Muinsuskaitsepäevade raames pakuti välja variant, et kes tahavad võivad midagi meelelahutusliku korraldada. Kuna ma ise polnud valmis midagi tegema siis pakkusin Saja raja retkedele, et tehku midagi 😀
Kuidagi sattus nii et sellest sai ka asumimatkade seeria üks osa. Võiks öelda asumi eri vms. Pirita linnaosa kolm asumit: Pirita, Kose ja Kloostrimetsa ehk kunagine võidusõidu ringrada.
Ma ise ei osanud sellest suurt õhinat tunda sest ma pole selle võidusõiduga kuidagi kokku puutunud, ma isegi ei mäleta et seda telekast oleks vaadatud. Ainsad kokkupuuted või mälestused on need, mis filmides jäädvustatud.
Samas nagu natuke põnev oli ikka, pole kunagi seda rada läbi käinud ja ainult aimamisi tean, kus see umbkaudu kulgeda võiks.
Inimesi tuli vähe kohale. Imestasime isegi, et tuli mõni rohkem kui arvasime. Huvitav on see, et kui ringraja matkast räägiti siis oli huvitatuid palju aga kohale tilgub ikka mõni üksik ja pärast nõutakse, et tehtagu uuesti 😀 Mõni soovis isegi kuuldemängu sel teemal saada.
Minu jaoks oli rada selles mõttes igavavõitu, et see kulges ju tee ääres ja motospordifänn ma pole ka olnud, Pirita jõeorg on peaaegu nagu oma kodu, nii et midagi eriti uut ja huvitavat polnud aga…. tegelikult oli ka minu jaoks paar magusat ampsu, mis leevendasid igavust justkui võluväega 😀
*Rummu kurv, Dunlopi mälestusmärk.
Dunlopi mälestusmärk on muidugi esimene asi, mis silma torkab. Seal on mälestuseks nii palju kraami toodud, et lihtsalt jääb silma kui mööda satud minema. Samas ma väga vahtimas pole käinud, mis träni seal on. Lilled, pildid, kirjakesed. Täielik väike fännialtar. Lähistel asuv Tõnu Räägu mälestuskivi on vähemalt puhtakski pühitud või siis lihtsalt viltuse asendi tõttu püsibki puhas.*Stardipaik, Kose sirge ja Kose kurv, Lükati (Randvere) sild.
Stardipaik on tähelepanuväärne kuna seal on mingid metallist postid jätkuvalt püsti, samuti lipuvardad.
Kui tee kurvideks ja sirgeteks ära jagada ja neile nimed anda siis ei tundugi kõik see tee nii kohutavalt pikk ja igav. Varsti olimegi Lükati silla juures. Jalakäiate sillast üle, uue silla alt läbi ja jõudsimegi vanale maanteele ja kohta, kus kunagi oli pealtvaatajate jaoks sild.
Põnev oli lugusid kuulata ka sellepärast, et suurel osal kaaslastest olid oma lood ja mälestused, kuidas kõik oli, kus olid plangud, kust ja mismoodi sai tasuta võistlusi vaatama jms 🙂
*Ambrose mägi, Ambrose kurv, Kloostrimetsa kurv, Lükati (Plangu) kurv, Padaorg.
Padaoru kant oli minu jaoks natuke toredam, sai natuke looduses mütata, silm puhkas. See kant jääb minu tavalistest käiguradadest eemale ka, nii et oli mõnus.
*Vaateplats, Vana start-finiš, Kloostrimetsa talu, Motoklubi, kämping.
Kui alguses oli teema, et kas võtta motoklubi sisse või mitte siis oli kahtlemist küll natuke. Edasi-tagasi käimine näib suhteliselt jama variant, eriti kui seda maad on pea terve kilomeeter.
Samas natuke on see ju oluline ka. Pean tõdema, et kahetsema me ei pidanud 🙂
Nimelt olen ma seal juba mitmeid ja mitmeid kordi üle aia kõõritanud, et tahaks neid kämpinguid ja asju lähemalt vaadata. Aga natuke hoiab lukustatud aed ju tagasi kuigi põhimõtteliselt oleks võimalik üle aia ronida. Sel korral olid väravad lahti ja olime valmis luba küsima, et kas tohib ringi vaadata aga me ei näinud seal mitte kedagi, seega vaatasime ära ja tulime tulema. Väga põnev oli! 😀
*Metsakalmistu, NL MV mälestusmärk, Uus kurv, Tagasirge, S (Metsavahi) kurv
Kuna täiesti juhuslikult tuli buss kui me seda pea kilomeetrit tagasi kõmpima pidime hakkama siis sõitsime bussiga ühe peatuse edasi 😀 Ametlikul matkal pole sellist nalja veel teinud 🙂 Aga vahelduse mõttes oli see ka vahva. Pealegi saime edasi jupp maad metsa all kõndida. Nõuka aegset mälestusmärki polnud ma varem näinudki, õieti isegi ei teadnud et see olemas on.
Uus kurviline kergliiklustee, mida promotakse nagu oleks valimised ukse ees 😀 Aga mina ikkagi ei mõista, miks peavad inimesed metsas asfalti peal kõndima???
Tagasi jõudsime päikeseloojanguks. Huvitaval kombel läks õhtul isegi soojemaks, teele asudes oli küll esimest korda sel aastal tunne, et tahaks kindad kätte tõmmata.