Porikuu orienteerumisrajad Harku vallas

Pühapäeval oli ilus ilm ja tahtmine õue minna. Orienteerumine tundus täitsa hea mõte. Valisime kaks lähemat rada, Harku ja Tabasalu.

Korraldus oli veidi ligadi-logadi, sest tegelikult polnud päris täpselt aru saada, kus on algus või mida me otsime või mis üldse saab.

Netist vaadatuna sai ainult oletuse teha, et algus on Harkujärve kooli juures. Kui äpp käima panna, siis selgus, et ekraan on must ja kiri palus noole järgi minna, mida polnud.

Meetrid hakkasid ekraanil jooksma – mida lähemale punktile jõudsid, seda vähemaks neid jäi, kui kaugemale läksid, siis tuli meetreid juurde. Nii pidi pimesi punkte otsima ja no punkte kui selliseid polnudki, ei midagi vaatamisväärset, lihtsalt uitamine tänaval.

Igas punktis küsiti “Ole valmis” küsimusi, mis kohati olid vaieldavad, sest kõik sõltub tingimustest. Igatahes me kõik jaurasime nii mis jaksasime :D, aga natuke oli tore kah, pole ammu enam kolmekesi väljas käinud ja koos midagi teinud. Lõpuks saime kolmanda koha, mis oli kogu värgi juures ainus positiivne asi.

Kolmas koht

Käisime 5,15km.

Harkujärve kaart

Otsustasime Tabasallu minna Harku joastiku kaudu. Lootsime, et juba on natuke vett kogunenud, aga polnud midagi, täiesti tühi, mööda ojasängi sai kõndida. Sellisena pole seda kohta veel näinud. Et teekond huvitavam oleks, sai korra ka pangal ronitud 🙂 Tabasallu jõudes olid järgmised 5,36km käidud.

Tabasalus lootsime leida imelise värvide mängu, saime lõpuks ju loodusesse. Aga tuhkagi, seal puud juba suhteliselt paljad ja värvid kollase ja pruuni vahel. Midagi siiski nägime, kuigi äpp eeldas, et sa oled ninapidi telefonis. Küsimused läksid järjest hullemaks ja järjest rohkem oleks tahtnud vastu vaielda. Kasvõi see, et tänapäeva alarmid hakkavad tulekahju puhul ise tööle, ei pea kusagil eraldi kellakest tilistama. Lõpuks veel ka täiesti arusaamatu rada. Kirjas oli, et igale poole pääseb lapsevankriga ja me eeldasime, et siis ongi tänavad, kõnniteed, aga Tabasalus oli ka kitsuke rada, mis vaevu märgatav, juurikaid ja murdunud puid täis. Lapsevankriga oleks see parajalt hardcore rada. Samuti oli seal lihtsalt edasi-tagasi tänaval kõmpimist, et jalutad ristmikule, seal on punkt ja siis pead sama teed mööda tagasi minema… sorry, aga suht nõme.

Tunnistan, et see oli mu elu halvimaid orienteerumise kogemusi, aga vähemalt sai päev värskes õhus veedetud, asi seegi.

Kuna I unustas pool rada salvestamata, siis tegi ta selle heaks ja joonistas raja delfisse. Meie rada saab vaadata SIIT 6,16km.

Kokku 16,67km.

Vaskjala rattamatk

1.10.2022, umbes 13 kraadi sooja, päikesepaiste, varjus tuuline ja jahe

56 kilomeetrit

Mustamäe- Kangru-Uuesalu-Kurna-Jüri-Vaskjala-Veskitaguse-Patika-Kiili-Vaela-Kangru-Mustamäe.

Tallinna lähistel olen pigem jala kui rattaga käinud. Rattasõidu miinuseks on minu meelest see, et siis ei tee eriti pilte, aga mulle matkamise juures see just suurt mõnu valmistabki. Hea pool on, et saab palju rohkem näha ja pikema maa läbida.

Sellist ilusat ilma, nagu laupäeval oli, ei saanud lasta vastu taevast minna. Veidi pikem rattaretk tundus hea mõttena ja ma haudusin veel üht plaani.

Mustamäe ja Jüri vahel tegin tervelt kolm pilti. Sügisvärvid olid olemas, aga mitte veel võimust võtnud. Esimesel pildil Mustamäe kirik. Teisel Uuesalu-Kurna tee. Viimasel PSM Katku – Loo positsiooni 236. patarei suurtükialus.

Jüri kandis hakkas silma veetorn ja elamu ees olev valgusti. Loomulikult ei saanud käimata jätta Lehmja tammikus. On üks imeline koht.

Umbes kilomeetri pärast võib näha Jüri kirikut ja surnuaeda, teisel pool teed pakuti kastis ilusaid punaseid õunu. Paar kilomeetrit edasi on mingi ilmselt nõukaaegne mälestuskivi, millelt kõik tunnusmärgid lahti kangutatud?! Edasi olid põllud, aga õnneks mitte liialt pikalt.

Kõik järgnev oli ilus. Vaskjala tamm oma hiiglaslikkusega avaldas muljet. Ka kutsutakse seda puud Kapa või Karjavere tammeks. Alates 1960. aastast kaitse all. Kõrgus 22m, ümbermõõt rinnakõrguselt 4,8m ja võra läbimõõt 25m, olles sellega üks eesti suurimaid tammesid.

Edasine tee kulges mööda Pirita jõe äärt. Vaatle ja naudi. Minu plaan oli Pirita jõkke ujuma minna, kui vähegi kannatab, ma lihtsalt pole varem kunagi oktoobris ujunud. Kõhklesin veidi, et kas on piisavalt soe ilm ja pea kuu aega pole enam ujunud ka. Aga kui jõudsime kohta, kuhu oli euroalustest mingisugune platvorm ehitatud, oli nii mõnus ja soe ja tuulevaikne, et enam polnud mingit kõhklust. Kusjuures vesi oli külm küll, peaaegu talisuplejatele paras. Või vähemalt Kloostrimetsas näitas sel päeval jõetemperatuuriks 8,9 kraadi. Kusjuures ma ise arvasin, et veest välja tulemine on kõige hullem protseduur, aga oli hea soe.

Hoopis hiljem selgus tõsiasi, et kuivatama oleks pidanud end paremini. Sokid said veidi märjaks ja õhukestest tossudest puhus tuul läbi, nii et varbad hakkasid külmetama. Sedagi muret polnud kauaks.

Tee ääres oli Eesti Põllumajandustehnika Tallinna Koondise mälestuskivi. Miks see seal on, ei oska öelda. Mädajärve matkarada jäi käimata, sest rattalukke polnud ja ratastega laudteele minna ei taha, eks siis mõni teine kord.

Üle Patika silla ja saigi suund peaaegu Tallinna poole võetud. Nägime suurt musta sitikat, keda nimetatakse nahkjooksikuks ja kes on Eesti üks suurimatest põrnikatest, jagades esikohta ninasarvikpõrnikaga. Pikkust võib mõlemal olla kuni 4cm.

Nunnud “lehmad” ja külmetavad varbad.

Kiilis hüppasin poest läbi, et osta kuivad sokid ja paar pirukat. Järgnes pea 20 km sõitu uuselamurajoonide vahel. Haned seadsid end lõuna poole teele, päike loojus ja seekordne teekond saigi otsa.

Sügise värvid Tiskrest Murastesse.

Väljas on nii ilus värviline ja soe oli ka, nii et ilm tuli ära kasutada ja ringi uudistada. Samas kaugele ei viitsinud minna ja tahtsin, et võimalusel oleks võimalik varem tagasi tulla. Otsustasin Tiskre-Muraste kasuks, sest teada on, et see ring tuleb 20 km kanti, aga kui ära tüdineb saab suure tee äärde bussi peale minna. Eeldusel, et sa oled ülemisel astangul 😀 All pool on lootused veidi kehvemad.

Teiseks tahtsin, et ma saaksin lihtsalt kulgeda, ei peaks kaarti vaatama. Seal kandis on mugav see, et eksida pole võimalik.

Tiskrest jalutasin Tabasalu loodusrajale. Käisin mööda kõrvalteid. Oli põnev ja ilus. Plaanisin minna Rannamõisa kiriku juurde. Mulle meeldib mõnikord surnuaedades kooserdada, matmiskombed on põnevad ja neid tekib järjest juurde.

Jõudsin Tilgu tee algusesse ja otsustasin mööda seda minema hakata. Ei viitsinudki väga kusagile kõrvale kalduda. Natuke uudistasin siin ja seal. Ebamugav on muidugi see, et tee on kitsas ja kui autod sõidavad pole kusagil väga olla. Vaatasin üle panga ääre alla, piilusin metsa vahele, käisin rannas ja juba jõudsingi vana piirivalvekooli juurde.

Kooli taga algab Muraste matkarada. Korra olen seal varem ka käinud, aga mitte igal pool, kus sel korral sattusin. Tegelikult plaanisin minna Muraste hiide ka, aga tüdisin kuidagi ära ja keerasin hetk enne seda üles mäkke.

Üleval otsisin endale nö. väljapääsu. Küll on seal aiavahed ja tupikud, kunagi ei tea kuhu täpselt välja jõuad, aga tegelikult sain täitsa kenasti hakkama, kusagil edasi-tagasi käima ei pidanud.

Korra küll jõudsin jalgrada pidi peaaegu, et kellegi hoovi aga aiaga see piiratud polnud ja kohe algas tänav. Peale mõningast sik-sakitamist jõudsin kaldapealsele rajale välja.

Edasi küpses plaan küll mitte bussi peale minna aga jalad kõhu alt välja võtta ja veidi kärmemal sammul kodu poole astuda. Üsna kiiresti jõudis kätte lollidemaa ja sealt läbi minnes mõtlesin, et vaatan üle ka Proomu allika ning Taari hiidrahnu. Sealt võtsin suuna juba Tabasalu loodusrajale. Lilled veel täitsa õitsesid või taas õitsesid oleks vist õigem öelda. Palju oli aasnelki, mõni anemoon ja kurekatlaid.

Loodusrajal seadsin sammu jälle pikemaks. Kui trepp alla läks siis kõhklesin, et tahaks nagu minna aga pärast üles küll enam ei viitsi tulla 😀 Dilemma missugune. Otsustasin alt minna kuigi seal on mõned sellised veidi kahtlased kohad kust ei pruugi hästi läbi pääseda, tossudega siis.

Kui alla jõudsin siis sain aru kui õigesti ma olin teinud, et sinna olin läinud. Rannas oli kõik veelgi värvilisem kui üleval. Vahepeal läks “tee” küll üsna kesiseks, läga oli pangani välja. Sisse ei tahtnud väga astuda, tagasi ka minna ei tahtnud. Õnneks leidus siin seal mõni kivi, millele õnnestus astuda. Ronida polnud isegi väga vaja, maha langenud puid oli vähe ja ülevalt poolt sadanud kive polnud ka vist jupp aega enam tulnud. Ja peab mainima, et seal on ikka päris kõvasti reostatud, õli oli igal pool ja hais päris vinge.

Kaart Kokku umbes 21 kilomeetrit.

Pirita -Lasnamäe taimematk.

Liikumiskuu raames toimusid mõned taimematkad.

Laupäeval jalutas rahvaga Eliko Petser ja rääkis pisut puudest põõsastest. Jalutasime Pirita Selveri juurest Lauluväljakuni.

Kohale minnes hakkas vihma sadama kuigi ilmateate järgi midagi ei lubanud. Ühesõnaga sain ma märjaks enne kui kõndima jõudsime hakata ja meeletult külm oli, kuigi ametlikult oli vist suisa 13 kraadi sooja. Piisavalt külm on siiski olnud, et on näha esimesi värvilisi lehti ja õues on üsna ilus juba.

Kohaletulnuid oli vähe, ilmselt ehk ka ilma tõttu. Kokku oli meid kuus. Samas on selline pisike seltskond paras jalutamiseks, saab uurida, küsida, kõik on hästi kuulda.

Selveri juures vaatasime Varsaallika oja, rabe remmelgat, kujutasime ette kui suur on Lillepi park (36ha) ja kui suured olid Lillepi talu maad.

Lillepi pargis räägiti Karukelladest ja merikannidest, mida praegu näha pole, sest alad on sügise puhul ära niidetud. Vaatasime üle mõned uus istutused, näiteks nagu punased tammed.

Edasi jõudsime juba niiskema metsa vahele, kus kasvavad peamiselt sanglepad ja tammed. Sain jälle meelde tuletada, et jalakas ja künnapuu on need puud, mis on suhteliselt sarnased ja kuidas neil vahet teha. Vaatasime ka alustaimestiku, kus suuremalt jaolt vohas praegu kõrvenõges ja angervaks. Lisaks ka sahhalini pargitatar. Viimane on varsti üle pargi laiali kui midagi ette ei võeta.

Piilusime ka veidi Windecki parki. Sealt otsisime punase tamme tõrusid, need on need jääaja multika tõrud 🙂 Vaatasime Tallinna vanimaid lehiseid. Memoriaalis anti meile vaba aeg sest matkajuht ütles, et tema surnuaaedades matka ei tee. Püha koht tema jaoks. Samas ma leian, et igaühel on õigus selliseid otsuseid vastu võtta. Mina oleks sealt siis üldse vaikselt kõrvalt mööda libisenud kuna otsest vajadust loodusmatka mõttes seal käia polnud.

Lõpuks jäi meil paepealse taimestik selle tõttu ka nägemata, kuna enam polnud aega. Samas oli tore kõrvalpõige kivististe maailma. Ja täiesti juhuslikult oli mul ka paar kaltsiidi tükki taskus.

Miiduranna, Krillimäe, Viimsi

Ühel soojal päeval jalutasin Viimsi poolsaarel. Sel korral Miiduranna – Krillimäe MKA. Kilomeetreid umbes 15, seega mitte liiga pikalt aga enamvähem.

Mõnus lilled õitsesid. Sel aastal on lilled ja liblikad kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Minu esimene ülane ja nurmenukk sel aastal said ära nähtud. Samas niisama looduses meeldib mulle väga. Ma olen õnnelik, et lumi on läinud ja ehk sellel aasta poolel enam tagasi ei tule ka. Isegi vett ja soppa pole üle mõistuse palju. Selveri taga sukeldusin metsa. Mõni koht oli siiski liiga märg, et tossuga läbi pääseda, kuiva jalaga. Mõnusad kõverad puud ja mõned kivid. Tähelepanelik tuleb olla okastraadiga. Vaatasin üle katkise Miiduranna rannakaitsepatarei. Praegu on seal hea vahtida, suvel mõllab seal Sosnovski karuputk.

Üle tee ja sealt edasi mere äärde. Tähtkants ja rand. viimane oli imeilus ja rahvast ka liiga palju ei olnud. Plaan oli kõndida umbes rannarahva muuseumini. Seda sai umbes määrata muuli järgi. Nagu ikka sattusin kellegi hoovi ja pärast ka mingisse tsooni, kus oli keelatud olla. Samas olen ma piisavalt peenike, et end aiapraost läbi pressida ja vabasse maailma tagasi pääseda 😀

Pisut luusisin kiriku ümber ringi. Seal on vahva. Millegipärast mulle seal isegi meeldib selline veider arhitektuur ja kivihunnikud.

Parajalt pikk maa tuli mööda tänavat minna aga see tasus end ära. Krillimäe mets on äge, niipalju kui ma seal üldse käinud olen. Erinevaid samblaid, lilli, puid, vett ja kitsi oli seal ka või tiirutas üks ja seesama seal minu ümber.

Seeni ma kahjuks nii hästi ei tunne aga need on niisamagi vahvad vaadata. Paks punn peaks kännupess olema ja esimesed võiks mingiteks taeladeks pakkuda?! Üraski kiri ka.

Tammepuu nagu tootem, kivi nagu ilus sile kiilaspea 😀 Igapidi müstiline mets.

Elöusolendid ka: sitasitikas, metskits ja musträstas

Kuna hilja hakkas vaikselt kätte jõudma, otsustasin tagasi minna mööda kergliiklusteed. Koju saan otse bussiga ja see käib harva aga otsustasin selle ära oodata. Jalutasin niisama lõpp peatuse juures ringi. Seal on Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi peahoone ja selle ees kasvab lillemeri. Mõnus!

Muuga hiidrahnud

Muugal matkajaid oli sel korral vähe, mis oli ka üsna loogiline minu jaoks. 1.mail on tavaliselt ikka midagi teha ja plaanid ammu valmis. Ma jätsin matka kuulutuse ülespaneku viimasele minutile ka, nii et ma ei oodanud suurt kedagi.  Mõnes mõttes oli see hea ka sest siis ei pidanud ajapiirangutest kinni pidama ja teekonda võis ka sujuvalt muuta, muidugi kõigi nõusolekul 🙂

Käisime umbes 15km ja 5 või 6 tundi. Võtsime vabalt. Alustasime Maardus. Kõndisme Kabelikivi juurde. Veel oli veidike metsaalust näha, linnud lõõritasid ja sääski veel polnud. Ilm oli mõnusalt soe aga mitte liiga palav.

Kabelikivi on suuruselt teine kivi Eestis ja võib olla koguni suurim aga kuna maa-alust osa kuidagi mõõta ei suudeta siis peab leppima teise kohaga 🙂 Mürakas on see küll ümbermõõt 58m ja kõrgus 6,4m.

Kuna matka teema oli Muuga hiidrahnud siis läksime vaatasime üle ka Hansumäe hiidrahnu. Seda naljalt üles ei leia kui ei tea, et see seal on, isegi siis kui mets läbi paistab on seda asukohta teadmata pea võimatu leida. Kivi on suur küll aga võrreldes kabelikiviga tundub teine üsna tavaliste mõõtudega.

Ma küll teadsin, et seal on ka kivikülv aga kuna ma olin eelnevalt näinud seal selliseid keskmisest suuremaid kive siis oli minu jaoks üllatus see, et seal oli päris suuri lahmakaid, mida varem pole näinud.  Ega poleks ka seekord näinud kui me lihtsalt suvaliselt metsa all poleks hulkunud 😀

Igasuguseid huvitavaid asju leidsime. Linnupesa, “järve”, kiviaia keset vett jne.

Madu-ussid tegid ka meie elu põnevaks. Enamus neist olid küll nastikud aga ehmatavad teised ikka kui äkki liigutama hakkavad.

Mere ääres oli ka palju hanesid ja laglesid. Kindlasti muid linde ka aga nemad olid ülekaalukalt ülekaalus 🙂  Ühe parve ehmatasime kogemata lendu. Kotkakivi käisime vaatasime ka üle kuna see pidavat olema Randvere küla sümbol. Mõne päevaga oli veetase nii palju tõusnud, et kuiva jalaga selle juurde enam ei pääsenud. Sellest hoolimata oli veetase mega madal.

Käisime jalutasime ka Randvere kiriku juurde ja lõpuks Tädu  metsas. Põikasime ka seal rändrahnu juurde. Mets nagu muinasjutus. Seal nägime  rästikut, minu selle aasta esimest. Pusa käopäkkasid jäi silma. Oletaks, et neid on seal palju aga metsa otsima ei läinud. Lõpuks veel üks pisike metsatukk, kus oli palju tammesid ja üks eriti vinge puu või pigem peaks vist ütlema, et kolm puud, mis on kõrvuti kasvanud, keskel tühimik, kuhu seista saab.  Pilte enam eriti ei klõpsinudki, kõigil oleks nagu “film otsa saanud”, peale seda lummavat veemaailma 😀

 

Jõelähtme palverännutee teine päev

Teine päev.

Magasin nagu kott, ei teadnud maast ega ilmast midagi. Järelikult sai eelmisel päeval piisavalt väsitatud ennast. Samas olid silmad kuidagi väsinud nagu poleks üldse maganud. Tasapisi sai end üles aetud, hommikusöök söödud ja ennast matka valmis seatud.

Enne veel kui Ihasalust Loo poole kõmpima hakkasime, käisime tutvusime kohalike vaatamisväärsustega.

Esiteks Rootsikari. Meie saime otse läbi eravalduse. Kusagilt mujalt pidi siiski ka juurde pääsema. Midagi erilist seal just polnud aga samas lihtsalt ilus. Mõned suuremad ja väiksemad kivid, meri ja liivarand. Palju haigruid ja kormoraane, luiged ja kajakad.

Siia võikski jääda 🙂

Kividest takistusrada 🙂 Hm, kuidas ma alla saaks?

Läksime tagasi, tegime ühes väga lurri kohviga pausi aga asi seegi 😀

Majakeses oli piibel ka, et ikka oleks midagi, mis palverännuga seostuks. Päris äge 1903 välja antud, gooti kirjas. Ma rohkem ei viitsinud veerida kui paar esimest rida.

Selline majake siis. All kaks tuba ja köök, üleval veel 4 magamiskohta. Duširuum ja wc. Köögi puhul võiks laita ainult seda, et seal ei olnud toidu soojendamise võimalust ega veekeetjat. Selle eest oli külmkapp 🙂

Hoovi peal leidus veel muudki põnevat.

Ja ka Ihasalu allikas asub eravalduses.

Tegelikult oli ammu aeg astuma hakata aga roidumus oli peal.  Teine päev ja juba ei jaksa. Ainus lohutus endale on see, et tõesti oli palav. Raske oli üldse ennast liikuma sundida. Aga samas oli tahtmine uusi kohti näha. Palju kohti olid tegelikult ju nähtud aga jala pole ma seal kandis eriti kusagil käinud.

Ma ootasin Ihasalu metsalt natuke rohkemat. ma pean tõdema, et seal oli üsna igav. Alguses oli mingi kivimüür, mille kohta kohalikud väitsid, et seal võis olla kunagi kindlus või linnus- täiesti tõsi jutt 😀

Kohe hakkas paistma ka Ihasalu rist ja palvepink. Ma leidsin vigu ka, mida laita. Kui palvepinki istuda ja teksti lugeda siis, seal on kirjas: ” Kas see ime oligi siia kabeli püstitamise põhjuseks, ei ole teada. Ent tunnetagem seda, istudes viivuks pingile ja pöörates pilgu mere taustal seisvale ristile.” Kuna pink ja rist asetsevad kõrvuti siis ei ole seda võimalik teha. Sa saad, kas risti taga seista ja seda vaadet nautida või pingil istuda ja mere vaadet vaadata. Tähenärija olen 🙂

Peale seda oli suhteliselt pikk maa tuimalt astuda. Üsnagi üksluine mets. Midagi seal kasvas ka. Näiteks õitsevat Rootsi kukitsat ma pole ennem näinud vist.

Et põnevam oleks sai end lilledega ehitud.

Aga mis siin ikka jaurata, parem ikka kui maantee äärt mööda käia 🙂

Jube imelik oli, et piibelehed alles õitsesid. Mujal olid ammu juba õitsenud. Sealt ma leidsin esimese puugi kah ennast mööda üles ronimas. Õnneks külge ei hakanud keegi.

Mõnes kohas oli ilusaid tammepuid.

Maantee äärde välja jõudes läks veidi põnevamaks.  Üks hobune oli oma aias. Hästi ilus. Vaatasime seal kui ta meie poole hullu galopiga tuli, igaks juhuks sai samm kõrvale astutud. Meid üle vaadanud, läks minema. Tee ääres sõitsid rattad siis läks küll põnevaks, kuidas hobune ratastega võidu jooksis. Õnneks jäi ikka oma aeda pidama.

Veidi maad edasi oligi juba Linnamäe hüdroelektrijaam. See suutis mind ka üllatada, ma pole kunagi näinud, et see kuivalt seisaks.

Teine hea üllatus oli veel. Seal oli maasikaid 🙂 Natuke kehvem oli ehk see, et need kasvasid kallaku peal ja seal polnud kuigi mõnus neid korjata. Aga ikkagi, super maitsvad olid 🙂

Käisime Jägala linnamäel ka kui juba seal olime. Siis üle silla teisele poole jõge.

Edasi tuli selle päeva maiuspala 😀 Läbi hiiglama tiheda võsa orgu ja sealt üles ja jälle alla ja üles ja lõpuks veel väga-väga tihedat võsa. Tahtsime Kukemiku kivi juurde minna aga andsime suhteliselt kiiresti alla. Samas üldse ei kurda, oli märksa põnevam kui metsa vahel käimine.  Pealegi oli üsna ergutav teadmine, et varsti saab süüa ja puhata 🙂

Laulumäe kivi oli meie söögilaud. Pakkus nii varju kui päikest. Lilled õitsesid, maasikad kasvasid. Mmm mõnus!

Pärast seda olin mina küll juba omas mullis. Kuigi oli väga ilus ja isegi tore siis samas oli ka natuke nagu tülpimus sees. Võtsime vaikselt ja puhkasime kui vaja.

Väga kaugele ei jõudnudki kui oli vaja jätsi paus teha.  Koogi pood jäi tee peale.

Vaatasime veel natuke Jõelähtmes ringi.

Jõelähtme postijaam ja -jõgi.

Seal kandis oli jube palju toonekurgi.

Jõe maa alla mineku koht või siis maa peale tõusmise koht, kuidaspidi võtta.

Vaatasime Jõelähtme pastoraati, kirikut ja aeda.  Kõik imekena, mõnus oli jalgu puhata, päike hakkas tasapisi looja minema.

Jooksime üle Narva mnt. Ööbima saime Loo ajaveski juurde. Sinna suuna võtsimegi. Mulle ei andnud rahu kolme kuninga kivi, teadsin, et see peab seal samas tee ääres olema. Nii käisime mööda põldu ja otsisime. Enne sattusime mitmele kultusekivile.

See pole mingi ime, seal on enamvähem iga kivi kultusekivi ja neid kive on seal palju.

Kolme kuninga kivi leidsime ka üles.

Veski juurde jõudsime kõige ilusamal ajal 🙂

Mina, kes ma võõrastes kohtades ei maga kuigi hästi, vajusin ära ja magasin hommikuni nagu nott, jälle 🙂

18km/Juunis:110km/Aastas: 868km

Jõelähtme palverännutee esimene päev

Tegelikult oli Jõelähtme matk küll nelja päevane. Aga kuna neljapäeva õhtuks olid muud plaanid siis jäi Irust Kallaverre kõndimine vahele. Seda maad on mul juba niigi mitut pidi käidud, nii et põhimõtteliselt võib selle “arvestatuks” lugeda 🙂 Pealegi on üsna tõenäoline, et ma mitte iialgi tervet palverännu rada läbi ei käi. Või kui, siis käiks etapi kaupa aga järjest, kohti vahele jätmata.

Samas kui võimalik siis järgmise jupi Järvamaal käiks heameelega kaasa, lihtsalt kolm päeva rabas, tundub tore. Kuigi sitikatele-satikatele mõeldes tuleb hirrrrrm naha vahele. Neid oli juba selgi korral parasjagu.

Tegelikult ma kõhklesin ja kahtlesin ja mõtisklesin sel korral ka päris kõvasti. Ma tavaliselt magan võõras kohas halvasti ja siis ma mõtlesin, milline piin on teine päev ja teisel ööl juba magaks aga kindlasti mitte nii palju kui tahaks.  Ehk minu jaoks on oluline see, et matkamine oleks mõnus.

Üsna kindlaks sai mu otsus siis kui käisime Rebalas ja Maardu karjääris, lihtsalt nii ilus oli, et tundus, et mingit tagasiteed pole, tuleb minna.

Õhtul pakkisin oma asjad valmis. Selles olen ma ka vilets. Kuna ilm oli soe said kaasa mitu varu pluusi ja sokid. Ujumisriided, õnneks nii palju mul mõistust oli, et saunalina kaasa ei võtnud vaid ühe väikese käterätiku. Pean mainima, et neid mul vaja ei läinud 😀 Lühikesed ja pikad riided, jope. Ühesõnaga ma topin koti alati viimase piirini täis ja “pärast nutan”. Sel korral käisin väikese kotiga, mis küll hirm väike pole aga vähemalt ei mahu sinna 80 liitrit asju sisse 😀

Alustama pidime Kallavere kaupluse peatusest. Kuna ma olin esimene, kes kohale jõudis siis tegin tiiru ümber kiriku kah.

Järgnes jäätisepaus Pärli keskuse ees, kus üritasime kohalike sekka sulanduda 🙂 Jube palav oli, päike paistis lagipähe, selg oli märg enne teele asumist.

Kallavere muuseumi hoovist jalutasime läbi. Peremees näitas otse tee otsa ka kätte. Saime kõrvuni nõgestes sumbata.

Läksime Saviranna teeni, keerasime paremale ja kohe varsti rada mööda vasakule. Käisime läbi palverännu tee ühest ööbimispaigast Rehetarest.

Edasi oli meil variante mitu. Valisime võibolla kõige keerulisema tee aga selles mõttes huvitavama, et seal polnud varem käinud. Või no keerulist polnud tegelikult midagi, lihtsalt rada polnud, tuli heina sees minna, nii et vahepeal polnud üldse näha, mis jalge all toimub. Ja kui juba lilled ja lehmad tulid siis oli nii ilus, et savi, mis seal jalge all parajasti toimub 🙂

Nii uskumatu kui see ka pole siis ma arvan, et ma nägin esimest korda elus päris valgeid karikakraid. Kollaseid olen küllalt näinud ja seega oskasin lehti vaadata, et kas on samasugused.

Polnud veel kuigi kaugele jõudnud kui läksime leitsaku eest Ülgase külaplatsile varju. Selleks, et sorteerida kaarte. Mul oli nimelt hunnik kaasas, plaani pidada ja kohvi juua.

Võib tekkida küsimus, et mis mõttes mitu teed ja mida seal vaja plaanida on? Kaardile on ju rada maha märgitud, tuleb ainult minna.

Mina isiklikult ei viitsiks mööda teid kõmpida, muidugi on seal ka väiksemaid radu aga päris palju on tee ääres kõmpimist. Tegelik mõte on ju pigem see, et käiksid läbi ära märgitud kohad.

Veidi puhanud ja plaani peetud läksime Ülgase fosforiidi kaevanduse juurde.  Piilusime koopa avast sisse, ronisime üles, käisime Hõbemäel ja ronisime alla ja veel kord üles.

Nägin esimest korda põdrajuuresoomukat.

Ülevalt mäeharjalt hakkas golfiväljak juba paistma. Aga enne tuli otse üle heinamaa minna. Jõudsime põllu veerde ja mina just uurisin, mida seal kasvatatakse kui mingi vana mees tuli vaatama, mis me seal teeme.

Lõpuks tahtis ta meile kangesti näidata, kus ta ennast sõja ajal peitnud oli ja inimesi päästnud ja lõpuks oli juba kangelane. Aga ma eriti palju aru ei saanud sest kogu jutt käis vene keeles. Ja suurt tamme näitas kah.

Külaplats.

Natuke veel ja olimegi Jõelähtme golfiväljakul. Päris ilus nägi välja.

Üht teed mööda läksime edasi. Tuli välja et see tee sai otsa aga värava tagant sai edasi küll. Jõudsime tsaariaegse piirivalvekordoni juurde.

Järgmine etapp oli minu jaoks kõige hirmsam. Või no ma kujutasin ette, et on. Tegelikkuses polnud väga hullu. Mul hakkab nimelt rippsildade peal pea jubedalt ringi käima ja siis käivad juba jalad all risti-rästi ja üldse on suhteliselt paha olla. Kunagi ammu olen Jõelähtme rippsillal käinud aga siis tundus see nii hirmus, et sain pea poole peale välja ja siis panin samale kaldale tagasi 😀 Ma kohe päriselt paanitsesin ette, et ma sealt üle ei saa ja samas on nagu nõme ringiga ka minna. Kui kohale jõudsime siis ma vaatasin, et asi ei ole tegelikult hull. Ei kõikunud see sild ka nii jubedalt midagi aga lõpu osa marssisin küll silme ees ainult virr-varr.

Jõe äärt mööda liikusime mere poole.  Enne merd on pilliroine (huvitav selline sõna ikka on olemas või?) ja soine ala. Sealt läksime natuke sisemaa poole aga enne kui päris kuivale maale oleks jõudnud, sukeldusime võssa. Tegelikult oli see märgala ka suure kuumuse tõttu täiesti kuiv. Lihtsalt taimestik oli märja maa oma. Näiteks tohutu hunnik võhumõõku.

Jõudsime randa. Tundus, et seal oleks mõnus jalgu puhata. Ilus vaade. Aga tuhkagi kõik sipelgad, sääsed ja muud elajad kippusid kallale. Kui ma olin enne veendunud, et ma lähen raudselt ujuma siis peale seda hakkas tuul puhuma, nii et mul hakkas suisa jahe. Jõudsin otsusele, et ma ei lähe. Natuke kahju oli ka aga no ei meeldi mulle külmetada.

Seega liikusime Ihasalu ööbimispaiga poole edasi. ilus männimets oli seal. Ja üks puu oli eriti äge. Valvur kah juures.

Ihasalu allikas.

Olimegi kohal.

18km/Juunis:92km/Aastas: 850km

Ligikaudse kaardi joonistasin ka.

 

Astangu asum

Nädalavahetusel kisub metsa poole. Kui asumi matka teha siis rohkem linna äärealadele. Astangu tundus pühapäevaseks jalutamiseks paras olevat ja kui aega ja energiat rohkem on saaks ka kohe Mäeküla asumi läbi jalutada. Veel oli varaiant jalutada mööda vana raudteetammi Koplisse aga nagu ikka ei jõudnud me Astangutki korralikult risti-põiki läbi võtta.

Algatuseks tahtsime jälle asumile ringi peale teha. Nagu ma aru saan siis mõned inimesed ei saa aru, miks ümber asumi käia?! Mulle isiklikult saab niimoodi palju paremini selgeks, kus see piir jookseb, kus asum algab, kus lõppeb. See pole mitte millekski tarvilik aga lihtsalt enda harimise mõttes on see kõige lihtsam viis asi endale arusaadavaks muuta.

Päris täpselt ei suutnudki piiri ära määratleda aga keset ” heinamaad” pole see nii oluline ka. Pärast tuli välja, et käisime natuke seespool piiri aga kui tahtmine on siis saame Mäekülas käiguga asja ära parandada.

Tiir ümber Astangu on umbes 6 km, asumi pindala on 2,07 km². Astangu nimi tuleneb seal asuvast pangaastangust.

Mulle tundus, et ma olen Astangu ristipõiki läbi käinud aga ikka leidus kohti, mida ma näinud polnud. Samas oli muidugi nii ilus lilleline kõik, et isegi kui iga viimane nurk oleks läbi käidud, oleks ikka tore olnud.

Keegi oli Kadaka ojale turbiini ehitanud.

Ilmselt nii kaugel heinamaal ma polegi käinud. Kuidagi võõras oli see mägi. (Päh, vanu pilte vaadates sain teada, et ma olen isegi natuke mäe sisse roninud – haugi mälu :D. Aga lähenesin tol korral külje pealt, nii et pilt võiski natuke võõras paista)

Mäe  sisse sai ronida aga ei hakanud minema aga mingi orienteerumismäng on seal toimunud. augu sees oli kiri: Stardis sai iga võistkond endale numbri, rebi raamatust see lehekülg välja.

Edasi läks jube sopane rada, meie õnneks oli see enamvähem ära kuivanud.

Ja uus punkt uue ülesandega.

Nendes mägedes olen ma korra juba käinud aga ikka on äge vaade ülevalt alla.

Harku järv ja Õismäe majad, Mustamäe hüpetorn ja ilmajaama muna.

Mäe otsast saimegi aru, et käisime pisut seespool piiri 😀

Leidsime ka ühe väga räbaldunud Tallinna piiriposti.

Pilpaküla oli nii ära võsastunud, et polnud peaaegu nähagi.

Konnad teel.

Täiesti uskumatud aas-karukella väljad olid seal. Pole varem kusagil midagi niisugust näinud.

Mööda vana raudteed edasi ja saigi asumile ring peale.

Edasine plaan nägi ette, et käime ühe tiiru kalda servas, siis all laskemoonaladude juures ja lõpuks varemete juures. Ja kui viitsime siis natuke majade vahel ka.

Sellist angaari nägin enda arust küll esimest korda, oli kusagil vallide vahel peidus.

Tegime oma lõunapausi ära sest õhtu hakkas juba kätte jõudma, aega oli ka jube palju kulunud. Palavaga on liigutamine päris vaevaline. Võilillepärg närtsis suure kuumaga  ära, nii et jätsin selle oksa otsa kõlkuma.

Söömise lõpetanud avastasime, et istume peaaegu pruun raunjala põõsas (LKIII), pisike sõnajalaline, mida ma olengi ainult Astangul kohanud.

Läksime astangust alla. Esialgu oli seal palju lilli. Piibelehti ja käopäkkasid. Pean tõdema, et viimaseid pole ma ka nii suure kolooniana varem näinud.

Et oleks natuke rohkem vaheldust ronisime “metsas” vallide otsas  ringi.

Lõpuks olime juba nii kaugele välja jõudnud, et enamus tunneleid jäi selja taha. Samas on need meil mitu korda läbi käidud ja vaadatud. Ausalt öeldes ma ise ei plaaninudki sellesse viimasesse, mis meil tee peale jäi sisse minna aga kaaslane arvas, et kui juba tuldud on siis peaks ikka läbi käima. Läksimegi Arvestades kui palav väljas oli siis oli temperatuuri langus väga suur, suisa külm hakkas. Eks seal vast selline 10-15 kraadi on.

Võtsime ette järgmise raja, mille kõrval on laohoonete jäänused, erinevates seisudes. Osadel pole kõiki seinugi alles, mõnel teisel on põlenud talad või kõrged tugisambad.

Siis leidsime värskelt  kaevatud kraavi.

Ala kust vesi oli kraavi mööda ära voolanud.

Tallinna Amazonas.

Leidsime vana raudtee jäänuseid.

Ühe tellistest laohoone leidsime ka. Suhteliselt sarnane teistele paekivist hoonetele. Sees kaks päris okeid seinamaalingut.

Sellega otsustasime oma käigu ära lõpetada. Astangu tänav jäi küll praktiliselt käimata aga samas on seda enne nähtud. Valisime suvalise raja ja liikusime metsast välja.

Enne kui majadeni jõudsime tuli meil roostik läbida, õnneks oli kohalikel küllalt uksi, mida märjematele kohtadele peale oli pandud. Saime läbi jalgu märjaks tegemata.

Lõpuks lippasime läbi seinamaalingu juurest. Tegelikult on seal üks igavam kassiga ka aga sinna ei viitsinud enam minna.

“Leemeti Unenägu”. Kavand Gerda Märtens.

Astangu kaart
Sel korral:15km/Mais:122km/Aastas: 717km

 

Lasnamäe Pirita-Kose.

Mõnus kui õhtuti on nii valge, et võid ka siis paari tunniseid jalutuskäike teha ilma et pimeda peale jääks.

Vahepeal olid mõned soojemad päevad ja otsustasin väikese ringi teha, vaadata kuidas sinililledega lood on. Äkki leiab veel midagi põnevat.

Raja ääres oli paiselehti ja katkujuuri. Suuremad loigud olid ära kuivanud, nii et päris kevade moodi oli juba.

Leidsin ühe jõuluselt sillerdava  kuusepuu. Huvitaval kombel on neid sel aastal igal pool ja palju.

Esimesed lehepungad hakkavad lahti minema.

Ma ei viitsinud surkima hakata aga näis nagu püünis, keset Pirita metsa.

Leidsin mõned uued seinamaalingud.

Sinililli oli ka, veel ei sinetatnud. Samas on see ka suhteliselt varjuline koht, kus tavaliselt leiab esimesi sinililli siis kui mujal nende aeg vaikselt läbi saama hakkab.

Siilikalli, nii nummi

Polnud nagu meeleski, et Scheeli mõisa juures on nii vinge tammepuu. Lehed peal on siis ei pane seda suurust niiviisi tähelegi.

Minu üllatuseks oli isegi suusarada alles veel kuigi suusatada võiks sellisel rajal ainult mõni väga hull fanaatik.

See putka on küll igal aastal erineva kujundusega. Kunagi oli seal küll midagi asjalikumat peal.

Jõgi oli äraütlemata lai, jää oli läinud. Kuidagi imelik on nagu mõeldagi, et natuke rohkem kui kuu aega tagasi saime mööda Pirita jõge matkata 🙂

Et mitte täpselt sama teed tagasi minna, siis jalutasin läbi metsa Varsaallika oja juurde ja vaatasin kuidas veed vulisevad. Mõnus.

Politseiakadeemia aia äärt mööda Lasnamäe poole.

Metsatukast läbi. Leidsin karikseeni. Peaks olema verevad karikseened aga kõik nimetavad neid harilikeks, samas väidetakse, et neid harilikke on Eestis leitud ainult ühe korra. Millalgi muudeti nende nimed ka ümber, nii et üks suur-suur segadus minu jaoks.

Sametkõrgesed eelmisest aastast tõenäoliselt.

Juba panga serval kööludes nägin, et sarapuudel on sel aastal eriliselt palju õisi. Ei tea, kas saab ka palju pähkleid?

Sel korral:8km/Aprillis: 41km/Aastas:474km