Matk ümber Tallinna Merivälja- Iru

Matk ümber Tallinna teine retk algas Meriväljal Noa resto taga.

Minu palve, et selleks korraks oleks ilm veidi ilusam kui eelmine kord, läks täide. Kuigi jah üsna sombune oli. Samas pilve sees päike paistis. Tegin paar klõpsu, leidsin kivistise ja ootasin, et me minema hakkaks. Ma olen alguses eriti kannatamatu ja ei viitsi kuulata.

Eriti muud varianti polnud kui Merivälja tänavatel kõmpida. Samas seal ei saa kurta väga, selline eramajade vahel jalutamine ei ole sugugi  väga hull. Pealegi on seal ägedad majad. Ufo maja vaatasime ka üle kui seal juba olime. Keegi oli selle ära ostnud ja teeb seda korda. Varsti ei tunne äragi 🙂
Huvitavad dekoratiivtaimed ja orav tekitasid ka pisut elevust.

Täiesti täpselt me sel korral piiri ei järginud, enamvähem siiski. Läksime üle raudtee Viimsi valda ja Soosepa rappa. Oli üsna rahulik, üks mees jalutas veel, nii et raba oli peaaegu meie päralt 🙂

Rabast leidsime ristikivi ehk piirikivi. Nägime lihtsamaid rabataimi. Sookailu lõhna oli maa- ja ilm täis.

Käisime mööda raba sinka-vonka, et oleks võimalik rohkem raba näha ja tegime kohvipeatuse.
Rabast välja jõudes võtsid meid vastu teletorni alused lehmad 😀
Kuna seal kandis on ka Eesti üks suurimatest hiidrahnudest – Pärnamäe hiidrahn, siis käisime vaatasime selle loomulikult üle. Julgemad said otsa ka ronida. Oli märg ja libe. Üles ronimine on alati lihtsam ka kui alla tulemine 😀 Ma tükk aega leiutasin, milline moodus kõige parem oleks, kas jäädagi kivi otsa või tulla tagumiku peal alla 😀

Raudtee taga tegime külale tiiru peale. Seal oli, mida vaadata 😀
Oma pikal rännakul jõudsime Tallinna piiridesse tagasi. Vihma hakkas sadama aga õnneks polnud seda kauaks. Käisime sauna taga tiigi ääres, imetlesime esimesi pajutibusid.

Edasi tuli läbida Pärnamäe surnuaia tagune ala. Seal on kõige põnevam koht Ristaia järv. Tahaks kunagi tiiru sellele peale teha 😀 aga siiamaani pole viitsinud. Sinna juurde minemine on juba päevane matk 😀

Künka otsas tuli pikem peatus söömiseks ja tee joomiseks. Vaade on seal ilus.

Lõpuspurt. Vaatasime haisvat Käära oja. Tegelikult on sel mingi omamoodi ilu ka, päris niisama sinna ei läinud.

Kõmpisime läbi Laiaküla, kus saime kraavi ületada. Ammu pole saanud, linnas on kõik kohad viimasel ajal viisakalt sildu ja purdekesi täis ehitatud. Pikakoivalistel oli eelis kuiva jalaga üle saada, kuidas lühematel jalgadel läks, ei tea. keegi ei kurtnud 😀

Iru ämma taga olid veel õunad puus. Maitsesime. Mõnedele sattusid head, mulle eriti mitte 😀 Iru ämma juures tegime lõpugrupipildi. Sel korral keegi väga ei kipunudki laiali minema, lobisesime veel jupp aega 🙂

Kõndisime umbes:14km ja 4tundi

Ümber linna. Raekojaplatsilt Meriväljale

Ümber linna matka alustasime pidulikult Raekoja platsilt, suure tuule ja vihmaga. Täiesti imestama pani, et keegi üldse viitsis kohale tulla ja sellepärast võin kohe alguses öelda, et kõik olid hiigla tublid. Ilm oli tõeliselt raju ja esimene külmema õhuga päev ka, nii et polnud sugugi mõnus.

Enda seisukohast võttes oli nagu eriti vastik teist päeva järjest niiviisis käia aga samas nagu vist juba tekkis harjumus ka, tuima näoga ennast läbi kõleda Tallinna vedada 😀 Kõlab juba koledasti?

Sel korral ei saanud fotokat õieti põuest välja võttagi sest ladistas kogu aeg ja ekraan oli vihmapiisku täis aga vahepeal ma lihtsalt pidin, näiteks kui me jõudsime linnahalli katusele.Esialgu oli täiesti vahava igasugu jõnksusid sisse teha. No ja minu meelest pidi lihtsalt minema üle kesklinna tühermaa, kuhu muidu ei satu ja mida varsti võibolla ei ole.  Pealegi tuli meelde eelmise korra seiklus, kus me ronisime üle aia, et näha, mis teisele poole kirjutatud on 😀

Ahjaa lihtsalt, kes veel ei tea siis minul on see juba teine ring, mis Tallinnale peale tehakse. Sel korral otsustasime teistpidi käia, et endal ka veidi põnevam oleks.Sadama alal tegime igaks juhuks esimese grupipildi ära, et seina ääres oli justkui veidi vähem vihmasabinat ja tuult. Mõnes kohas juba uputas, nii et pidime veidi tiirutama. Alko poodide lähistelt leidis meie üks matkaline täiesiti kinnise läti õlle 😀 Vaatasime üle hõlmikpuu, mis istutatud Eesti ja Saksa sõpruse märgiks. Suundusime Reidi teele, mis on üks suur betoonist ala, olematu rohealaga.

Pirita tee ääres kaotasime esimesed matkalised aga vihmavarjud andsid alla ja paduvihma kallas endiselt.

Veel oli jupp maad Piritani. Pingutasime selle nimel, et saime korraks nina sooja pista ja asjad radika peale tahenema panna. Sooja teed ja süüa 🙂 Päris  mõnus hakkas. Välja minna justkui enam ei tahtnudki aga polnud midagi teha 5 km oli vaja veel käia.

Läksime Pirita randa, kus tuiskas vihma, nii et enamus meist otsustas tagurpidi käia 😀 Kindad olid nii märjad, et enam ei pidanud käest ära võtmagi vaid sai juba niisama vett välja pigistada 😀 Aga nii kummaline kui see ka polnud oli märgade kinnastega soojem kui ilma.

Rannahoone juurest otsustasime metsa vahele minna ja oh, mis mõnus vaikne ilmake, ei tuult ega ka suuremat vihma. Kohe hakkas toredam 🙂

Samas oli sealgi sadanud ohtrasti. Ojad olid suuremad kui eales varem. St, mina pole neid nii suurte ja laiadena näinud. Peale selle tekkis “suvalisi” ojasid vihma veest ja eks teerada metsas oli ka oma viie cm veekihiga kaetud.

Kahjuks tuli metsa vahelt jälle välja minna 😀 Tuul puhus endiselt ja ma nii lootsin, et äkki näeb Meriväljal jälle suurt lainet aga tuhkagi. Meri oli üldse kuidagi tavatult vaikne. Muuli pealt nägime olematut Tallinna panoraami. Poopuud olid marju täis ja see tegi vaate kuidagi helgemaks ja kohe-kohe hakkas ka meie teekond selleks korraks lõppema. Viimased sammud, viimane grupipilt ja siis otsustasime tuppa kohvile minna. Mõnus.

Käisime umbes 14-15km.

Järgmine kord kohtume NOA taga kell 11, pühapäeval 10.11. 2019. Kõnnime Meriväljalt Irru.

Selleks ajaks paluks ilusat ilma 🙂

Mudaaugu-Keila retk

Laupäeva lõuna ajal kohtusime matkajatega Keila raudteejaamas kella all. Plaaniks läbida Mudaaugu loodusrada ja lihtsalt tutvuda ümbrusega, polnudki nii oluline kust kaudu täpselt  käia. Lihtsalt, et oleks mõnus ja suurema vihma kallamise ajal oleks võimalus ka kuidagi lühemalt läbi ajada.

Mitmed matkalised mainisid ka, et tulevad kui väga hullult ei saja. Ju siis ei sadanud, kohal nad olid.

Mis puutub ilma siis mul ei tulegi ette, et enne minu matka ajal sellist ilma üldse olnud oleks. Terve päev sadas, õnneks mitte küll padukat aga piisavalt, et olla mõneti ebameeldiv, samas oli õhk  suhteliselt soe. Vihmaste ilmadega matkamisel on alati kuidagi mõnus tunne pärast matka, kui kodus kuivad riided selga saad ja mõtled, et tegelikult polnud hullu midagi 🙂

Et Mudaaugu rajale jõuda tuli läbida linn, mida lühemalt seda parem, samas vaatasime mõned kohad üle. Näiteks Keila kooli, mis on täiesti ainulaadne asutus Eestis, Keila laululava ja haigla. Päris lahe võsa oli ka tee ja haigla vahel. Keegi oli sinna onne ehitanud 🙂

Jõudsime terviseradadele. Käisime tankimäel ja seitsme tõusu mäel. Mängisime ja uurisime loodust. Kas samblik kasvab puu põhja pool? 😀  Kas post on värvitud või kasvab seal samblik?Leidsime mingi kummalise uusarenduse alge vms, hunnik elektrikappe, kus tegime piknikupausi. Vihma hakkas just siis eriti palju kallama.

Tegime salaplaani, et mis edasi saama hakkab 🙂 Ehk otsustasime otse metsa minna, et veidi kuivem oleks ja siis mõne suure mudamülka üles otsida, kus korralikult soppa oleks.

Raielank, kus oli vett ja muda, nii et  korraks tekkis mõte, et äkki läheks tee peale tagasi. Samas nagu ei tahtnud minna ka. Müttasime edasi, nägime õitsvat näsiniini ja saime lõpuks metsa vahele, kus oli kuidagi väga mõnus.

Jõudsime välja natuke enne Loigu keerdkadakat. Edasi läksime taas korralikult mööda loodusrada, kus on piisavalt tihedalt vaatamisväärsusi, nii et igav ei hakanud.Mind on alati imestama pannud punkt, kus on hunnik paekivi ja lubadus, et sealt leiab kivistisi. Alati on seal midagi peal, kas lumi või lehed ja sammal ja kunagi pole viitsinud väga uurida, kas seal tegelikult ka midagi on. Läksime ja tuustisime hunniku läbi ja nägime ühtteist.  Paevõtukoht oli ka põnev üle vaadata. Sealgi oli kivistisi ja ümberringi põnev  mets. Näitasin ka eelmisel korral leitud korallnarmikut, mis nüüd nägi küll suhteliselt räbal välja aga siiski, eriline.Sellega sai ka matkarada enamvähem läbi. Kõmpisime tagasi raudteejaama poole. Kuulutasin välja, et kui tahtmist ja viitsimist on siis võime minna ka Keila jõesaarele, mulle see kant väga meeldib 🙂

Keegi ära ei kippunud, nii et läksime. Jõe äärest, silla alt, järgmisest sillast üle ja kalda äärt mööda edasi, jälle üle silla ja  jõudsime varemeteni, mis mulle esimesel korral täiega muljet avaldasid. Nüüd on need lihtsalt ägedad ja kui Keilasse satun siis üritan sealt läbi käia. Saladuskatte all võin mainida, et seal on super head õunad.Käisime päris vaatamisväärsuste juures ka: mõis, linnusevaremed, ohvrikivi. Oleks aega rohkem olnud, oleks seal veel võinud ringi vaadata-käia. Vaikselt hakkas õhtu kätte jõudma. Läksime raudteejaama tagasi, tegime lõpu pildi ka ja läksimegi laiali. Kokku käisime umbes 15-17 km. Igaüks käis jälle oma arvu kilomeetreid, kõige rohkem saadi 19 km 😀

Astangu ja Mäeküla

Teisipäeval lubas terveks päevaks vihmasadu ja alates kella kuuest pidi vihm järele jääma, mulle sobis.  Samas ei tulnud terve päeva jooksul mitte tilkagi, nii et õhtu kippus kahtlaseks minema. Igaks juhuks viskasin jope kotti ja asusin teele.

Algus oli ilus, päike paistis, oli parajalt soe mitte palav. Sel korral olime kolmekesi ja kui grupp on väike, mida see enamasti on siis mulle meeldib teha loomingulisi matku ehk kõigil on võimalus kaasa rääkida. Tavaliselt seda ära ei kasutata ja ma kõnnin ikka seal, kus pähe tuleb ja endale parasjagu meeldib. Sel korral ehmatasin vist esimeste kõrvuni naatide ja nõgestega inimesed ära, nii et nad olid väga koostööaltid arvamust avaldama, kuhu nad tahavad minna ja kuhu mitte. Mulle see meeldis 🙂

Tegelikult ma poleks sinna isegi nii väga kippunud kui oleks eelnevalt teadnud, et seal selline võsa ees ootab. Valikut eriti polnud, oleks pidanud oma raja totaalselt ümber tegema või tagasi minema – kumbki ei tundunud hea mõte. Nii, et naadid ja nõges…mmmm.

Talvel oli Soone oja kallas päris lahe vaatamisväärsus, praegu ei paistnud seal suurt midagi.

Ah jaa kui ma muidu olen asume piire ka natuke lähemalt vaadanud siis sel korral tundus see täiesti mõttetu. Kolm kergliiklusteed ja Paldiski mnt serv ei ole just eriti ahvatlevad.

Kaarti vaadates tundus ahvatlev hoopis see jupike metsa, mis jääb Mäeküla piiridesse. Kõmpisime üle raielangi sinnapoole ja no ma lootsin, et ehk jääb mõni rada silma alla. Tundus juba lootusetu aga see siiski oli olemas ❤

Samas sai see rada kusagil otsa ja ilmselt olid edasi juba pigem loomarajad, mida mööda me liikusime. Vahepeal ei olnud radu üldse oli lihtsalt soo. Ühes kohas tekkis isegi pisike kahtlus, kas maapind kannab, sai toikaga veidi katsutud enne kui peale astusime. Üldiselt oli kuiv, mõned märjad laigud.

Kes seal metsas veel käinud pole aga tahaks, sel ma soovitan kähku teha ja ära käia, ilmselt seda varsti seal enam pole.

Metsast välja saime siis olime kusagil laohoonete taga, kus oli valikuvõimalusi mitmeid. Valisime üheskoos suuna võtmise Astangu “heinamaale”. Seal oli ilus. Ainult, et mingi päris suur kraav oli sinna kaevatud, millest minul polnud aimugi.  Kraav oli enamvähem nagu “vedel  paekivi”, millesse saab mõnusalt poolde säärde sisse vajuda. Õnneks oli üldiselt kuiv ja me leidsime lähedusest koha, kust ilma jalgu määrimata üle sai.

Kõu kõmises kui meie jõudsime Astangu “isesüttivate” tunnelite juurde 😀 Üritasime aru saada, kus see mais olnud tulekahju oli aga kohapeal tundus see suhteliselt võimatu. Põlemise haisu oli igal pool. Pealegi oli seal veel ka ühe kodutu “maja” põlenud.

Sääsed kiusasid ja tegime kiiresti. Kahes terves tunnelis käisime sees. Üle pika aja oli seal ka teisi inimesi näha. Ühes tunnelis oli mingisugune budistlik altar üles pandud. Tundus veidi veider koht selle jaoks. Samas kui neid mantraid ümiseda vms siis seal kajab hästi…

Astusime tunnelist välja, vahepeal oli vihma sadama hakanud. Varsti juba ladistas täiega. Kuna midagi väga olulist enam vaadata polnud siis andsin ka valikuvariandi, et lõpetame ära ja läheme koju. Õnneks olid kõik vihma vastu varustatud ja saime edasi minna. Vaade oli äge. Kahjuks pildile püüda päris selliselt ei õnnestunud. Päike siras ja vihma kallas nagu oavarrest.

Nägime vikerkaart ja rahapaja asukohta, nii et ainult meie kolm teame, kuhu Astangul labidatega kaevama minna 😉 Peale selle saame me õnnelikuks, saime vikerkaare alt läbi jalutada 🙂

Vaatasime üle veel paar majavaret, natuke kunsti ja torpeedotehase.  Kokku kõndisme ehk 8-9km.

https://kaart.delfi.ee/?bookmark=09291eb97c6468bcc0977caa7f2d502d

Valingu rahn ja tammik, Kumna mõis ja Keila mõisa saar

Oli üks üdini vihmane päev kui ma otsustasin, et ma lähen oma elroni kaart-i tuulutama. Ega tegelikult väga hullu ilma lubatudki aga lihtsalt sellist, mil kogu aeg natuke sajab. Tundus mõistlik kusagile lähedale minna, et kui tõesti asi väga hulluks läheb oleks võimalus suhteliselt kiiresti rongile jõuda.

Värskelt Keilas käinuna tundus see kant kuidagi hea turvaline. Natuke eeltööd ja mõtlemist, mis kohti ma seal kandis näha olen tahtnud, paar lisa “punkti” ja võiski teele asuda.

Esimene sihtmärk oli Valingu hiidrahn. Kivi ainuüksi tundus siiski nagu natuke vähe. Kaarte uurides leidsin, et kusagil peaks olema mõisahoonete jäänuseid ehk siis mitte küll lagunenud vaid lihtsalt ümberehitatud hooneid. Veel üks kultusekivi ja tammik, tundus juba päris “saagi” moodi.

Valingu raudteejaam- pärandkultuur.

Läksin putka taga olevat teed mööda edasi kuni majadeni. Umbes kolmanda või neljanda maja taga pidi see rahn asuma. Astusin majade taha pajuvõssa ja no kivi ei ole ja ei ole ja ei olegi. Peaks ju ometi silma hakkama. Ma olen seda varem ju rongi aknast näinud, ikkagi ei ole 😀

Löin käega ja otsustasin, et lähen vaatan need mõisa hooned üle küll tagasiteel selle kivi ka üles otsin.

Mida kaugemale raudteest jõudsin seda mõnusamaks küla muutus, selliseks päris külaks. Paekivi hoonete ja kurepesadega. Kuidagi mõnus õhkkond oli seal. Pean tõdema, et ma arvasin, et need ongi need mõisahooned ja kaugemale minna ei viitsinudki.

Halenaljakas on see, et kui ma oleks viitsinud sadakond meetrit veel minna siis ma oleks õige majani ka jõudnud. Kui netist pilte vaadata siis oleks tahtnud seda maja näha küll. Enda kehv eeltöö, öeldakse selle kohta 🙂

Pilti vaadates paistab eemalt elektrikapp, selle taga olevas puudesalus minu otsitav maja asuski 😀

Läksin tagasi. Kedagi näha ka polnud, et küsida kus see hiidrahn asub. Hakkasin mööda aiaäärt astuma. Tuli välja, et rahn on aias sees. Väravad küll lahti aga ikkagi kuidagi nõme minna ju kellegi hoovi. Tegin siis kiirvisiidi kähku sisse kähku välja paar klõpsu ja minekut. Pean tunnistama, et see oli ikkagi pettumus 😦

Raudtee lähistel oli üks kultusekivi ka. Ilmselt ma ei olekski viitsinud seda otsida kui eelnev ei oleks mind veidi mossitama pannud.

Ja täiesti uskumatu, et ma seda kivi üldse märkasin. See oli täiega võsas, silt kaasa arvatud.  Teise nurga alt oli natuke siiski võsavaba ka, pääses lähemalt vaatama, ilma põõsasse ronimata. Lohk oli peal täiesti olemas.

Üle raudtee oli kohe Valingu tammik. Alguses ma vaatasin, et pole ühtki tamme aga pärastpoole neid ikka tuli ja oli. Enamuse ajast käisin mööda radu sest mets oli väga märg ja ma siiski ei olnud selleks väga hästi ette valmistunud. Kui jalanõud peavad vett aga vesi üle ääre sisse pääseb siis on jalad ikka märjad, nii et üritasin ennast veidi hoida – alguses.

Eriti kaua ma seal olla ei viitsinud. Läksin edasi Korvi kalmistu poole. Millegipärast ma mäletasin, et seal pidi olema midagi erilist, mis mind huvitada võiks aga täiesti tavaline surnuaed, jalutasin läbi ja otsustasin minna otse mööda  põllu serva.

Samas muidugi tee ka kaugel poleks olnud, igatahes jalad said mul korralikult märjaks, püksid ka. Õues oli 10 kraadi sooja, nii et väga mõnus ei olnud aga samas ka külm mitte kui liigutasid.

Jõudsin välja enamvähem Pitkapoiste mälestusmärgi juurde. 23.09.1944 toimus seal lahing.  Sellepärast olid seal ka lilled, pärjad, küünlad.

Paras hulluke nagu ma olen, otsustasin ühe “kultusekivi” veel võtta. Märg olin niikuinii, mis vahet seal enam. Aga siis tuli välja, et sealt kaudu kust mina üritasin rünnata ei pääsenud praegusel ajahetkel küll kuidagi löögile.  Nii, et paar kilomeetrit tühja käimist nagu naksti. Samas seda vihmasadu oli kena vaadata nagu oleks udu tõusmas. Pilte oli küll suhteliselt võimatu teha, objektiiv oli lihtsalt vett täis, ei aidanud siin pühkimine ega nühkimine.

Hakkasin vaikselt lähenema Kumna mõisale.

Tee äärde jäid ait-kuivati ja valitsejamaja. Kuna vihma ladistas siis tegin kiired klõpsud ja ei mingeid kaunispilte. Lihtsalt mälestuseks. Mõnikord ilusa ilmaga läheks ja vaataks seal uuesti ringi ma arvan.

Kumna mõisa park oli kena. Paviljon oli paras koht, kus väike söögipaus teha. Samas puhus seal tuul, mis oli märgade riietega üsna ebameeldiv.  Nii et kauaks ma sinna ei jäänud.

Mõlemad mõisahooned olid jube ilusad. Ma ütleks, et vana veel eriti.

Edasi suundusin Keila kirikumõisa/pastoraadi peahoone poole. Mööda teed jõudsin põhimõtteliselt kellegi hoovi. Kuna eriti mujale polnud minna, kas tagasi  või üle põllu siis valisin viimase. Mõnus, sopa pritsis.

Õigest teeotsast oleks mööda kõndinud aga õnneks hakkas maja ise silma.

Ma ei tea, kas ma vaatasin ja otsisin maja nii hoolega, et teisel pool teed olev Lutheri mälestussammas jäi kahe silma vahele või? Igatahes ma ei näinud seda kuigi plaanis oli. Samas olin ma juba üle kere märg ja ei viitsinud enam väga kuhugi kõrvale astuda ja otsida. Seiklusvaim hakkas vaikselt otsa saama selleks korraks.

Keila poole läksin mööda kergliiklusteed, et saaks veidi kiiremat sammu astuda, vihm läks ka muudkui tugevamaks ja taevas tumedamaks. Õnneks polnud väga palju maad minna. Mingi kilomeeter või umbes nii.

Kui ma Keila jõe äärde jõudsin siis vaatasin, et mul on rongini pea tund aega aega. Järgmise peale poleks ma lihtsalt enam jõudnud. Otsustasin jõe kallast möödaKeila mõisa juurde minna ja seal natuke aega veeta.

Jõe äär oli päris kena, natuke sügisene.

Jõudsin Keila mõisa saarele välja. Vaatasin väikelinnuse varemeid, orjakivi ja mõisa.

Kuna aega oli käisin ka viinaköögi-ning moonakamaja varemete juures. Praegu polnud seal küll väga midagi näha. Talvel on vaade vahva.

Tundus, et aega on piisavalt kulutatud, oleks paras aeg rongi peale liikuma hakata, väikese põikega kiriku juurest läbi.

Siis hakkas mul äkitselt kiire, mõned minutid olid rongini aega ja kirik just päris raudteejaamas ei asu. Väike jooks ja jõudsin viimasel hetkel. 🙂

21km/Septembris:127km/Aastas:1232km