Ümber Kadrioru retk

Teisipäeva õhtul veidi sombuse ilmaga uudistasime Kadrioru asumit. Õigem oleks küll öelda, et tegime tiiru peale. See tundus mulle huvitav sest enamasti ei tea keegi, kus see piir jookseb, pigem arvatakse pool Kadriorgu juba Pirita või Lasnamägi olevat.

Teiseks polnud veel päris head ideed, mida Kadrioru sisealadel teha, tüüpilist pargi ja lossi matka nagu teha ei tahaks.

Igatahes oli näha, et äärealadel on ka piisavalt palju huvitavat. Natuke kahtlane oli see, et kas pimedas ja juba jaheda ilmaga õhtul on 10 km okei või natuke liiga palju.

Kogunesime näiliselt suhteliselt suvalises kohas Torupilli Selveri vastas oleval kolmnurksel muruplatsil. Samas võib öelda, et see on nagu Tallinnas toimunud esimeste üldlaulupidude häll. Kolmas üldlaulupidu toimus Lutheri heinamaal, Kuues kusagil bussijaama kandis( Riesenkampfi plats) , seitsmes umbes praeguse Laulupeo tn lõpul ja kaheksas praegusel Kadrioru staadionil.

Läksime üle Ilvese silla ja Pallasti sillast tagasi ehk pisut-pisut näpasime Lasnamäest kah.Järgnes veidi pikem jutupunkt. Kuigi üritasin võimalikult lühidalt teha, et jõuaks enne pimedat võsast läbi.

Kuna Kumu juures on väga palju asju olnud ja on praegu ka siis üritasin kõigest kahe lausega rääkida.
*LasnaViljamägi
* Raadiomastid ja -jaam
* Uuslinn
* Kihnu Virve
* Kumu ja kunstiteosed
Kaks sammu edasi olid teemaks juba
* Valge majakas
* Ilmajaam
* Katariina trepp
* Veeteedeamet
* Observatoorium
Hoolimata sellest, et ma tegin lühidalt siis jõudsime Hundikuristiku üsna pimedas. Siiski midagi oli näha, nii et ronisime kose astangust üles, käisime vaateplatvormil ja üritasime eemalt Eggersi lubjaahju vaadata. Aga oli pime ja lehed varjasid ka vaadet, nii et kahjuks ei näinud “muffigi”.

Ühe suvalise laternaposti all tegin grupipildi sest seal oli valge- enamvähem.  Selleks ajaks oli üks tõbine matkasell koju läinud, teine terve asemele tulnud ja üks tütarlaps vältis kusagil eemal soppa, nii et pildile jäi ainult osa seltskonnast aga asi seegi.

Järgnes pimedas Maarjamäe klindil kõndimine. Polnudki kõige hullem. Natuke pime ja natuke märg.

Mäe tn tagasi ja trepist alla. Ajaloomuuseumi aia taha. Leninid ja Stalinid nägid päris  jubedad välja. suured mustad varjud heledas kumas. Sealt edasi tuli juba memoriaalide ala, mis on öise valgustuse ja valgustuseta päris põnev vaatamine.  Nõukaaegse memoriaali juures tegime tee peatuse ka, et veidi hinge tõmmata ja siis tempot tõsta. Ajaliselt olin ma suhteliselt hädas aga mere ääres kõndisime kiiresti, ilma suuremate vahepeatusteta.

Russalka juures oli väike peatus ja siis mööda Reidi teed edasi.

Sinka-vonka mööda tänavaid nagu Kadrioru piir jookseb.  Jõudsime endise Gloy Mõisa aladele, vaatasime Metodistide kirikut. Jalutasime mööda “Lutheri heinamaad” ja vaatasime, kus oli Lutheri suvemõisa asupaik. Lõpuks veel kiire spurt alguspunkti  tagasi. Üle aja läks 19 minutit, nii et polnudki kõige hullem variant.

Pimedas matkamise juures on põnev see, et kunagi päris täpselt ei tea, mida on näha ja mida mitte. Sel korral oli mulle veidike üllatuseks see, et Eggersi lubjaahju polnud üldse näha ja et nõukaaegne memoriaal oli täiesti pime, isegi mitte tänavavalgustust. Samas kui ajaloomuuseumi taga oli valgustus päris kihvt ja vahva on ka vaadata, kuidas erinevaid maju on valgustatud.

Kaart, millel punane joon märgib Kadrioru asumi piiri ja sinine meie läbitud teekonda.

Uuslinn ja Kurepõld

Sel korral kogunesime Kihnu Virve juures. Uhke pilt ja kunst on üks minu lemmikteemasid ka, nii et sellest oli mida rääkida. Pealekauba oli lähistel veel KUMU,  muid kunstiteoseid, ulmekirjanike allee.

Vaatasime üle ka Uuslinna ainsana alles oleva staabihoone. Hetkel seda kohendatakse, mille jaoks ei tea.

Jalutasime üle tühermaa, kus kahekümnendatel /kolmekümnendatel oli raadiomastide plats ja jaam. Otsa tegi sellele peale lahkuv Nõukogude armee aga üks betooni jurakas on alles, mille külge üks postidest kinnitatud oli.Möödusime Mehhaanika koolist ja jõudsime Kurepõllu asumisse.  Võibolla kui väga sügavale arhiividesse sukelduda, leidub Kurepõllu kohta ka rohkem infot aga üldises plaanis pole seal kunagi midagi erilist olnud ja pole ka praegu. Tühermaa ehitatakse ilmselt tihkelt maju täis ja kõik on ilus ja korras nagu olema peab. Kellele seda tühermaade loodust vaja on, onju.

Praegu on ainukeseks vaatamisväärsuseks Hundikuristiku oja, mida tegelikult peaaegu olemas ei ole. Mingi kraav natuke maad on ja see on kõik. Võibolla ehk võiks siin olla vaatamisväärsusteks ka mõned säilinud vanad puitmajad.

“Ennevanasti” oli siin kandis üks kohvimaja, hipodroom ja üksikud majad rohkete kiviaedadega. Mingi aeg ka haljasala, mis sõja käigus kannatada sai.

Astusime piiridest välja ja käisime Kadriorus hundikuristikus ka. Sinna tasub alati minna sest seal on vahva ja igal aastaajal isemoodi, päris paljud inimesed pole sinna sattunud ka.

No ja edasi oli loogiline minna mööda klindi serva. Tegelikult jääb see ka Kadriorgu aga seal on lihtsalt põnevam jalutada. Pealegi jõuab sealt Valge majakani, mille kohta võiks rääkima jäädagi kui kõik asjad meeles püsiksid. See kant on ajaloo poolest väga äge.

Kokku käisime umbes 5km

Retke kaart Punasega on märgitud meie rada ja rohelisega Uuslinna ja Kurepõllu asumite piirid