Rannamatk Harku vallas.

Lihavõttepühade ajal käisime tegime tiiru Harku vallas. Alustasime Tiskrest, liikusime mööda randa kuni Tilguni, lippasime korraks üles ja alla tagasi. Piirivalvekooli juurest üles ja siis juba ülevalt nii kuidas parajasti parem tundus.

Miks ma just praegu tahtsin minna? Sest vesi on nii madal, et pole kunagi nii madal olnudki. Võib-olla ma natuke liialdan aga mina pole seda maad täiesti kuiva jalaga läbi saanud, mis sel korral oli võimalik ette võtta. Ja isegi kui saab alt läbi siis tuleb pool maad kusagil kividel turnida, puude otsas ronida jne. Muidugi saab ka jää ajal käia aga ega vist iga aasta kandvat jäädki pole. Kolmas variant on suvel vees käia aga siis peaks vastavad jalanõud olema sest kalda äär on pisikesi teravaid kive täis. Ühesõnaga, praegu oli lihtsalt parim aeg, mis sellise retke jaoks olla saab.

Ilmaga vedas ka. Oli suhteliselt soe ja päikeseline. Kuigi vahepeal hakkasid käed külmetama küll.

Tempo oli selline sulnis. Kõik said kõike seda kaunist imetleda, mis näha oli. Meres olevate suurte kivideni sai ka jalutada, nii et käisime ninapidi juures uurimas 🙂

Ronisime redel-trepist üles, et vaadata ülevalt alla. Sealt on imeline vaade ja lisaboonusena aas-karukellad, mis olid nädalaga pisikesest tupsust juba päris suureks lilleks kasvanud. Sadama lähistel läksime jälle alla, et Tilgu koopa jäänuseid vaadata. Veebruari alguses oli koobas veel alles, nüüd ainult hunnik liiva. Samas on see sein põnev – kõrge ja uurdeid täis. Eks seal on mõne aja pärast jälle koobas. Võib-olla kui vesi alla sadanud liiva minema viib on ehk vanast koopastki üht-teist alles.

Liikusime mööda randa edasi. Rand muutus, oli üsna vaheldusrikas maastik.   Vaatasime Meriküla uurdeid ning erinevatest aegadest pärit sõjaväelisi objekte.Puhkasime veidi jalga ja Muraste paeplatsil tegime lõpuks lõunapausi. Veidi olime ajagraafikust maas aga mitte niiväga, et muretsema oleks pidanud. Võtsime rahulikult ja lonkisime edasi Lollidemaa poole.  Selle peale pahandasid osad Meriküla inimesed minu peale, et nii ei tohiks ikka öelda. Samas pärandkultuuri lehel on see suurelt ja punaselt pärandina kirjas just sedamoodi.

Edasi tulid juba Proomu ohvriallikas ja Taari hiidrahn. Allika algne koht oli kuiv, mujalt veel vett voolas. Hiidrahnu vaatlemiseks oli jällegi parim aeg. Kui puudel lehed peal siis jääb see väga varju.

Edasi liikusime üle heinamaa kiriku juurde, vaatasime seal natuke ringi. Läbi metsa  suundusime vana Ranna kooli juurde ja sealt edasi juba Rannamõisa mõisa hoonete vahele. Mõisa ennast enam pole aga igasugu varemeid on mitmeid. Läbi aiaaugu läksime järgmisi huviväärseid maju vaatama – EW aegseid suvituskohti ja täiesti kaasaegset veidrakujulist betoonelamut. Lõpetasime Aura rajal. Aega läks meil umbes pool tunnikest rohkem kui arvestanud olin aga see on umbes 20 km kohta ülitäpne tulemus.

Advertisements

On jääd või ei ole?

Sel aastal tundus, et õiget “jääaega” ei tule ega ole. St. purikajääd pean silmas, maas oli seda ju rohkem kui küll.

Igaljuhul otsustasime I-ga 09.02, et on paras aeg Rannamõisasse purikakontrolli minna. Samas suurt lootust ei olnud sest keegi polnud pilte üles pannud. Samas mingeid jääronijate reklaampostitusi jõudis minuni küll.

Kui kohale jõudsime siis oli näha, et ega meil mingit eriti suurt lootust ei ole. Mõned purikanired olid aga suurt mitte midagi.  Vähemalt oli hallile ilmale kohaselt pangaastang sellevõrra värvilisem.  Ja vee ääres loksusid jäälahmakad.

Mida kaugemale Tallinnast jõudsime seda suuremaks läksid lootused ja lõpuks leidsime päris kenad purikad. Kahjuks olid ronijad päris palju ära ka lõhkunud.

Otsustasime niikaua edasi minna kuni saame. Tõenäosus Tilgu koopani jõuda oli väike. Sealt pole ilma jääta peaaegu kunagi läbi pääsenud. Või jah – suvel paljajalu pääseb ka.

Igatahes vedas meil nii palju, et pääsesime koopasse ja saime pilte klõpsida aga peale seda oli vesi kaldani, nii et tuli natuke maad tagasi kõmpida ja redelist üles ronida.

Et üleval igav poleks käisime kopsusambliku otsimas. Tegelikult oli koht teada aga siis tekkis nagu eesmärk ka, miks me seal ringi kondame 😀

Bussini oli veel veidi aega siis vaatasime majade vahel ringi. Ilusa mõisa moodi maja uks oli lahti ja siis tekkis isu sisse piiluda. Ega seal tegelikult vaadata midagi polnud, keegi oli enamvähem nagu prügi sinna viinud või hoiustanud oma “moosipurke” vms. Kes tahab saab maja ära osta, see on müügis juba pikemat aega.

…ja lõpetuseks kutsuti meid külla, nii et viisime külakosti ka. Tekkis kohe siiras huvi, kas külla kutsuja minestab ära ka või mitte 😀

Peab tõdema, et palju puudu ei jäänud ja palju vist ei jäänud puudu ka sellest, et meid oleks kohe ukse taha visatud. Lõpuks sai sellest lumemees kell, et kui ära sulanud on siis läheme koju… aga ei jõudnud ära oodata, läksime kiiremini minema 🙂

Käisime:13km/veebruar 33km/aasta:179km

Vana linnapiir- esimene osa. Tiskre-Nõmme

Linnapiir sai läbi käidud ja tuli midagi uut ette võtta. Vana linnapiir ehk linnasarase piir. Mingil määral on see suhteliselt sarnane praeguse piiriga aga natuke põnevam, vähemalt minu jaoks.  Punktuaalselt seda piiri taga ei ajanud aga nii enamvähem. Pealegi väga täpseks on raske minna sest seda piiri on siia sinna natuke liigutatud.

Mind edutati selleks korraks matkajuhiks, nii et pidin kindlasti õigeks ajaks kohale jõudma. Kuna nr 4 buss, mis Tiskresse sõidab käib laupäeval ja pühapäeval 1 kord tunnis siis ma hakkasin kodust õige varakult minema 😀 Kui ma 42-ga Rocca al mare poole sõitsin siis vaatasin, et mul on pea pool tundi aega, nii et tulin kolm peatust varem maha ja läksin jala edasi.

Aega oli, käisin klõpsisin jää koerast pildi, muidu sinna kanti niikuinii ei satu.

Bussi peale jõudsin.

Tiskres tekkis meil väike segadus kui osad väljusid lõpp- peatuses kuigi oleks vaja olnud edasi sõita. Buss teeb Tiskre peal ringi ja sõidab linna poole tagasi. Samas ma ise ka esimest korda läksin seal peatuses maha sest lõpp-peatus ongi ju tavaliselt lõpus. Ootasime teised siis õiges peatuses järgi ja panime mööda Luugi teed ajama kuni mereni välja. Mere peal peeti väike kõne linnasarasest ja mina sain lõpuks oma kuldmedali ka linnapiiril käimise eest kätte 😀

Algus oli selline kergem, lihtsalt jalutamine.  Trepist üles, mööda pankranniku äärt maanteeni välja. Vahepealseks vaatamisväärsuseks Rannamõisa silmaallikas.

Mäest alla Lucca teele vaatama Indrek Allmanni eramut.

Suure tee äärde tagasi ja juba oligi pea 4km käidud. Kuna liiklus oli väike siis ei viitsinud maantee alt tunnelist minna ja jooksime üle tee, et saaks otse Nõmme teele. Seal ääres oli paar suurt rändrahnu ja Rabakivi tamm.

Majade tagant suundusime Kallaste pangale. Kuna kõik tulid vapralt järele siis ei hakanud väga pangale turnima, pole vaja et keegi luid -konte murraks. Aga üles pidime ikka ronima. Samas seal on üks veidi lihtsam koht, mis peaks enamvähem igaühele jõukohane olema.

Kõik said kenasti üles, nii et astusime mööda panga ülemist äärt edasi. Harku küla vahelt läbi, joastiku juurest mööda. Sel korral oli see veel rohkem lume all, et võisin ainult rääkida, et tegelikult ka siin on joastik 😀

Oli vast purikas.

Ma ei tea, kuhu ma jokutama jäin, igatahes panid kõik ees minema, nii et neid nähagi polnud. Valisid ise pikema tee, mida mööda minna. Samas muidugi ei pidanud edasi tagasi käima, mis on hea. Samas see tagasiminek oleks olnud mõnikümmend meetrit ja tee poole lühem. Kuigi jah see pool kilomeetrit siia-sinna pole ka teab, mis probleem.

Läksime edasi Harku karjääri, pidasime väikese pikniku. Vaatasime mäge ja juga, mis lume alt välja ei paistnud.

Siin on see juga, mida näha pole 🙂

Karjäärist välja minek oli selline veits kahtlane. Ma olin sealt ühe korra varem käinud  aga põhimõtteliselt oli tegu eravaldusega, mingi onkel  toimetas seal midagi aga ei teinud meist välja. Igatahes läbi pääsesime ilma probleemideta.

Sealt sai juba otse Astangu laskemoonaladude juurde. Käisime tiigijääl. Ragises teine jala all, veidi kõhedaks võttis küll. Mind häirib teadmatus, kui palju vett mu all on. Peale selle ei tahaks sealt jääst läbi vajuda kuna see vesi haiseb seal kohutavalt 😀 Aga saime kõik üle. Vaatasime paari tunnelisse sisse ja ühes tegime terve tiiru ära.

Kadaka pangast ronisime üles. Läksime üle “heinamaa” kitsarööpmelise raudtee tammi poole, kus praegu on kergliiklustee.  Üle tee on kohe õpiringikivid. Need üle vaadatud läksime läbi metsade ja võsade. Alguses autoregistrikeskuse juurde, selle tagant läbi Glehni rahulasse, vaatasime üle ka Glehni aednikumaja torni.

Lõpuspurt. Mööda alliksoo tänavat mäeni. Viimaste jõuraasudega mäest üles. See on üks Tallinna kõrgemaid kohti 😀 Suusahüppetornide tagant läbi. Üle silla Nõmmele.

Tund aega läks üle aja. Ma ausalt öeldes kartsin, et läheb kauem, nii et kokkuvõttes polnud hullu 🙂

Sel korral käisime:20km/Märtsis:33km/Aastas:318km

Kaart

Kes edaspidi tahab kaasa lüüa siis:

8.aprill 2018 Nõmme-Mõigu
6.mai 2018 Mõigu- Pirita

Eelluurel – Tallinna vana linnapiir

4.dal märtsil on Tallinna linnasarase matk. Kui keegi ei tea, mis see on siis kõige lihtlabasemalt lahti seletatult olid need linnale kuuluvad põllu-, metsa- ,heina- ja karjamaad.

Et matk ära teha oli mul vaja teha väike eelluure, et teada saada, kuidas mõnda kohta pääseda ja kas mõnda kohta üldse pääseb ja kuidas?

Kavatsesin terve maa korraga läbi kõndida, mis see 15 kilomeetrit ikka on. Aga asjad ei läinud sugugi nii libedalt kui ma ootasin. Läbipääsu võimalusi otsides, edasi-tagasi kõndides olin ma poolel teel juba 13 km läbi käinud. Peale selle hakkas õhtu kätte jõudma, kulunud oli 5 tundi, mis pidi terve raja läbimiseks kuluma. Peale selle olid jalad märjad ja jube külm hakkas, nii et pidin teise poole järgmiseks korraks jätma.

Ehk siis teekond algas Tiskres ja lõppes Õismäel. Põhimõtteliselt olen ma selle osa juba kunagi varem ka läbi käinud, tundus et ei tohiks raske olla. Samas oli mingeid nipet-näpet asju, mida pole varem tähele pannud, millest pole varem midagi kuulnud jne.

Igatahes olen ma mitu korda tulnud Rannamõisa loodusradadelt ja näinud tee ääres ühte eriti uhket maja ja teist veidi vähem uhket maja. Ma olen isegi rääkinud midagi sellist, et need  näevad välja nagu mõisad. Aga sinnapaika see kõik jäigi. Kui matkaga tegelema hakkasin siis vaatasin, et sealkandis on 2 mõisa olnud Lucca ja Tiskre. No ja kummagi kohta on andmeid nii napilt, et isegi seda ei saanud alguses aru, kas need on üks ja sama. St. mõis võib ju mitme nime all tuntud olla. Peale selle ajas asja segaseks see, et ühes oli invaliidide kodu ja teises vanadekodu. Samas võis see ka ju üks ja sama asutus olla.  Huh. Aga lõpuks pika uurimistöö tulemusena sain teada, et mitte nii uhke maja on Tiskre mõis ja ilusam maja on Tiskre mõisa külalistemaja. Ja see on kõik, mis ma teada sain – uskumatu. Ja kõige lõpuks sain ma teada, et see võibolla ikkagi ei ole Tiskre mõis sest keegi ei ole seda sellise nime all kuulnud olevat. Pakuti Muti mõisa. Samas muinas.ee-s on Tiskre mõis sees ja näeb minu silmis samasugune välja nagu minu pildil olev  mõis 😀 Igatahes kui keegi teab midagi täpsemalt siis ma oleks hullult õnnelik kui mulle ka teada antaks 🙂

Lucca mõis oli natuke eemal astangu peal ja lammutati 1987a.

Edasi jalutasin mere äärde, piidlesin Luugi tee äärseid kraave. Seda ma isegi mäletasin, et seal olid mingid kivid laotud “kraavi seinteks”.  Vaatamisväärsus, mida lume alt eriti ei näe aga ehk midagi siiski. Mälestis, ehitatud kunagi kraavi kaitseks, pangaastangult voolava vee eest. Peale selle on seal luugi talukohad olnud. Vaadata pole midagi aga teadmiseks võib võtta 😀

Mere ääres oli hall ja sombune.  Sai kähku tulema.

Keegi oli panga peale haakristi joonistanud.

Järgmine vaatamisväärsus Rannamõisa silmaallikas. Sellega ma eriti ei maadelnud. Ühel kaardil on see ühes kohas, teisel teises kohas. Samas on Rannamõisa pangalt alla tuleva ojasängi juurde pandud silt, et allikaline oja ja ühel kaardil selle oja alguseks ongi silmaallikas. Ega ma eriti rahul selle teadmatusega pole aga eks teinekord võib seda asja edasi uurida.

Üks tark tüdruk ronis trepi kõrvalt paksust lumest üles. Kohale jõudes olid silmad peas pahupidi ja siis tuli välja, et üleval oli trepil vahekoht ja sai ka niisama ilma igasuguse pingutuseta oja juurde minna. Allika lähistele oli natuke raskem pääseda, suured puud olid ees ja lõpuks polnud näha suurt midagi.

Läksin mööda treppi alla tagasi, lootuses pääseda kusagilt Lucca tänavale. Ronisin siit ja sealt ja iga kord jõudsin aia taha või kellegi hoovi. Lõpuks ma vaatasin, et lootusetu juhtum. Läksin Luugi teele tagasi, trepist üles. Katsusin väravat, oli lukus. Seega jäi minul Lucca teele minemata. Lonkisin mööda panga serva.

Vaatasin üle ääre Indrek Allmanni eramut, ei torganud eriti silma. Tuleb altpoolt vaatama minna.

Mäest alla tulles  jäi vasakut kätt Kongsi kõrts. Varem oli seal väike kõrts, mis põles kahtlastel asjaoludel maha. Pärast seda ehitati samale kohale kolmekordne puidust kõrtsihoone, kus all oli söögi ja joogikoht, teisel korrusel ööbimise võimalus ja kolmandal peremehe enda elamine.

Ka see kõrts läks salapäraselt põlema. Kolmandat korda otsustati samasse kohta enam kõrtsi mitte ehitada. Vaatamiseks peaks kusagil Kongsi kõrtsi kelder olema aga kui ma teel olin siis ma ei teadnud sellest midagi. Üle tee oli mingi pisike vanaaegne ehitis…

Tunnelist läbi, teisele poole teed. Tee äärt mööda üles.

Suured rändrahnud olid lume all peidus nagu heinakuhjad.

Samas jooksid kitsed ringi.

Isegi rabakivi tammes pole ma enam kindel. Kuna silt asub kahe tamme vahel siis mõtle ise välja kumb see õige on. Samas see , mis minu pildil on – on igapidi uhke tamm- olgu siis nimega või ilma.

Edasi saab natuke aia taga sumbata, näha eemalt rändrahne  ja suunduda Kallaste panga poole.

Panga all kepsutasid järgmised kitsed.

Kuna lumi oli paks oli kraavist üle hüppamisega natuke raskusi – ei saanud ju aru, kus see kallas on. Mingit toigast ka polnud, et järgi uurida. Palju puudu ei jäänud, et otse kraavi oleks hüpanud 😀 Panga astangule ronima väga ei kutsunud, lonkisin all, ronisin üle murdunud puude. Lõpuks tuli siiski üles ka minna, muidu jääd lihtsalt aia taha kinni.

Kui ma juba siiani olin jõudnud siis oli pea kolm tundi juba läinud.  Uskumatu. Panga ülemist serva mööda läksin Harku joastiku poole. Üks murdja koer ajas mind taga.

Juga pidin mitu korda vaatama enne kui üles leidsin. Mitte kui midagi polnud  näha. Või no “energiasammas” keset oja oli veidi imelik küll.

Joa vastas üle tee läheb paeastang. Juba tükk aega on piinanud mõte, kas sealt saaks läbi minna. Kohe alguses sain selgeks, et suurema rahvamassiga ei läheks sealt niikuinii aga ise võiks ju proovida. Päris karm ronimine oli ja lõpuks kui peaaegu teisel pool väljas olin siis oli aed ees ja kogu lugu. Kui oleks veidi kuivem ja kindlam jalgealune olnud siis oleks võinud üle panga serva piiluda ja vaadata, et äkki oleks ülevalt läbi pääsenud.

Sel korral läksin joa juurde tagasi ja mööda teed karjääri poole. Pilpaküla vahelt läbi, sealt täies ulatuse polnudki varem käinud. Varemalt sai otse mäkke ronitud.

Karjäär oli nii valge nii valge.

Juga oli veel õigepisut lahti aga põhimõtteliselt ka juba peaaegu nähtamatu.

Kuna jalad olid jube märjad ja külm oli ja kell oli palju siis otsustasin Õismäele bussi peale minna. Ehk siis umbes 2km jalutamist.

Rada

Sel korral: 13km/veebruaris: 34km/aastas: 219km

Matk ise ka.

Tiir peal – Kakumäe.

4-dal jaanuaril lõppes ekspeditsioon ümber Tallinna. Viimane osa kulges mööda Kakumäe rannikut , Tiskre oja äärest Apametsa peakraavi otsa. Terve ringi tegemiseks kulus meil terve aasta. Kilomeetreid pole mina kokku arvestanud aga öeldi, et oli umbes 160 ja etappe 15.

Meist keegi polnud täiuslik aga mina vähemalt osalesin kõikidel etappidel. Kuigi jah see esimene Tiskre ots jäi mul teistega koos käimata sest ma jäin bussist maha nagu ka viimasel korral, mingi traditsioon peab olema, onju. Viimasel korral õnnestus siiski terve tee kaasa kõmpida. Ja päris ausalt ma käisin üksinda Tiskre piiri jupi   ka ära, nii et ma ootan oma medalit 😀

Sellel korral käisime umbes 12km. Alustasime Kakumäel Paljandi bussipeatuses. Millegipärast tekkis otsus, et me läheme kuni sadamani ülevalt. Seal pidavat üks kivi olema. Oli kah, isegi päris suur ja otsa saime ka ronida 🙂 Seal kandis on vist tavaline, et suure rändrahnu nimi on suur rändrahn. (Foto:ilme)

Edasi jalutasime mööda kaldaalust. Sellest suurt midagi kirjutada polegi. Liivakivi sein, kivid, puud , mis on alla kukkunud ja millest üle ronida. Jääpurikaid eriti polnud. Selle eest olid kotkas ja rebane.

Peeter suure merekindluse rannakaitsepatarei juurest ronisime üles. Piilusime sisse. Kahjuks oli torni uks kinni needitud, ei saanudki üles ronida.

Suurem osa meist läks ülevalt edasi.  Aga kuna mõned meist on sellised kiirestikõndijad siis jõudsime all ka ühe tiiru teha.

Tiskre oja äärt mööda minnes, tuli meil ületada üksjagu kraave, aiataguseid. Koerad haukusid, linnud lendasid minema ja mina astusin auku, mis oli põhjatu. Sellest keegi kahjuks pilti ei teinud ja isegi august ei tehtud pilti kuigi kõik olid seda pärast uurinud 😀 Silla, millest mina olin kuulnud aga polnud näinud leidsime ka üles.

Edasi liikusime mööda Tiskre tänavaid. Peakraavi juurest kõrkjate vahelt keerasime mere äärde, et ring kokku tõmmata.

Pidulik lõpetamine toimus Luccas. Kes tahtis see sõi, kes tahtis see jõi.

Mina sõin murakakooki aga Pille kook näeb pildi peal tunduvalt isuäratavam välja kui minu oma.

Varasemad retked:
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita 9+16km
Merivälja-Lootsi 15km
Aegna 20km
Kesklinn/Sitsi 10km
Paljassaare 13+5km
Kopli-Kakumäe 11km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.  Järgmisena saab matkata linnasarase piiri 🙂

Aasta kilomeetreid: 185