Nääriretk

1.jaanuaril matkasime juba viiendat korda. Matkamine on vast ehk liialdatud selle kohta öelda aga vähemalt liigutasime ennast. See tundub peaaegu utoopiline aga 4-5km läbimiseks kulus kolm tundi 🙂

Retke algus oli Lasnamäel Lauluväljaku taga koroona telgi kõrval. Plaan oli sealt jõuda varsaallikatele. Ilm oli kevadiselt sopane, isegi mõned margaretad õitsesid kalda peal. Kohalik rahvas tegi oma “taluhoovil” tööd, mis näis nagu kartuli mahapanek.

Kuna teada oli, et maa on niigi lühike siis tegime väikese ringi ja vaatasime ka, kuidas Lahekaldal asjad edenevad. Majad on püsti, inimesed olid sees. Järgmiste majadega on alustatud. Kurb kui Lasnamäele ei jäeta ühtki loodusliku paika. Või siis pigem looduse poolt üle võetud paika. Tehakse kõik korda kaetakse kivi ja asfaldiga ja seal kus veel vähegi muruplats on sinna pannakse mõni mänguväljak püsti, mis kummiga on kaetud.

Läksime Suhkrumäele, vaatasime mis all pool toimub. Käisime väheldasel tühermaal, mille peale ka varsti majad kerkivad. Teisele poole paekalda peale tuleb Lasnamäe haigla, nii et seal kõndimisest tuleb võtta veel viimast ja nautida, mida nautida on. Kunagi ammu avastasin klindi alt allika, see voolas mühinal aga juurdepääs on “kahtlane”.

Kahtlaseid käike tegime veel. Meelitasin poisid klinti imetlema ja siis otsustasime, et lähme poolel”mäel” edasi. Ega see muidu polegi midagi hullu aga see sopp tegi asja veidi riskantseks. Teel nägime kodutu elamut. Oli selle piisavalt kaugele teinud, et iga tõll sinna ikka ei roni 😀

Ronides kulus meil pisut aega, jäime teistest maha. Kohtusime alles jussikalda tn, kus lõpp juba paistis. Seal sai natuke veel võpsikus ragistada ja ronida. Vaatasime allikad üle ja ronisime lipumäele nääriteed jooma. Eks kõik panid ka lauale midagi, nii et näksimist oli ka. Üks vihmauss ronis lauale, ei tea kas on enne , et aasta läbi tuleb liha ise lauale :D?

A ja mulle saab lisada veel vähemalt +5km. Matkale läksin ja sealt tulin jala.

Ma mõõtsin enda teekonna kaardil ära, ei suutnud vastu panna – tuli kenasti 10km täis.

Mustakivi mure ja Varsaallika vire

Seoses Mustakivi tee pikenduse projekteerimistingimuste avaliku väljapaneku ja tutvumisvõimalusega 24.07.2019- 07.08.2019 Pirita LOV-is tegime koos Saja raja retkedega retke läbi metsa, kus see tee edaspidi olema hakkab.

Meie eesmärk ei olnud panna kedagi oma meelt muutma vaid näidata ja tutvustada ning anda teada, et oma arvamust on võimalus LOV-is avaldada.

No kui täiesti aus olla siis õrnalt kallutatud oli see retk ikkagi kuna enamus ei poolda tee ehitamist siis toodi tee ehitamisel tekkivaid miinuseid päris palju välja. Samuti sai aktiivne kodanikkond omavahel tuttavaks, et edaspidi asju omavahel arutada.

Matk ise ei olnud pikk, umbes 3km ja umbes 2,5 tundi. Liikumine polnudki nii aeglane aga juttu oli rohkem kui küllalt.

Tegelikult ei tekikski asjast võibolla nii suurt tüli kui keegi ära põhjendaks, milleks seda teed tarvis on. Praegu “näikse” see tee ehitus justkui valimispropaganda.  Uuringuid tee ehituse kohta tehti millalgi 2000 aastate alguses, praegu on olud muutunud.  Peale selle ei tundu eriti loogiline, et seal saaks tekkida midagi muud kui “pudelikael”.   Millegipärast räägitakse kogu aeg, kuidas Pirita ja Viimsi inimesed siis hästi  Lasnamäele saama hakkavad, ma küll ei tea, mida nad siin tegema hakkavad? Pigem on loogiline, et lasnamäelased hakkavad seda teed usinasti kasutama, muidugi juhul kui ummikuid liiga palju ei teki. Tegelikult kõige rohkem närvidele käib ikkagi see, et tahetakse salaja suvepuhkuste varjus asjad vaikselt ära teha, nii et keegi ei näeks ei kuuleks ja pärast saaks öelda, et huvi polnud.

Mis mind ennast häirib on see, et kui ma tahan loodusesse minna siis lähim mets on Pirita jõe ääres. Praegu saan Lasnamäelt välja ja olen justkui küla vahel, kolm kilomeetrit metsani kõmpimist ei tundugi nii hull. Suure tee ääres kõmpimine oleks masendav ja bussiga sõites peaks enne pool linna läbi loksuma kui kohale jõuaks. Teiseks näib üsna loogiline, et kui mets on ära hekseldatud siis Purde tn poolsesse külge jääb imepisike metsatukk, mille peale saaks kohe ehitama hakata. Paljud oleks siis juba arvamusel, et seal on nii vähe puid, et mis neid ikka taga nutta.

Tegelikult  retk iseenesest oli vahva. Rahvas suhtles omavahel, nautis kena suveilma ja loodust. Jänest nägime ka 🙂

Kuna Mustakivi tee osa oli veidi lühike siis käisime ka varsaallikatel.  Nii armas oli vaadata, kuidas lapsed tormasid elu avastama, veega sulistama. Loodetavasti on ka tulevastel põlvkondadel selline võimalus olemas, et kogu Pirita ei ole asfaltiga üle tõmmatud ja viimse killuni täis ehitatud.

Huh, masendav postitus aga mis hingel, see meelel ja keelel 🙂

Pirita piirjoon. 1.advendi eri

Käisime avastasime ka kolmandat korda Pirita piirjoont. Nagu ikka siis piiri peal käisime ja kiikasime ka natuke ümbrust.

See oli päev, mil esimest korda oli päriselt külm matkata. Pikemaid jutupause ei saanud pidada.

Alustasime Kelluka peatusest. Vantsisime natuke tee serva pidi ja siis pangaastangu serval. Alla läksime alles Varsaallikate juures. Seal oli vana trepp nii lehti täis, et alguses ei saanud arugi, et trepi peal oleme ja tegelikult oli mõistlikum minna trepi kõrvalt. Nüüd olid puud juba täiesti raagus ja Varsaallika vaade oli mõnusalt avardunud 🙂 Käisime seal lähedal ka kellegi lossi piilumas. Vaatasime üle Mustakivi tee läbilõike koha. Päris masendav tegelikult. Praegu on seal loodus ja selline maalähedane õhkkond, eramajad ja ainult kergliiklustee läheb mäest alla.  Ei taha mõelda, milliseks see kant kujuneb siis kui sealt suur maantee kulgema hakkab. Üht suurt paksu rebast nägime seal ka.

Vaatasime üle Purde joa, mida minu meelest on natuke palju joaks nimetada aga seal ikkagi midagi niriseb natuke, mudane ja märg on seal ka aga et aru saada, et see juga on selleks peab fantaasiat olema. Praegu kui jääkirme oli peal siis isegi oli aimatav, et seal võiks midagi olla. Ronisime üles ja vaatasime , mis ülevalt poolt näha on.

Tundub, et niipalju kui ma seal suvest saadik käinud olen, olen kinnisilmi astunud ühest kohast mööda. Nimelt Narva mnt kurvist, kuhu kunagi tuleb Lasnamäe haigla.  Sinna olid tehtud mingid imelikud tee jupikesed ja väike parkla moodi ala. Olin üsna suures hämmingus ja ei uskunud, et see seal juba pool aastat olnud on. Küsisin Lasnamäe grupist järgi, millega tegemist on. Sain teada, et peale Tallinna haigla tuleb sinna ka tervise keskus ja planeeringute registrilt on näha, et natuke eemale ka elamurajoon. Peale selle seiklusrada ja laudtee ehk loodusest saab lõbu ja läbu ala. Kui mõelda, et ka Mustakivi läbilõige võtab suure osa Lasnamäe lähistel asuvast looduslikust alast ära siis on Lasnamäe seis tulevikus üsna nutune. Samas teisalt on siis üsna loogiline, et sinna haigla ehitatakse. Kui stress ja depressioon kivi ja betooni urkas võimu hakkab võtma siis on vaja seda ka ju ravida.

Tulime mäest alla, vaatasime kommunismiohvrite memoriaali üle.  Üle tee mere äärde. Kuna minul oli juba nii külm siis läksime päris kiire sammuga. Et veidi sooja saada läksime hotelli varbaid soojendama, ühtlasi pidasime ka tee ja söögipausi. Lobisesime maast ja ilmast.

Kuna võimalus oli ka Pirita kloostri varemetes käia, siis kasutasime seda ära. Seal oli päris mõnus.

Jalutasin koju kah, mõtlesin, et ei taha väga bussi oodata, tuleb külm uuesti sisse. Metsa vahel oli tuulevaikne ja palju soojem kui kogu eelnev matk kokku 😀

10km/Novembris:69km/Aastas:1658km

Ring ümber Pirita

Ümber Pirita linnaosa käimisest oli juttu juba ammu. Kuna tegemist pidi olema jooksu-matkaga siis see mind nagu eriti ei huvitanud, eriti ei süüvinud teemasse. Lihtsalt ma ei suuda ette kujutada, miks keegi peaks tahtma sellist maad kähku läbi joosta. Mulle meeldib rahulikult käia, vaadata, kuulata, imetleda. Nii muuseas mainisin, et siis võiks see ring vähemalt tagurpidi olla, et siis oleks huvitavam (enne oleme seda piiriala nii ühe kui teise matka raames käinud aga alati ühte pidi.)

Igatahes vajasin ma kõvasti motiveerimist, et kaasa minna. Lubati šokolaadimedalit, mida ma ei saanudki aga vähemalt komme oli küll küllaldaselt 😀

Täiesti ausalt mõtlesin ka sellele, et kui hirmus jooksmine on siis Lasnamäelt lähen lihtsalt koju ära kui mul just mingi eriline võitlusvaim sisse ei tule ja lõpuni minna ei taha.

Aga Pirita kloostri juurde jõudes sai asi kohe selgeks, et mingit jooksmist seal küll ei tule. Üks lapsevanker ootas juba ees. Aga nagu öeldud, mina joosta ei tahtnud ja seega vaatepilt oli hea. Pigem oli väike mure selles, et ega me nüüd täielikult mööda teed ei kõnni, sest käruga nagu igale poole ju ei pääse.

Kõik sujus kenasti. Kui käruga käia ei õnnestunud mindi eemalt mööda teed. Meie saime ikka natuke võsa vahel ragistada.

Läksime mööda jõe äärt mereni, sealt edasi kuni Noa restoranini mööda liivaranda. Vahepeal tuli meil kaks oja ületada.

Edasi liikusime sisemaa poole. Vaatasime ufo maja. Kõndisime raudtee ääres. Nägime hiina laternaid, lehmi ja läbu, võsa. Natuke veel ja saatsimegi esimesed 9km peale tulnud inimesed ära. Kes tahtis sai poest söögipoolist ostma minna.

Õnneks jäi tempo samaks, mis enne, nii et sai mõnusasti lonkida ja nautida. Ragistasime tühermaal, männikus. Nägime Ristaia järve ja Käära oja, kes teadis, et Tallinnas sellised kohad olemas on?

Jalutasime läbi Pärnamäe surnuaia, natukene maad mööda kergliiklusteed ja jõudsime järgmisesse poepunkti, kes tahtis sai varusid täiendada, kohvi osta sest Iru ämma juures pidi meil piknikupaus tulema.  Süüa oli mõnus ja kommipakke oli ka üksjagu, mida ringi käima lasti.

Järgnes “Lasnamäe osa” ehk Kose ja Maarjamäe. Algus kulges mööda jõe kallast, sealt edasi juba Kose majade vahelt. Kusjuures seal on päris põnevaid elamuid. Võiks vahest võibolla niisamagi minna ja vaadata. Peamine tõmbenumber on seal muidugi Varsaallikad ja pangaastang.

Mööda astangu serva jõudsime kesklinna välja. Vahepeal piilusin ka juga või allikat, mis kivikihtide vahelt välja voolab. Päris palju vett oli juba.

Kui suhkrumäele jõudsime oli päike tegelikult juba loojunud. Mingeid värve siiski sai pildile ka aga üldiselt oli üsna lahja loojang, nii et väga ei kurda selle üle, et seda näha ei saanud. Selleks ajaks oli matka ajaplaan ammu lõhki ja edasi ka jooksma ei hakanud. Pirita kloostri juurde jõudsime pimedas. Seal saime veel teed juua ja juttu puhuda. Käisime alla 4km tunnis, mis on igati hea tempo veidi suurema seltskonnaga, ei seisa paigal, ei kihuta. Jõuad kõike näha ja nautida.

Hoolimata sellest, et ma olen neid kohti kõiki näinud ja läbi käinud oli siiski vahva, tore seltskond lisas muidugi oma panuse 🙂

27km/Novembris:27km/Aastas:1616km

Palverännu tee Piritalt Iru linnamäele.

Taaskord, minu jaoks juba kolmandat korda sai käidud palverännu teed Piritalt Irusse.  Peale selle olen ma seda kanti ka niisama edasi-tagasi käinud. Nii et ei saa öelda, et seal minu jaoks midagi uut oli aga nagu poisid pärast ütlesid, et Pirita jõeorus on alati ilus jalutada. Peab tõdema, et ma olen nendega täiesti nõus.

Pirita kloostri juurde kohale jõudmine on minu jaoks omaette teema. Bussiga saab sinna ainult ümberistumisega. Tegelikult käib üks buss otse ka aga ainult korra tunnis, nii et see ei ole minu jaoks arvestatav variant. Kokkuvõttes võib öelda, et ma jõuan jala peaaegu sama kiiresti, nii et esimesed 5km võtsid aega natuke üle poole tunni.

Kloostrite juures sain veidi hinge tõmmata.

Rännaku alguspunkt. Pirita kloostrikiriku Maarja Roosipärja kabeli vundament.

Üle jõe on kohe Kochi kabel ja Pirita uus kalmistu.

All pool jõe ääres on vana tamm, mida kallistamas käidi. Neli või viis naist olid mõõdupuuks. Mäe otsas on meie eelmisel aastal avastatud kulupõlengu koht. Tol korral läks kõik hästi ja tuli sai kustutatud enne kui tuletõrje kohale jõudis.

Seal on ka mingi tellistest lagunenud maja, ilmselt mingi nõukaaja jäänuk.

Kunagi lugesin kusagilt, et joodikud joovad halva energiaga kohtades. Naljaga pooleks tõestus sellele.

Scheeli mõisa sulastehoone, kus 1941 tapeti Sergei Kingisepa juhtimisel vähemalt 78 inimest. Nad maeti sulastemaja põranda alla ja valati betooniga üle. Üks naine olevat koguni elusalt maha maetud ja tema hauapaik on täpselt teadmata.

Kose suvemõisa poole liikudes jääb tee peale veel üks kahekordne  “sõjaväe” maja. Lippasime korraks seest ka läbi. Ega seal midagi huvitavat ju tegelikult pole. Mõned graffitid.

Mõis ise laguneb jätkuvalt. Varem oli aed ümber ja videovalve nüüd võivad kõik käia ja vaadata ja teha, mis pähe tuleb.

Üks trepialuse akendest oli lahti ja me läksime vaatasime sinna kah. Uhked võlvid.

Laudade vahelt ei saanud just paremaid pilte aga näha on, et äge kelder on sel majal.

Mõisa kõrval on üks põlenud maja. Selle jures kaev ja puu küljes oli ilus nagi ka.

Mööda kevadist jõeorgu edasi, kõrvalepõikega varsaallikate ja kuradisadula juurde.

Varsaallikate juures imestasime, et seal oli kuidagi väga puhas. Pärast tuli välja, et selle puhtuse taga on mu enda tuttav 🙂

Kahtlane tunne, et varsaallikas ja/või sealne ümbrus on ka kunagine pühapaik olnud. Koht ise on eriline. Seal kandis on päris mitmeid põlispuid. Ja üldiselt ei panda tänavatele ka lambist nimesid nagu hiiepuu ja hiie põik.

Kuradisadulal käisime. Selle otsas oli suur mahlane punt võililli kasvamas, teises servas pisike kibuvits – või kurdlehine roos.

Ja tagasi jõe äärde.  Varsakabjad õitsesid just.

Üle Iru hiievälja.

Iru silla alt läbi.

Iru linnamäele.

Iru ämma juures saime tõdeda, et traditsioonid jätkuvad. Eelmisel aastal punusime meie pärja, sel korral oli keegi juba ette jõudnud 🙂

Kokku jalutasin:12km+5km/Mais:155km/Aastas: 749km

Kadriorg, Pirita, Varsaallika oja

Pühapäeval oli Varsaallika retk. Minu jaoks hirmuäratavalt lühike. Samas mõtlesin, et kui ilm on külm ja tuul puhub, las siis olla. Aga hommikul üles ärgates paistis päike nii soojalt aknast sisse, et oli tahtmine kohe välja minna. Lõpuks saime A-ga poole ühest Kumu juures kokku. Otsest ideed nagu polnudki kuhu minna.  Käisime valge majaka kõige nunnuma maja juurest läbi.

Kuna plaani polnud, siis läksime panga serva mööda majadeni, majade ümbert hundikuristiku juurde. Seal oli nii ilus.  Kevadveed vulisesid, jää moodustas igasugu kujundeid. Hundikuristiku juga, kus pöialpoisid käisid oli vahvalt jääs, teine juga voolas ja ümberringi oli jäine muinasjutumaa. Igatahes läks meil seal hulk aega 🙂

Läksime üle tee, lauluväljaku aia tagant pangapealsele. Alguses jalutasime üleval ja siis kergliiklusteed mööda alla. Natuke ronisime, natuke jalutasime all. Kuna matkasime kolmandat päeva siis olime suhteliselt loiud. Väga aeglane tempo aga selle eest oli aega imetleda ja uudistada, mis ümberringi on.

Kui altpoolt seda suhkrumäe silla kohta vaadata siis pole nagu küsimustki, vabalt roniks üles aga ülevalt on natuke hirmus vaadata kuigi tegelikult saaks alla küll.

Üritasime altpoolt tabada Lasnamäe allikat. See oli päris keeruline, vee vulin alla ei kostunud ja jääd oli siin seal veel. Aga lõpuks leidsime me suisa liustiku. Nii kihvt.

Mida ülespoole jõudsime seda ilusamaks läks ja libedamaks ka.

Ronisime panga servale, alla minek tundus veidi libe 😀  Liikusime natuke üleval ja Katlerist jälle alla. Kuna Varsaallika matka teekond oli suhteliselt etteaimatav siis otsisime endale teise teekonna, et mitte korrata samu radu. Läksime ringiga: Purde tänavat mööda alla, Lükati sillast üle ja teise alt läbi. Vaatasime rahnu päevavalgel ja liivakiviastangut.

Kell tiksus omasoodu edasi ja lõpuks tekkis tunne, et me võime Varsaallika matkale hiljaks jääda aga õnneks ei jäänud, jõudsime isegi pisut varem.

Matkajaid tuli kokku umbes 40. Alguses liikusime natuke mööda tänavaid. Allikate juures tegime pisut pikema pausi, vaatasime ringi.

Edasi liikusime mööda Varsaallika oja mereni välja, nii lähedalt kui võimalik. Ajastus oli matkal hea. Varem oli oja lume all ja oleks natuke ehk igav olnud kui ainult ojasängi näed. Nüüd oli natuke lahtist vett, natuke jääd ja jäämustreid ja natuke lumist oja ka. Maapind oli kõva ja sai normaalselt käia. soojemal ajal oleks ilmselt üsna sopane olnud ja päris soojal ajal poleks ilmselt vett kuigi palju.

Mind ajab nii naerma kui selliseid silte üles riputatakse. Mul tekib siis kohe uudishimu, et mis see tapab või, kes ja kus sind sihib jne 😀

Päikeseloojanguks jõudsime Piritale mere äärde. Ilus oli.

Sel korral käisin:18km/Märtsis:126km/Aastas:411km