Mäealuse MKA

Kui nägin, et RMK Viimsi külastuskeskuses on perepäev, siis tundus et tahaksin sinna minna. Isegi ei tea miks aga kuna ma polnud seal käinud siis tundus hea mõte. Tahtsin minna sealt edasi Pandju saarele aga tuli välja, et alates 14.dast on seal käimine keelatud. Olin pettunud aga ei tahtnud keelust üle ka astuda.

Lõpuks otsustasime A-ga RMK-sse  minna ja vaadata, mis edasi saab. Kuna A oli ikka veel pooleldi haige ja ma ise ka nohune, siis ei pidanud võimatuks, et sellega asi piirdubki.

Saime Kadriorus kokku. Mina lippasin jälle kanalist Poskasse ja jõudsin isegi natuke enda ümber vaadata.

Viimsis leidsime külastuskeskuse lihtsalt üles. Üllataval kombel oli seal hullult põnev. Vaatasime katsetasime kõik asjad läbi.

Põnevad eksponaadid igatahes, kes pole käinud sellele soovitan.

Läksime mere äärde. Vett ei olnud nii vähe kui arvanud oleks. Jube palav oli ka. Oma tilkuvate ninadega polnud see sugugi mõnus.

Seega otsustasime hoopis metsa minna. Oligi juba ammu tahtmine vaadata, mida leidub Mäealuse MK-l.

Esialgu jõudsime küll Karulaugu Terviserajale. Kõik rohetas karulaugust, mõnus.
Lõhn oli ka nii tugev, et isegi oma nohuse ninaga tundsin seda.

Rauaallikas oli täiesti toimiv – see uus.

Ei saanud ka kuradikoopas käimata jätta kui juba sealkandis olime. Leidsime suhteliselt uue täienduse “graffiti”maailmas 😦

Koopa kõrvalt oli värskelt midagi alla ka sadanud.

Vaatasin siis selle päris rauaallika ka üle. :/

Jõudsime suusamäe alla. Lund oli veel küllalt, eemalt vaadates tekkis tunne, et võiks äkki lumeingleid teha aga lähemalt vaadates enam väga ei tahtnud 🙂

Kuna A polnud kasekivi juures käinud, viisin ta sinna ka. Põhimõtteliselt jäi ju tee peale. Pärast vaatasime, et oleme vist tupikus. Kaardilt vaadates ei tundu nii, igatahes keerasime otsa ringi ja läksime vastassuunas.

Sealt sai natuke maad mööda aia äärt minna, edasi läksime põllule. Võsa servas paistis, et on eramaad ja aiad ja… Ühesõnaga seal kus kannatas minna läksime läbi. Võsas iseenesest oli ka põnev, mingi vana palgivirna alune hakkas silma, karikseened olid hiiglaslikud.

Matka teelt käisime ka läbi. Tegin uue taustapildi aga tundub, et varsti tuleb niikuinii uus teha.

Edasi otsisime kohta kust metsa põigata, igal pool tupikud, eravaldused jms. Aga lõpuks leidsime  selle “augu” ka kust metsa pääses.

Leidsime mitmeid suuri kive

Väga mõnus metsaalune oli.

Midagi militaarset leidsime ka.

Kivi peal kasvab pisike nunnu kuusevälu.

Rähni pidulaud ehk mitu hunnikut käbipuru.

Lubasin A-le, et ta võib sinililli ka näha. Kippus kehvasti minema, esialgu leidsime ainult ühe. Pärast nägime kahte veel, tänu sellele, et ma suutsin neile peale astuda ja A “kisama” pistis.

Puhkepaus, kuuse all, mis üritab mastimänni moodi välja näha. Lähivaatlusel avastasime, et oleme pisikeste mändide kuuskede pesas.

Päris tõsine kivi tee.

Mets ka kive täis.

Mõnus astumine oli kuni jõudsime teeristini. Ühel pool oli liuväli, teisel pool tiik ja otse ees mets, mis oli väga kutsuv. Läksimegi sinna aga varsti saime aru, et oleme veega ümber piiratud.

Keerasime otsa ringi ja proovisime jääteed mööda. Esimesest kraavist üle, teisest enam ei läinud, tundus, et asi ei lähe sugugi paremaks. Risttee või ristvee?

Lõpetuseks võtsime siis selle tee, mis tundus kõige hullem ehk tiik keset teed.

Aga tegelikult oli nii et kui sellest loigust kaarega mööda läksime siis oli tee väga ok. Või noh igav pikk sirge. Vahelduse mõttes oli siiski mõnus astuda, ei pea kogu aeg jalge alla vaatama.

Üritasime veel korra metsa põigata aga oli näha, et see on suhteliselt lootusetu, märg ja kraavid ja õhtu ja … Tegelikult olime selle aja peale mõlemad suhteliselt väsinud ka juba. Aga mõni asi ikka pani üle kraavi hüppama, näiteks kui me esimesi ülaseid nägime.

Mäealusel läksime panga alla. Paras võsa oli, sopane kah aga seal oli suur kraav vahel, nii et olime teest ära lõigatud ja pidime seal hakkama saama 😀

Kui teise otsa jõudsime siis seal oli lage maa, eelmine aasta võeti sealt millegipärast kõik see võsa maha ja puud ka. Aga tänu sellele, et mõni toigas oli kõduneme jäänud, kasvas seal meeletutes kogustes karikseeni.  See oli tõsiselt äge vaatepilt.

Hoolimata sellest, et plaanis oli lühemat sorti käik jõudsime Viimsisse tagasi päikeseloojangu ajaks.

kaart

Sel korral: 20 km /Aprillis:61km/Aastas:494km

Advertisements

Sünnipäeva retk

Tuttaval matkasellil oli juubel. Pidada ta seda otseselt ei tahtnud, samas kui tuttavate matkalistega kokku saada tahtis küll. Lõpuks leiutas ta välja plaani, et kingituseks tahaks ta saada sellist matka, kus ta käinud ei ole. Iseenesest pole ju keeruline aga kuidagi sattus see tööpäeva õhtule ja märtsis läheb veel üsna varakult pimedaks.  Arvestada saime umbes 3 tunniga, teades, et siis on ka lõpp juba pime. Ah ja külalisi pidime ka meie kutsuma ja see oli palju keerulisem kui matkaga hakkama saada. Kes see ikka kolmapäeva õhtul ennast välja vedada viitsib. Mõned siiski viitsisid 🙂

Umbkaudne plaan oli  minu jaoks selge kuna ma tean peaaegu täpselt, kus juubilar matkanud on või pole 😀 Et asi huvitavamaks teha siis otsustasime nii et enamus asju võiks olla varem nägemata.

Alustasime Mähel. Kuna üks matkasell jäi hiljaks siis otsustasime algset plaani nii palju muuta, et läksime varem maha ja jalutasime paari kivi juurest läbi. Pole nagu kõige põnevamad kivid aga aja parajaks tegemise mõttes kulusid ära küll 🙂

Tegelikult polnud aega vaja parajaks tehagi kuna meie istusime ummikus ja järgmine buss tuli kiiresti kohale. Seega sai hilineja neiu hoopis meid oodata 😀

Päris matk hakkas peale Pärnamäe hiidrahnu juurest. See on mu meelest juba selline kivi, mis võtab mitte nii suured kivisõbrad ka ahhetama.

Aga enne seda nägime põnevat silti.

Hahaa. Koeral on käsi hambus. Õnneks olime neid koeri juba varem näinud, nii et me arvasime, et nad päris elu kallale ei kipu.

Tundub, et need koerad armastavad naabritel külas käia 🙂

Jalutasime läbi Soosepa raba ja meil oli natuke kiire. Sest me tahtsime päikeseloojangu ajaks jõuda Põhjakonna trepi juurde.

Nii et siis lidusime sabad jalge vahel. Tegelikult siiski astusime üsna rahulikult. Huvitav koht on ka Pärnamäe veehoidla. Seda ma olin ennem ainult pimedas näinud ehk peaaegu sama hea kui üldse mitte näinud.

Otse üle ei julgenud minna, mõnes kohas tundus, et jää ei ole kuigi paks. Kalda ääres oli maani läbi külmunud ja moodustas imeilusaid mustreid.

Majade vahelt läbi ja Põhjakonna trepp juba paistabki. Päike ka loojub.

Kui nii kaugele on välja tuldud otsustasime vaadata ka Lubja majakat, kuradikoobast, uut rauaallikat. Peamine põhjus oli tegelikult see, et ootasime pimedat. Juubilar polnud valgustatud treppi näinud ja tahtis näha. Seega oli vaja senikauaks tegevust leida.

Üleval oli tore jalutada aga alla minekuga tekkis pisikesi probleeme. Jube libe oli ja maapind külmunud ka. Nii et kui libisema hakkad siis libised allla välja. Polnud kõige meeldivam väljavaade. Kuidagi puust puuni see allaminek siiski õnnestus.

 Koopas olid mõned nahkhiired. Polnud neid nii lähedalt näinudki.  Vaatasime üle ja lasime kähku jalga.

Uus rauaallikas. Ei saa neid allikaid luku taha panna

Kõige naljakam oli asja juures see, et tol õhtul ei pandudki konna trepi tulesid põlema 😀

Pikniku pidasime juba taskulambi valguses.

Sel korral käisin:10km/Märtsis:148km/Aastas:433km

Viimsi poolsaarel uitamas.

Üks pühapäeva hommik, mil ma ei maganud lõunani aga siiski ärkasin piisavalt hilja. Ilm tundus aknast vaadates kena ja tekkis tahtmine õue minna.  Mul oli isegi idee, kuhu minna 🙂 Ma leidisin kaardi pealt Viimsi ps oleva karjääri ja tahtsin näha, mis seal on. Peale selle oli I eelmine päev sealt mingeid kive otsimas käinud ja ma mõtlesin, et läheks vaataks kah.

Igatahes oli mul suhteliselt kiire sest valget aega oli umbes 5 tundi.

Väljas selgus, et ega see ilm nüüd teab, mis kena polnudki. Tormas täiega ja ma polnud sellest isegi kuulnud, et torm peaks tulema või midagi 😀 Seega mere ääres laineid nähes oli selge, et esimene peatus tuleb merivälja muulil. Ma pole seal kunagi suurt lainet pildile püüdmas käinud ja kuuldavasti tuleb sinna mingi jahisadam, nii et tuleb jäädvustada kui veel saab.

Samas kaua olla ei kannatanud, lihtsalt külm hakkas.

Läksin bussipetusesse tagasi ja vaatasin, et buss tuleb alles 4 minuti pärast, seega läksin jala edasi. Muidu oleks enne ära külmunud kui metsa jõudnud oleks.

Suund oli Randvere teele ja et ma eriti palju mööda tee äärt ei peaks minema siis astusin läbi Viimsi mõisa pargist. Polnud väga hea idee – väga märg, väga sopane ja väga pehme maa. Aga samas ikkagi parem kui täiesti tee ääres 🙂

Laidoneride mälestusmärgist jalutasin mööda. Kuidagi jube hästi tehtud märk, vähemalt mind tõmbab küll ligi ja lähemalt vaatama, pea alati kui sealt mööda lähen.

Pargist läbi jõudnud, läksin kahe kaubanduskeskuse vahelt Põhjakonna terviserajale. Seal ma olin suhteliselt värskelt käinud, nii et käisin kiiresti. Torm oli palju puid murdnud.

Kui rada otsa sai siis läksin võsa vahelt lihtsalt edasi. Huvitav oli see, et ma teadsin, et seal peab kusagil rauaallikas olema. Kaardi pealt vaadates kusagil kuradikoopa läheduses. Seda ma siis veel ei teadnud, et see on kanalisatsioonikaevu luugiga kaetud. Igatahes leidsin mina ka rauaallika, võtke heaks või pange pahaks.

Kuradikoopa ukseavast piilusin  ka sisse kui juba sinnakanti sattusin

Õige pisut maad tuli jälle tee ääres kõmpida, et huvitavam oleks tegin väikese kõrvalepõike kasekivi juurde, polnud seda varem päevavalges näinud.
Natuke maad edasi on koht, kus ma polnud käinud aga kuhu ma kangesti minna olen tahtnud. Igakord kui neeme tipu poolt olen mööda Randvere teed linna poole tagasi  jalutanud, olen tee ääres näinud küngast või astangut aga iga kord on  olnud kas liiga pime, et pole viitsinud katsetama minna või ükskord oli lihtsalt kiire sest linnas hakkas bussiliiklus vaikselt ära lõppema ja päris jala poleks tahtnud koju minna. Ühesõnaga seda küngast oli vaja uurida ja ma arvan, et ma lähen kunagi vaatan veel sinna 🙂

Aga üldiselt oli seal tore veidi räsitud metsaalune.

Käisin luusisin natuke ümber karjääri, kaugele ei viitsinud minna sest märg oli 😀 Aga põhimõtteliselt ma isegi ei näinud, kas seal on midagi põnevat või mitte. Jälle hakkas kiireks minema sest ma tahtsin veel läbi metsa Tammneeme minna ja pime märg mets ei ole siiamaani väga minu teema olnud. Nii et ma jätsin asja üsna kähku pooleli aga kunagi ma tahaks ikkagi näha, mis seal on.

Hakkasin vaikselt Tammneeme poole astuma, läbi tundmatu metsa. Millegipärast kaldusin küll rohkem Leppneeme suunas.

Ehk siis läksin Leppneeme poole, et sealtkaudu Tammneeme minna.

Ma tundsin ennast nagu mingi piiluja kui üle aia pesust pilti tegin aga see oli nii äge kuidas valged alukad ja taskurätid reas rippusid.

“Jooksin” edasi, kõikidest kividest mööda. Tiirukivi nägin kaugelt eemalt aga tagasi ka minema ei hakanud. Kaldaalust kivi nägin natuke lähemalt aga päris külje alla ka ei pugenud.

Valgepõsk laglesid nägin ka.

Päike oli peaaegu juba täitsa looja minemas. Suht jama sest ma tahtsin veel Tädu kuuse metsa ka jõuda. Käisin bussipeatuses kaarti vaatamas, kas ja kuidas kõige otsem minna oleks. Sellepeale pakuti mulle kohe küüti. Aga minu seikleja vaim ei lubanud mul veel linna minna, nii et jalutasin edasi.

Natuke maad käisin mööda kergliiklusteed, natuke põikasin metsa vahele.

Tädu kuuse juurde jõudsin ma jälle suhteliselt hämaras.

Hakkasin mööda tädu loodusrada astuma. Kui ma ennist ütlesin, et märg pime mets pole minu teema siis sel korral sain selle oma teemaks kah 😀 Aga vähemalt ma teadsin, et tee ei saa olla väga pikk ja ka seda kuhu ma enamvähem välja jõuan.

Veidi kriipi oli küll 😀

Aga ei pidanudki seal väga kaua mõllama. Varsti jõudsin mäealuse teele välja. Aga vot seal oli pime, isegi taskulambi valgel oli keeruline pilti teha 🙂

Aga põhimõtteliselt olin tsivilisatsioonis tagasi.  Üritasin veel mingit kivikalmet leida aga tundus suhteliselt lootusetu. Aga Pärnamäe veehoidlat käisin ma küll vaatamas. Kaardi pealt olen seda kogu aeg näinud aga kohale pole kunagi läinud. Nüüd on see siis tehtud aga pean mainima, et ega ma eriti ei näinud midagi 🙂 Võiks uuesti minna millalgi.

Sellega sai matk peaaegu läbi. Vaatamisväärsusi rohkem polnud. Või no Viimsi mõis oli aga pilti sellest ei teinud 🙂

Kokku: 25km/ 40km