Nõmme, Harku mõis, Merekindlus ja Hüüru mõis

Pühapäeval kui vihma sadas, linn oli kui liuväli tuli ikkagi kange tahtmine välja minna. Mõttes oli küll selline väiksem ring ehk kümmekond kilomeetrit.

Sõitsime rongiga Nõmmele, täpsemalt Pääskülla. Kumbki meist polnud kuulnud midagi Nõmmelt küüditatute mälestusmärgist, läksime vaatasime üle.  Oli täiesti olemas.  Nõmme liuväljadel liueldes ja enda püsti hoidmisega tegeledes võtsime ette veel kaks Nõmme villat.

Merekindluse ohvitseride klubi ja Peetri aedlinna rajamist kureerinud ülevaataja elamu. Teine maja ongi jäänud aegade algusest poolikuks. Ju siis pole olnud saatuse poolt määratud valmis saama.

Tegelik plaan oli minna Harku metsa, mida tegema polnud päris selge sest mööda rada ju käia ei tahaks. Aga kuna oli väga märg ja raske lumi siis lontisime ikka mööda teed mõisa poole.  Kõik suuskurid saatsid meid kurja pilguga, et mida te pärdikud siin teete, ah? Ühesõnaga olime igal pool jalus Nõmme tänavatel ka sest seal polnudki võimalik mujal liikuda kui umbestäpselt keset sõiduteed. Oeh.

Enne mõisa keerasime väiksemale rajale, et lõpuks rahulikult omaette nohiseda 😀

Minu üks kindel idee oli minna vaatama merekindluse linnakut. Plaanis on need juba ammu olnud aga millegipärast pole kunagi nende majade juurde jõudnud.  Aga enne seda nautisime kõndimist mõisa alleel.

Majad nägid välja täpselt sellised, et võibolla nendega isegi tehakse midagi. Barakk oli mitmevärviline elamu. Jääkeldril oli uus katus peal. Elamu ja komandandi majad nägid suhteliselt kahtlased välja. Samas seal oli nagu ka midagi toimetatud. Ühel oli hoov korrastatud, teine oli mattunud euroalustesse- seegi ju elumärk.

Kunagi bussi aknast nägin sealsamas lähedal olevaid kolmnurkseid “kive”. Mis need täpsemalt on ma ei teagi aga põhimõtteliselt täitsid need lahinguväljal sama osa, mis praegu betoontuvid Tallinna linna peal vms 😀

Need olid kaardilt mõõdetult umbes 300m kaugusel teeotsast kust me loogiliselt oleks võinud välja minna. Ma olin isegi valmis, et sel korral jätame need vahele ja tuleme mõni teinekord. Aga… kuna sealt tundus, et saab otse majade vahelt läbi tee peale, küll läbi raske lume sumbates siis võtsime ikkagi plaani.

Sealt sattusime kergliiklusteele. Tundus, et ega see Hüüru mõiski kaugel pole. Korraks käis mõte peast läbi, et sealt saaks isegi bussiga tagasi aga ajad ei klappinud kohe üldse. Samas kui pähe sai võetud siis enam seda mõtet sealt välja ei saanud.

Tee oli ikka nagu liuväli aga vähemalt joonistas päike selle kuldseks oli kohe rõõmsam astuda.

Mõisa juures ma varem käinud pole, ainult mööda sõitnud. Seega oli avastamist küll ja mulle meeldis seal väga. Mõis oli kuidagi selline mõnusalt kodune.  Sepikoja varemed olid nii ilusa gooti kaarega. Jõgi vulises, päike veel piilus. Nagu oleks kevad.

Veski hoovi peal nuuskisime ka kõik nurgatagused läbi. Kohe näha, et seal on panustatud sellele, et inimestel oleks mida vaadata. Igasugu põnevaid kujukesi ja detaile.

Natuke maad pidime linna poole tagasi jalutama, siis saime uue tee valida. Selle servas oli Hüüru tall. Tundus päris uhke aga kahjuks talvelgi piisavalt võsa varjus, et mitte midagi näha.  Veidi edasi oli hobuste koppel, hobuseid oli üksjagu.

Kõik oli justkui kena kuni sinnamaani, et tuli keerata Harku poole. Tee pidi seal küll olema aga ilmselt on see selline mullarada ehk me saime mõnuga lumes sumbata. Hea oli see, et see maa polnud õnneks väga pikk.

Nagu ikka jõudsime lõpuks ka kolekohta, kuhugile betoonijurakate ja katkiste paatide paradiisi. Õige pisut veel ja olime tagasi Harku mõisa alleel.

Mõisast mööda ja teiselt poolt Harku metsarada tagasi linna poole.

Nii lihtsalt saigi umbes kümnest kilomeetrist kakskümmend.

20km/veebruar 53km/aasta:199km

Advertisements

Viimased mustikad ja seened. Laagri taga ja Harku mets

Päike paistis ja ilm säras. Ühesõnaga oli õue aeg. Sel korral polnud tahtmist käia mingit kindlat rada vaid lihtsalt veidi hulkuda ja vaadata, mis tee peale jääb. Umbes mingi teekond silme ees terendas seda oleks saanud siis pikemaks ja lühemaks teha, kuidas vaja.

Sõitsin rongiga Laagrisse ja sain A-ga kokku.Laagrist läksime kähku läbi.

Ruttu metsa vahele. Ühe korra olen talvel seal käinud kusagil aga tundus, et võiks veel minna. Eks seal üks paras padrik oli aga samas oli põnev ka.

Seeni leidsime, enamus küll söödamatud või siis meile tundmatud. Kärbseseeni igasugust värvi.

Mõnus lonkimine oli, nii et metsast endast pilte ei viitsinud tehagi.  Selle kohta oli kusagil mingi naljapilt, tekstiga: “Ma ei teagi kumb mulle rohkem meeldib, kas seenel käia või vaikselt noaga metsas ringi jalutada” 😀

Metsast väljudes saime ületada kaks jõge: Vääna ja Pääsküla.

Sealt enam polnudki palju minna, Harku mets paistis juba.

Ma millegipärast arvasin, et seal võiks igasuguseid seeni kasvada aga enamus olid pilvikud või mingid tatikad. Neid oli kohati tõesti palju. Kuldkukeseenikuid ka, sirasid vastu nagu päikesed 😀

Kuigi Harku metsas käin ma alati täiesti suvaliselt ringi, teadmata kuhu ma täpselt välja jõuan siis mõningaid asju ma olin juba varem näinud ja sinna kanti sattunud.

Leidsime üles maaga paralleelselt kasvava kuuse ja ühe “veeloigu”.

Veidi saaki saime ka.

14km/Septembris:96km/Aastas:1201km
Ligikaudne kaart

Laagris ja Sauel

Kui ma Jüris käisin siis tegin enda jaoks avastuse, et mul on Tallinna lähiümbrus suhteliselt tundmatu maa. Rongi või bussiga sõidan tavaliselt veidi kaugemale. Nii näiteks leidsin Saue, kus ma kas pole üldse käinud või siis ainult läbi sõitnud. Samas tundus, et ega seal pole ka väga midagi vaadata. Esmapilgul ehk ainult mõis.

Ühel laupäeval otsustasime sõbrannaga väikese matka teha. Enne seda vaatasin kaardi hoolega üle, mis, kus, miks ja milleks asub. Lõpuks leidsin täiesti teekonna, mis tundus põnev. Mõnes kohas väikese ringiga läbi metsa jne. Ainsaks mureks olid suuremate teede servad, need on tüütud ja veidi ka ohtlikud kui nii võtta. Aga kuna sõbranna on ka matkasell siis otsustasin, et vaatame, kuidas kulgema hakkab, et tegelikult polnud ma üldse 100 protsenti kindel, et me just sellise marsruudi läbime nagu mina kaardile joonistasin. Kui kusagil oleks tundunud, et tahaks rohkem metsas olla siis oleks läinud ja vaadanud, veel oli variant, et Sauele ei lähegi, hoopis teisele poole. Minu meelest nii on kõige mõnusam matkata, et teed nii nagu parasjagu meeldib.

Otsustasin rongi kasuks ja sõitsime Laagrisse sest seal kandis nagu ma olin kunagi ammu lugenud asub üks seinamaaling. Aga ma absoluutselt ei mäletanud, milline see välja nägi ja netist leidsin Itaalia kunstniku Aweri seinamaalingu, mille ta maalis 2016 oktoobris Street art jam-i ajal. See tundus hea küll. Hiljem leidsin googeldades veel ühe pildi, mida ma tegelikult mõtlesin ja mis meil vahele jäi – väga napilt kusjuures. Samas on põhjust veel sinna kanti minna.

Peale grafiti vaatamist oli plaan minna mööda jõe äärt suure teeni. Aga kuidagi haarasid silmi kasvuhoonete vrakid ja tee tundus sealt otsem ja aeda ka ei paistnud olevat.

Igatahes läksime sinna kolama, nii äge oli.

Ma näen igal pool südameid 🙂 Kommentaariks öeldi, et ilmselt on mu silmadel midagi viga 😀

Vahepeal peab nalja ka tegema 🙂

Edasi läks nii nagu ma ei plaaninud ehk jõeäärsel majal oli aed ees ja kasvuhoonetel oli ka tegelikult aed ümber. Nii et karta oli, et me peame võibolla algusesse tagasi jalutama. Õnneks niipalju meil siiski vedas, et  ühes kohas oli üks värav, mis imekombel oli isegi lahti.

Edasi oli natuke maad igavat kõndimist ja orienteerumist, et kus kohas me metsa peaks minema.

Natuke orienteerusime valesti. Metsavahel pidi tee või rada minema, kaardile märgitud punktiirjoonega. St. see tee ei pruugi väga tee moodi olla. Hakkasime mööda kraavi äärt minema, mul oli üsna kindlalt meeles, et see tee läks kraavi kõrvalt. Aga tegelikult ei läinud, läks hoopis üle kraavide. Kuna meile hakkasid majad vastu tulema ja ma teadsin, et need ei peaks meile vastu tulema siis hakkasime ka üle kraavide minema ehk tegelikult me käisime tee kõrval metsas, tegime üle kraavi teivashüpet 😀 Aga see oli ka täitsa tore.

Tundus, et seal on massiliselt kitsi ja jäneseid. Kellegi teise jälgi me ei näinud.

Edasi pidime natuke maad mööda teed minema, et üle jõe pääseks. Võibolla oleks kusagilt ka mõne põnevama raja leidnud aga lihtsalt niisama lumes ka sumbata ei viitsinud.

Järgmine peatus oli Sõeru ohvriallikas. Lõhnas nagu maal laudas aga polnud viga, elasime rõõmsalt üle 😀

Koht nägi natuke räsitud välja aga olemine oli seal mõnus ja allikas ilus.

Kohapeal saime teada, et seal on ka mingi matkarada. Kodus uurisin ja puurisin aga väga palju targemaks ei saanud. Peale selle, et meie teel olid ka mingid Peetre Suure punkrid, mida mina ühelgi kaardil ei näinud :/

Liikusime põllu äärt mööda Vanamõisa poole, et sealt kusagilt üle raudtee minna.

Kui raudteest üle saime olimegi Sauel. Mul oli jälle põnev, palju igasuguseid põnevaid aedu, mida vaadata. Lapsena oleks selline aed ülikõva kindlus vms 😀

Järgmine sihtmärk oli Saue Kristliku Vabakoguduse kirik. Tundus piltide pealt põnev, lähedalt vaadatuna üsna igav. Samas oli seal kivi Eesti Iseseisvuse eest langenutele.

Kiriku kõrval on Saue tammik.  Vanu tammesid oli aga mitte ülemäära palju. Aga need, mis olid olid ilusad ja võimsad.

Jõudsime spordiradadele. Tore oli näha, et palju inimesi on väljas. Samas olen kuulnud ka, et discgolf rikub rämedalt puid. Peale selle on lihtsalt jalutajatel suhteliselt ebamugav liikuda. Nii et üritasime kusagile välja jõuda, et edasi liikuda. Kuidagi panime jälle suhtkoht “metsa” oma minekuga. Igal juhul Saue mõisa läksime me paraja ringiga.

Mõis oli ilus, korras.

Jalutasime lähemale, vaatasime et hoovi värav on lahti ja läksime seiklesime veidi pargis ringi.

Kui peamine osa mõisast on kena ja korralik siis pargipaviljon on käest ära lastud, kunagi on see ka ilmselt imeilus olnud.

Kell hakkas päris palju saama, nii et hakkasime edasi minema, mõisa tagune maa oli natuke kahtlane, ei teadnud mida täpselt oodata on ja seega tahtsime võimalikult valges sealt läbi minna.

Aga siis tuli välja, et me oleme aias täitsa korralikult kinni, ei paistnud ühtki aiaauku, samas nagu ei viitsinud mõisa juurest ringiga ka minna. Vaatasime hoolega ja “varjatud aiaaugu leidsime, isegi läbi mahtusime.

Kui me olime seal aia ääres võsas juba üsna palju maad mütanud, tuli välja, et tagapool oli üks puu aiale langenud ja sealt oleks palju lihtsamini üle pääsenud.

Aga lõpuks läks võsa koledaks kätte ära. Aga naljakas oli ka kui heitsid enda põõsasse ja jäid ikkagi väga püstisesse asendisse. Igast asjast saab rõõmu tunda 😀

Kuidagi suutsime enne õiget teeotsa ära keerata, mis tähendas seda, et saime jälle üle kraavide hüpata. Et teel veel midagi näha siis lõpetuseks läksime Jälgimäe mõisa vaatama. Mõnus külavahetee.

Jälgimäe mõis oli selline suhteliselt pisike vana talumaja moodi. Aga kogu see miljöö oli mõnus.

Kuigi jah see tellistest osa võiks olemata olla.

Maja seina pealt saime teada, et seal sündis Nikolai von Glehn

Kuna õues oli juba pime siis oli lõpus kergliiklusteel käimine täitsa OK. Ma ise oletasin, et jõuame valges tagasi ja igavleme 4km 😀 Aga kuna oli pime siis sai igasugu asju tehtud ja teekond möödus märkamatult 🙂

Umbes selline rada tuli välja.

Sel korral: 25km/veebruaris: 68km/aastas: 253km