Ümber linna. Raekojaplatsilt Meriväljale

Ümber linna matka alustasime pidulikult Raekoja platsilt, suure tuule ja vihmaga. Täiesti imestama pani, et keegi üldse viitsis kohale tulla ja sellepärast võin kohe alguses öelda, et kõik olid hiigla tublid. Ilm oli tõeliselt raju ja esimene külmema õhuga päev ka, nii et polnud sugugi mõnus.

Enda seisukohast võttes oli nagu eriti vastik teist päeva järjest niiviisis käia aga samas nagu vist juba tekkis harjumus ka, tuima näoga ennast läbi kõleda Tallinna vedada 😀 Kõlab juba koledasti?

Sel korral ei saanud fotokat õieti põuest välja võttagi sest ladistas kogu aeg ja ekraan oli vihmapiisku täis aga vahepeal ma lihtsalt pidin, näiteks kui me jõudsime linnahalli katusele.Esialgu oli täiesti vahava igasugu jõnksusid sisse teha. No ja minu meelest pidi lihtsalt minema üle kesklinna tühermaa, kuhu muidu ei satu ja mida varsti võibolla ei ole.  Pealegi tuli meelde eelmise korra seiklus, kus me ronisime üle aia, et näha, mis teisele poole kirjutatud on 😀

Ahjaa lihtsalt, kes veel ei tea siis minul on see juba teine ring, mis Tallinnale peale tehakse. Sel korral otsustasime teistpidi käia, et endal ka veidi põnevam oleks.Sadama alal tegime igaks juhuks esimese grupipildi ära, et seina ääres oli justkui veidi vähem vihmasabinat ja tuult. Mõnes kohas juba uputas, nii et pidime veidi tiirutama. Alko poodide lähistelt leidis meie üks matkaline täiesiti kinnise läti õlle 😀 Vaatasime üle hõlmikpuu, mis istutatud Eesti ja Saksa sõpruse märgiks. Suundusime Reidi teele, mis on üks suur betoonist ala, olematu rohealaga.

Pirita tee ääres kaotasime esimesed matkalised aga vihmavarjud andsid alla ja paduvihma kallas endiselt.

Veel oli jupp maad Piritani. Pingutasime selle nimel, et saime korraks nina sooja pista ja asjad radika peale tahenema panna. Sooja teed ja süüa 🙂 Päris  mõnus hakkas. Välja minna justkui enam ei tahtnudki aga polnud midagi teha 5 km oli vaja veel käia.

Läksime Pirita randa, kus tuiskas vihma, nii et enamus meist otsustas tagurpidi käia 😀 Kindad olid nii märjad, et enam ei pidanud käest ära võtmagi vaid sai juba niisama vett välja pigistada 😀 Aga nii kummaline kui see ka polnud oli märgade kinnastega soojem kui ilma.

Rannahoone juurest otsustasime metsa vahele minna ja oh, mis mõnus vaikne ilmake, ei tuult ega ka suuremat vihma. Kohe hakkas toredam 🙂

Samas oli sealgi sadanud ohtrasti. Ojad olid suuremad kui eales varem. St, mina pole neid nii suurte ja laiadena näinud. Peale selle tekkis “suvalisi” ojasid vihma veest ja eks teerada metsas oli ka oma viie cm veekihiga kaetud.

Kahjuks tuli metsa vahelt jälle välja minna 😀 Tuul puhus endiselt ja ma nii lootsin, et äkki näeb Meriväljal jälle suurt lainet aga tuhkagi. Meri oli üldse kuidagi tavatult vaikne. Muuli pealt nägime olematut Tallinna panoraami. Poopuud olid marju täis ja see tegi vaate kuidagi helgemaks ja kohe-kohe hakkas ka meie teekond selleks korraks lõppema. Viimased sammud, viimane grupipilt ja siis otsustasime tuppa kohvile minna. Mõnus.

Käisime umbes 14-15km.

Järgmine kord kohtume NOA taga kell 11, pühapäeval 10.11. 2019. Kõnnime Meriväljalt Irru.

Selleks ajaks paluks ilusat ilma 🙂

Kohtades, kuhu tavaliselt ei pääse.

Mulle tundub, et kui üritusi tehakse siis toimuvad kõik ühel ajal. Suvel ja peale jõule on suhteliselt vaikne aga nii kui september kätte jõuab nii hakkab igasugu asju juhtuma. Laupäeval 15 sept. oli valik küll nii lai, et oi-oi-oi 😀 Mõni asi pandi hiljem välja, need jäid lihtsalt minu jaoks ära. Mitmed üritused olid registreerimisega, nii et päev kuidagi kujunes selle järgi.

Millegipärast ärkasin hommikul vara. Mõtlesin, et võiks pisut varem välja minna ja jalutada. Päike paistis ja aknast vaadates tundus väga mõnus ilm olevat. Tegelikult oli tuule käes päris külm ja hea oli, et ma enne termomeetrile pilgu heitsin. Päikese käes oli kõigest 17 kraadi ehk siis tegelikuses võis olla 13-14 kraadi. Kuidagi olen veel nii suvega harjunud, et ei tahaks pikki riideid selga panna.

Kell 1 olin registreerunud Paljassaare Reoveepuhastusjaama ekskursioonile. Lihtsalt sellepärast, et sinna muidu ei pääse.

Enne seda jõudsin teha väikese tiiru vanalinnas. Võiks öelda, et see oli peaaegu, et graffiti tuur.

Tornide väljakul olid alles veel mõned lillefestivali aiad. Sel aastal sinna õieti ei jõudnudki.

Mina näen sellel puul nägu. Aga sina?

Edasi läksime Paljasaarde.

Reoveepuhastusjaamas anti meile turvavestid selga, loeti hoiatussõnad peale kui ohtlik on jne. Ainus asi, mis oleks võinud olla ja mida polnud olid gaasimaskid sest hais oli seal tõsiselt rõve. Kas ma soovitan kellelgi sinna minna?! Ainult siis kui tõesti on huvi, kuidas vett puhastatakse, muidu oli ekskursiooni mõttes suhteliselt igav ja hais, hais, hais…

Sisendkanalis sõelutakse välja suurem praht. Päeva jooksul tekib sellist sodi umbes 2000 kg. See paneb mõtlema küll natuke.

Mulle meeldisid ainult setitid, need nägid kuidagi ilusad välja.

Kogu üritus kestis alla tunni.

Lühidalt kokkuvõttes sõelutakse vesi erineva suurusega “sõeltega” läbi. Lisatakse hapniku, puhastatakse keemiliselt. Saadakse palju prügi, mis viiakse prügimäele, nii et ärge loopike potti peale paberi midagi muud ega ka vihmavee rennidesse. Veel saadakse muda, mida segatakse turbaga ja mis oleks ideaalne haljastusele (toitu ei tohi sellega 2 aastat kasvatada) aga mille kättesaamine ei ole nii lihtne. Selleks tuleb keskonnaministeeriumilt luba küsida ja teatada, milleks sa seda kasutad. Ehk siis tavainimese mõistes suhteliselt pointless ettevõtmine.

Kaasa sain ma kaks õhupalli millega siis rõõmsalt päev otsa ringi tilbendasin. 😀

Tundus suhteliselt mõttetu bussi või midagi kasutada kui sealt samast mere äärt mööda minnes on Kopli lõppu pisut üle kilomeetri maad. Aega oli piisavalt, Bekkeri sadamasse pidime minema kell 16.

Prügimäe kõrvalt mööda, Kopli liinide juurde. Sinna polnud ammu sattunud. Suur ehitamistöö käib.

Nii kaua “kuniks” maja veel seisab, tuleb sellele tuli otsa panna.

…ja loomulikult hunnik joonistusi

Kopli kiriku juures tehti ka tööd. Tundub, et ma pole seal ammu käinud ega midagi näinud.

Järgnes külastus trammidepoosse, mis oli ka suhteliselt igav.  No kui loogiliselt võtta ega seal nii väga midagi erilist olla ei saa ka. Paar maja ja trammid 🙂

Üks vana tramm, mille sees sai käia, vaadata ja katsuda.

Sel päeval ei näinud ma mitte ainult puul nägu vaid trammil ka.

Et asi põnevamaks teha käisime vaatasime vana depoo taha ka.  Seal oli igasugu värki, aken betoonaias, mis varsti kukub võibolla ümber. Laudpõrand, korvpalli rõngas ja punane kirves.

Depoo üle vaadatud oli meil Bekkeri sadama külastuseni ikka veel aega. Kuna Mereakadeemia õues toimus Koplifest siis käisime tegime seal ka ühe tiiru. Midagi erilist seal silma ei hakanud eriti ja turvad käisid ja vaatasid hoolega, et sa sammugi liiga kaugele ei astuks.

Kuna mul oli suur seljakott seljas sest sellega on mõnus asju vedada, riideid ja natuke süüa ja fotokas ja… ühesõnaga kõike, mida ühel tütarlapsel võib päeva jooksul vaja minna, siis uuriti ega mul klaastaarat kaasas pole. Ei peale suutis üks noormees peaaegu täiesti tõsise näoga küsida ega mul siis ehk tulirelvi pole, üks suunurk küll veidi tuksatas 😀

Õue peal midagi erilist ei olnud seega  läksime näitust vaatama.

Disainiöö raames toimus näitus nimega “Suletud uks”. Kunstnikud: Emer Värk, Sille Pihlak, Karl Saks

Kitsastest rõdu ustest sai end ka rõdule pressida. Oma kotiga olin ma märksa suurem kui tavaliselt ja see uksevahe oli ikka märkimisväärselt kitsas aga kui on võimalus vaadata linna ülalt poolt siis tuleb see ju ära kasutada. Vaated kella all olevalt rõdult.

Asusime Bekkeri sadama poole teele.

Vahepeal nägime mõnd huvitavat maja ja torni. Kopli rahvamaja ja veetorn.

Bekkeri sadama lähistel oli vana Põhjala tehase hoovi värav lahti, loomulikult me kiikasime sisse.

Seal oli terve kiisude pesakond.

Läksime sadama värava taha, kust meid rõõmsalt minema aeti ja öeldi et peame hoopis Meeruse sadamasse minema. Siis hakkas meil natuke kiire. Üksjagu inimesi siiski jõudis kohale. Värava taga tekkis küsimus, kas pilte tohib teha. Terve aed oli pildistamist keelavaid silte täis. Samas omanik ei keelanud, nii et järelikult oli lubatud. Ma olen omajagu aega unistanud, et oleks tore kui saaks lähedalt vaadata Bekkeri sadama slippi, see on ainulaadne maailmas ja väga efektne. Üle aia olen seda kordi ja kordi nillinud 😀

Väga äge igatahes. Tegu on kultuurimälestisega ja on lootust, et kui ükskord sadama ala vabaks maaks saab, jääb see kenasti alles.

Sama kaartega maja, mis Põhjala hoovi peal oli üsna räsitud oli sadama poolt küljest ilus roosa. Kuigi mulle meeldib teine pool vist isegi rohkem, natuke sürrim.

Teiseks kultuurimälestiseks on Bekkeri sadama mehaanika- ja turbiinitsehh. Ka päris uhke ehitis.

See käik sai ka üsna ruttu läbi, kestis ehk tunnikese. Samas see slipp oli minu jaoks terve päeva rosin, nii et ma olen rahul 🙂

Välja saime Bekkeri sadama väravast. Hakkasime mööda raudteed minema ja jõudsime Kase parki. Vaatasime eemalt kivikülvi ja liikusime edasi.

Suundusime läbi Kopli kalmistupargi Stroomi ranna poole.

Pargis on surnute mälestuseks tehtud tagurpidi purskkaev. Soojal ajal voolab kesksest kirstukujulisest risttahukast vesi alla. „Maa alla suubuv kosk“ on arhitektide Indrek Peili ja Siiri Vallneri töö.

Läbi ranna ja metsa jõudsime hipodroomi juurde välja. Mul polnud ikka veel liikumise tuju otsa saanud, nii et jalutasin edasi. Kassisabast Falgi parki, üle Toompea ja Vabaduse väljaku, Tammsaare pargist Politsei parki ja siis  bussi peale.

Falgi pargi purskkaev.

Üllatusega avastasin, et Pitka monumendi juures on “Estonia” esimene Eesti soomusauto, mida viimati nägin Hiiumaal kohvikutepäevadel.

Tammsaare park on siis nüüd uus ja ilus. Muru peal käimine keelatud, pargivaht tuleb “kaikaga” ära ajama. Põnev. Tundub, et Tauno Kangro on ka jälle tööd saanud, kuigi pead ei julge anda. Üks külili olev kuju on küll väga “tema nägu ja tegu”.

20km/Septembris: 82km/Aastas:1187km

Männiku lilled ja püramiidid

Tuli millegipärast tuju Männikule minna. Lihtsalt hulkuma ja natuke sellepärast ka, et näha, milliseid käpalisi seal on ja kas üldse. Need, mis enne olid on ehk õitsenud ja teised võibolla pole nina välja pistnudki kui nii kuiv on.

Siiski ühtteist leidus aga võrreldes eelmiste aastatega hõredalt. Kusjuures tavaliselt see suurem õitseaeg oleks alles ees.

Soo-neiuvaipa isegi oli aga eelmise aasta lopsakust neil polnud.

Kahelehist käokeelt oli päris palju aga need hakkavad vaikselt õitsemist lõpetama.

Mõned rohekad käokeeled. Neid oli ka kindlasti rohkem aga väga lähedalt ei viitsinud ju kõiki uurida 🙂

Minu jaoks suhteliselt määramatud. On need balti- või kuradisõrmkäpad, väikese vööthuule lisandiga või täiesti ära tuntavad?! See on minu jaoks veidi keeruline. Männikul on hübriide igasuguseid nagu kuulda.

Vööthuul sõrmkäpad olid küll päris võimsad.

Läksime Männiku ja Raku järve vahelt läbi. Sealt eriti tihti ei käi kuna see on sõjaväe territoorium. Tihtipeale on seal laskmised ja ei viitsi uurida, millal neid seal pole. Vähemalt saab kohale minnes teada 😀 Igatahes sel korral lipukesi ei lehvinud, pauke kuulda polnud.

Mets oli suhteliselt igav kuna mitte midagi ei õitsenud. Mõni tups ristikheina mõni härjasilm. Seda rohkem oli näha prügi. Ei saa aru, miks ei või oma grillpidu pärast prügikasti viia.

Seenlilled on tulekul aga eks need vist ootavad ka vihma, et nii aeglaselt ja kobamisi maast välja tulevad.

Lõpuks sai lihtsalt samblast pilti tehtud. Harilik karusammal.

Peaaegu vees kasvas veel käpalisi.

Ühed Männiku püramiidid jäid teele. Aga need nägid kuidagi lahjad välja seekord. Ju need hakkavad vanaks jääma. Täis kasvanud igasugu värki.

Liikusime metsa poole. Tahtsime kusagilt Männiku järve poolsest küljest tagasi minna. Väga täpselt nagu ei teadnud ka kuhu minna, seega seiklesime.

Selles kraavis me eelmisel aastal juba olime, see läks vales suunas, pidime tagasi minema.

Liikusime teisele poole, oli selline rabamets, vedas sest kärbseid ja sääski praktiliselt ei olnud. Aga ega seal ka eriti midagi muud ei olnud. Samblikud, kanarbikud, mis veel ei õitse. Paar käpalist. Ah ja mustikaid oli juba kah.

Jõudsime veidi lagedamale maale. Seal oli juba liblikaid ja lilli ja maasikaid. Või noh, mis lilli – palderjan oli. Oranž on ilmselt niidu-võrkliblikas. Pruun arvatavasti mingi silmik.

Ega nad eriti paigal ei püsinud 😀

Sini-või taevastiivad.

Puud on mul üsna nõrk koht. Mul polnud õrna aimugi, mis see olla võiks, seega tegin pildi, tulin koju ja uurisin järgi. Harilik paakspuu.

Edasi juhtus nii, et me jõudsime Männiku laskealale ja otseloomulikult pidime sinna juurde vahtima minema. Eks ma sain kohe karistatud kah, koperdasin okastraati. (Foto:Ilme)

Natuke oli valus, verd voolas ohtralt 😀

Seal ümbruses oli isegi lilli, peaaegu et nagu igal aastal männikul, ainult et pisemad ja äbarikumad.

Punavarrene kuningakepp, taga harilik ussikeel.

Kollased karikakrad

Läätspilv. Kuidagi jäävad Männikul alati pilved silma.

Edasi tulid uued püramiidid, sel korral ilusad, mõnusad, toredad.

Sealt oli õige pisut maad Männiku bussipeatusesse. Kell oli alles vähe ja polnud kuigi palju käinud ka. Otsustasime minna veel natukeseks vanalinna vaatama. Jäime päris kauaks.

Tegelikult läksime esialgu plaaniga Rataskaevu vanameest vaadata.

Aga seal oli neid nägusid veel. Siis oli vaja minna vaatama Hanna-Liina roosat ust ja siis läksime sujuvalt edasi hulkuma 😀

Läksime mööda vene tänavat, katariina käiku, Dominiiklaste kloostri hoovi, katoliku kiriku hoovi.

Olevimäelt ja pikka tänavat mööda tagasi.

Kokku tuli vaevalt: 15km/Juulis:15km/Aastas: 931km