Ümber Ülemiste järve

Alustasin ümber Ülemiste järve kõndimist kusagilt Lasnamäe keskelt. Alguses tegin tempot, esimese pildi klõpsasin Ülemiste keskuse parklas sest see oli nii imeliselt tühi. Paar autot siiski oli.  Kuna inimesed on palju õues käima hakanud siis kartsin, et Järvevana tee äärne kergliiklustee on rahvast paksult täis. Oh, üllatust asi polnudki kõige hullem. Samas on seal muidugi mega igav kõmpimine ka, isegi hoidsin võsa vahele kui kusagil kannatas.

Veidi masendav oli näha, et järve äärde kavatsetakse veel kergliiklusteed teha, hunnik puid, mis maha võetakse oli ära märgistatud. Ma ei saa aru, kohe kuidagi ei saa, miks on vaja metsa asfaltteed??? Kõik teised pääsevad mööda seda metsarada niisama ka kõndima või rattaga sõitma, seal kannataks isegi titekäruga sõita. Ainult rulluisutajate jaoks teed ehitada on natuke liig minu meelest.

Järve taga kergliiklusteel oli paras rahvasteränne, isegi kui oleks kogu hingest üritanud poleks 2+2m vahet hoida saanud kui just jalgupidi vette poleks läinud. Õnneks seda maad oli vähe ja saingi mööda murumätast edasi liikuda ja lõpuks ka metsa. Linnupesa leidsin. Tundub, et sel aastal on neid palju või käin mina rohkem lahtiste silmadega.Ülemiste järve valisin sellepärast, et seal taga on alati suhteliselt vaikne olnud. Mõnda kalameest või koerajalutajat näeb aga üldiselt pole seal kedagi.

Sel korral sain üllatuse osaliseks. Kõik kohad olid inimesi täis. Ainult juhul kui tõesti päris vesisesse paika läksid võis neist korraks rahu saada 😀 Mul nimelt õnnestus see järve pool oleval teel, mis viib välja kaitsetsooni värvava juurde. Seal on küll ka tavaliselt porimülgas olnud aga et tee ja ka ümbrus vee all oleks olnud, pole ma veel näinud. Igatahes tagasi ma ei viitsinud minna aga oma “tenkudega” ma päris vette ka astuda ei tahtnud, seega sain kõvasti võsas ragistada. Kui ma sealt välja sain olid kohe kaks noormeest ninapidi juures ja küsisid, kas kusagilt üle oja ka saab.

Pärast seda oli inimesi üksjagu. Isegi üle kase ei saanud minna sest seal juba mingi perekond “kakerdas”. Soises metsas tehti grillipidu. Koprad olid seal ka kõvasti laastamistööd teinud.Teisel pool Kurna oja oli rahvast pisut vähem aga oli siiski. Sookured laulsid ja luiged pesitsesid. Mets Mõigu mõisa taga oli vett täis. Tavaline koht oli läbimatu sest need nö. purded olid vee all. Kõrval oli küll üks suur puu ja teine, mis pooleldi hõljus õhus. Mulle sellised pikad purded väga ei meeldi aga nagu näha siis valik oli, kas see või üldse suure ringiga minna.  Valisin siis otse tee, jõudsin õnnelikult üle. Kunagisest haldjametsast on hädised riismed alles. Kurb.

Käisin läbi küla ja läksin ka Mõigu kalmistult läbi. Sattusin selles mõttes õigel ajal, et kõik vanad kivid paistsid välja. Muidu on seal jube võsa aga praegusel ajal paistis see kõik kenasti läbi, avastasin enda jaoks palju uut.

Ja jälle ei saa ma aru nähtusest, kus teise inimese hauda pannakse orienteerumise märk. Tundsin juba kerget väsimust, oma 25km oli juba käidud. Lonkisin, vaatasin, et lennujaam on inimtühi ja võiks seal pilte teha.  Juhuslikult sattusin siis ka parkimismajja, kus ma pole varem käinud. Kui väljastpoolt vaadeldes pole see mulle suurt meeldinud siis seestpoolt oli päris äge. Varjudemängud olid lahedad. Tavaliselt ei saa korralikku pilti ka vanast lennujaama terminaalihoonest. Alati on kõik kohad autosid täis 😀 Isegi praegu oli üks. Kahjuks tagant poolt ikka eriti lähedale ei pääsenud. Lennujaama aia taga oli paar noormeest veel. Nemad tegid pilti, mina tegin pilti ja siis hakkas mitu G4S autot aias sees ringi sõitma, ei tea kas meie pärast või mitte aga ma arvasin, et ehk on targem minekut teha 😀Kõndisin Ülemiste linnakus, läbi Jüriöö pargi. Inimesi ega autosid polnud kusagil. Kummaline kui Peterburi mnt tühi on. Päike hakkas vaikselt looja minema.Kodukanti jõudsin 8 paiku õhtul. tegin veel paar klõpsu, mida muidu pole võimalik saada. Spordihoone on tavaliselt nii inimestest kui autodest ümbritsetud. Mänguväljak, millel olid mupo lindid aga, mis mingilgi moel poleks takistanud asju kasutamast, esimesed tulbid, kuldne tund.

Ümmarguselt tuli kõndimise kilomeetreid 30.

Ülemistejärve asum ehk ring ümber Ülemiste

Kuna Ülemistejärve asum on oma mõõtmetelt Tallinna suurim ja seda on suhteliselt raske poolitada siis sel korral tegin üle pika aja matka nädalavahetusel. Kilomeetreid kogunes, kuidas kellelgi 19-23 või midagi sellist 😀 Adekvaatselt pakuks ikkagi 20 kanti.

Alguse pool (Ülemiste keskuse vastas) oli minu jaoks keeruline sest kergliiklusteid ma väldin. Aga kohati on Järvevana tee ja aia vahel puhas asfalt, tee mis tahad 😀

Üritasime siis kuidagi miskit rääkida, et tee nii igav poleks: paberivabrikust, härjapeajõest, veepuhastusjaamast.

Päris suure osa suutsime siiski teed vältida ja põnev oli ka sest ega ma nii väga seal võsas vahtimas pole käinud. Aia ja tee vahele jääb kohati ribake metsalaadset ala. Isegi kaks kitse jooksid seal -uskumatu sest seal pole justkui küll kuhugi mõistliku kohta minna. Loodetavasti jõudsid päris metsa tagasi.

Matkamise mõttes on kehvad lood ka sellega, et nüüd on ka Ülemiste järve Järve poolses otsas tehtud kergliiklustee. Raudalu pool võid lendava taldrikuga mööda pead saada. Varsti pole loodusest haisugi.

No vähemalt praegu on rahule jäetud Rae valla poolne külg. Aga eks nemadki taha seal kogu hingest asfalti maha saada. Mõelda vaid, mida seal siis teha saab kõike.

Igatahes õnnestus meil leida selliseid kohti, kus isegi mina pole käinud. Päris põnev oli ukerdada metsalodus. Vett oli siin ja seal. Pokud aitasid hädast välja ja kui ei aidanud siis leidus mõni puu, millest silla sai teha või, mis juba iseenesest oli silla eest.

Kurna oja toru oli vee all, nii et ülemineku alternatiivina polnud see kaalumiselgi. Minu õnneks 😀  Kuidagi kooslus vesi ja peenikesed purded ajavad mu tasakaalu tunnetuse täiesti paigast ära.

Läksime edasi ja leidsime ühe kena rohelise muruplatsi, mis oli kui loodud pikniku pidamise kohaks. Laotasime oma kraami välja kui meiega ühines üks tore Nõmme onu.

Tuli jalutama ja leidis, et me oleme piisavalt toredad, et meiega koos jalga puhata. Küll see onu ikka puuris ja uuris, kes me oleme aga suhteliselt raske oli midagi  ta küsimustele vastata.

“Kas te olete ekrelased jah?”
“Ei hoopis demokraadid jah? Need armastavad loodust”
“Mis vennaskond te olete kui nii võib küsida? Teil ju siiski naised ka seltsis” jne jne. Lobises teine palju aga ei olnud ebameeldiv, pigem nagu päeva nael. Ettearvamatu tore juhtumine.

Selliseid suhtlejaid inimesi võiks rohkem olla, nii harva kui mõni teregi ütleb, rääkimata muust.

Meie teekond lühenes umbes paari kilomeetri võrra sest juhuslikult oli Kurna ojale langenud üks väga hea kasepuu või tegelikult isegi mitu.  Nagu ma ütlesin ei meeldi mulle eriti sellised purde moodi asjakesed aga see oli täiesti okei. Olid oksad millest kinni hoida ja kui ühe puu peal käia ei suutnud sai jalga teise puu peale toetada. Õige pisut oli kahju, et me sohu ja kobraste juurde ei jõudnud. Teisalt oli selline sillake kõigile veidi elevust pakkuv. No ja tegelikult nägime me vett ja kopra jälgi seal ka, kus ma varem sattunud polnud 😀

Sammusime mööda Tallinna piiri. Vaatasime uut ja vana piirimärki. Saime veel ühe kosutava purderalli ehk palju vett ja palju puid, mida mööda astuda. Õnneks pole rohkem metsa maha võetud aga  sellegi poolest on kõik üsna hõre.

Vaatasime üle vana külaplatsi, mida oleme korduvalt söögiplatsina kasutanud.  Astusime ligi Mõigu mõisale. Lonkisime mööda Peetri küla sest see on ikkagi põnevam kui marssida mööda Vana-Tartu mnt äärt. Vallutasime kaks “mäge”. Külastasime vana hiiepaika ja lõpuks tegime kiire lõpu ehk poolteist kilomeetrit Tartu mnt veerel.

Hoolimata sellest, et ma olen korduvalt ümber Ülemiste järve käinud siis ikkagi on igakord kuidagi eriline ja teistmoodi. Kunagi ei tea, mis olud ees ootavad ja alati on midagi vaadata.

 

Mõigu avastusretk

Viimasel ajal on tunne olnud, et tahaks rohkem metsa ja vähem linna, rohkem puhata ja vähem mõelda. Seega matkamise kohta valides võtsin koha, mida ma veidi olen juba tundma õppinud, mille kohta ma ka midagi tean aga samas endal oleks ikkagi ka huvitav.

Mõigu asum asub kesklinna linnaosas ja peab tõdema, et ega keegi sinna naljalt ei satu, kui siis läbi sõitma. Isegi mina, kes ma oma nina igale poole topin olen seal suhteliselt harva käinud.

Kui päris aus olla siis Mõigus me olime tegelikult päris vähe aega 😀 samas kõik tähtsamad kohad saime vaadatud ja lisaks Rae valla erinevaid vahvaid kohti.

Alguses oli natuke igavamat kõmpimist tänaval aga samas kes käinud pole sellele võibolla ka mitte nii igav 😀 Jõudsime lennujaama taha välja just parajal hetkel kui mõned lennukid olid õhku tõusmas.

Edasi läks tee läbi metsa ja raba. Vahva oli see, et peale minu oli see kõigi teiste jaoks uus koht 🙂

Veidike igavam oli jälle kanali ääres kõmpimine aga seda poleks väga millegi muu paremaga asendada ka olnud. Veensin kõiki, et kanali ääres kõmbime ainult 600m aga tegelikult oli hoopis 1,6km, ei tea kuhu ma oma peas selle kilomeetri kaotasin 😀  Enivei nii pikk see ma ka ei tundunud, lihtsalt 600m kohta tundus veidi palju olevat 😀 No ja vahepeal oli natuke vaadata kah, kuidas inimesed ja koerad ja pardid ujuvad. Päikese ümber olevat halo näha jms. Kel huvi pakub siis soojal ajal on seal palju liblikaid ja kiile lendamas.

Jalutasime pisut Mõigu majade vahel, läksime üle Tartu mnt ja sealt sai juba parkmetsa sukelduda. See on küll pisike metsatukk majade vahel, millele on rajad sisse tehutud aga iseenesest oli metsa loomulik kuju alles jäetud, mitte polnud kuidagi “ilusaks tehtud”.

Edasi oli plaane kolm 😀 Igav, põnev ja veel põnevam aga samal ajal mida põnevam, seda rohkem võsa ja nõgeseid. Lasin matkalistel valida. Tulemus oli see, et me olime hullus võsas 😀 Ma pean tõdema, et läbi olen ma sealt läinud talvisemal ajal ja siis on seal ka üsna korralik võsa, samas selle põhjal ma oleks isegi veel hullemat oodanud 😀

Ronisime mäe otsa, kus kasvas kollaste lillede väli, päike hakkas looja minema ja kõik oli nii ilus 🙂 Aga mäest alla minek osutus veidi keerulisemaks ja kuna näha polnud midagi siis valisime veidi järsema koha alla minekuks. No ja suureks rõõmuks olid kõrvuni nõgesed ja vaarikad. Vaarikatest oli vähemalt nii palju abi, et neist sai alla minnes kinni hoida.

Järgnes väike metsik võsa ja soine heinamaa või kuidas seda kutsuma peaks?! Läbi vana põlenud maja hoovi, kust oli kadunud silt, et seisa muidu tulistan vms 😀

Lõpuks jõudsime Mõigu kalmistule, kus tuli ka veel üksjagu võsas ragistada enne kui enamvähem põlvekõrguse heina sisse saime. Vaatasime pisut ringi. Näha polnud praegusel aastaajal suurt midagi.

Läksime veel natuke maad edasid ja vaatasime läbi aia Mõigu kõrtsi ja piirikivide umbkaudseid asukohti.

Kokku käisime umbes 10km

Retke kaart Punasega on märgitud meie rada ja rohelisega Mõigu asumi piirid

Linnasaraseretk 2. Nõmme-Mõigu.

Linnasarase teine etapp: Nõmme- Mõigu. Üldiselt kulgesime mööda piiri aga vahepeal läks see läbi Ülemiste järve, seega olime sunnitud valima, kas järve eest või järve tagant, kas kuiv asfalt või soo, mets ja sopp. Mu meelest polnud nagu vaja validagi 😀

Alustasime Nõmmel Glehni kuju juures. Kuna jõudsime natuke varem, käisime korraks vanakal, üks seltsimees sai seal viimase lume peal pooliku kelguga alla lasta 😀

Läksime alguspunkti tagasi, et uuesti samast kohast läbi käia 😀

Piiri tn ja vana raudteetammi mööda jõudsime Ülemiste järve taha välja.  Tee peal nägime kitsarööpmelise raudtee Rahumäe jaamahoonet, Rahumäe raudteesilda, Liiva jaamahoonet ja veetorni.

Igatepidi kenasti kaunistatud.

Seest oli vähe viisakam.

Liiva jaama veetorn

Kuna ma olen korduvalt seda sama maad läbinud siis eriti ei viitsinud pilte ka teha. Kuidagi tundus, et pole nagu millestki teha. Kevad polnud veel suure lombi taha jõudnud, mis omamoodi oli hea, maa oli külmunud ja me ei pidanud hullus sopas mässama nagu ma alguses kartsin.

Elus satika kinkisin ära 🙂

Jõudsime Kurna oja juurde. Mõtlesime järve ka vaatama minna aga jäime vahele 😀 Aga see oli isegi omamoodi lahe, patrulli tüübid jäid endale kindlaks, et me ikkagi ei tohi järve äärde minna aga samas lobisesid ja ajasid muhedalt juttu.  Ja niiiiiii naljakas oli kui üks mees keelumärgile toetas ja see ümber kukkus 😀

Järv paistab ja patrullauto ka kui terasemalt silmitseda.

Mõned jeesukesed kõndisid meil vee peal aga üldine enamus otsustas ikkagi kobraste poolt ära järatud sohu minna 🙂

Enne sood oli palju purdeid, mida proovida tuli. Ühest mindi üle, ülejäänuid katsetati. Toeks võiks öelda, et võeti terve puu, et raskem oleks siis seentega 🙂

Kobras oli mändi närinud.

Hambajäljed

Tundub, et koprad on nagu hunt kriimsilmad, mitme ameti peal, kes langetab purdeid, kes kaevab kraavi…

Esimest korda kui sinnakanti sattusin siis võttis veidi kõhedaks küll, maa oli siis pehme ja nägin igal pool kopra auke, siis  mõtlesin et huvitav, milline see maapind altpoolt võiks välja näha.

Samas on see mets nii mõnus seal, et kusagilt ringiga ümber selle ka minna ei tahaks.

Mööda soist metsa uidates võib tunduda, et sild jääb päris kaugele, tegelikult on see torust umbes kilomeetri kaugusel. Ilmselt kui olud on vesisemad siis sillast kuiva jalaga üle ei saa aga  meil vedas ainult suur loik oli tee peal ees.

Silla pealt on imeline vaade ojale.

Teisel pool oja pidasime pikniku. Selleks ajaks oli umbes pool maad käidud.

Samas lähedal on üks ilus väike kasesalu.

Liikusime mööda teed edasi, vett oli palju. Sookurgi oli palju.

Selle nurga peal tekkis juba igipõline teema, kust me edasi läheme. Mina tahtsin ikka läbi haldjametsa, retkejuht tahtis natuke nagu teed mööda minna sest siis oleks eelmisest aastast erinev rada olnud. Aga no rahvale vastu ei saa, läbi metsa on ikka ägedam 🙂 See niiske ala, kus sügise poole oli “järv” oli veel sel hetkel piisavalt külmunud, et üle minna.

Täielik pettumus oli see, et see ilus mets oli maha võetud.

Käisime vanalt kiigeplatsilt läbi, vaatasime kas sipelgad juba tegutsevad.  Olid tegusad küll.

Panime matkajuhile paju kasvama siis on järgmine kord jälle põhjust läbi metsa minna 😀 Muidugi juhul kui seal üldse enam mingit metsa on. Eelmisel aastal võeti teiselt poolt puid maha.

Lonkisime üle põllu Peetri tuuliku juurde.

Sealt üritasime läbi küla orienteeruda. Jäime kraavi taha kinni. Kraavis ujus haug, see oli äge, kõik läksid elevile.

Betoonist maja küll aga kuidagi inimlikum või mis?

Leidsime kõrge mäe. Ilmselt ehitamise käigus tekkinud, ainus imelik asi oli see, et miks nii kõrge ja nii järskude seinadega?

Võsast läbi rühkisime pühamäe poole. Natuke oli silmailu ka. Harilik karikseen.

Enne veel kui kohale jõudsime tuli mööduda majast, mille väraval silt- lasen hoiatamata. Eelmine aasta tundus, et seal veel elati. Kuigi maja tundus mahajäetud olid kõrvalhooned enamvähem ja aed justkui korras. Aga nüüd oli maja põlenud ja kõik kuurid viltu vajunud.

Veidi veel ja jõudsimegi Mõigu kalmistule ehk pühamäele ehk tõenäolisesse endisesse pühapaika.

Julius Jäckeli, Tallinna Toomkooli muusikaõpetaja, dirigendi ja koolijuhi ümber lükatud hauakivi.

Laps, kes ilmavalgust ei näinudki või sündis ja suri samal päeval 4.12.1904, sai nimeks Samuel Reinhold Winkler. Huvitaval kombel kandis täpselt sama nime Seewaldi haiglakompleksi rajanud arst, kohe tekkis huvi kas neil on ka seos omavahel?

Läbi pokude maa astusime Tartu mnt poole. Tee ääres oli endiselt see maru põnev elamine 😀 Mõni asi püsib muutumatuna ka.

Sellega asi enamvähem piirduski, kes läks bussi peale, kes otsis oma autod üles, kes liikus niisama kodu poole.

Sel korral:17km/Aprillis: 33km/Aastas:466km

8.aprill 2018 Eelmine matk

Kes edaspidi tahab kaasa lüüa siis:

6.mai 2018 Mõigu- Pirita