Pandju saar, Viimsi ps.

Detsembris peaaegu matkamas ei käinudki. Kuidagi polnud väga mingit isu kuhugi minna. Kui keegi kutsus siis käisin ja kogu lugu. Paar päeva enne aasta lõppu sai ennast siiski natuke liigutatud.

Õiget mõtet nagu polnud selles suhtes, et mingeid ideealgeid oli nii mul kui I-l aga kuna minek jäi hilja peale siis, laitsin kauged plaanid maha ja pakkusin ise sama kauge plaani asemele 😀

Nii armas ma olengi jah 🙂 Aga tegelikult ühesõnaga polnudki väga oluline, kuhu me läheme vaid lihtsalt tundus, et võiks ennast natuke liigutada.

Ma mõtlesin, et võiks Pandju saarele minna kui saab ja pärast kusagilt metsa kaudu tagasi tulla.

Sõitsime Viimsi lõpp-peatusse välja . Vaatasime, mis piilupesa lasteaiast järele on jäänud. Suurt midagi- paar kruusahunnikut ja lage plats.

Läksime Haabneeme randa sest kogu teed ei viitsi ju mööda asfalti kõndida. Rannas olid riietekabiinid vahvate sõnumitega ja muidu oli ka ägedalt udune.

Varsti läksime siiski tee peale tagasi, igaks juhuks ei läinud märgade kivide peale ukerdama. Samas oli tee ääres ka igasugu jama, mida avastada 😀 Ämblikud bussipeatuse kaardi ja klaasi vahel olid päris sürrid, ei tea mis pesa nad sinna ehitada plaanisid.

Juba eemalt piilusime, kas siis saab või ei saa Pandjule, tundus, et tee on vaba aga vahel silm petab ja kusagil on ikka vesi ees. Mida lähemale jõudsime, seda selgemaks sai, et me ikkagi saame saarele.

Peale selle vedas meil sellega, et saime ära käia, nii et kedagi teist peale susiseva luige saare peal ei olnud. Kuna seal oli külm, niiske ja tuuline siis väga kaua seal polnud. Tegime alt ja ülevalt tiiru peale ja hakkasime liikuma.

Sama teed mööda tagasi minna on meile suhteliselt vastunäidustatud seega läksime metsa. Vaatasime Maisiniidi kivi üle, piilusime raketibaasi kaare alla ja liikusime Tallinna poole tagasi. Vaikselt hakkas pimedaks minema aga kuna ma pole Krillimäe metsas peaaegu üldse käinud siis lootsin, et päris kottpimedas ja käsikaudu ei pea edasi liikuma. Algul läksime mingit kraavikallast mööda, hiljem leidsime tee, mis metsast välja viis. Muidugi võiks mõnikord sinna metsa niisama kooserdama minna.

17km/Detsembris:76km/Aastas:1665km

Advertisements

Telliskivi, Haabneeme, Miiduranna

Pühapäeval oli Telliskivis jazzkaare tasuta päev ja selle raames toimus Andrei Kedrini jazziportree töötuba. Oli väga inspireeriv ja äge. Samas kestis see ju vaid paar tundi ja peale seda oli plaan kusagil veidi jalutada. Küll ma mõtlesin nii ja naapidi aga ühtegi sellist vinget ideed ei tulnud ja ei olnud.

Saime matkasell I-ga kokku aga ka sealt ei koorunud esialgu midagi, lõpuks lihtsalt otsustasime suuna ära ja hakkasime minema.

Kohtumispaik oli meil äge. Kopli kaubajaam. Ma ausalt öeldes ei märganudki, et seal keelusilte oli, mina neist õnneks ka mööda ei kõmpinud, mõni samm jäi juhuslikult puudu. I jõudis kuhugi kaugemale lilli pildistama ja kupatati sealt tulema 😀

Sõjamuuseumis oli veteranipäev ja mõtlesime, et äkki läheks sinna. Juba poolel teel saime aru, et tegelikult nagu ei viitsi.

Astusime mõisa pargi juures bussist maha, et mõni lillepilt teha. Aga kõik oli nii igav, samad lilled mis praegu ikka, ei midagi uut: valged ülased, mõni kollane sekka. Lepiklilled ja lõokannused.

Jube külm hakkas, tuul puhus ja hommikupoolikul kui ma välja olin tulnud näitas termomeeter kõigest 5 kraadi sooja siis otsustasime metsavahel redutada.

Liikusime terviserajale, et peotäis karulauku kaasa  haarata. Kuigi see pole just minu lemmik karulaugu paik. Minu jaoks maatüdrukuna on neil veidi “koerapissi mekk man”. 😀

Teel nägime sillasid, mis olid veidi teist tooni ja teise moega.

Leidsime ühe tünni pealt graffiti, ei teagi, kas see on seal ammu olnud või värske aga meist kumbki justkui ei mäletanud seda näinud olevat. Samas üldjuhul läheneme tünnidele teiselt poolt ja ei pruugi tähele panna.

Karulaugu mets oli roheline. Minu meelest üks ilusamaid aegu kui natuke juba rohetab aga samas on kõik nähtav. Soppa võiks muidugi vähem olla aga selle elab ka üle kui vaja 🙂

Karulaugul olid juba õienupsud väljas, nii et kauaks seda pidu enam pole.

Tuul tõmbus veidi tagasi, päike piilus pilve vahelt. Mõtlesime, et oleme natuke veel õues.

Maa-ameti kaardi pealt on näha Haabneeme mõisa varemeid ja mõisa aita. Pole varem neist midagi kuulnud ega näinud, nii et läksime vaatama.

Kirovi kalurikolhoosi III peamaja juures oli ilus sinine lilleväli. Väiksemad sinised ja valged on kahelehised sillad ja suured sinised kirgaslilled.

Tuli välja, et Haabneeme mõisa aidas olen ma paari nädala jooksul juba kolmandat korda 😀 Nüüd ma vähemalt tean seda. Nimelt asub aidas RMK Viimsi külastuskeskus.

Mis puutub mõisa peamaja hoonete varemetesse siis selles suhtes on mul segadus majas 🙂  Mingid päris uhkete kaartega varemed me leidsime. Aga kuidagi kahtlased nägid need minu jaoks just nende kaarte tõttu välja, tundub nagu pigem mõne talli või muu kõrvalhoonena. Pealegi leidisin kultuurimälestiste registrist pildid, kus mõisa peahoone oli suhteliselt tavaline puust maja. Nii et päris ausalt öeldes ma ei tea, mis varemed need on.

Ilmselt me jalutasime mõisa peamajast lihtsalt üle, midagi nägemata, vähemalt kui kaardi peal olevat punkti vaadata.

Meie leitud varemed olid siiski ka täiesti ausad ja täiesti vanad. Ligipääs neile oli raskendatud sest ümberringi oli mingi putkamajandus 😀 Ma imestan, et keegi meiega õiendama ei tulnud, et kuhu me ronime.

Esimene piilumine aia ja putka vahelt.

Kolasime ringi ja otsisme selle “augu” kustkaudu lähemale pääseks.

Nüüd tahaks ainult teada, misasi see päriselt on?

Tundus, et natuke võiks veel liigutada. Otsustasime, et läheme vaatame Miiduranna Peeter Suure Merkindlust. Suvel sai seal käidud aga seal oli hirmus suur sosnovski karuputke mets ja käisime ainult ühe ehitise otsas ronimas.

Alguses valisime veidi vale tee, nagu suvelgi. Saime sopas sulistada. Piilusime metsa, leidsime midagi sellist, mis võiks olla raudteetamm.

Otsisime õige teeotsa ka üles ja olimegi suhteliselt kiiresti kohal.

Selles punkris oli päris sügav vesi sees, isegi kummiku jaoks. Aga samas ilus, selge, roheline. Stalaktiide rippus ohtralt.

Sellega me retk läbi saigi. Käisime10km/Aprillis:133km/Aastas:566km

Mäealuse MKA

Kui nägin, et RMK Viimsi külastuskeskuses on perepäev, siis tundus et tahaksin sinna minna. Isegi ei tea miks aga kuna ma polnud seal käinud siis tundus hea mõte. Tahtsin minna sealt edasi Pandju saarele aga tuli välja, et alates 14.dast on seal käimine keelatud. Olin pettunud aga ei tahtnud keelust üle ka astuda.

Lõpuks otsustasime A-ga RMK-sse  minna ja vaadata, mis edasi saab. Kuna A oli ikka veel pooleldi haige ja ma ise ka nohune, siis ei pidanud võimatuks, et sellega asi piirdubki.

Saime Kadriorus kokku. Mina lippasin jälle kanalist Poskasse ja jõudsin isegi natuke enda ümber vaadata.

Viimsis leidsime külastuskeskuse lihtsalt üles. Üllataval kombel oli seal hullult põnev. Vaatasime katsetasime kõik asjad läbi.

Põnevad eksponaadid igatahes, kes pole käinud sellele soovitan.

Läksime mere äärde. Vett ei olnud nii vähe kui arvanud oleks. Jube palav oli ka. Oma tilkuvate ninadega polnud see sugugi mõnus.

Seega otsustasime hoopis metsa minna. Oligi juba ammu tahtmine vaadata, mida leidub Mäealuse MK-l.

Esialgu jõudsime küll Karulaugu Terviserajale. Kõik rohetas karulaugust, mõnus.
Lõhn oli ka nii tugev, et isegi oma nohuse ninaga tundsin seda.

Rauaallikas oli täiesti toimiv – see uus.

Ei saanud ka kuradikoopas käimata jätta kui juba sealkandis olime. Leidsime suhteliselt uue täienduse “graffiti”maailmas 😦

Koopa kõrvalt oli värskelt midagi alla ka sadanud.

Vaatasin siis selle päris rauaallika ka üle. :/

Jõudsime suusamäe alla. Lund oli veel küllalt, eemalt vaadates tekkis tunne, et võiks äkki lumeingleid teha aga lähemalt vaadates enam väga ei tahtnud 🙂

Kuna A polnud kasekivi juures käinud, viisin ta sinna ka. Põhimõtteliselt jäi ju tee peale. Pärast vaatasime, et oleme vist tupikus. Kaardilt vaadates ei tundu nii, igatahes keerasime otsa ringi ja läksime vastassuunas.

Sealt sai natuke maad mööda aia äärt minna, edasi läksime põllule. Võsa servas paistis, et on eramaad ja aiad ja… Ühesõnaga seal kus kannatas minna läksime läbi. Võsas iseenesest oli ka põnev, mingi vana palgivirna alune hakkas silma, karikseened olid hiiglaslikud.

Matka teelt käisime ka läbi. Tegin uue taustapildi aga tundub, et varsti tuleb niikuinii uus teha.

Edasi otsisime kohta kust metsa põigata, igal pool tupikud, eravaldused jms. Aga lõpuks leidsime  selle “augu” ka kust metsa pääses.

Leidsime mitmeid suuri kive

Väga mõnus metsaalune oli.

Midagi militaarset leidsime ka.

Kivi peal kasvab pisike nunnu kuusevälu.

Rähni pidulaud ehk mitu hunnikut käbipuru.

Lubasin A-le, et ta võib sinililli ka näha. Kippus kehvasti minema, esialgu leidsime ainult ühe. Pärast nägime kahte veel, tänu sellele, et ma suutsin neile peale astuda ja A “kisama” pistis.

Puhkepaus, kuuse all, mis üritab mastimänni moodi välja näha. Lähivaatlusel avastasime, et oleme pisikeste mändide kuuskede pesas.

Päris tõsine kivi tee.

Mets ka kive täis.

Mõnus astumine oli kuni jõudsime teeristini. Ühel pool oli liuväli, teisel pool tiik ja otse ees mets, mis oli väga kutsuv. Läksimegi sinna aga varsti saime aru, et oleme veega ümber piiratud.

Keerasime otsa ringi ja proovisime jääteed mööda. Esimesest kraavist üle, teisest enam ei läinud, tundus, et asi ei lähe sugugi paremaks. Risttee või ristvee?

Lõpetuseks võtsime siis selle tee, mis tundus kõige hullem ehk tiik keset teed.

Aga tegelikult oli nii et kui sellest loigust kaarega mööda läksime siis oli tee väga ok. Või noh igav pikk sirge. Vahelduse mõttes oli siiski mõnus astuda, ei pea kogu aeg jalge alla vaatama.

Üritasime veel korra metsa põigata aga oli näha, et see on suhteliselt lootusetu, märg ja kraavid ja õhtu ja … Tegelikult olime selle aja peale mõlemad suhteliselt väsinud ka juba. Aga mõni asi ikka pani üle kraavi hüppama, näiteks kui me esimesi ülaseid nägime.

Mäealusel läksime panga alla. Paras võsa oli, sopane kah aga seal oli suur kraav vahel, nii et olime teest ära lõigatud ja pidime seal hakkama saama 😀

Kui teise otsa jõudsime siis seal oli lage maa, eelmine aasta võeti sealt millegipärast kõik see võsa maha ja puud ka. Aga tänu sellele, et mõni toigas oli kõduneme jäänud, kasvas seal meeletutes kogustes karikseeni.  See oli tõsiselt äge vaatepilt.

Hoolimata sellest, et plaanis oli lühemat sorti käik jõudsime Viimsisse tagasi päikeseloojangu ajaks.

kaart

Sel korral: 20 km /Aprillis:61km/Aastas:494km