Pühapäeval kui vihma sadas, linn oli kui liuväli tuli ikkagi kange tahtmine välja minna. Mõttes oli küll selline väiksem ring ehk kümmekond kilomeetrit.
Sõitsime rongiga Nõmmele, täpsemalt Pääskülla. Kumbki meist polnud kuulnud midagi Nõmmelt küüditatute mälestusmärgist, läksime vaatasime üle. Oli täiesti olemas. Nõmme liuväljadel liueldes ja enda püsti hoidmisega tegeledes võtsime ette veel kaks Nõmme villat.
Merekindluse ohvitseride klubi ja Peetri aedlinna rajamist kureerinud ülevaataja elamu. Teine maja ongi jäänud aegade algusest poolikuks. Ju siis pole olnud saatuse poolt määratud valmis saama.
Tegelik plaan oli minna Harku metsa, mida tegema polnud päris selge sest mööda rada ju käia ei tahaks. Aga kuna oli väga märg ja raske lumi siis lontisime ikka mööda teed mõisa poole. Kõik suuskurid saatsid meid kurja pilguga, et mida te pärdikud siin teete, ah? Ühesõnaga olime igal pool jalus Nõmme tänavatel ka sest seal polnudki võimalik mujal liikuda kui umbestäpselt keset sõiduteed. Oeh.
Enne mõisa keerasime väiksemale rajale, et lõpuks rahulikult omaette nohiseda 😀
Minu üks kindel idee oli minna vaatama merekindluse linnakut. Plaanis on need juba ammu olnud aga millegipärast pole kunagi nende majade juurde jõudnud. Aga enne seda nautisime kõndimist mõisa alleel.
Majad nägid välja täpselt sellised, et võibolla nendega isegi tehakse midagi. Barakk oli mitmevärviline elamu. Jääkeldril oli uus katus peal. Elamu ja komandandi majad nägid suhteliselt kahtlased välja. Samas seal oli nagu ka midagi toimetatud. Ühel oli hoov korrastatud, teine oli mattunud euroalustesse- seegi ju elumärk.
Kunagi bussi aknast nägin sealsamas lähedal olevaid kolmnurkseid “kive”. Mis need täpsemalt on ma ei teagi aga põhimõtteliselt täitsid need lahinguväljal sama osa, mis praegu betoontuvid Tallinna linna peal vms 😀
Need olid kaardilt mõõdetult umbes 300m kaugusel teeotsast kust me loogiliselt oleks võinud välja minna. Ma olin isegi valmis, et sel korral jätame need vahele ja tuleme mõni teinekord. Aga… kuna sealt tundus, et saab otse majade vahelt läbi tee peale, küll läbi raske lume sumbates siis võtsime ikkagi plaani.
Sealt sattusime kergliiklusteele. Tundus, et ega see Hüüru mõiski kaugel pole. Korraks käis mõte peast läbi, et sealt saaks isegi bussiga tagasi aga ajad ei klappinud kohe üldse. Samas kui pähe sai võetud siis enam seda mõtet sealt välja ei saanud.
Tee oli ikka nagu liuväli aga vähemalt joonistas päike selle kuldseks oli kohe rõõmsam astuda.
Mõisa juures ma varem käinud pole, ainult mööda sõitnud. Seega oli avastamist küll ja mulle meeldis seal väga. Mõis oli kuidagi selline mõnusalt kodune. Sepikoja varemed olid nii ilusa gooti kaarega. Jõgi vulises, päike veel piilus. Nagu oleks kevad.
Veski hoovi peal nuuskisime ka kõik nurgatagused läbi. Kohe näha, et seal on panustatud sellele, et inimestel oleks mida vaadata. Igasugu põnevaid kujukesi ja detaile.
Natuke maad pidime linna poole tagasi jalutama, siis saime uue tee valida. Selle servas oli Hüüru tall. Tundus päris uhke aga kahjuks talvelgi piisavalt võsa varjus, et mitte midagi näha. Veidi edasi oli hobuste koppel, hobuseid oli üksjagu.
Kõik oli justkui kena kuni sinnamaani, et tuli keerata Harku poole. Tee pidi seal küll olema aga ilmselt on see selline mullarada ehk me saime mõnuga lumes sumbata. Hea oli see, et see maa polnud õnneks väga pikk.
Nagu ikka jõudsime lõpuks ka kolekohta, kuhugile betoonijurakate ja katkiste paatide paradiisi. Õige pisut veel ja olime tagasi Harku mõisa alleel.
Mõisast mööda ja teiselt poolt Harku metsarada tagasi linna poole.
Nii lihtsalt saigi umbes kümnest kilomeetrist kakskümmend.
20km/veebruar 53km/aasta:199km
Minu rajad 