma näen igal pool südameid 🙂 Kommentaariks öeldi, et ilmselt on mu silmadel midagi viga 😀

Vahepeal peab nalja ka tegema 🙂

Edasi läks nii nagu ma ei plaaninud ehk jõeäärsel majal oli aed ees ja kasvuhoonetel oli ka tegelikult aed ümber. Nii et karta oli, et me peame võibolla algusesse tagasi jalutama. Õnneks niipalju meil siiski vedas, et  ühes kohas oli üks värav, mis imekombel oli isegi lahti.

Edasi oli natuke maad igavat kõndimist ja orienteerumist, et kus kohas me metsa peaks minema.

Natuke orienteerusime valesti. Metsavahel pidi tee või rada minema, kaardile märgitud punktiirjoonega. St. see tee ei pruugi väga tee moodi olla. Hakkasime mööda kraavi äärt minema, mul oli üsna kindlalt meeles, et see tee läks kraavi kõrvalt. Aga tegelikult ei läinud, läks hoopis üle kraavide. Kuna meile hakkasid majad vastu tulema ja ma teadsin, et need ei peaks meile vastu tulema siis hakkasime ka üle kraavide minema ehk tegelikult me käisime tee kõrval metsas, tegime üle kraavi teivashüpet 😀 Aga see oli ka täitsa tore.

Tundus, et seal on massiliselt kitsi ja jäneseid. Kellegi teise jälgi me ei näinud.

Edasi pidime natuke maad mööda teed minema, et üle jõe pääseks. Võibolla oleks kusagilt ka mõne põnevama raja leidnud aga lihtsalt niisama lumes ka sumbata ei viitsinud.

Järgmine peatus oli Sõeru ohvriallikas. Lõhnas nagu maal laudas aga polnud viga, elasime rõõmsalt üle 😀

Koht nägi natuke räsitud välja aga olemine oli seal mõnus ja allikas ilus.

Kohapeal saime teada, et seal on ka mingi matkarada. Kodus uurisin ja puurisin aga väga palju targemaks ei saanud. Peale selle, et meie teel olid ka mingid Peetre Suure punkrid, mida mina ühelgi kaardil ei näinud :/

Liikusime põllu äärt mööda Vanamõisa poole, et sealt kusagilt üle raudtee minna.

Kui raudteest üle saime olimegi Sauel. Mul oli jälle põnev, palju igasuguseid põnevaid aedu, mida vaadata. Lapsena oleks selline aed ülikõva kindlus vms 😀

Järgmine sihtmärk oli Saue Kristliku Vabakoguduse kirik. Tundus piltide pealt põnev, lähedalt vaadatuna üsna igav. Samas oli seal kivi Eesti Iseseisvuse eest langenutele.

Kiriku kõrval on Saue tammik.  Vanu tammesid oli aga mitte ülemäära palju. Aga need, mis olid olid ilusad ja võimsad.

Jõudsime spordiradadele. Tore oli näha, et palju inimesi on väljas. Samas olen kuulnud ka, et discgolf rikub rämedalt puid. Peale selle on lihtsalt jalutajatel suhteliselt ebamugav liikuda. Nii et üritasime kusagile välja jõuda, et edasi liikuda. Kuidagi panime jälle suhtkoht “metsa” oma minekuga. Igal juhul Saue mõisa läksime me paraja ringiga.

Mõis oli ilus, korras.

Jalutasime lähemale, vaatasime et hoovi värav on lahti ja läksime seiklesime veidi pargis ringi.

Kui peamine osa mõisast on kena ja korralik siis pargipaviljon on käest ära lastud, kunagi on see ka ilmselt imeilus olnud.

Kell hakkas päris palju saama, nii et hakkasime edasi minema, mõisa tagune maa oli natuke kahtlane, ei teadnud mida täpselt oodata on ja seega tahtsime võimalikult valges sealt läbi minna.

Aga siis tuli välja, et me oleme aias täitsa korralikult kinni, ei paistnud ühtki aiaauku, samas nagu ei viitsinud mõisa juurest ringiga ka minna. Vaatasime hoolega ja “varjatud aiaaugu leidsime, isegi läbi mahtusime.

Kui me olime seal aia ääres võsas juba üsna palju maad mütanud, tuli välja, et tagapool oli üks puu aiale langenud ja sealt oleks palju lihtsamini üle pääsenud.

Aga lõpuks läks võsa koledaks kätte ära. Aga naljakas oli ka kui heitsid enda põõsasse ja jäid ikkagi väga püstisesse asendisse. Igast asjast saab rõõmu tunda 😀

Kuidagi suutsime enne õiget teeotsa ära keerata, mis tähendas seda, et saime jälle üle kraavide hüpata. Et teel veel midagi näha siis lõpetuseks läksime Jälgimäe mõisa vaatama. Mõnus külavahetee.

Jälgimäe mõis oli selline suhteliselt pisike vana talumaja moodi. Aga kogu see miljöö oli mõnus.

Kuigi jah see tellistest osa võiks olemata olla.

Maja seina pealt saime teada, et seal sündis Nikolai von Glehn

Kuna õues oli juba pime siis oli lõpus kergliiklusteel käimine täitsa OK. Ma ise oletasin, et jõuame valges tagasi ja igavleme 4km 😀 Aga kuna oli pime siis sai igasugu asju tehtud ja teekond möödus märkamatult 🙂

Umbes selline rada tuli välja.

Sel korral: 25km/veebruaris: 68km/aastas: 253km

Jüri- Kurna- Tallinn

Selle retke ajal oli plaanis jõuda ka Jürisse aga ei jõudnud. Mulle tundus, et seal on ühtteist vaadata.  Kuna sel korral otsustasin, et alustame Jürist siis otsisin välja kõik võimalikud asjad, mida vaadata ja siis elimineerisin umbes pooled neist. Vaatsin kaardi pealt umbestäpselt kust oleks põnev minna.

Ekströmi marsiga ühel päeval sai asi teoks tehtud. Ei viitsinud nii vara tõusta ja nii palju käia jnejne. Kuigi lõpuks tuli igatepidi sama välja. Ärkasin 6:50 ja käisin 32km 😀 Aega ei osanud ma ka kuidagi arvestada. Ma arvestasin sellega, et lõpu osa läheme otse ja seega oleks kilomeetreid veidi vähem olnud aga 7 valget tundi oli meie jaoks ilmselgelt liiga vähe.

Esimene käik oli surnuaeda, ma arvasin, et see on mingi uus variant ja ega seal midagi vaadata pole. Aga oli ja kuidas veel. Minu jaoks täiesti eriskummaline vaatepilt oli perekonnahaud, kus läbisegi olid vanad raudristid, kivirist ja hauakivid. Tagantjärgi lugesin, et kalmistu on rajatud hiljemalt 19 saj. ehk vanu riste, monumente jm on küllaga. Ehk meil kulus juba surnuaias käimisele palju rohkem aega kui plaanis oli. Jüri kiriku juures on samuti väike surnuaed. Üksjagu põnevat vaatamist.  Vanad kiviristid, raudristid, kabelid ja mälestusmärgid piiblile ja vabadussõjas hukunutele ja muidugi kirik ise ka.

Üle tee kiriku vastas on üks väike tiik ja selle juures rauasulatamise mälestusmärk. Aga enne seda oli meil vaja edasi-tagasi käia sest kaardi pealt ei viitsinud vaadata ja ma olin veendunud, et see asus kaugemal. Vahele ka ei tahtnud jätta. Kirved olid ägedad aga osa tundus, et oli pihta ka pandud, augud ainult järel.

Tee ääres oli põnevaid maju, eri kihistuid jms. Plaan oli minna Vaskjala veehoidla juurde siis otsisin tee peale ka paar punkti, et igav minna poleks. Üks lohuga kultusekivi on Aruküla tee ääres. Ja väiksematele tänavatele keerates on üks suurem kultusekivi – Aabakivi aga kahjuks aia sees ja natuke võsas ka, nii et seda ma eriti ei soovita vaatama minna kui just lihtsalt “küla vahel” jalutada ei taha.

Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli Pirita jõgi, mis siin tundus eriti lai ja suur. Vaskjala lahinguväli ja mälestusmärk. Sellega saime ka natuke petta. Mõtlesime omapäi, et tegu on a´la mingi kiviaegse lahinguga.

Üle tee oli Vaskjala veehoidla, kaardi pealt vaadates oli seal sild aga tegelikuses oli aed ees ja võisime ainult pikkade nägudega vaadata, kuidas me sealt läbi ei saa. Aga iseenesest oli äge vaikne nurgatagune kohake.

Ühesõnaga pidime sama teed tagasi marssima aga õnneks oli see maa suhteliselt lühike. Keerasime teiselt poolt Pirita jõge suuna jälle veehoidlale sest sealt juurest sai edasi tootmishoonete juurde, mille tagant oli plaanis läbi murda, et ei peaks tervet teed edasi-tagasi käima.

Jõudsime lõpuks aia taha välja, mingid tüübid tegid suitsu ja vaatasid, kuidas me seal aia taga jalutame. Hõiskasid, et tagapool läheb veel märjemaks. Aga küsimusele, kas aia äär jätkub samamoodi, saime vastuse, et enamvähem. Ehk läksime edasi. Ruumi on ju küll.

Ma ütleks, et see oli täiesti lahe käimine. Vahepeal käisime võsa vahel ka aga kui kraav laiemaks läks, tundus kindlam hoida aia äärde sest plaan nägi nii ette 😀

Mõni koht oli läbimiseks kehva. Natuke järsk ja libe ja sinna kraavi ei tahtnud sisse libiseda kuigi see polnud sügav ega midagi. Aga tervet ülejäänud päeva ei tahtnud märgade jalgadega ringi käia. Lõpuks oli lugu selline, et aia tagune keeras ja me olime kraavidega ümber piiratud. Samas teine kraav oli pisut kitsam ja seal oli “igast” värki sees, mille peale astuda. Üks puupakk ja rehv, sealt me üle saimegi.

Jõudsime tänavatele. Üks kultuskivi jäi vahele sest meil olid natuke ebamäärased kaardid ja hiljem enam tagasi ka ei viitsinud minna aga võimalik, et me isegi nägime seda. Teise kivi leidsime üles. Ilus, lohuga ja puha.

Sealt polnud enam palju maad Lehmja tammikuni. Esimese asjana vaatasime Rae valla mälestusmärki.

Ja see tammik võlus meid täiesti ära. Ilmselt oleks me võinud seal õhtuni istuda. Nii ilus ja nii tore ja kõik puud nii vahvad. Jänkut nägime ka, vaatas suurte silmadega otsa ja pani ajama.

Ma leidsin sealse kultusekivi ka üles kuigi enne koju jõudmist polnud ma selles sugugi kindel kuna seal metsa all oli kive igasuguseid.

Kõhkluse koht oli selles, kuidas üle ringtee saaks ja et ikka õiges suunas läheks. Õnneks sellega probleeme ei tekkinud. Saime normaalselt hakkama. Ainus kehv asi oli see, et auto teede ääres oli sopp põlvini ja kui me ükskord teisel pool teed olime, kaalusid saapad vähemalt kilo rohkem 🙂 Maha seda ka kuidagi ei saanud aga natukese käimisega siiski läks kergemaks.

Mõte oli minna eemalt mingit teed mööda Kurna poole aga kuna see jäi eemale ja tundus, et suure tee äärest saab ka täiesti okeilt siis ei hakanud mujale minema. Pealegi oleks see kõrval tee lõpuks ikka sama tee äärde välja tulnud. Kohati käisime võsa vahel, vahepeal maantee piirde taga ja suure osa ajast kahe kraavi vahel. Tahtsime kiiresti edasi jõuda sest tasapisi ähvardas ilm hämaraks minna. Aga mõisa tahtsime päevavalges näha ja palju pilte klõpsida.

Õlleköögi teelt keerasime sisse ja pärastisel vaatamisel selgus, et ka sealt oleks ühe kultusekivi juurest saanud läbi minna aga see jäi mul kodus olles kuidagi kahe silma vahele. Samas oli mõisa viinaköök, mis silma hakkas. Nägi igatepidi põnev välja.

Kahjuks üsna haledas seisus. Tegelikult oli seal kõik käest ära lastud peaaegu. Suur osa kõrvalhoonetest on  ainult lagunenud alusmüüride näol olemas.

Viinaköögis käisime sees ka, uksed olid lahti. Päris kole oli aga samas leidus seal igasugust imeliku kraami, mida oli põnev vaadata. Ülemisele korrusele piilusin trepi otsalt, ei tundunud, et seal oleks kõige turvalisem ringi trampida.

Mõisahoone oli põlenud seda ma teadsin aga päris sellist vaadet vist ka ei oodanud nagu seal oli. Põhimõtteliselt midagi päästa pole. Kas lasta seista või kokku lükata. Üks tiib oli põlengust pääsenud kui kiiresti teeks võibolla selle poolega saaks isegi midagi ette võtta. Kuigi jah eks seal oli ka kõik niiskusest punnis ja lopergune.

Kui me seal tervemas tiivas sees ringi vaatasime käis õues mingi kolks ja A arvas, et meid võidakse luku taha panna. Ma seda ei uskunud aga seda küll, et keegi meile loengut lugema tuli, et miks te siin olete, kuidas siia saite ja et kogu see värk on ohtlik jnejne.

Aga hoopis mingi noormees oli. Ütles, et tuli vihmavarju. Ja appi- appi sadaski, täiega.  Meil oli plaanis mõisa juures söögipaus teha, et natuke üle poole teest peaks käidud olema.

Poiss tegi siis juttu ja rääkis, mis kohalikud seal teinud on, kuidas nad mõisa parki koristanud on ja et Üksikus Rüütlis kummitab jms. Lõpuks tunnistas üles, et on veidi joonud kah. Siis läks asi imelikuks, vihm jäi järgi aga poiss minema ei läinud. Meile tundus millegipärast imelik nagu tema nina all sööma ka hakata, samas galerii alune oli selleks nagu loodud. Käisime ümber maja ja tegime pilte aga tüüp seisis paigal ja ei kavatsenudki ära minna. Kippus nagu hoopis meid minema suunama 😀 Lõpuks läksimegi meie, tema juhtnööride järgi, läbi kultuuritunneli ja “meie majade” vahelt läbi 🙂

Kultuuritunnel oli täielik tuulekoridor. Mul hakkas nii külm, et söögipausi pidime edasi lükkama ja veidi tempot tegema. Pealegi sadas jälle lõrtsi ja vihma ja mida iganes veel.

Kusagil põldude vahel leidsime mingi kivihunniku, mis millegipärast tundus sobiv paik einestamiseks. Romantiliselt rehvikuhja kõrval, kuu taevas siramas, teisel pool päike loojumas, ahmisime sööki sisse, nälg oli silmanägemist võtmas 🙂

Edasi polnudki muud kui enamvähem Tartu mnt-ni välja. Kusagil põllul oli kergliiklustee, seda mööda saime natuke käia. Tee ääres olevaid kultusekive ei näinud aga lõbus oli siiski omavahel arutada, et kas see või teine kuhi võiks olla kivi või on see midagi muud 😀

Lõpuks pidime natuke ka päris Tartu mnt ääres käima. Oleks valge olnud siis oleks võinud ka tee äärses võsas kolada, tundus täpselt selline samblike ja puuseente mets olevat.

Assakul läksime küla peale. Nõiakivi otsisime üles. Kivi oli äge aga kunagi tahaks seda valges ka vaatama minna. Samas on seal veel mitmeid asju mida vaadata, et vähemalt üks käik sellel suunal tuleks teha küll veel 🙂

Vana Tartu mnt äärest hakkasime linna liikuma, tundus mõistlik. Rahulik, vaikne mitte nagu Tartu mnt ääres. Veidi pikem maa küll oli aga ma arvan, et palju mõnusam. Lõpetasime lennujaama juures.

Kaart on küll see, mis ma algselt tegin aga väga palju me sellest ka mööda ei läinud 🙂

Kilomeetreid:32/165

Pildigalerii

Turjemäe retk

Aegajalt otsin matkamiseks netist inspiratsiooni. Juba umbes aasta tagasi sattusin ma täiesti juhuslikult Soolembese rännakutele  ma ei mäleta, kas ma tol hetkel ka midagi oma matka jaoks leidsin aga miski avaldas mulle igatahes muljet ja käisin vaatasin üle, kas Facebookis ka midagi on. Isegi kui koguaeg silma all ei ole, siis vähemalt aegajalt jookseb uudistevoost läbi. No põhimõtteliselt nii ka jäi, jooksis uudistevoost läbi 😀 Aga millalgi detsembris hakkas mingisugune retk silma, õieti retke pildid.  Vaatasin neid ja korraks käis mõte peast läbi, et läheks ka mõnikord aga lõin suhteliselt käega.

Jaanuaris tuli jälle teave ühe retke kohta. Kirjutatud on pikk-pikk jutt, mis lõppeb sõnadega, et kui see rännak sind kõnetas, võta ühendust. Sel korral kõnetas piisavalt, et küsida oma “100” küsimust: kuidas kohale saab ja kus me liigume, millised riided selga panna ja kõik muu säärane.

Igatahes panin ennast kirja ja siis mõtlesin, et tegelikult võiks ju mõne tuttava ka kaasa kutsuda. Kõik olid suure hurraaga nõus, mis sest et hommikul tuli väga vara tõusta. Minu kell tirises 6:06.  Silmad ma ometi kuidagi lahti sain, hommiku kohvi sain joodud. Ja kui mineku aeg käes oli, siis oli uni jälle peal 🙂

Saime kokku ja läksime liikvele. Esimene peatus oli Lauritsakivi juures, Kuusalus. See oli ainuke koht , kus ma enne ka käinud olen.

Järjekordselt sain ma teada, et kui ise ei uuri või ei tea, et teine inimene on piisavalt eeltööd teinud, siis jääd pooltest asjadest ilma. Ma polnud kuulnud ka, et seal samas peaaegu kivi kõrval on silmaallikad. Sel korral vaatasime need üle.

Natuke ringi käinud, sain vähemalt mina unest võitu ja väga mõnus ja ergas oli olla. Edasi sõitsime juba Turjemäele. Lähim koht, kus mina olin käinud oli Muuksi linnamägi, nii et minu jaoks oli kõik uus ja põnev.

Ronisin kohe Turje mäe seljale vaatama, mis seal paistab. Vaade oli väga eestlaslikult sinimustvalge.

Ronisin alla tagasi. Turje keldri juures läks meil hulk aega. Lihtsalt imetleda ja vaadata. Kihvt oli kuulata, kuidas vesi jäätorus sulises. Palju jääpurikaid ja hiigelsuuri puid.

Turjekeldri juga on üks väheseid jugasid, mis langeb liivakivilt, on umbes 4m kõrgune. Oma vee saab see Turje ojast. Joa all on Turje allikas, mis on uuristanud koopa, mida tuntakse Turje keldrina.

Ennemuiste olevat siin vanapagan viina müünud või hoopis kaunid sortsipiigad. Ka Kalevipoeg peatus Soomest saelaudu  tuues Turje keldris, kus neiud ta purju jootsid. Kalevipoeg sattunud kokku kurivaimuga, kellega karvupidi kokku mindi. Jõu poolest olnud nad võrdväärsed. Kalevipoeg äsanud lauajupiga, siil andis talle head nõu: “ikka serviti, ikka serviti”, mille eest kalevipoeg talle oma kasukahõlma andis. Sellest ajast saadik tuntakse kohta ka siilikõrve nimega.

Teisel juhul andnud head nõu hoopis rott. Hea nõu eest tahtnud ta endale kaitset kullide eest, mille peale kalevipoeg talle männiokkaid selga raputanud. Okkad kasvanud rotile naha sisse ja seal sündinudki esimene siil. (folklore.ee)

Turjeoja org

Edasi läksime Turjemäele, kus oli Palju kivikalmeid. Esimeses kohas 7 ja eemal veel mõned.

Leidsime värvilised palvelipud.

Edasi liikusime metsa vahel. Vaatasime puid ja nautisime loodust. Kohati meenutas mulle lapsepõlve, kadakate vahel jooksmist.

Puhkepausi ajaks pisteti meile paberid ja pliiatsid pihku. Hakkasime joonistama. Mulle meeldis. Foto: Soolemb

Jätkasime oma käimisi metsa all.  Suured sarapuud ja veidi soine ala.

Käisime kuningakalmetel, millest saime teada alles pärast seal käimist. Samas olid seal sellised kahtlased kühmud küll, mis tekitasid küsimusi.

Möödusime vägevast aiast. Paekivi vahele oli pandud maakive ja vahele veel mõned paekivi plaadid püsti ka.

Üsna varsti pärast seda jõudsimegi pangapealsele. Vägev kõrge pank keset metsa. All oli mitmeid allikaid.

Silmad tasub lahti hoida sest okastraati vedeles küll jumala igal pool.

Kui me seal üleval astusime, läks jutt selle peale, et panga all kasvab looduskaitsealuseid taimi. Ma nuiasin nii kaua kui mõni välja ka toodi. Üks neist on nt. mets-kuukress. Alla minnes leidsime esimesed kõdred sai neid igatepidi pildile püütud, et väärt kraam ja nii.

Pärast tuli välja, et seal on nendest suisa võsa. Aga eks see vist nii ongi, et taim võib haruldane olla aga heade kasvutingimuste korral võib seda korraga ühes kohas palju näha. Tahaks seal suve alguses olla kui kõik see väli imeliselt lõhnab.

juurikaalune maailm

Liikusime vaikselt edasi ühe vana talukoha poole, läbi metsa, üle kraavide, imetledes seda, mis loodusel pakkuda oli.

Maja juures tegime söögipausi.

Paus tehtud, pidime 300 meetrit tempokat kõndi tegema. Aga ega me kõrvalhoonest kaugemale jõudnudki, vaatasime ukse sepiseid ja tegime pilte. Natuke naerma ajas küll aga samas oli nagu natuke armas ka. Või no ma tean seda tunnet, et oleks vaja matkal mõni kiirem samm teha aga just siis jääb midagi tee peale, mis huvitav ja põnev tundub 🙂

Järgmine peatuspunkt oli põdraniidi kivi juures. Päris hea suur mürakas. Aga otsa kannatas ronida küll. Foto:Aire

Kivi peal oli juba meremüha kuulda, jõudsime kokkuleppele, et vaatame korraks randa ka ja hakkame siis kodu poole liikuma.

Tee peal oli mitme tipuga kuusk

Kui autode juurde jõudsime oli juba pime.

Rääkisime veel, mis kellelegi meeldis, mis oli põnev, mis igav.

Sel korral oli selline vaikne rahulik käimine. Mulle meeldis, eriti just see, et sai “piduri” peale tõmmata ja kohalolu nautida. Ma ise kipun alati liiga palju ja liiga pikalt ette võtma. Ja kunagi ma lähen Soolembese retkedele raudselt veel.

Kilomeetreid sai umbkaudu:12 /aastas:132